Reis San Galganosse "Mõõk kivi sees"

Suvereto, San Galgano, Monteriggioni, Pienza ja Montepulciano reisike

20-21.september 2012.

Kogu see keeruliste kohanimedega reis toimus praktiliselt meie koduümbruses Toskaanas, kuid teed on nii mägised ja serpentiinid eluohtlikke kurvidega venitasid teekonna lõpuks 470 km pikkuseks.

Juba ammu olin kuulnud poole kõrvaga, et kuskil Siena kandis on kalju sisse torgatud mõõk, aga kodutöö jäi mul tookord tegemata, seega ütlen ausalt, et ma ei teadnud absoluutselt, mis värk selle mõõgaga ikkagi on. Seega peamine reisisiht oli MÕÕK KIVI SEES! 

Startisime jumala rahus alles peale lõunasööki ja mingeid ettevalmistusi reisiks ei teinud, sest matkabussis on kõik olemas…kodunt kaasa oli vaja haarata ainult navigaator, rahakott ja auto dokumendid. 

Et asja minu jaoks huvitavamaks teha siis kõigepealt põikas Franco sisse Suvereto linnakesse, kus kõik oli tõesti ilus nagu suveniir. Euroopa Liidu rahadega oli linna kindlus nagu nõelasilmast tulnud, konserveeritud, plaadistatud, valgustatud, pingitatud….istusime, mõnulesime….meist möödus üks saksa turistidest keskealine paar, mees ilus, naine aga hirmus, meie arust.  Tõusime ja sättisime minekule, ning Francol tuli vist murdeiga peale, igatahes ta pani kindluse värava enda järel kinni ja mähkis seal rippuva keti niimoodi ümber luku, et jäi mulje nagu oleks kindluse külastusaeg läbi ja väravad suletud. Ise muidugi oli väga rõõmus hea idee üle ja terve reisi aja, niipea kui kujutas seda paari tagasi pöördumas, siis fantaseeris järjest uusi lugusid kuidas tema arvates naine näägutas ja mees oli nõutu ning kuidas nad appi hakkasid karjuma.  Ma jutustasin seepeale, et mu tädi ja onu olid kah sellised, kes iga päev mõtlesid välja mingi lolli nalja. Sidusid riidehoius mantlite varrukaid sõlme, hammustasid koogivirnas keskmistele pannkookidele ümmargused augud sisse jne. ja ehmatasid mitu korda inimesi poolsurnuks. Arvasime, et ka meie  ilmselt hakkame lasteks tagasi muutuma.

Tänaval üritasin tee küsimise ettekäändel, teha kindlaks, kas kohalikud on lahked…jah olid väga lahked, jutustasid pikalt ja laialt kus ja mis, ning kiitsid head jalutamise ilma.

Sõitsime seejärel San Galganosse. Seal pole esmapilgul muud kui jällegi Euroopa Liidu rahadega ehitatud tohutu ilus ja suurejooneline parkla (Itaalias on üldiselt parkimiseprobleemid ja hiigelparklad on haruldus), surnuaed oli kahjuks lukustatud, siis olid seal veel umbes-täpselt Pirita kloostri sarnased hooned, mis olid ülihästi konserveeritud ja pilet maksis 2.50, kõrval asus varjuline söögikoht…ning seejärel viis järsk mäkketõus ühe kiriku juurde. Riskisime infarktiga võideldes ja ronisime järsust kallakust üles. Ma arvasin, et mõõk on kuskil lageda taeva all, aga Franco rääkis, et võib-olla on mõõga nägemine kah tasuliseks tehtud. Ma ei osanud veel midagi arvata.

Mõõga lugu, aga olevat olnud umbes selline, et 1180.a. üks 29-aaastane rikkast perest pärit, ainuke  ja hukkaläinud ning patune noormees, nägi juba teist korda järjest ilmutust peaingel Miikaelist (S.Michele) Inglil oli mõõk käes ja ta viis noormehe kokku 12 apostliga, ning isegi Jeesuse ristilöödud kuju ilmus silme ette. Seepeale noormees, kes ilmutuse hetkel ratsutas hobusega kukkus, sest hobune tõusis tagajalgadele. Noormees haaras mantlihõlmast oma mõõga ning pistis kaljusesse maapinda. Puud mõõga kohal moodustasid kupli. Fakt on see, et mõõga kohale ehitati kirik, see sai palverändurite üheks peatuskohaks teel Rooma.  Mõõka on püütud kalju seest kätte saada, aga kalju ei purune ja mõõga tükid keevituvad ise taas kokku.   Siena teadlased on asja uurinud ja metalli sulam pärineb tõesti 12. sajandist. Isekeevituv metall! Igatahes noormees lõpetas oma patutee, sai lahti kurjast vaimust ja kutsus üles sõdadele lõppu tegema. Galgano suri 1181.a. eremiidina, ta kuulutati pühakuks ja tema endisel pruudil ei jäänud kah muud üle kui ennast Jumala teenimisele pühendada.  Mõõk on keset kirikut klaaskupli all ja sissepääs tasuta!  Ja niimoodi on igaüks seda legendi oma väikeste muudatustega edasi jutustanud ning siis saabusin mina 832 aasta möödudes ning  jutustan oma versiooni. Arvan nimelt, et mõõk uuristati praktiliselt kuni pidemeni kivi sisse, et kõiki haneks tõmmata.  Räägitakse, et  see lugu on andnud alust kõikidele teistele sarnastele lugudele maailmas. Suur- Britannia kuningas  Arturi lugu  kaasaarvatud, kuigi Artur valitses 5-6 sajandil, aga legend võib-olla lisati tema loo kaunistamiseks hiljem. (Artur tõmbas mõõga välja kivile asetatud alasist ja sai kuningaks juba 16-aastaselt)

Kuna mõõga vaatamisest jäi veel voodisse pugemiseni tubli tükk aega, siis sõitsime Monteriggioni, see on San Galganost vaid mingi 40 km ja kuna tegemist on samuti väikese kindluslinnaga, siis Franco arvas, et seal on  kindlam ka magada, ilma et ära tapetaks ja paljaks röövitaks. (Budapestis öösel lahtitõmmatud ukse järel on meil ilmselt tekkinud jäädav  närvikahjustus  öiste hirmude näol). Ja oligi Monteriggioni kindluse all üks ütlemata vahva parkla, kus meid ootasid juba reas kümmekond matkabussi. Eelmise reisi kogemustele  tuginedes parkisime meiegi teiste busside  vahele, nagu mujal ruumi polnuks. Magasime absoluutses rahus ja vaikuses. Hommikul kella kaheksast muutus see parkla tasuliseks, seega tõusime vara, jõime kohvi ja jooksime tulistvalu automaadi juurde maksma. Kaks varianti olid valida. Üks tund parkimist 1.50 ja 4 tundi parkimist 5.- eurot. Ma valisin ühe tunni, läksime inimtühja unisesse linna keskaegsete müüride vahele hulkuma.  Pisike kindlus…pargis magas kodutu, poole tunniga oli tiir peale tehtud. Kõik ärid, kindlusemüüri peal jalutamise rada, infopunktid…no absoluutselt kõik suletud. Selge see! Kell ju alles natuke peale kaheksat hommikul. Lugesime lahtioleku aegasid. Varieerusid 9.30-10.30 –ni.  Tegin telefoniputkast veel ühe kaugekõne „Hallooo, Kosmos, siin Maa“ ja minek. Keegi kõnele ei vastanud.  Ei jäänudki muud üle  kui sõita Pienza kindluslinna….siin kandis on iga künka otsas kindlus, kuidas muidu oleks ellu jäädud pidevate sõdade keeristes. Pienza oli juba kõvem sõna. Franco arvas, et kindlasti peab valima parkimisajaks 4 tundi ja maksma 5 eurot.  Ma muidugi arvasin, et piisab ühest tunnist. Noh ja nii oligi. Kuigi tõesti vapustavalt ilus linn, laadad, turistide hordid, natuke meenutas mulle isegi San Gimignianot ja natuke Volterrat, Toscana uhkust ja pärli  kindluslinnade seas. Tegime sörgi läbi kirikute, väljakute, vaateplatvormide ja tubakapoodide, sest mul oli vaja saata postkaart ühe armsa abielupaari üheaegseks  juubeliks ja sünnipäevaks. (Seda ikka teate, et postmarke müüvad ainult tubakapoed? Tähistus suur T)

NO EI LEIDNUD isegi  paljudes Itaalia postkontorites  eluaeg direktorina töötanud Franco mitmetele teejuhatustele hoolimata mitte ainsamat postkasti!  Lõpuks selgus et linnavalitsuse maja seina sees on pisike pilu müüri sisse kraabitud sõnadega BUCO PER LETTERE (auk kirjade jaoks). Lasin kaardi sinna pilusse, tõestuseks tegime fotojäädvustuse ja arvan, et paari nädalaga läheb kohale, sest oli reedene päev ja enne esmaspäeva pole lootustki, et keegi Itaalias postiteenuseid osutab.  Tulime siis bussi juurde tagasi ja Franco avastas, et oleme küll tasulises parklas, kuid see serv kus meie buss asus , oli tasuta, st ilma siniste joonteta vaid hoopis valgete joontega. Lollid …aga lollidel vedas, et vähemalt  viit eurot tasuta parkimise eest automaati ei toppinud. 

Nüüd oli siis jäänud nn. magustoiduks kuulsa veini Montepulciano linn! Seal tervitas meid linnaväravate taga kohe üks mõnus metssea kuju. Montepulcianolased teavad, et vein kuulub ikka toidu juurde, mitte niisama poe taga kulistamiseks nagu meil Eesti külades on tavaline. Seega on nad kõvad jahimehed ja kanged veinimeistrid ning oliiviõli tootjad. Ma degusteerisin ka igas veinipoes suupisteid,  kuid kõik kastmed ja leivakatted olid nii üle ujutatud Extra Verginiga, et süda hakkas läikima. Selge, et kui mao seinad on õlitatud, siis ei jää ka purju. Vot, siinkohal oleks tulnud osta üks hirmkallis vein ja õlil lasta seeduda. Aga mul pole majanduslikult võimalik pudeli veini eest maksta verehinda . Seega seedisin matkabussis Vallorsi veinikeldri suurepärase punase veini abil. See Vallorsi on meil nn. kodustatud veinitootja Toskaanas, kes toob meile veini isegi koju kätte. Küsisin Franco käest, et miks näiteks Montepulciano veini-istanduste peal pole katteloore, võrke, ega ei ümbritse neid ka kõrged kivimüürid nagu näiteks Itaalia lõunaregioonides. Aga sai ju alles räägitud, et nad on kõvad jahimehed ja lasevad maha igaühe, kes viinamarju puutub. Ka linnud, kes peaks oma nokakese viinamarja järele sirutama, lastakse kohe maha. Franco küsis, et „ütle mulle, kas sa näed näiteks siinkandis lendamas ainsamatki lindu? “ ja tõesti, tõesti, linde pole!!!!  Peab sügisel eesti kuldnokkasid hoiatama, et nad lõunasse ei lendaks üle Montepulciano. Võtku kaart ette!  St. et kui Eestist  kuldnokad igavesti kaovad, siis teate kus on nende viimne puhkepaik.  Montepulciano, kui mägilinnake, aga on vägagi särav juveel, näiteks linnavalitsuse hoone meenutab Firenze Palazzo Vecchiot, sedasama, kus ukse kõrval seisab Michelangelo Taaveti skulptuuri koopia.

Montepulciano ümbruse vaated aga kõik kisendavad, et „maali mind, maali mind!“

Montepulcianost koju Pisasse oli 190 km ja selle sõitsime mööda kiirteed. Mõtlesin, et kuigi autostrada on Itaalias kõik üks ja ühtne ….on siiski nii, et Toskaanas on see ilus ja puhas, võiks öelda, et puhketaskud on ilma prügikübemeta, aga lõunas ….näiteks Puglias, olid isegi kiirteede peatuskohad nii prahised, et ma meelsamini sinna enam ei läheks. Pealegi oli lõunas  palju põlema süüdatud alasid. Haiged püromaanid! Mi dispiace per italiani (mul on itaallastest kahju) ja intelligentsetel itaallastel on ka kindlasti väga-väga kahju, et siin leidub neid, kes ei oska ega taha väärtustada üht kaunimat lõunamaad.

.

Tervitades,

Anneli