Maroko reis koos itaallastega

Maroko Kuningriigis 29.jaanuar-05.veebruar 2011.a.

Tunnistan ausalt, et enne reisiks valmistumist, ma ei teadnud Marokost muud kui asukohta. Teadsin, et see on üks Põhja-Aafrika riik ja asub Euroopast kiviviske kaugusel. Nüüd tean, et kivi peaks viskama umbes 17 km.

Arvasin, et seal kohtab mustanahalisi, aga ei!!!! Üksikuid neegreid võib kohata,  aga Maroko põliselanikud on berberid (63% elanikkonnast), mis tõlkes tähendab “kõrbest tulnud inimesed”, kes tegelikult on põlluharijad ja karjakasvatajad. Nahavärv on berberitel pisut tõmmum kui meil ja minu meelest on nad väga ilusad, eriti naised ja lapsed.  Sedasama tundis arvatavasti ka Wiiralt, kui joonistas berberi tüdrukut kaameliga. Islamimaades enamik naisi katab pea rätiga, kuid nagu meie giid ütles, tehtavat seda tänapäeval  mitte ainult usulistel kaalutlustel, vaid ka juuksuriraha kokkuhoidmiseks. Hea plaan! Kui juba lastest juttu tuli, siis huvitav on see, et kuni 15 aastased moodustavad  kogu riigi elanikkonnast 50 protsenti. See tähendab, et lapsi tehakse hoolega, aga rauga-eani keegi naljalt välja ei vea (vanureid on ainult 7 %). Maakohtades on näha vaesust ja seda, mida arvasin Aafrikas kohata, nimelt savist maju, mudaseid  külatänavaid ja kõhnu lapsi, seda kaugel suurlinnadest ka nägin. Samas ma ei leia, et  meie  külatänavad Eestis targemad oleks!!!! Kuid pesu rippus igas õues - järelikult ikka pesevad ja kasivad oma lastekarja.  Linnad seevastu on puhtamad kui näiteks Brüssel või hoidku jumal Naapol!!! Linnades nägin pidevat harjakestega ja luuakestega klantsimist, lillede istutamist ja taimede kastmist. Kuid kõigest järjekorras!

Lasterohkus oleks muidu tore asi küll, kuid kahjuks napib Marokos koole ja isegi tänapäeval jääb 13 % täiesti kirjaoskamatuteks. Peab tunnistama, et kui koole olekski piisavalt, siis neid, kes õppida ei taha või keda vanemad kooli ei pane, oleks ikka teatud osa ühiskonnast. Kirjaoskamatus, eriti naiste hulgas, on suur, maapiirkondades 43 %. Tegelikult olin ju minagi  Marokos praktiliselt kirjaoskamatu, sest riigikeel on neil araabia. Räägitakse ka berberi keelt, kuid nii nagu meid omal ajal taheti venestada, nii on ka berberitele peale surutud araabia keel ning toodud sisse islami usk. Koolides õpetatakse võõrkeelena  prantsuse keelt. Mina neid kumbagi ei oska kahjuks! Lehti-raamatuid loetakse tagant ettepoole ja kirjutatakse paremalt vasakule. Kuigi prantsuse koloniaalvõimu alt vabaneti 1956. aastal, on eurooplaste õnneks ikka tänapäevani kasutusel prantsuse keel, sildid ja viidad on paralleelselt ka ladina tähestikus ning iga turukaupmees, giid või hotellitöötaja räägib vajalikul määral itaalia, hispaania ning inglise keelt. Meie giid rääkis soravalt seitsmes erinevas keeles ja  kuna meie grupis oli 16 itaallast, 1 brasiillane, 1 portugallane, 1 ameeriklane, siis imetlesin, kuidas giid vähimagi vaevata läks ühelt keelelt teisele üle. Eestis räägitakse, meie  olevat kah turismiriik, aga näiteks eesti turueided küll peale maakeele naljalt midagi  ei pursi. Ja kui võrrelda meie ning Maroko turgusid, no siis on selge pilt, et me pole ka mingid kaupmehed. Aafrika on igatahes kaugel ees. Häirib muidugi kaupmeeste pealetükkivus, kuid sellega harjub ära. Ja paljud kaupmehed juba teavad, et euroopa turiste ei tasu liialt tülitada. Näiteks kesklinna poodides ei tormata turistile oma kaupa pähe määrima, lastakse ikka rahulikult uudistada. Rahana on kasutusel dirham. 1 euro = 11, 02 dirhamit, vähemalt sellise kursiga vahetasin mina lennuväljal oma eurosid. Kuigi reisi maksumus sisaldas juba 7 ööbimist nelja- ja viietärni hotellides, hommiku- ja õhtusööke, ekskursioone ja muuseumide pääsmeid, kulub siiski nädalaga lisaks veel vähemalt 1000 dirhamit. Sest giid ütles kohe, et palka makstakse neile vähe ja nad olevat niiiiiiiiiiiii vaesed (aga ahned …see on minu kommentaar, sest kuidas saab tipptunnil olla linnades liiklusummikuid, kui nad on niiiiiiiii vaesed, aga endal samas siiski auto istumise all?).  Seega igale paki- või ettekandjale, bussijuhile, no loomulikult igale giidile jne. jne. TULEB ANDA JOOTRAHA vähemalt 10 dirhamit iga kord, kui keegi neist teile “hindamatu” teene osutab. See tähendab, et kuigi olete oma reisi kord juba välja maksnud, tuleb kohapeal raha välja käia selle eest, et teile on pähe tulnud  hull mõte reisida  jootraha armastavasse kuningriiki. Mina muidugi algul maksin ka, sest kõik teenindajad käisid ringi, käsi pikalt ees, aga viimasel päeval, kui ees ootas äralend, ütlesin, et mina ei maksa bussijuhile, giidile ja tema pojale (kokku taheti 15 eurot jootraha),  kuna olen ka täiesti juhuslikult vaene ja palka mul hetkel polegi. Selle peale öeldi, et no OK siis.

Minu reis algas Itaalias Bologna linnast ja 3 lennutunni möödudes maandusime Casablanca lennuväljal. Casablanca tähendab hispaania keeles valget maja (varasem nimi oli Casabranca) ja on üks suurimaid sadama-, tööstus- ja majanduskeskusi Põhja-Aafrikas. Linnas elab 3,8 miljonit elanikku. Linn on puhas, kaunis ja kohati isegi luksuslik, meenutab mõneti Kairot oma parabool-antennide merega (iga pere on oma satelliidipanni sokutanud katusele, rõdule või aknalauale, igatahes meie Starmanist ja digitelevisioonist on asi kaugel). Rahana tunnistatakse ikka peamiselt dirhami, aga Egiptuses näiteks kõlbasid kohaliku raha kõrval ka euro ja dollar iga kell.

Casablancas uudistasime kuningapaleed, väljastpoolt loomulikult. Kuningas Mohammed VI on 47-aastane mees, tema isa oli kuningas Hassan II. Mohammed VI abikaasa on printsess Lalla Salma ja neil on poeg prints Moulay Hassan (sündinud 2003) ja tütar printsess Lalla Khadija (sündinud 2007). Giidi sõnul on kuningas rahva poolt väga armastatud ja ta omab nii seadusandlikku, poliitilist kui ka religioosset võimu. Mitmenaisepidamise seadus muudeti 1999.a. kaasaegsemaks ja nüüd võib mitut naist pidada ainult esimese naise nõusolekul ning mehe piisava majandusliku kindlustatuse puhul. Väga harva juhtub, et esimene naine selleks loa annab. Sõlmitud abielusid lahutatakse ainult 2 %. (Võrdluseks - Eestis lahutatakse 48-52 % abieludest ning ülejäänud, kes mingil põhjusel ei lahuta, kes teab, kui rahul nemadki oma eluga on). Aga islamimaades kaetakse naine võõraste pilkude eest hoolega kinni ja palvetama saadetakse mošee teisele korrusele, et ei tekiks kiusatust muust mõelda kui Allahhist. Casablancas on 700 mošeed, aga kuningas Hassan II mälestuseks ehitati veel üks juurde. Seda peetakse XX sajandi maailmaimeks. Ehitust alustati 1987, lõpetati 1993, ehitamisest võttis osa 2500 ehitustöölist ja 10 000 käsitöölist. Hoone  20 000 ruutmeetrile  mahub palvetama 25 000 usklikku ja islami kombe kohaselt tehakse seda ühekorraga. Kuuma ilmaga saab avada katused nagu kabrioletil ning talvel külma ilmaga lülitatakse  sisse põranda-soojustus. Ma närveerisin algul kõvasti, kui jalanõud sisenemisel ära tuli võtta, et mis mu varbakesed külmal, peeglina säraval marmorpõrandal teevad, aga põrand oli soe nagu vannitoas ja lisaks veel kaetud suurte paksude pärsia vaipadega. Hiigeluksed, millest mõni kaalub näiteks 18 tonni, avanevad kaasaegse elektroonika abil 2 minutiga ja sulguvad 3 minutiga. Selleks, et enne palvetamist saaks pesta käsi, nägu ja jalgu, on mošees 41 marmorfontääni, mis on tõelised arhitektuuripärlid. Need on suured ümmargused ja kõrge jalaga, meenutavad hiigelvaasi, nii et ülemises osas saab pesta nägu ja käsi, ning vaasi jalamil saab loputada jalgu. Jalanõusid mošee ukse taha jätma ei pea, need saab panna kilekotikesse ja peita vaibaääre alla. Sain teada, et araabiamaade minaretid on nelinurksed tornid (nn. mošee juurde kuuluvad tornid, mille akendest välja karjudes kutsub mullah rahvast palvetama), aga idamaades ümarad, silindrikujulised. Head häälepaelad on neil küll, karjuvad ikka nii, et linn kajab!!!

Pärast lõunasööki ühes imeilusas restoranis Atlandi ookeani rannikul alustasime teekonda Maroko pealinna Rabati suunas. Sõit kestis paar tunnikest ning õhtul jõudsime veel külastada praeguse kuninga vanaisa Mohammed V mausoleumi. Mulle avaldavad alati suur muljet surnuaiad ja matmiskombed. Islamimaades asetatakse surnud hauda külili, näoga Meka suunas. Mõnel rikkamal on haual ka nimi, teised on nimeta. Rikkal on ka kirst, vaesed aga  mässitakse valgetesse rõivastesse ja sellest piisab viimseks teekonnaks. Surnuaedu kutsutakse “VAIKUSE AEDADEKS”  ja sinna istutatud küpressid on surelikkuse sümbolid. Islamiusu järgi peab päeval surnu olema maetud päikeseloojanguks ja öösel surnu olgu maetud koidikuks. Haua pikkus näitab inimese vanust ja haua kõrgus inimese tähtsust. Kui mosaiikkaunistustega hauakääbas on ainult 40 cm pikk, siis kadunukene suri lapsena, kui aga 170 cm, siis täisealisena ja kui umbes paar meetrit, siis elas lahkunu  kõrge vanuseni välja. Minu silma järgi oli kuninga kääpal kõrgust üle poole meetri, aga alamatel oli kääbas olematu, st. maaga tasa. Lemmiknaiste hauakääbas oli ligikaudu 30 cm kõrge. Lemmiknaisi oli tavaliselt 1-4 ja reeglina ikka see, kes kinkis esimese poja. Ülejäänud naised olid enamuses tavalised konkubiinid.

Pealinnas Rabat (ribat tähendab tõlkes kindlustatud asula) elab 1,6 miljonit elanikku ning ta on mõistagi riigi administratiivne, poliitiline ning kultuuriline keskus. Linn asub Atlandi ookeani rannikul. Rabat on  ilus, puhas ega puudu sealtki kuninga residents ning  keskaegne mediina (see on keskaegse linnasüdame nimetus kõikides Maroko linnades). Rabat-Sale oli aastatel 1621-1647 mereröövlite vabariik ja ning selle vabariigi nõrgenemine toimub alles 1666.a., kui ta liidetakse sultanaadiga ning Marokot hakkavad valitsema alouitid, kes on võimul tänapäevani ning põlvnevad  Maroko 17- 18.sajandi kuningast (1645-1727)  Sharif  Moylay Ismail Ibn´st. Sellel kuningal oli  500 naist ja üle tuhande lapse, neist registreeritud ligi 867 last, 525 poega ja 342 tütart. Pole imestada, et Maroko rahvaarv on üle 33 miljoni. Ja nad on suures osas omavahel suguluses ka veel!:)  Selle kuninga ajal sõlmiti Maroko ja Ameerika Ühendriikide vahel tunnustamis- ja sõprusleping, mis tähendab muuseas, et ameerika laevu Maroko piraadid enam ei rünnanud.

Rabatist sõitsime Meknesi. See linn on kuulus oma hästi restaureeritud 40 km pikkuse linnamüüri ja mediina poolest. Seejärel peatusime pühas linnas Moulay Idriss, mis on üks moslemitest palverändurite sihtkohti. Seal asub Idrisi haud, kes pani aluse islami usule Marokos ja alustas berberi rahva arabiseerimist. Ta rajas ka Fes’i linna aastal 789.  

Reisi kolmandal päeval jõudsime veel vaadata üle vanade roomlaste rajatud linna Volubilis, millest peale 18. saj maavärinat on küll väga vähe säilinud, aga itaallaste grupile oli see muidugi tähtis vaatamisväärsus. Vanade roomlaste termide (saun-spa) põrandamosaiike oli samuti  säilinud, kuid neid sain täies ilus näha mitu aastat tagasi Sitsiilias Piazza Armerinas, seetõttu Volubilises nad mulle erilist muljet ei avaldanud. Mis aga avaldas, oli see, et viimaks ometi sain teada, kus asus veel üks kartaagolaste asuala. Lapsena lõin kaasa ühes mälumängus ja seal küsiti: “Millise linna varemetele puistasid tema hävitajad soola.?” õige vastus:  KARTAAGO LINNA VAREMETELE. Mul oli see lapsepõlvest saadik meeles ja nüüd nägin mitte küll endise Kartaago linna asukohta (see on naaberriigis Tuneesias,) aga paika, kus elasid samuti kartaagolased ja mille hävitamise järel oli roomlastel kombeks puistata varemetele soola.  

Neljas päev: Fes! Väga ilus linn, samuti ca 1 miljon elanikku, nendest 600 000 elavad mediinas,  keskaegses linnasüdames, mille kitsad, kõrgete müüridega, pool-pimedad tänavad ja tibatillukesed poed ning käsitöötoakesed ei saa küll ühtegi turisti külmaks jätta. Kaupade vedu toimub linnakeses spetsiaalsete kärudega või siis eeslite seljas. Selleks, et lasta eesliveok mööda, pidin iga natukese aja tagant praktiliselt imbuma maja seina sisse, et käru üle varba ei sõidaks ja  ise eesliga kokkupõrkes viga ei saaks. Ilma giidita pole seal võimalik liikuda, sest tänavakesed moodustavad labürindi. Kuid viimasel ajal on hakanud selle keskaegse linnakese vastu huvi tundma ka kinnisvarahaid, nii et ohtu võib sattuda selle linna autentsus ja ajalooline väärtus.

Fes on kuulus käsitöölinn. Meile tutvustati võrratut keraamikat, nahakunsti, tekstiili ja ehetevalmistamist. Lõplikud ostud tegin aga ikka alles viimases linnas Marrakech’is. See kaunitar on tuntud ka nime all „Punane Linn“, sest majad pole valged nagu teistes linnades, vaid tellis-kivipunased. Seda kahel põhjusel: esiteks on pinnasest saadav ehitusmaterjal punane savi, mis segatud lubjaga ja teiseks põhjuseks on see, et kui keegi tahakski oma maja valgeks võõbata, siis oleks see silmale vaadates valus, sest liiga ere Aafrika päike on silmi pimestav. Ehk teiste sõnadega väljendudes, tekiks sama efekt, nagu valge lumi eredas päikeses. Niisiis Punane Linn Marrakech!!! Jälle miljonilinn, rajatud 1062.aastal ning asub Atlandi ookeanist 150 km kaugusel ja 200 meetri kõrgusel merepinnast, mis tingib kõrbele iseloomuliku kliima, st. külmi öid ja sooje päevaseid temperatuure. Ühesõnaga, kui veebruari pidada Marokos reisimiseks liiga külmaks, siis vähemalt Marrakechis võtsime päevasel ajal päikest. Marrakechi linnast on võimalik rääkida ainult ülivõrdes! Ta on erakordselt ilus just omapärase arhitektuuri poolest (näiteks pole aknad ristküliku kujulised, vaid  kaheksanurksed), tänavad on laiad nagu lennukite maandumisrajad, haljasalad on kaunid, nagu oleks see linnaelanike eluküsimus. Ja vist on ka eluküsimus, sest föönikspalmid, mis on Marrakechi tunnusmärgiks, haigestusid mingisse seentõppe ja nüüd püütakse istutada meeletult palju teisi palmiliike, mis oleksid haigustele resistentsemad. Linnas õitsesid roosid, võõrasemad, geraaniumid (pelargoonid), bougeanvillead, hibiskused, saialilled, lantanad (see ilupõõsas õitseb aastaringselt ja õitevärvid on kollasest kuni lilla-roosa-beezikani).  Kõike reisil kogetut on võimatu edasi anda, Mis asjad või asjaolud võiksid turisti vapustada, on ettearvamatu.  Mind näiteks üllatas see, et vesi, õlu ja vein on nii kallid, et neid saab vaesem turist juua alles kodus. Vesi 33 cl maksab 2 eurot, õlu 33 cl maksab 5 eurot ja vein 33 cl maksab 8 eurot. Niisiis, valkude seedimiseks vajaliku klaasikese punast veini saab 8 euro eest. Seega reisil söödud lambaliha tuli mul seedida alles Itaalias, kus hea kuiv vein maksab 1.20 eurot liiter. Ma ei ütleks ka, et Maroko rahvustoit cous-cous oleks olnud eriti vaimustav. Kodus teen paremat ja kasutan talleliha. Siinkohal sobiks rääkida üks anekdoot: turist saabub võõrasse linna öömajale ja küsib ühelt kohalikult mehelt  sosinal „ütelge palun, kus ma saaksin süüa hästi, aga  samas odavalt? Mees kallutab pea lähemale ja vastab samuti sosinal:  „seda saad sa teha oma kodus“.

Lõpetuseks võiks lisada, et Marokosse soovitan reisida märtsis. Ilmad on siis kindlasti soojemad ja loodus lopsakam. Näiteks Egiptuse reis, mille tegin eelmise aasta 8.màrtsil mööda Niilust, oli 10 pallisüsteemis väärt vähemalt 9,8 palli, sest ilm oli suvine ja laevalael päevitades sai reisi jooksul aetud mitu nahka ...aga sellest räägin juba järgmistes lugudes.

Anneli Treumuth