Horvaatia reis, nudismirandade maa.

Horvaatia 21.juuni-27.juuni 2011.a.

Tegelikult peaksin kirjutama KRK' i saar 21.06.-27.06.2011, sest üks kaunis saar Dalmaatsia saarestikus pole veel kogu imeline  Horvaatia!

Niisiis sõitsime Pisast täiesti hetkelise tuju ajel sel juunikuu varahommikul autoga Aadria mere suunas. Navigaatorisse sisestasime Krk ja  sõit läks lahti. Navigaator juhatas meid kiirteid pidi mööda   Apenniinide imeilusaid nõlvu mööda Bolognast,  seejärel Padovast. , kuni oligi aeg tasuda Itaalia kiirtee maks 25 eurot ja koheselt ka maksta Sloveenia vinjett 15 eurot, selleks et sõita ainult lühike jupike Sloveenia teid. Sloveenias tuli ka tankida, sest bensiin on seal kõige odavam. Piiriületusel vaadati põgusalt ka passe, tagasiteel aga ainult passikaant, sisse ei viitsinud enam keegi  vaadata. Koheselt avanesid silmale suured plakatid, mis tuletasid meelde et on vaja vahetada eurosid kunadeks, (1 kuna on 100 lip'at ja 1 euro on 7,4 kuna). Suuri plakateid me  ignoreerisime ja arvasime, et küllap saab kõik asjad ka eurodes aetud. Tegelikult saabki, aga tuleb natuke kallim. Horvaatia teedemaks oli 1 euro ja Krki saarele viiva silla ületus 5 eurot, õnneks tagasitulekul enam maksma ei pea. Ma mäletan, et San Franciscos oli just vastupidi, üle silla lasti tasuta, aga tagasi tulles nõuti 2 dollarit. Majanduslikust küljest ei tahakski tegelikult  rääkida, aga see on lihtsalt näpunäiteks neile, kel plaanis Horvaatiasse autoga minna.

Mul algas paaniline pildistamine ja „issand Jumal, “ kilkamine kohe Horvaatiasse sisenemisel pihta, nagu oleks sattunud imedemaale või nagu reisiks elus üldse esimest korda.

Teed on uued, kohati ka jalgrattateedega, sillad, mäed, ja nende vahel pidevalt vilksatamas smaragdrohelised ja safiirsinised merelahed. Kõik on ütlemata puhas, aga ikka muudkui keegi rehitseb ja nühib harjaga, keegi trimmerdab. Kuna stardist on möödunud 7 tundi, siis otsustame enne Krki linna jõudmist Malinskasse sisse keerata, et natuke süüa. Ma ei tahtnud kuuldagi, et veel kuskile peaks sõitma kui Malinska troopilist ja müstilist ilu nägin. Kohe pöörasime sisse ühte turismibüroosse, vahetasime natuke raha (kurss oli 1 euro =7,1 kuna), üürisime ühe korteri 50 sammu merest ja sealsamas olid ka külgkülje kõrval kohvikud, pizza-baarid, restoranid. Seega olime sattunud täpselt kõige kaunimasse paika maamunal. Vesi oli kristallselge, nii et polnud midagi imestada , miks turiste viivad just klaaspõhjaga laevukesed mereelukaid imetlema. Varahommikul tundus nagu kuuluks  terve Aadria meri ainult mulle, sest kell 8 hommikul polnud rannas mitte ainsamat hingelist, ammugi veel mitte kedagi, kes vette oleks läinud. Nojah, puhkuse linn, eks rahvas magabki seal kaua. Meie korter oli suur, väga ilus, mõeldud neljale inimesele,  koos hommikusöögiga maksis 55 eurot  ööpäev. Hind sõltub muidugi päevade arvust ja langeb alles neljaks päevaks üürides kuni 30 %. Me ei tahtnud väga pikaks ajaks ühe koha peale peatuma jääda, seega sõitsime teisel päeval Krki vaatama ja kolmandal päeval Baska'sse. Baskas üürisime korteri ühes armsas majakeses (enne olime kahest pakkumisest loobunud, sest et ei tekkinud kodutunnet) hind oli 35 eurot ilma hommikusöögita, aga me poleks hommikusööki tahtnudki, sest endal olid kõik vajalikud kohvid ja küpsised kaasas. Veinid ikka ka. Kuid mis juhtus? Pererahvas osutus nii lahkeks ja sõbralikuks, et pidevalt pakuti kooke ja jooke, viimasel st. neljandal päeval  paluti jääda kala grillipeole, meil aga oli aeg lahkuda ning grillpidu jäi meil kahjuks ära. Perenaine Ljubica Francec on matemaatikaõpetaja ja peremees Miro on informaatika professor Rijeka tehnikaülikoolis. Hea meelega soovitan nende õdusat majakest selle reisikirja lugejatele. Tegelikult jääb majake Jurandvori, mis on 1,5 km rannast, aga reisibüroo andis ka rannalähedase parkla võtmekese,  seega saime autoga üpris ranna lähedal parkida.

Nüüd mõni sõna saarel tiirutamisest: saar on küll pindalalt poole väiksem kui Hiiumaa, aga kuna ta on mägine, siis sõidud tulevad mööda serpentiine väga pikad. Kahel päeval olime erinevates nudistide randades-kämpingutes. Sissepääs ilma ööbimiseta on paar eurot inimese kohta ja sama hind kehtib ka autole. Krki peetakse maailma nudismikeskuseks, kus asub meile teadaolevatel andmetel praktiliselt 7 nudistide „linnakut“, restoranide, joogiputkade, spordi-ja mänguväljakutega ning muidugi telkide, ja vagunelamutega. Mulle oli see uudne kogemus. Arvasin, et kellel on rippuvad rasvad, kohutav-kobrutav tselluliit, kellel  puudub mõni käsi või jalg, kes on vana ja valge nagu kriit, et need ikka ei kipu nobedasti paljalt ringi liikuma. Aga võta näpust. Keksivad kõik ringi rõõmsad näod peas. Muide riietes viibimine on seal keelatud. (külm ilm on erandiks, aga Horvaatias on aastas keskmiselt 260 päikselist päeva). Pildistamine on samuti keelatud, aga ma ikka salaja mõned klõpsud tegin. Minu üllatuseks oli seal rahvast igas vanuses ja igas konditsioonis ning keegi ei teinud märkamagi, et nad on alasti. Ainult restorani minekuks tõmmati saunalina ümber keha ja oligi kleit valmis.

Me sattusime Baskasse ajal, mil Horvaadid pidasid 3 püha järjest. Fasismivastaste  päev, siis mingi Ivanja usupüha ja seejärel kohe iseseisvuspäev. Kõikjal toimusid tasuta vabaõhukontserdid. Rahvarohkusest hoolimata oli võimalik ilma igasuguse ette broneerimata leida korter. Reisibürood asuvad praktiliselt külg-külje kõrval ja teevad turistide heaks kõik: vahetavad raha, annavad kaasa neiu või noormehe, kes juhatab kohale, jagavad selgitusi, ja minu arust on reisibürood avatud peaaegu pidevalt. Ametlik lahtiolekuaeg 8.00-21.00 , aga ma nägin, et olid lahti juba kella seitsmest hommikul ja kümneni õhtul. Rahvas on ennenägematult lahke. Näiteks Franco läks vahetama raha parkimisautomaadi jaoks ja ei märganud kahe kioski vahel ühte trepiastet ning kukkus, Kohe joosti kioskist plaastritega ja taheti isegi viia haiglasse, plaastreid anti veel peotäis kaasagi, et saaksime kriimustustele peale panna. Kui kuskil sätid ennast pildistama, siis kohe keegi pakub abi, et oot, ma teen teist ilusa pildi.  Mulle meeldis eriti see, et üks väike poiss, kes meile korterit kätte juhatas rääkis itaalia, inglise ja saksa keelt. Need on põhilised keeled mida oskavad kõik teenindajad ja kuna ma ootamatult osutusin ka Horvaadi keele oskajaks, siis oli suhtumine eriti soe.  No kujutage ette: dobro jutro, dobra vecer, dobar dan, ponedelnik jt. nädalapäevad, numbrid , crkva ( kirik),  škola, ulica jne.,  kõik need sõnad on sarnased vene keelele ja ülejäänud sõnad jälle sarnased itaalia keelele, sest seal elasid kuni II maailmasõja lõpuni domineerivalt itaalia keele kõnelejad ja piirkond oli pikka aega Veneetsia võimu all, kuni ühinemiseni Austriaga 1757.a., kuid  peale II maailmasõda ning ühendamist Jugoslaaviaga enamik itaallasi lahkusid saarelt. Mõned sõnad tulenevad ka saksa keelest. Turistidest kohtasime ka ikka põhiliselt saksa, itaalia, austria ja sloveenia rändureid. Venelasi, mustlasi ja  neegreid ei kohanud, ja kuigi eesti keelt siiski ühes poekeses kuulsin, aga jutlema ei viitsinud hakata. Meile räägiti, et vene turistid pidid eelistama külastada Dubrovnikut Krk asemel..

Niisiis, Franco muudkui kibeles iga päev kuskile sõita, sest ta tahtis mulle tutvustada võimalikult palju selle saare mereäärseid linnakesi. Sõitsime Vrbnikusse, see linnake jääb saare idapoolsele rannikule. Ja kui Vrbniku kirikutorn paistma hakkas, tundus mulle jälle, et ma pole midagi nii ilusat kunagi näinud, meri, linnamüürid mäed. Ostsime veinikeldrist ühe pudeli kohalikku dessertveini, et kunagi õhtul cantuccinidega maiustada ja jalutasime mööda labürindi taolisi tänavaid. Ning aina pildistasime. Järgmisel päeval võtsime ette Stara-Baska ja Punat' i ning iga linnake ikka üks ilusam kui teine. Aga rannad on kivised ja küllaltki kitsukesed, nii et kummikotad peavad igal juhul jalas olema.  Kivikogujatel pole vähemalt igav. Ma tõin ka kaasa armsa kollektsiooni.

Nüüd veidi hindadest. Horvaatia oli odav maa ütleme kümmekond aastat tagasi, aga nüüd on hinnad tõusnud ja see, et ööbimise saab hea õnne korral üürikorterites 35 euroga on  vedamine. Tegelikult tasub reisida neljakesi, siis tuleb nii bensiin kui korter ühe in kohta soodne. Restoranis tuleb arvestada, et vähemalt 12-13 eurot on lõuna, pivo (õlu) hinna sees. Kuid mõned asjad on ka palju kallimad kui Itaalias, näiteks veinid, mesi jne. Meil olid need esmatarbekaubad õnneks kaasas, nagu ma juba mainisin. Kala poest osta ei saa, aga soovitan küsida kas pererahval on sidemeid kaluritega, siis saaks ise kala grillida. Muidu tuleb paratamatult einestada restoranis ja seal on vältimatult külmutatud kala, mida serveeritakse värske kala pähe. Pisikesed valed  äri huvides on ilmselgelt  lubatud.

Viimasel päeval ostsime oma viimaste kunade eest bensiini, peremees kinkis terve pudeli omatehtud viinamarja puskarit grappat ja sõit läkski lahti. Ühes bensiinipeatuses otsustasin salaja grappat proovida, oi jumal kui kange! Ilmselt oli see esimene pudelitäis mis puskariajamise masinast kohe tuleb. Francole ei julgenud öeldagi. No ja kui tema siis kodus proovis, võite ette kujutada, mis nägu teeb mees, kes on veiniga harjunud ja järsku 80 kraadist jooki maitseb. Heheee!

Igatahes Horvaatia on maa kuhu tahaks kindlasti veel tagasi minna. Ka teisi reisikirju sellest maast lugedes avastasin , et need on samuti jutustused ülivõrdes.

Anneli Treumuth