Seitse kuud Sitsiilias
2007.a. septembris viskasin Catania-Tallinn
lennupileti prügikasti ja jäin Sitsiiliasse.
Tutvustuseks lugejatele niipalju, et Sitsiilia
on Itaaliale kuuluv saar Vahemeres, mille pindala on umbes pool Eesti pindalast
ja kus kliima on mõneti sarnane Aafrikale, sest ta asub osaliselt samadel laiuskraadidel Tuneesiaga. Sitsiilia
liideti Itaaliaga 1860.aastal kui Garibaldi
juhtimisel prantsuse väed saarelt
minema löödi. Kuigi tänaseks on sellest möödas juba 148 aastat on Sitsiilia siiski küllaltki
erinev ülejäänud Itaaliast. Säilinud on murdekeel, samuti on Lõuna-Itaalia majanduslikult
kehvemal järjel kui Põhja-Itaalia. Elanikke on saarel natuke üle 5 miljoni.
Sitsiilia pealinn on Palermo (u. 700 000
elanikku) , suuruselt teine linn on Catania (450 000 elanikku), seejärel
Messina 250 000 elanikuga ja Siracusa
on umbes Tartu suurune linn. Lisaks muidugi veel loendamatud väikesed armsad
mägilinnad, rippumas kaljunukkide küljes ja ulatudes kohati merelaineteni, maagiliselt ilusad külakesed, viljapõldude,
oliivi-apelsini-ja viinamarjaistandustega. Kindlasti ei ole võimalik ümber
jutustada selle paiga ajalugu, sest see pärand, mille on maha jätnud vallutajad
- kreeklased, roomlased, bütsantslased, araablased, normannid, hispaanlased
jne. ning mida lisaks sõdadele on laastanud maavärinad ja Etna laavapursked,
on hoomamatu. Piltlikult väljendudes tuleks
öelda, et sellel saarel võib igasugune kaevamistöö, olgu kasvõi paprikapeenra
tegemine, lõppeda arheoloogiliste
väljakaevamistega ja võib kuluda aastaid, enne kui saab oma kaevamistöid
jätkata. No vahel muidugi peatatakse
unikaalsete leidude tõttu selles nn. „paprikapeenra” piirkonnas igasugune inimtegevus, ala
piiratakse aiaga ja vabaõhu muuseum ongi valmis. Eks sellisel viisil on
päevavalgele tulnud hulgaliselt mitmeid aastatuhandeid vanu kindlusi,
amfiteatreid, villasid, linnaosasid jne. Esimesed kaks nädalat kulusid mul
tutvumiseks nn. kohustuslike turismimagnetitega nagu tegevvulkaan Etna (3326 m),
mägilinnake Taormina, Noto, …… kuid ega
kohanimede loetlemine pilti silme ette ei too. Tuleb öelda, et mul läksid ilma algteadmisteta Sitsiilia ajaloost ja
geograafiast, kõik muljed segi nagu lõngakerad ja seda grandioosset
infohulka, mis ammutasin annab ikka kodus seedida veel hulk aega
tagantjärele.
Elukohaks sai mulle üks suvilate piirkond
umbes 10 km Siracusast lõuna suunas. Vahemere soolased lained loksusid meie
majakesest paarisaja meetri kaugusel ja kaunid mäestikud, osake Apenniinidest, jäid
umbes 2 km kaugusele. Itaallastel on sarnaselt paljude eestlastega kombeks, et talvel elatakse linnas ja suvel
suvilas või maakodus ning suvituslinnakesed on oktoobrist kuni mai lõpuni
täiesti inimtühjad. Niisiis elasin kõik need seitse kuud praktiliselt inimtühjas maakohakeses ja
nädalalõppudel tegin oma kaaslasega pikki ning põhjalikke tutvumisretki saare
igasse ilmakaarde. Matkatud sai autoga ja jalgsi ning tehtud ligi tuhat
fotojäädvustust. Äripäevadel tegelesin itaalia keele õppimisega, kirjutasin
artikleid ja lugusid, tegin interneti kaudu oma reisibüroole inglise keele
tõlkeid, kodukülale kirjutasin selleks suveks ühe projekti ning toimetasin aias
ja kodumajapidamises. Lugesin läbi ka mitmed Itaalia ja Sitsiilia kohta eesti
keeles viimasel ajal ilmunud ilukirjanduslikud teosed. Lasin raamatud Eestist
pakiga mulle järele saata, ning külastasin ka neid paiku, millest raamatute abil olin juba aimu saanud. Näiteks
Vincent Schiavelli emotsionaalse
raamatu, „Palju ilusaid asju”,
läbilugemise järel otsustasime minna
linnakesse nimega Polizzi Generosa. See
külaskäik väärib eraldi artiklit, sest vastuvõtt, mis meid linnakeses ootas,
oli võrdne tundega, mis valdab inimesi, kes kohtuvad vanade heade sõpradega. Igatahes
kutsuti meid tagasi, et koos vaadata Vincent Schiavelli poolt tehtud DVD-sid
tema vana-vanemate kodulinnakesest. Loodan, et see taaskohtumine leiab ka aset.
Veetsime aega ka kohalike eestlaste seltsis:
pidasime meie pool ühe eestlaste
kokkutuleku, sest saarel elab siin-seal mitu eestlannat. Samuti suhtlesin ühe
lätlannaga ja ühe venelannaga ning internetist leidsin endale ka kohalikke
sõpru, kes aitasid mu itaalia keeleoskust parandada. Need sõbrad ei osanud
mitte ainsamat sõna teistes võõrkeeltes, nii et mul tekkis kahtlus nende
koolihariduse suhtes. Tänapäeva Itaalia kooliharidus on ilmselgelt parem, sest
teismelised siiski räägivad suhtlustasandil inglise keelt.
Ajakirjaruumi kokkuhoidmiseks loetlen
alljärgnevalt üles esikümnesse
mahtuvad asjad, mis mulle olid Sitsiilias täiesti harjumatud. Niisiis, minu
isiklike üllatuste TOP TEN Sitsiilias!
Esiteks
- liiklus. Suunatule
näitamine on neil asendatud pideva signaalitamisega, valgusfoorid on
soovitusliku iseloomuga, „sebra” on sobiv koht selleks, et eluga riskida,
sellised liikluseeskirjad, et ringis sõitjal on eelisõigus, või näiteks „parema
käe reegel” ……need eksisteerivad
ainult paberil.
Teiseks
- õhtused jalutuskäigud. Ma ei saanud pool aastat aru, et miks rahvas
õhtul jalutab, kuhu jalutab ja miks nii aeglaselt jalutab. Mina lasin ringi
ikka reipal sammul ja sain selle eest pidevalt noomida. Aga õhtused
jalutuskäigud on Vahemeremaade rahvaste elulaadi lahutamatu osa.
Kolmandaks
- ajataju ja täpsuse puudumine. Hilinemine pool tundi on normaalne, aga ka kaks tundi hilinemist on
asi, mida ei pane keegi pahaks.
Neljandaks
– surnuaiad! Itaalia perekondade kabelid on ehitatud
mitut värvi marmorist ja näevad välja nagu väikesed kirikud või lossid.
Igatahes on see koht, mille pealt raha kokku ei hoita ja igal juhul püütakse
naabrit üle trumbata. Näiteks mingi väikese märkamatu külakese surnuaed näeb
välja sada korda võimsam kui küla ise. Ööseks lukustatakse surnuaia väravad,
kes sees, see sees, kes väljas, see väljas!.
Viiendaks
– söömine, õigemini küll einestamine. Hommikusöögiks ei sööda midagi
soolast…..ei mingeid võileibu, putrusid, härjasilmi, salateid. Süüakse magusaid
saiakesi ja küpsiseid, mida kastetakse kohvi sisse ja mõni sööb ka
hommikusöögihelbeid.
Lõunasöögi ajal tühjenevad linnatänavad inimestest nagu
nõiaväel. Väiksemates linnades võid jääda ihuüksi hulkuma, suuremates linnades
võid mõningast liikumist täheldada, kuid
siiski tekib tunne nagu lasteaias vaikse tunni ajal, sest 13.30 kuni 17.00 on
spagetiaeg ja siesta. Kauplused suletakse selleks ajaks. Õhtusöök on kell
21.00. Mina suutsin meie õhtusöögi aja nihutada tund aega varasemaks, aga mitte sekunditki rohkem. Õhtusöök koosneb tavaliselt eelroast (oliivid
jt suupisted), põhitoidust ehk pastast, teisest käigust ehk lihast või kalast
ja lõpetuseks sidrunilikööri või viinamarjaviina grappat. Köögi teema
lõpetuseks lisan, et õppisin töötlema baklažaane, artišokke, kaktusevilju ehk
india viigimarju jpm. Toidu valmistamisel sain kasutada oma aia sidruneid ning
süüa oma aia viigimarju.
Kuuendaks – müürid, võrkaiad ja trellid. Kõik hooned on
ehitatud kivist. Absoluutselt kõiki
maju, villasid, krunte, põlde, istandusi, karjamaid, mahajäetud tehaseid jne.
jne. ümbritsevad 1-2 meetri kõrgused müürid või kiviaiad, mille peal on veel
kõrguse lisamiseks traataed. Lahtist apelsiniistandust nägin vaid ühe
turismitalu juures ja tavaliselt sellise istanduse apelsinid pole ka söödavad,
vaid see on sort, mida kasutatakse parfümeeriatööstuse tarbeks. Müürid
meenutavad natuke araabia kultuuri, kuid kindlasti on nad kaitseks kuritegevuse
eest. Majade ümber ehitatud müürid pakuvad varju kõrvetava päikese eest ning
garanteerivad privaatsuse. Siia randub ka pidevalt paadipõgenikke Aafrikast,
Albaaniast. Meeletult trügivad siia elama rumeenlased ja poolakad.
Seitsmendaks – aastaajad. Talve siin ei ole, st. miinuskraade ei esine. 6
kuud on ainult suvi, kus temperatuur varjus võib ulatuda 48 C ja vihma ei saja
umbes neli kuud järjest. Suvel näeb rohelust ainult niisutatavatel aladel. Järgmised
6 kuud kestab sügis-kevad mil temperatuur on öösel 3-12 C ning päeval 15-22 C. Sel
ajal kui Eestis on talv, siis Sitsiilias on kõik õites ja täis rohelust. Sel
ajal õitsevad isegi kivid, kui nende peal juhtub olema lohuke pisukese mullaga. Alates oktoobrist ajavad põllumehed traktorid
välja, künnavad ja külvavad, ning koguvad enne suve mitu saaki lehtsalatit,
apteegitilli, kartuleid, kabatšokke…. Kurki ja meie aedtilli siin ei kasvatata.
Meeletud alad on kaetud kasvuhoonetega, kus peamiselt kasvatatakse kirsstomatit
ja paprikat. Veebruaris õitsevad mandlipuud. Suve alguseks koristatakse
põldudelt nisu.
Kaheksandaks – maffia.
Lugesin läbi 2006.a. Eestis ilmunud raamatu
„Cosa Nostra- Sitsiilia maffia ajalugu”. Arvatakse, et organiseeritud
kuritegevus tekkis Sitsiilias, Palermo ümbruses umbes 1860.a. ja selle
algpõhjuseks oli vaesus ning nälg. Tekkis ta tsitrusviljade istandustes, seoses
tööliste sooviga saada osa istanduste tulust endale , või veelgi parem oleks olnud
kui saanuks rikaste käest istandused
üldse üle lüüa. Nagu vähkkasvaja, on see organisatsioon ajanud siirded üle
maailma, imbunud kaubandusest poliitikasse, õigussüsteemi ja teistesse
eluvaldkondadesse ning eksisteerib tänase päevani. Televiisorist näidati taas ühe
apelsinikasvataja kiusamist maffia poolt, samuti mitmeid maffia poolt
sooritatud mõrvu. Tapetud lapsi nende hulgas. Mõne vangistatud mafiooso hingel
on üle paarisaja mõrva, mõne hingel on ligi viissada mõrva. Aga vähemalt ühe
inimese on tapnud iga mafiooso, sest see on üldse liikmeks vastuvõtmisel
esimene katsetöö. Alles peale mõrva sooritamist usaldab organisatsioon liiget
vastu võtma. Mõrvatud inimeste laibad söövitatakse happevannis ja visatakse
lõpuks mahajäetud kaevudesse, et surnukeha oleks raske tuvastada. 1992.a. lasti
ühe maffiat uuriva kohtuniku auto õhku
koos maanteega. Lõhkekehad olid paigaldatud teetruubi sisse. Hukkus kogu
perekond. Napolis valitseva prügikriisi taga seisab samuti maffia käsi.
Üheksandaks – usk.
Valitsev usk on katoliiklus, kuid mitte sellest
ma ei tahtnud rääkida. Asi on hoopis selles, et kuigi pühapäevastel missadel
kirikus käib suhteliselt vähe rahvast ja usuhullustus argielus kuskilt otsast
välja ei paista, siis iga linna elus on aasta jooksul vähemalt üks selline
päev, isegi võiks öelda, et üks selline nädal,
kui terve linnarahvas läheb peast täiesti segaseks. Kirjutasin sellest nähtusest
ka pika artikli, mis ilmus hiljuti ajakirjas „Müstilised lood”. Igal linnal ja
igal külal on oma kaitsepühak. Siracusal on Santa Lucia, Catanial on
Sant`Agata, Palermol on Santa Rosalia jne. jne. aga ilma kaitsepühakuta pole
mitte ühtegi asustatud punkti. Kaitsepühakud on teatud linna või küla, mingil
ajaloohetkel ära päästnud näiteks katkust, maavärinast, laava alla mattumisest
vms. Kaitsepühaku auks korraldatav pidustus ja protsessioon on aasta kõige
tähtsam püha. Pühaku säilmed tuuakse kirikust välja ja kantakse läbi linna
mitmel korral. Rahvas kõnnib paljajalu, õlal kantakse hiigelsuuri põlevaid ja suitsevaid küünlapunte,
pühakule annetatakse raha ja lilli. Hüütakse (loe: karjutakse või röögitakse
kõigest kõrist) tänusõnu. Toimuvad mitmed ilutulestikud, mis püüavad üle
trumbata kõikide teiste linnade ilutulestikke. Linnarahvale on antud töö
juurest vabad päevad, kõikide kaupluste, kohvikute-baaride- restoranide uksed
on avatud…..ühesõnaga, seda pole võimalik uskuda ega kirjeldada, seda peab oma
silmaga nägema. Ja mis kõige imelikum!!!! Rahvas on täiesti kaine nende
pidustuste ajal. Mulle hakkas tunduma, et ma olen sajast tuhandest inimesest
ainukene, kes tahtis rahvamassi seest
kuidagi välja pääseda ja rahustuseks ühe pitsi sidrunilikööri
(limoncellot) võtta.
Kümnendaks – inimesed, ühiskond.
Sitsiillased on
uhked, eneseimetlejad, töökad, impulsiivsed, kirglikud ja perekesksed. Kui
teevad tööd, siis korralikult ja kui
puhkavad, siis põhjalikult. Igas asjas püütakse teist üle trumbata. Näiteks
enne Munapühi toimuvate karnevalidega….. isegi imikutel vankris on kostüümid
seljas ja karnevalide sõidukid on dekoreeritud eluslilledega, ning on nii
suured, et foto peale mahutamiseks peab ühte sõidukit mitu korda pildistama.
Ühiskond on bürokraatlik kuid edasipüüdlik. Imestamist väärt on asjaolu,
et selliseid mudamülkaid nagu Eesti külateed, selliseid joodikuid ja selliseid
urkaid ning hurtsikuid nagu Eesti külades võib kohata, Sitsiilias mina ei
näinud. Need pered kellega mina suhtlesin, ei tarvitanud alkoholi üldse, kuigi
Itaalia on kuulus veinimaa. Kõik külateed tervel saarel on asfaltkatte all ja
majade õued ning sissesõidualad on plaadistatud! Joodikuid ei näe isegi baaride
juures. Ise nad põhjendavad seda sooja kliimaga, kus nn. „külmarohu” järele puudub vajadus. Selles
ühiskonnas on nii head kui ka halba……Võtsin kaasa sealt meeletult palju elamusi
ning kogemusi.
Anneli Treumuth
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar