uskumatu lugu ühest Itaalia arstist

Meie korteri all, esimesel korrusel elab üks noor vallaline naine, kes töötab Pisa keskhaiglas vereanalüüside laboratooriumis arstina. Asi on nimelt selles, et tohtriproua ei viitsi prahti välja viia ja tõstab selle välja rõdule, sest köögis läheb ju õhk paksuks kui prügi on välja viimata. Lisaks sellele viskab ta spordikoti ja spordisaali higised riided rõdule lahtiselt laiali, sest ta ei viitsi neid pesta ja seejärel pesunäppidega ilusti kuivama riputada. Tema terrassi plaatide vahelt kasvab välja lopsakas umbrohi. Kirjutasin talle sedelikese, et mul on häbi tema rõdu pärast. vastuseks sain, et tal on elus teised prioriteedid kui rõdu rohimine.   Muidugi tundsid prügikottide vastu huvi ka prussakad ja hiired. Üks neist ronis isegi meie rõdu avastama. Püüdsime ta lõksu ja ma viskasin surnud hiire alla tagasi juhuks kui omaksed soovivad matuseid korraldada. Aga hiire abikaasa tuli uudishimust samuti üles ja leidis oma lõpu lõksus, kus ootas kribeke parmesani ning salami vorstikild. Ka tapetud hiireproua viskasin alla. Mõlemad laibad jäid siiski kärbeste ja ussikeste hoolde. Lõpuks tugev vihm uhtus skeletikesed minema. Selle tohtri elust võiks kirjutada veelgi võikamaid seiku, kuid mind huvitab vaid üks küsimus: kuidas oli võimalik jõuda arsti diplomini, teadmata mitte midagi hügieenist, pesupesemisest ning omada hoopis teisi prioriteete? Aknakatteid hoiab noor naine pidevalt all, kuid siiski on naabrid näinud uksevahelt, et korteris on mingid pappkastide virnad ja skisofreeniline segadus.  Olen käinud haiglas neljal korral doonorina verd andmas. Õnneks on vereproov siiani osutunud olevat korras, kuid kui sealt peaks seest kunagi leitama s...tükikesi, siis ma vähemalt tean, et need on sinna sattunud verelaboratooriumi tohtri teistest prioriteetidest tingituna. See pilt on tehtud peale "koristamist" prahihunnikut ei ole suudetud vähemalt pool aastat ära viia.