Kündja-Catania-Pisa ehk kuidas ma taksoga Riiga sõitsin

Kündja-Võru-Tartu-Riia-Berliin-Catania-Pisa 21-25 nov. 2011

Jubedad sekeldused. 

Niisiis, lõpetasin 21.nov kell viis oma tööpäeva, tormasin ema poole, et võtta kaasa mõned sinna jäänud asjad ja tuua talle tuppa küttepuud, kui avastasin, et püksivärvli küljes ripub turvapult ja büroost laenatud internetijuhe vajaks kah tegelikult tagastamist. Selge, et pidin   büroost veel korraks enne lahkumist läbi sõitma. Kihutasin büroo ette, kui helises telefon ja üks külamees Mister X tahtis, et ma kirjutaks projekti hakkepuidumasina ostuks, ning päris, et mis ikka külaelust saab. Ma suutsin siiski keskenduda sellele, et tagastada büroole turvapult ja jätta büroosse ema võtmed. Panin büroo valve alla ja lahkusin. Kui olin juba Kanepist möödas umbes üks km, katsusin taskut, et kas ikka on telefon kaasas. No polnud. Pidasin auto kinni, otsisin läbi koti ja istmealused, siis jälle koti ja siis jälle istmealused, kuid parata polnud, tuli büroosse tagasi sõita.  Telefon polnud õnneks kadunud vaid asus  büroos ilusti laua peal. Aitähh Sulle Mister X, et helistasid ja ma telefoni üldse välja võtsin, ning korraks büroo lauale toetasin, et võtmete juurde selgitust kirjutada! Niisiis panin uuesti büroo valve alla ja asusin teele Tartusse, et jõuda kella kaheksaks hambaarsti juurde ja võtta sõbranna juurest raamat tee peal lugemiseks.  Jõudsin Kanepist mööda ja Saverna bensiinijaamani näitas silt  1,2 km kui tundsin mingit müra ja auto nagu hetkeks libises, otsustasin kontrollida kumme. Juhipoolne tagumine kumm oli kuum ja kummis oli nii suur auk, et võis vabalt käe sisse panna. Nüüd õnneks oli mul telefon!!!!!! Andsin häiret Margusele, see omakorda õemehele ja tunnikene ohutulede plõksumist ning paksus metsas külmetamist ning saabuski abi. Aga kahjuks ükski veljevõti ei sobinud. Õemees ostis Savernast uue veljevõtme, see murdus pooleks, siis otsustasin velje peal sõita bensiinijaama parklasse. Seal ostis õemees veel ühe veljevõtme, see paindus kõveraks. Palusin õemeest, et ta mu Tartusse viiks. Muidugi ei jõudnud ma hambaarsti juurde ega ka saanud raamatut sõbrannalt. Tagasiteel olevat õemees saanud ka politseilt trahvi kiiruse ületamise eest.

Tartus läksin lapselapsega suurde kuuma vanni ja enne  takso tellimist bussijaama, ütles Margus veel et „reis algas küll paljutõotavalt“ Mnjah. No kell 01.05 pidi väljuma  buss Riiga. Bussi polnud aga veel 01.35 kui helises telefon. Arvasin, et Margus  …aga oli mingi venelane, kes püüdis mulle selgeks teha, et buss jääb natuke hiljaks kuna nad ootavad mingi avarii taga Peipsi järve ääres ja on oodanud juba üks tund tee vabastamist ning et minevat veel vähemalt tund…kuid tegelikult vist isegi rohkem ja siis, millal nad veel  Tartusse jõuavad, seda ei tea keegi jne. Helistasin poeg Margusele, tema omakorda politseisse ja maanteeametisse. Siis helistas Margus bussijuhtidele, need ei soostunud kasutama ümbersõitu, mis oleks olnud vaid 10 km. Ütlesid, et nemad marsruudist kõrvale kalduda ei tohi. Ma otsustasin, et jõuan Riiga taksoga täpselt lennuki pardaleasumise ajaks.  Sealsamas bussijaamas olid taksod reas, võtsin esimese. Roolis oli ebamäärases vanuses sõbraliku olemisega blond naine. Seletasin talle olukorda, et pean olema hiljemalt 6.15 Riia lennuväljal. Küsisin, et kas tal on navigaator ja kas ta oskab lennuväljale sõita? Naine vastas kõhklevalt, et jah, on navigaator ja et peaks oskama küll lennuväljale sõita. Ma pakkusin veel et äkki peaks ikka võtma mingi meesautojuhiga takso, aga kuna naine lülitas kohe taksomeetri välja ja nõustus, et maksan kokkuleppe  hinna, siis viskasin koti tagaistmele ja sõit läks lahti. Kõik oli ilus kuni Rõnguni. Sealtpeale algas udu. Paks udu. Tavaliselt on ikka nii, et mingi aja pärast on udu  hõredam ja nähtavus parem, aga kahjuks  seekord mitte.  Lõpuks nägime ainult maantee keskel valget triibukest mõne meetri jagu.  Valgast läbi sõitsime otse , keeramata kuhugi ja õnneks see osutus õigeks otsuseks (ma olen käinud Riias ikka tavaliselt mööda Pihkva maanteed) seega Valga kaudu oli mulle tee küllaltki võõras, aga kuna 9.nov just tulin sealtkaudu bussiga, siis mäletasin et mingi teeremont oli kesklinnas, järelikult olime õigel teel.  Valmieras oli olukord raskem, tiirutasime hetkeks mingil ristmikul, et näha Riia teeviita. Siis jätkasime paksus piimjas udus sõitu. Ja jumal tänatud, et olen käinud sada korda Riia lennuväljal Francot viimas ja toomas. Seetõttu suutsin taksojuhile teed juhatada. Taksojuht helistas ka oma mehele ja kasutades positsioneerimisseadet sai tema abikaasa meie asukohta määrata. Igatahes kõik õige ja hää, möödusime juba lennujaama sellest parklast kuhu saavad  jätta auto need, kes lähevad reisile pikaks ajaks, sealt jääb lennuväljale veel 2 km. Aga no ei näe midagi. Lennuvälja hoone ei paistnud. Keerasime kogemata hoopis mingisse bensiinijaama, kuigi lennuvälja hoone oli kohe bensiinijaama taga praktiliselt, siis trügisime uuesti maanteele ja üritasime võtta järgmise vasakpöörde..seekord trehvas takso nina sattuvat vastu lennujaama parkla tõkkepuud ja hoone ise kah tuli udust nähtavale. Ma oleksin pidanud maksma 182 eurot, andsin 150 ja taksojuht andis 10 tagasi, seega osutus kokkuleppehinnaks 140.- Taksojuht tänas mind õppesõidu eest ja ma jooksin ruttu check-in tegema, sest mul oli puudu Berliin-Catania pardakaart. Selle sain hetkega, pagasit mul  polnud ja läbi turvakontrolli ning väravani jõudsin   10 minutit enne pardale asumist. Edasi kulges kõik OK, ainult, et kuna Berliinis Tegeli lennuväljal puudub transiitreisijate koridor, pidin väljuma ja minema tohutu kaugel asuvasse C- terminali. Seal oli vaja uuesti läbida turvakontroll. JA KUJUTAGE ETTE! Mind otsiti läbi elus esimest korda! Isegi saapad otsiti läbi! Püksivärvlivahed ja kõik võimalikud kohad. Õnneks oli piisavalt aega Catania lennuni. Jõin värskelt pressitud apelsinimahla, kosusin, lennukis pakuti süüa-juua, mis sisaldus piletihinnas (seda jääb lendudel üha harvemaks, et hinna sees on eine). Kui välja arvata maandumisel tekkinud tugev turbulents, siis läks lend hästi. Täpselt 12.25 maandus lennuk ja Franco oli vastas. Matkabussi müüja poeg  Giovanni tegi meile kuni kella 14.30-ni Catania ekskursiooni, viies meid peamiselt sellistesse kohtadesse kus ma  varem tiirutanud polnud. Siis oli ette nähtud lõuna nende peresõpradele kuuluvas restoranis „Bella donna“. Carlo Scuderi (matkabussi omanik) andis restorani omanikule korralduse tuua lauale nende kõige paremad road ja parimad veinid. No seda juba lugeja vast teab kuidas Itaalias need asjad käivad…igatahes kelnerid jooksid ringi vaagnate ja karahvinidega, ning mis üle jäi, see pakiti meile kaasa. Siis helistas Franco täditütar  ja me pidime sõitma Messinasse suurele sugulaste kokkutulekule. Õhtusöögile! Seal oli kaetud pikk laud ja tädid, onud, tädipojad-tütred kõik said meid musitada ja kallistada, ning sõime ja jõime südaööni. Järgmisel päeval tahtis Franco käia oma sünnilinnas, mis on umbes 80 km Messinast Palermo suunas. San Giorgio! Seal sõime lõunat, mille tahtis Franco oma täditütrele ja tema vennale välja teha. Aga täditütar tegi näo nagu läheks vetsu, kuid tegelikult läks kassasse ja maksis ise lõuna kinni. Kuni lahkumise päevani ei lastud meil enda eest maksta isegi tassi kohvi ja hommikusöök telliti kohvikust otse koju. Ühesõnaga vastuvõtt oli super, korter koosnes kahest omavahel ühendatud korterist, seega oli meil täiesti omaette elamine.  24. nov keerasime matkabussi  nina sadama suunas ja 1200 km sõitu,(Salerno, Napoli, Rooma)  ning 25-nda õhtul olimegi nipsti Pisas. Buss on Fiat Adrian, bussil on kirjad RADIO AMORE, kuna sellest taheti teha raadiobussi, siis aga selgus, et neile ikka ei meeldi mustlase elu ja et palju parem olevat ööbida viietärni hotellides. Buss on uus, kõik sisemus on veel kilepakendis, sõitnud oli buss 738 km. Reisijate kohti on neli. Hetkel sisustame ja õpime tundma oma uut „kodu“.

Anneli Treumuth