Suvereto, San
Galgano, Monteriggioni, Pienza ja Montepulciano reisike
20-21.september
2012.
Kogu see
keeruliste kohanimedega reis toimus praktiliselt meie koduümbruses Toskaanas,
kuid teed on nii mägised ja serpentiinid eluohtlikke kurvidega venitasid
teekonna lõpuks 470 km pikkuseks.
Juba ammu olin
kuulnud poole kõrvaga, et kuskil Siena kandis on kalju sisse torgatud
mõõk, aga kodutöö jäi mul tookord tegemata, seega ütlen ausalt, et ma ei
teadnud absoluutselt, mis värk selle mõõgaga ikkagi on. Seega peamine reisisiht
oli MÕÕK KIVI SEES!
Startisime
jumala rahus alles peale lõunasööki ja mingeid ettevalmistusi reisiks ei
teinud, sest matkabussis on kõik olemas…kodunt kaasa oli vaja haarata ainult
navigaator, rahakott ja auto dokumendid.
Et asja minu
jaoks huvitavamaks teha siis kõigepealt põikas Franco sisse Suvereto linnakesse,
kus kõik oli tõesti ilus nagu suveniir. Euroopa Liidu rahadega oli linna
kindlus nagu nõelasilmast tulnud, konserveeritud, plaadistatud, valgustatud,
pingitatud….istusime, mõnulesime….meist möödus üks saksa turistidest keskealine
paar, mees ilus, naine aga hirmus, meie arust.
Tõusime ja sättisime minekule, ning Francol tuli vist murdeiga peale,
igatahes ta pani kindluse värava enda järel kinni ja mähkis seal rippuva keti
niimoodi ümber luku, et jäi mulje nagu oleks kindluse külastusaeg läbi ja
väravad suletud. Ise muidugi oli väga rõõmus hea idee üle ja terve reisi aja,
niipea kui kujutas seda paari tagasi pöördumas, siis fantaseeris järjest uusi
lugusid kuidas tema arvates naine näägutas ja mees oli nõutu ning kuidas nad
appi hakkasid karjuma. Ma jutustasin
seepeale, et mu tädi ja onu olid kah sellised, kes iga päev mõtlesid välja mingi
lolli nalja. Sidusid riidehoius mantlite varrukaid sõlme, hammustasid
koogivirnas keskmistele pannkookidele ümmargused augud sisse jne. ja ehmatasid
mitu korda inimesi poolsurnuks. Arvasime, et ka meie ilmselt hakkame lasteks tagasi muutuma.
Tänaval üritasin
tee küsimise ettekäändel, teha kindlaks, kas kohalikud on lahked…jah olid väga
lahked, jutustasid pikalt ja laialt kus ja mis, ning kiitsid head jalutamise
ilma.
Sõitsime
seejärel San Galganosse. Seal pole esmapilgul muud kui jällegi Euroopa
Liidu rahadega ehitatud tohutu ilus ja suurejooneline parkla (Itaalias on
üldiselt parkimiseprobleemid ja hiigelparklad on haruldus), surnuaed oli
kahjuks lukustatud, siis olid seal veel umbes-täpselt Pirita kloostri sarnased
hooned, mis olid ülihästi konserveeritud ja pilet maksis 2.50, kõrval asus
varjuline söögikoht…ning seejärel viis järsk mäkketõus ühe kiriku juurde.
Riskisime infarktiga võideldes ja ronisime järsust kallakust üles. Ma arvasin,
et mõõk on kuskil lageda taeva all, aga Franco rääkis, et võib-olla on mõõga
nägemine kah tasuliseks tehtud. Ma ei osanud veel midagi arvata.
Mõõga lugu, aga
olevat olnud umbes selline, et 1180.a. üks 29-aaastane rikkast perest pärit,
ainuke ja hukkaläinud ning patune
noormees, nägi juba teist korda järjest ilmutust peaingel Miikaelist
(S.Michele) Inglil oli mõõk käes ja ta viis noormehe kokku 12 apostliga, ning
isegi Jeesuse ristilöödud kuju ilmus silme ette. Seepeale noormees, kes
ilmutuse hetkel ratsutas hobusega kukkus, sest hobune tõusis tagajalgadele.
Noormees haaras mantlihõlmast oma mõõga ning pistis kaljusesse maapinda. Puud
mõõga kohal moodustasid kupli. Fakt on see, et mõõga kohale ehitati kirik, see
sai palverändurite üheks peatuskohaks teel Rooma. Mõõka on püütud kalju seest kätte saada, aga
kalju ei purune ja mõõga tükid keevituvad ise taas kokku. Siena teadlased on asja uurinud ja metalli
sulam pärineb tõesti 12. sajandist. Isekeevituv metall! Igatahes noormees
lõpetas oma patutee, sai lahti kurjast vaimust ja kutsus üles sõdadele lõppu
tegema. Galgano suri 1181.a. eremiidina, ta kuulutati pühakuks ja tema endisel
pruudil ei jäänud kah muud üle kui ennast Jumala teenimisele pühendada. Mõõk on keset kirikut klaaskupli all ja
sissepääs tasuta! Ja niimoodi on igaüks
seda legendi oma väikeste muudatustega edasi jutustanud ning siis saabusin mina
832 aasta möödudes ning jutustan
oma versiooni. Arvan nimelt, et mõõk uuristati praktiliselt kuni pidemeni kivi
sisse, et kõiki haneks tõmmata.
Räägitakse, et see lugu on andnud
alust kõikidele teistele sarnastele lugudele maailmas. Suur- Britannia
kuningas Arturi lugu kaasaarvatud, kuigi Artur valitses 5-6
sajandil, aga legend võib-olla lisati tema loo kaunistamiseks hiljem. (Artur
tõmbas mõõga välja kivile asetatud alasist ja sai kuningaks juba 16-aastaselt)
Kuna mõõga
vaatamisest jäi veel voodisse pugemiseni tubli tükk aega, siis sõitsime Monteriggioni,
see on San Galganost vaid mingi 40 km ja kuna tegemist on samuti väikese
kindluslinnaga, siis Franco arvas, et seal on
kindlam ka magada, ilma et ära tapetaks ja paljaks röövitaks.
(Budapestis öösel lahtitõmmatud ukse järel on meil ilmselt tekkinud jäädav närvikahjustus öiste hirmude näol). Ja oligi Monteriggioni
kindluse all üks ütlemata vahva parkla, kus meid ootasid juba reas kümmekond
matkabussi. Eelmise reisi kogemustele
tuginedes parkisime meiegi teiste busside vahele, nagu mujal ruumi polnuks. Magasime
absoluutses rahus ja vaikuses. Hommikul kella kaheksast muutus see parkla
tasuliseks, seega tõusime vara, jõime kohvi ja jooksime tulistvalu automaadi juurde
maksma. Kaks varianti olid valida. Üks tund parkimist 1.50 ja 4 tundi parkimist
5.- eurot. Ma valisin ühe tunni, läksime inimtühja unisesse linna keskaegsete
müüride vahele hulkuma. Pisike
kindlus…pargis magas kodutu, poole tunniga oli tiir peale tehtud. Kõik ärid,
kindlusemüüri peal jalutamise rada, infopunktid…no absoluutselt kõik suletud.
Selge see! Kell ju alles natuke peale kaheksat hommikul. Lugesime lahtioleku
aegasid. Varieerusid 9.30-10.30 –ni.
Tegin telefoniputkast veel ühe kaugekõne „Hallooo, Kosmos, siin Maa“ ja
minek. Keegi kõnele ei vastanud. Ei
jäänudki muud üle kui sõita Pienza
kindluslinna….siin kandis on iga künka otsas kindlus, kuidas muidu oleks
ellu jäädud pidevate sõdade keeristes. Pienza oli juba kõvem sõna. Franco
arvas, et kindlasti peab valima parkimisajaks 4 tundi ja maksma 5 eurot. Ma muidugi arvasin, et piisab ühest tunnist.
Noh ja nii oligi. Kuigi tõesti vapustavalt ilus linn, laadad, turistide hordid,
natuke meenutas mulle isegi San Gimignianot ja natuke Volterrat,
Toscana uhkust ja pärli kindluslinnade
seas. Tegime sörgi läbi kirikute, väljakute, vaateplatvormide ja tubakapoodide,
sest mul oli vaja saata postkaart ühe armsa abielupaari üheaegseks juubeliks ja sünnipäevaks. (Seda ikka teate,
et postmarke müüvad ainult tubakapoed? Tähistus suur T)
NO EI LEIDNUD
isegi paljudes Itaalia
postkontorites eluaeg direktorina
töötanud Franco mitmetele teejuhatustele hoolimata mitte ainsamat postkasti! Lõpuks selgus et linnavalitsuse maja seina
sees on pisike pilu müüri sisse kraabitud sõnadega BUCO PER LETTERE (auk
kirjade jaoks). Lasin kaardi sinna pilusse, tõestuseks tegime fotojäädvustuse
ja arvan, et paari nädalaga läheb kohale, sest oli reedene päev ja enne
esmaspäeva pole lootustki, et keegi Itaalias postiteenuseid osutab. Tulime siis bussi juurde tagasi ja Franco
avastas, et oleme küll tasulises parklas, kuid see serv kus meie buss asus ,
oli tasuta, st ilma siniste joonteta vaid hoopis valgete joontega. Lollid …aga
lollidel vedas, et vähemalt viit eurot
tasuta parkimise eest automaati ei toppinud.
Nüüd oli siis
jäänud nn. magustoiduks kuulsa veini Montepulciano linn! Seal tervitas
meid linnaväravate taga kohe üks mõnus metssea kuju. Montepulcianolased teavad,
et vein kuulub ikka toidu juurde, mitte niisama poe taga kulistamiseks nagu
meil Eesti külades on tavaline. Seega on nad kõvad jahimehed ja kanged
veinimeistrid ning oliiviõli tootjad. Ma degusteerisin ka igas veinipoes
suupisteid, kuid kõik kastmed ja
leivakatted olid nii üle ujutatud Extra Verginiga, et süda hakkas läikima.
Selge, et kui mao seinad on õlitatud, siis ei jää ka purju. Vot, siinkohal
oleks tulnud osta üks hirmkallis vein ja õlil lasta seeduda. Aga mul pole
majanduslikult võimalik pudeli veini eest maksta verehinda . Seega seedisin matkabussis
Vallorsi veinikeldri suurepärase punase veini abil. See Vallorsi on meil
nn. kodustatud veinitootja Toskaanas, kes toob meile veini isegi koju kätte.
Küsisin Franco käest, et miks näiteks Montepulciano veini-istanduste peal pole
katteloore, võrke, ega ei ümbritse neid ka kõrged kivimüürid nagu näiteks
Itaalia lõunaregioonides. Aga sai ju alles räägitud, et nad on kõvad jahimehed
ja lasevad maha igaühe, kes viinamarju puutub. Ka linnud, kes peaks oma
nokakese viinamarja järele sirutama, lastakse kohe maha. Franco küsis, et „ütle
mulle, kas sa näed näiteks siinkandis lendamas ainsamatki lindu? “ ja tõesti,
tõesti, linde pole!!!! Peab sügisel
eesti kuldnokkasid hoiatama, et nad lõunasse ei lendaks üle Montepulciano.
Võtku kaart ette! St. et kui Eestist kuldnokad igavesti kaovad, siis teate kus on
nende viimne puhkepaik. Montepulciano,
kui mägilinnake, aga on vägagi särav juveel, näiteks linnavalitsuse hoone
meenutab Firenze Palazzo Vecchiot, sedasama, kus ukse kõrval seisab
Michelangelo Taaveti skulptuuri koopia.
Montepulciano
ümbruse vaated aga kõik kisendavad, et „maali mind, maali mind!“
Montepulcianost
koju Pisasse oli 190 km ja selle sõitsime mööda kiirteed. Mõtlesin, et kuigi
autostrada on Itaalias kõik üks ja ühtne ….on siiski nii, et Toskaanas on see
ilus ja puhas, võiks öelda, et puhketaskud on ilma prügikübemeta, aga lõunas
….näiteks Puglias, olid isegi kiirteede peatuskohad nii prahised, et ma
meelsamini sinna enam ei läheks. Pealegi oli lõunas palju põlema süüdatud alasid. Haiged püromaanid!
Mi dispiace per italiani (mul on itaallastest kahju) ja intelligentsetel
itaallastel on ka kindlasti väga-väga kahju, et siin leidub neid, kes ei oska
ega taha väärtustada üht kaunimat lõunamaad.
.
Tervitades,
Anneli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar