Mu esimene Itaalia reis oli väga seiklusrikas

Minu esimene Itaalia reis.

Ütlesin 2003.a. kevadel endale, et tahan Itaaliasse. Mõeldud - tehtud.  Ostsin bussireisi, sest lennureisi poleks mu rahakott välja kannatanud. Aga see bussireis läks täielikult p…..  juba Ikla piiripunktis. Passikontroll avastas, et kohe esimeses pingis istub üks vanamees, kes oli kogemata kaasa võtnud vana passi. Ootasime siis  Iklas kolm tundi kuni Tartust külmkapi pealt, kollasest kotikesest, poeg tõi issile uue passi. Seega saime Poolas esimesel ööl magama kella 12-ne asemel kell 03.00....kuna buss peab seisma 8 tundi, muidu on röögatud trahvid, siis saime ka järgneval ööl magama kell kolm. Lõpuks hakkas bussijuhtidele väsimus mõju avaldama. Juhtus isegi seda, et nad kihutasid kogemata punase tule alt läbi ja sõitsid kiirteel mitmel korral õigetest teeotstest mööda, tegid sajakilomeetriseid ringe, et õige tee taas üles leida, maksid politseile trahvi jne. kuni ühel päeval ütles ka buss üles . Torudest voolasid välja veed ja õlid. Uskuge või mitte, aga imelikul kombel juhtus see  täpselt ühe ilusa hotelli esisel platsil. Vahtisime nõutute nägudega reisijuhile otsa. Meie õnneks leidus hotellis vabu kohti ning kogu reisiseltskond suundus tubadesse. Nimetasin seda naljaga pooleks "Hukkunud Alpinisti” hotelliks, sest see asus Austria Alpides ja akendest  avanes hingematvalt ilus vaade ühele mägilinnakesele ning mägede nõlvadele. Teadmata kui kaua olukorra lahendamine aega võtab, matkasime mägedes, külastasime linnakest, jõime veini ja puhkasime. Niimoodi möödusid kaks päeva selles kaunis paigas. Eestist telliti meile uus buss, mida siiski vaja ei läinud, sest vana buss remonditi ikka ära ja varuvariandiks tellitud buss keeras Tsehhimaal otsa ringi ning läks Eestisse tagasi. Meie jätkasime teekonda. Vanal bussil oli katki ka kuumavee boiler, seega olime suures hädas sunnitud sööma lahustuvat kartuliputru külma veega ja jooma lahustuvat kohvi külmalt.  Kui mõni päev hakkas  veerema õhtusse nii, et mingit äpardust polnud juhtunud, siis hakkasime juba ootama, et millal  nö. „päeva kirja saab”.  Ei tulnudki kaua oodata: Pompeis läks reisiseltskonnast üks vanem abielupaar pooleteiseks tunniks kaotsi ja Vesuuvilt alla sõites pani bussijuht pidurid kärssama ning ilmselt selle tagajärjel kiilus kiirteel kihutades ka üks bussi  ratastest kinni. Huvitav, et me kraavi ei lennanud!  Bussijuhid proovisid ratast blokeeringust vabastada ning parandasid seda otse kiirteel. Turvalisuse eesmärgil seisis bussi ees ja taga vilkuritega liikluspolitsei auto. Bussijuhtidele jagasid  mobiiltelefoni teel remondialast õpetust targemad mehed Eestist. Kulutasime jälle poolteist tundi une arvelt, kuid ega me magama tulnud Itaaliasse. Järgmisel päeval  külastasime Roomat. Hommikupooliku veetsime Vatikanis ja kuna ilm oli ilus, jalutasime ringi kergetes suveriietes. Legendi järgi pidanuksime kohtuma taas oma bussiga üleval Hispaania treppide juures. Kuid bussijuhid eksisid Roomas ära….nad olevat sõitnud kahjuks vastupidises suunas ning meie külmetasime tund aega poolalasti Hispaania treppide juures. Tegime puntratantsu ja jooksime elu päästmiseks aeg-ajalt lähedalasuvasse kohvikusse külmarohtu jooma. Lõpuks siiski suutis reisijuht bussijuhtidele selgeks teha, et kui teed ei leia, siis tuleb seda küsida ja peale kella kümmet öösel saime külmast kangetena ka vaevaliselt oma bussi ronitud.

 Järgmistel päevadel trehvas ilm olema jahe ja Pisas piserdas vihma, kuid hariv ja unistuste täitumisele kaasaaitav oli reis siiski. Õitsesid kõik võimalikud ja võimatud taimed, pildistasin sadu kaadreid. Mõtlesin, et kui Vesuuv oleks ka purskama hakanud, siis olnuks elamusi kogu raha eest. Kraater oli ju tohutu ja suitses paljulubavalt paarist kohast.  Ilusat meenutada on mõistagi ka: San Marino, Napoli, Capri ja Sorrento! Veneetsiast rääkimata.  Siis ma veel ei teadnud, et nelja aasta pärast seon oma elu Itaaliaga.

Anneli