Katkendeid Sitsiilia eluperioodi päevikust

Maha jäi külm, vihmane Eestimaa. Minu reisisihiks oli Siracusa linn, mis asub Cataniast umbes tunnipikkuse sõidu kaugusel lõuna suunas. Aga elukoht asus  veelgi lõunapool, umbes 10 km mööda rannikut mereäärsete suvilate-villade piirkonnas nn. „contradas”, mis tõlkes tähendab „maakoht”.  Villad on ümbritsetud kõrgete müüridega, mis tõenäoliselt peaks pakkuma varju tohutu kuumuse eest ja peituvad kõrgete lukustatud  raudväravate taga, mis omakorda peaks garanteerima turvalisuse ning privaatsuse. Ma ei uskunud, et itaallased hoolivad privaatsusest, aga nii see tundub olevat. Õnneks katavad siin-seal müüre ronitaimed, kuid siiski jätavad need kohati mulje, nagu oleks tegemist vene sõjaväelinnakuga. Villad ise on ehitatud kivist, aknad ja uksed metallist, trellitatud , sest muidu ei saaks jätta aknaid lahti. Tegelikult kaetakse need nagunii kuumuse kaitseks luukidega. Puidust ehitisi pole mitte ainsamat. Põhjuseks võib olla puidu ja metsade puudumine, aga kindlasti ka see, et kiviseinad pakuvad jahedust ja konstruktsioonid peavad vastu pisikestele maavärinatele. See ei tähenda muidugi, et villad pole armsa väljanägemisega. Mõned on väga pilkupüüdvad ja õdusad (nagu näiteks meie majake), mõned aga maitsetud. Villad tühjenevad inimestest talveperioodiks kui lapsed lähevad kooli (15.september) ja kui sooja on „ainult”  25-27 kraadi. Siis jäävad siia ainult hulkuvad kassid ja mõni üksik perekond, peamiselt küll vanema-ealised, sest lapsed tahavad tingimata linnas elada. Meie juurde on kolinud elama juba kuus kodutut kassi.

Eesti-Itaalia klubi vahendusel  võtsin ühendust ühe noore eestlannaga, kes elab  Siracusas .  Peagi selgus, et meie mehed on omavahel tuttavad ning nende perekonna  suvila on meist mõne minuti autosõidu  kaugusel. Helen on lõpetanud Eesti Humanitaarinstituudis itaalia keele ja kultuuri eriala, nii et mina olen temast kaugel maas. 

Mis mind Itaalias esmapilgul tõeliselt üllatab? Nii imelik kui see ka ei tundu on surnuaiad   minu  üllatuste edetabelis esikümne hulgas. Üllatuseks pole fakt, et siin   maetakse inimesed kas hauakambritesse või marmorist sarkofaagidesse ja mingit augu maa sisse kaevamist ei ole (muidugi on pinnas kaljune ja labidas ei lähekski maasse), aga hauakambrid on nii suured ja suursugused, kohati nagu kabelid või väikesed kirikud, valmistatud mitmevärvilisest marmorist ja suurus sõltub perekonna rahakotist, kuid muidugi ei ole see asi mille pealt raha kokku hoitakse. Igal hauakambril on selle perekonna (või mitme perekonna) nimed ja kindlasti marmorisse kantud kadunukeste fotod. Lisaks on paljudel haudadel suured skulptuurid, mis kujutavad näiteks  mitmesuguseid stseene piiblist (peamiselt Jeesust Maria põlvedel).   Mingi täiesti tavalise väikese külakese surnuaed on kindlasti uhkem ja suursugusem kui see külake ise. Hingede päev on siin 1.novembril, siis lähevad perekonnad surnuaiale ja lastele tehakse rohkem kingitusi kui jõuludeks. See tähendab, et kadunud vanaisade ja vanaemade hingede poolt saadetakse lastele kinke. Seda ma ei ole küll veel oma silmaga näinud, aga räägitakse et 95 % elanikkonnast suundub sel päeval surnuaedadesse.  

     Populaarteaduslikult väljendudes on Sitsiilia Itaaliale kuuluv saar Vahemeres, mille pindala on umbes pool Eesti pindalast ja mille kliima on mõneti sarnane Aafrika kliimale, sest ta asub osaliselt  samadel laiuskraadidel Tuneesiaga. Elanikke on  natuke üle 5 miljoni. Sitsiilia  pealinn on Palermo (u. 700 000 elanikku) , suuruselt teine linn on Catania (450 000 elanikku), seejärel Messina 250 000 elanikuga  ja Siracusa on umbes Tartu suurune linn. Lisaks muidugi veel loendamatud väikesed armsad mägilinnakesed, rippumas kaljunukkide küljes ja ulatudes kohati merelaineteni,   maagiliselt ilusad külakesed, viljapõldude, oliivi-apelsini-ja viinamarjaistandustega. Kindlasti ei ole võimalik ümber jutustada selle paiga ajalugu, sest see pärand, mille on maha jätnud kreeklased, roomlased, bütsantslased, araablased, normannid, hispaanlased jne. ning mida lisaks sõdadele on laastanud maavärinad ja Etna laavapursked, on  hoomamatu.

  Et see oleks lugejale piltlikult selge, tuleks öelda, et igasugune kaevamistöö, olgu või paprikapeenra tegemine võib siinkandis  lõppeda  arheoloogiliste väljakaevamistega ja võib kuluda aastaid, enne kui saab oma kaevamistöid jätkata. No vahel muidugi  peatatakse unikaalsete leidude tõttu selles nn. „paprikapeenra”  piirkonnas igasugune inimtegevus, ala piiratakse aiaga ja vabaõhu muuseum ongi valmis. Eks sellisel viisil on päevavalgele tulnud hulgaliselt mitmeid aastatuhandeid vanu kindlusi, amfiteatreid, villasid, linnaosasid jne. Esimesed kaks nädalat kulusid mul tutvumiseks nn. kohustuslike turismimagnetitega (Etna, Taormina, Catania vanalinn, Pantalica, Noto ja loomulikult Siracusa), kuid ega kohanimede loetlemine pilti silme ette ei too. Armas lugeja peaks seda ikka ise oma silmaga nägema.

Kuid ühine nimetaja kõikide vaatamisväärsuste ja väljasõitude juures on see, et ilma algteadmisteta Sitsiilia ajaloost ja geograafiast, lähevad kõik muljed segi nagu lõngakerad ja seda grandioosset infohulka,  mis teadvusse jõuab , annab ikka kodus seedida veel hulk aega tagantjärele. Sestap tegelen õppimisega iga päev ja soovitan seda teistelegi.

Läheb ikka jupp aega, enne kui hakkad aru saama, et mehe ja naise vahelised suhted on Itaalias sootuks erinevad. Ja sellise suhtumise naisesse saavad nad juba oma isalt, kes sai selle vanaisalt….pojale pannakse  vanaisa nimi, et härrasmehelikkus kindlasti järjepidev oleks ja austus perekonnaliikmete vastu on siin kõigile sisse söödetud rinnapiimaga. Muidugi käivad naised ikka tööl ka, kuid rohkem nagu endale taskuraha teenimas.

Esialgu tegelen peamiselt itaalia keele õppimisega. Näiteks „la chiaroveggenza” on selgeltnägemine itaalia keeles, ei ole ta midagi nii lihtne ära õppida.!!!!! Siin pidi tulema itaalia keel suhu nö. koos sissehingatava õhuga. Eks näis.

Elama Sitsiiliasse!?

Täna on 02.oktoober ja elatud on siin veidi üle kuu. Nii lühikese ajaga ei saa ennast pidada ju mingiks Itaalia eksperdiks, seega panen väikestest killukestest kokku suurt mosaiiki.  Pähe tulevad igasugused juhuslikud mõttejupikesed, nagu näiteks, et tilliseemneid oleks vaja (siin tilli ei kasutata), et randa peaks minema, kuna ilm on nagu issanda praepanni peal. Varjus näitab praegu kraadiklaas 25 C. Rannast tulles tahaks alati magada, see päike roiutab harjumatuid….aga mis ma suvel teen? Sisendan endale, et olen maal saunas ja hakkabki  hea? Ime siis, et siin sauna ei tunta, neil siin kogu aeg nagu saunas. Aga talvel, vist detsembris,  olevat + 5 kraadiga tunne nagu – 5, sest õhuniiskus on nii suur, et riided kapis lähevad märjaks. Ühel vihmasel päeval  ma tundsin ka kuidas kivipõrandad muutusid niiskusest libedaks. (veelkord lugejale meeldetuletuseks, et puidust põrandaid pole) . Lohutuseks võib öelda, et mõni mööbliese ikka on puidust.  Meie majas on Itaalia kohta imeasi see, et meil on kamin. Selline nagu papa Carlol ja Buratinol. Kogun juba hoolega rannast sinna uhutud kaminapuu jupikesi, sest arvan, et meie klaver ei kannata saabuvaid niiskeid ilmasid ja läheb häälest ära. Mu mees mängib klaverit ja on suur klassikalise muusika fanaatik….ühel õhtul läksime Notosse kontserdile, aga jõudsime kohale alles „ bis, bis bravo!” ajaks, sest itaallased ei tunne kella. Neil on  pluss-miinus paar tundi siia-sinna loomulik asi.  Kuulutuse peal oli üks kellaaeg, aga muusikud otsustasid varem pihta hakata. Õhtuste jalutuskäikude ja kokkusaamiste kohta kehtib sama reegel:  kella ei tunta ja keegi ei pane seda ka pahaks. Algul oli meil kolm  arusaamatust: esiteks, miks ma „jooksen” ja ei jaluta aeg luubis nagu nemad, teiseks ei saanud ma aru, miks nad jalutavad….kuhu nad jalutavad…kas neil muud ei ole teha?, kolmandaks oli mulle arusaamatu,   miks õhtusöök on kell üheksa õhtul.? Olen suutnud õhtusöögi kellaaja nihutada tund aega varasemaks, seega meie sööme nüüd kell kaheksa, aga  veel varasemaks ma seda nihutada ei saa, sest ma ei ole kõikvõimas.

Käisingi nüüd kirjutamise vahepeal rannas ära. Nii kaugele kui silm ulatus, ei olnud ühtegi teist inimest. Neil ju ikkagi sügis, aga vesi oli meeldiv ja soe, lainetust polnud, ujusin palju ja mõnuga. Päevitasin pool tunnikest, siis olen vast jõuludeks pruun nagu piparkook. Jalutuskäikude ajal torkab silma, et hästi palju siblib ringi sisalikke ja sisalike-laadseid elukaid, imelik on see, et vastupidiselt Aafrikale ja isegi meile Eestile, siin mürgiseid madusid peale rästiku pole. Mägedes (hm, kuristiku serval mu arust) matkates , nägime nastikut. Muid metsaelukaid eriti ei ole võimalik näha, sest metsi pole ju. Ainult mingid puude salukesed siin-seal. Pole oravaid, metskitsi…., aga rebaseid siiski olevat. Hulkuvaid kasse-koeri on väga palju, head inimesed söödavad neid ja sellist asja nagu meil Eestis maapiirkondades juhtub, et vastsündinud kassipojad saadetakse kohe „merekooli” …..seda jubedust ei usu siin mitte ükski inimene. Õnneks nad mõtlevad, et ma liialdan. Käisime eelmisel pühapäeval Noto Anticas. See oli 314 aastat tagasi üks Sitsiilia suuremaid linnu, mis varises põrmuks maavärina tagajärjel.  Need vähesed elanikud, kes ellu jäid, otsustasid ehitada umbes 15 km kaugusele  uue Noto ja ilusama kui eelmine. Rikkad panid sellesse üritusse kogu oma vara ja vaesed panustasid tööga. Kohale kutsuti kõige tuntumad arhitektid, parimad ehitajad ja kunstnikud, ning tänapäevane Noto oligi seda väärt, et ta kanti UNESCO pärandite nimistusse. Noto Anticas, varemete vahel,  elavadki ainult kassid, koerad ja talumeeste kitsekarjad. Nii et päris asustamata see pole. Endistesse veinikeldritesse on loomad endale leidnud varjupaigad kõrvetava kuumuse eest.  Hetkel ma ei tea isegi enam seda , et kas peaksin õppima Sitsiilia ajalugu või kordama Eesti ajalugu. Meil Heleniga on sellised ajaloohuvilised mehed, et enne rahulikku und ei saa, kui loevad ajalugu. Peab ütlema, et nad teavad Eesti lipu sünnilugu, kuidas Eesti endale nime sai, mis aastal oli Jäälahing (ma  tean ka nüüd, et 5.aprillil 1242.a.  ja Al-der Nevski võitis saksa ristirüütleid) , kuidas tekkis Pühajärv st. nad teavad legende ja samuti eesti keele ajalugu. Näiteks kuidas tekkis sõna „pole” : sest vanasti öeldi „ep ole”. Mis puutub itaalia keelde, sii mina olen alles 18-nda tegusõna olevikus pööramise juures ja jõudmas eessõnade kasutamise juurde. Eile õhtul selgus, et kuigi olen siin olnud juba terve kuu, ei oska ma ikka veel ilma aktsendita teksti ette lugeda. Kurvastusest ei saanud isegi öösel sõba silmale ja praegugi läheb silm niiskeks, kui see asi meelde tuleb.  Selline tunne on, nagu õpetataks mind siin raadio-diktoriks.        

05. oktoober 2007 ! Jutustus hakkab võtma päeviku vormi….eks see ole ka algajale „kirjanikule” kõige lihtsam viis ennast väljendada. Uudist on olnud siis niipalju, et eelmise pühapäeva hommikutelevisioonis lahati probleemi, et miks itaalia mehed abielluvad viimasel ajal venelastega, poolakatega ja teiste ida-euroopa naistega, ning jätavad oma naised lihtsalt maha. Saatesse oli kutsutud psühholoog, üks venelannast modell, kes abiellus itaallasega hiljuti…ja veel teisi analüütikuid. Mehed olid seisukohal, et nad on ise itaalia naised liialt ära rikkunud ja kuu taevast kätte toonud, aga nüüd kui naised nõuavad juba ka tähtede allatoomist, siis enam ei viitsi pingutada. Pealegi suitsetavad itaalia naised rohkem kui mehed, nõuavad puhkust viietärni hotellis ja riideid Armanilt. Psühholoog kommenteeris, et ida-euroopa naised leiavad siit armastust, hellust ja hoolitsust (mida Venemaal vist tõesti purjus Ivan ei paku), modell noogutas innukalt nõustumise märgiks. Poolast saabunud koduabiline võetakse näiteks ametlikult ja kiriklikult oma naiseks ja endise naisega tegelevad edasi advokaadid. Lahutusjärgne alimentide ja elatusrahade jant kestab muidugi veel aastaid. Seaduse järgi ei tohi endise naise ja laste elatustase langeda, maja ja kõik muu vara jääb endisele naisele ja lastele, aga mehed on nõus alustama valgelt leheküljelt. Põhjus on veel ka selles, et esimese abielu puhul mõjutavad noori abiellujaid liialt perekond ja kirik.  On ju teada, et Itaalias valitseb nö. matriarhaat ( NB! „abielu” on tõlkes „matrimonio”) ja mis ema ütleb, nii ka jääb, aga kui vanemad surnud, siis pojake ei taha enam armastust teeselda ja ongi lahutus käes. Tragikoomiline on see, et kui ma siin mainisin, et mu mehe vanemad on surnud…..siis justkui poolkogemata ohatakse kergendatult, mis tähendab, et minu puhul ämmaga probleeme ei tule.  Tõesti mitte, käisin nende haual, viisin lilli ja usun, et nad olid armsad ning erudeeritud inimesed, võimaldasid pojale väga hea hariduse kahes Inglismaa ülikoolis, lisaks muusikaõpingud, süstisid pojasse kunsti-ja ajaloohuvi. Sahtlis on „poisil” 180 ujumisvõistluste medalit ja lisaks karikad. Vanemad surid kahjuks väga noorelt…ema 53 ja isa 59.  Nende peres kasvas veel peale tema kolm venda, kellest üks on rõivakaupmees, noorim on tuntud ujumistreener ja üks vendadest on invaliid. See ei pea sada protsenti paika, et pered on väga ühtehoidvad. Meie suhtleme tihedamalt ainult ujumistreeneriga, kuna ta elab samuti  Siracusas. Üksteisel külas ei käida, kohtumised sõprade ja sugulastega toimuvad enamasti  pizzabaaris.   Tehakse ka ühiseid väljasõite. Pühapäeval läheme sõpradega Bronte pistaatsia-festale, ehk teiste sõnadega on Bronte nn. pistaatsiapähklite „pealinn” ja seal toimub uue saagi tähistamisega seoses suur pidu, meie mõistes nagu lõikuspüha taoline üritus. Aga sellest edaspidi. Üldse on praegu põllumeestel kibe aeg, sest pärast paari vihmast päeva, algas kohe põldude kündmine, kasvuhoonete katmine kiledega, külvamine ja istutamine. Taimedeks ikka peamiselt suvikõrvitsad, melonid, väikesed viinamarjatomatid, mis on Sitsiilia „leiutis”…. Põldudele külvatakse nisu.  Kasvuhoonetega kaetud alad on nii suured, et meenutavad eemalt vaadates järvi. Silmapete!   Põldudel töötavad peamiselt rumeenlased, aedades hekke pügamas olen näinud aafriklasi.  Praegu on kastanite küpsetamise aeg, peatselt saavad küpseks oliivid  ja seejärel apelsinid. Kastaneid röstitakse peaaegu iga nurgal ja eile siis maitsesin huvi pärast minagi kuumi soolaga röstitud kastanimune. Olid kuidagi jahused, aga õnneks siiski päris maitsvad, mingi näputäis maksis 3 eurot. Kastanite näksimise juurde olevat kohustuslik juua klaasike punast veini: Õige muidugi, see jahune pähklimoodi asi jääb muidu kurku kinni. Igatahes sümboliseerib kastan siin sügise algust ja on väga tüüpiline toiduaine.    

Pühapäevane reisisiht   Bronte  ja selle ümbrus, on kuulus   pistaatsiapähklite kasvukoht kuna Etna laavas sisalduvad mineraalid on vajalikud selleks et pistaatsiapähkel üldse kasvada saaks.  Nii, et ärge kodus pistaatsiaid istutama hakake,  need nagunii saaki ei anna :)

Bronte nimi on tuttav isegi neile, kes veel Sitsiiliasse pole jõudnud. Kirjanikud, õed Bronted, said selle nime admiral Nelsonilt, kelle mõis on Bronte kommuuni poolt alles hiljuti Nelsoni järeltulijatelt ära ostetud ja mida kommuun taastab tasapisi. Saime külastada ka Admiral Nelsoni „suvekodu” eluruume, mis on nüüd külastajatele avatud. Bronte väikelinn (20 000 el.), asub kohati 3112 m üle merepinna, nii et kõrguse tõttu olid mul kõrvad enamasti lukus. Majad, müürid  ja tänavasillutis on ehitatud laavakivist, nii et silme ees võtab mustaks. Aga sellegipoolest on linn armas ja ilus. Sel päeval toimus linnas suur pistaatsia laat või  pidu, igatahes tahtsin seda oma silmaga näha. Linna keskne tänav oli ääristatud laadakaupmeeste müügilettidega, kõikjal suitsesid grillikojad, mängisid moosekandid. Hästi naljakas oli fakt, et isegi selles poes, kus muidu müüakse pruudikleite, müüdi sellel pühapäeval pähkleid!  Rahvas tundus olevat kokku leppinud, et nad on kõik näljased ja tegelesid pool päeva ainult pistaatsiatoitude söömisega. Inimesed jalutasid kaelakuti ühest söögikohast teise ja maitsesid natuke siit-sealt. Absoluutselt kõikide  söökide ja jookide valmistamisel oli kasutatud pistaatsiaid. Selle pähkli purustamisel saadav puru on rohelist värvi, nii et kujutage nüüd ise ette millised nägid välja pistaatsia-vorstid…ROHELISED muidugi. Jah, aga maitsesin ikka ära. Olid  päris head, aga välimuse tõttu aitas mulle ühest väikesest ampsust küll, et uudishimu rahuldatud saaks.   Jonni pärast läksin ühte baari ja küsisin, kas neil pistaatsia õlut on? Ja vahele jäid!  Õlut polnudki! Ainult liköörid! Muidugi jäätis, koogid, kohvi, mesi, õli, kastmed, isegi SÜLT olid pähklitega nii või teisiti maitsestatud. Õnneks ei pidanud uudishimu pärast kõike ostma, vaid sai ka degusteerida. Sült oli normaalne, jäätis hea. Õhtul pidasime Heleni ja Francescoga , veel oma privaat- pistaatsiapeo, kus sõime spaghette rohelise pistaatsia kastmega ja maitsesime pähklikooki.  Kastmeid on nii magusaid, kui ka maitsetuid, aga oliiviõli teeb nad nauditavaks ja söödavaks.

                     

Järgmisel nädalalõpul on plaanis  korraldada meie juures väike Eesti pidu, menüüsse pähkel ei kuulu, see on selge. Katsetame oma meeste peal eesti toite, mina teen kartulisalatit näiteks. Igaks juhuks peab ka spaghette keetma, äkki muidu jäävad nälga. Loodame, et kõik neli eestlannat saavad tulla, siis kokku meestega ja lastega (õigemini küll ühe beebiga) tuleb 9 inimest.   Rohkem meie poole rahvast ei mahukski. Väga hea on minusugusel algajal, kogenenumate käest oma küsimustele vastuseid saada. Näiteks mõtlesin oma naiivsuses, et ka siin on võimalik ilusalongis kulme-ripsmeid värvida! Aga ei ole ju! Kui väli-näkimäärajat  kasutada, siis siin elavad ju ainult mustakulmulised! Siinsed naised mõtlevad pidevalt kuidas oma kehakarvu kasvõi natukene heledamaks saada.  Selle nimel, et jalasääred ei näeks välja nagu mustadel karvastel ämblikel, on itaalia naine nõus välja käima hulk raha. Näokarvakeste eemaldamiseks  laseriga ja muudeks iluprotseduurideks kulutatakse südamerahuga sadu eurosid iga kuu. Õnneks mul seda muret pole. Tulin siia nagu valge nisuidu ja ilmselt selleks ka jään. Isegi nahk ei lähe nii pruuniks kui kohalikel. Päike pleekis paari nädalaga juuksed punaseks. Kui te aga veel teaks, mis päike õues pesuga teeb! Pesunäpid on pudedaks kõrbenud, värviline pesu pleegib laiguliseks mõne tunniga, see-eest aga valge pesu saab säravam (kui just Etna ei purska ja siroko ei puhu).  Õnneks kuivab pesu  kiiresti. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et pesu terveks päevaks päikese kätte ei ununeks. Pesumasin asub õues ja kaetakse kattega, et päike uksetihendeid ära ei sööks. Nüüd avastasid meie kassid, et pesumasinas on mõnus öösiti magada. Seega, mina kasutan masinat päeval ja kassid öösel. Pesu pesemist tuleb siin ette võtta peaaegu iga päev, sest higistamist on rohkem kui Eestis ja seda isegi nüüd OKTOOBRIS. 

Vahepeal on sõna otseses mõttes palju vett Vahemerre voolanud, sest täna on 15-nes jõulukuu päev ja ma ei ole päevikut pikka aega pidanud. 

Allora (niisiis), nagu ütlevad vanad roomlased), adesso (nüüd) ei  saa mitte vaiki olla! Kujutage ette, ma ei ole saanud peaaegu kuu aega maailmaga suhelda kahel põhjusel: algul 10 päeva sellepärast, et internetipakett oli minutitasuga (nagu selgus alles nov. keskpaigas ja arve tuli neljasaja euro ringis), novembri arvet pole veel tulnudki, ei kujuta ette, mis pauk sealt veel tulla võib,   ning seejärel veel lisaks kuni tänase päevani sel põhjusel, et tekkis tehniline rike terves meie piirkonnas. Kui meil Eestis oleks interneti tehniline rike näiteks kümme minutit,  siis arvan, et Elion kuuluks klientide poolt hävitamisele. Paketi muutis mees ära, aga jõustumisest ei tea veel midagi.  Ühesõnaga, mingit tõmblemist siin ei ole. Kui midagi on katki, siis lubatakse teha korda järgmisel nädalal kahe nädala pärast, ehk teiste sõnadega kolmandal nädalal. Aga muidugi ei teha korda mitte midagi ka kolmandal nädalal. Loodetakse vist, et paraneb ise ära. Meil näiteks on majas katki WC-poti kaane kinnitus, lahti on tulnud üks kamina nurgaplaatidest, muru on juba põlvini, muruniitja läks katki oktoobri lõpus……no ja mis siis……….see ei ole ju midagi globaalset. Ega kuhugi ei ole kiiret, võib-olla elame veel kolmkümmend, siinses kliimas isegi nelikümmend aastat…… seega, aega ju on. Pealegi, elati ju siiamaani edukalt ka ilma internetita, muruniitjata, WC potita…..noh ja mis siis nüüd äkki hakkas?  Vaja ongi vahepeal vaadata enda sisse, olla vaimsem, hoolivam teiste inimeste suhtes. Musitada kahele põsele….  Olen need päevad püüdnud õppida……aga alateadvuses vasardab ikka väike kuradikene, et tahaks seda ja tahaks teist. Eriti tahaks internetti. Mitte ei saa olla rahul sellega, mis on. Tahaks, et post saabuks….jne. aga võta näpust!!! Ei saabu ta midagi!!!! Siin furgoonijuhtidel vaja streikida nädalake või poolteist, siis vaikselt liikuma hakata kahe-kolme päeva jooksul ja nii saan oma kodumaalt saadetud soojad dzemprid kätte tõenäoliselt kevadeks. Kuluvad marjaks ära ju järgmiselgi talvel. Talvel  on siin enamasti päevasel ajal 14-15 kraadi sooja, öösel aga 5-8 kraadi. Vahel siiski ka 19-23 C päeval ja 12-14 öösel. Ongi hea, peab kaisus magama, muidu külmume ära.  Kaminapuid teen ühes eukalüptisalus, väikese saega. Taolise saega  töötavad Eestis poisid tööõpetuse tunnis ja teevad emale naistepäevaks vineerist lõikelaua. Nühin nädalajao valmis, sest vihmase ilmaga peab väike tagavara olema. Elutuppa saame kaminat küttes õhtuks 20 kraadi sisse, aga magamistuba ja külalistetuba on 16 kraadi. Uh!!!  Kokkuhoiu reziim on siin nii kõva, et elektri-radiaatoreid keegi naljalt sisse ei lülita. Pigem istuvad jopedes ja kui ongi mingi soojendaja olemas, siis seda kantakse ühest ruumist teise, kus just ise parasjagu viibitakse. Meie muidugi elektrit ei kuluta. Kõige parem on puulõhkumis-ja kodumasin „Anneli”. Käisin mõni aeg tagasi ühel lätlannal külas. Ta palus kohe, et jätaksin jope selga, kuna korter on külm.   Ei ole siingi mingi paradiis. Üks eestlanna, nooruke Anna, on saanud isegi liigestepõletiku. Noh, kes seda usub, aga nii see on. Mina õnneks liigestepõletikku ei saa, sest see on mul juba olemas vanadest headest 45-ndatest eluaastatest kui kallis kodus elasin. Millegipärast hakkasin praegu ümisema laulukest ♫ „Kui kallist kodust läksin, maailma rändama, maailma rändama… ja seejärel „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad…..” ♫   Ega inimene ei ole ju kunagi rahul. Kui mul eelmised kaks kaasat näiteks jõid mu arust liiga palju, siis praegu tundub mulle, et mu mees joob liiga vähe. Ei ole ju naised normaalsed, või mis te arvate?   

Mees jõi sõprade ja minu tõhusa abiga terve Vana-Tallinna pudeli tilgatumaks kolme kuuga. Klaasikese õlut või veini joob söögi juurde, aga tervest pudelist  veinist saab jagu hädavaevu neljakesi. Uue pudeli järgi ei minda kunagi ja vaja polegi, sest kapis seisab nagunii tagavara, aga keegi selle järele vajadust ei tunne.

 

                                                                  

Täna on 18.detsember. Tegin pilte meie muruplatsist, mis on täis kollaseid õisi. See taim on tüüpiline talvel õitsev umbrohi, mis välimuselt meenutab meie ristikheina ja jänesekapsa segu. Õied avanevad hommikul ja sulguvad ööseks. Maitselt on taim hapu ja sellepärast saanud ka nime Aceto Selle. Tänaseks lubati ka internetiühendus korda teha…..muidugi ei tehtud! Aga üks postipakk juba tuli kohale. Ei läinud kahte nädalatki. Lennupost toimib hobuposti kiirusega. Teine tuleb loodetavasti homme?! Kolmandat jõulupakki ootan nina vastu aknaklaasi.

Eile langetasin 2,5 kuivanud eukalüpti, tänagi olen veel energiast täiesti tühi. Õppida ei viitsi absoluutselt!

Homme katan ilusa, maitsva ja küllusliku jõululaua ning seejärel algab pikk Jõulupuhkus. Enamasti igas firmas jagatakse töötajatele kingipakke tüüpiliste maiustustega, kus on kindlal kohal keeksimoodi asi nimega Pandoro või Panettone.  Maitselt ta meie keeks ikka pole… on õhulisem ja sees on vedela šokolaadi saarekesed. Mõnikord on keeksi sees rosinad jms. või keedukreemi „pesakesed”. Keeksiga on kaasas tuhksuhkru-  või kakaopulbri pisikesed pakid ja see riputatakse keeksile, suletakse uuesti pakk ja raputatakse kuni keeks on ühtlaselt kaetud.  Pakis on ka kaheliitriline sampusepudel, veinid – valge ja punane, ning küpsised, kommid ja šokolaaditahvlid karamelli-täidisega. Lisaks antakse töö juurest sajakahekümne euro eest kuponge, et osta supermarketist jõululauale head ja paremat. Ma olin varem nii loll, et ajasin mandariinid klementiinidega segamini. Jõulude ajal saavad valmis klementiinid, mandariinid, apelsinid ja neid on igas kodus kuhjade viisi, sest hooajal on nende hind alla ühe euro kilo eest.

 Tahtsin kirjutada veel millestki, aga ei mäleta millest. Kui meelde tuleb siis….ahah, eile oli hommikul õues 3 C ja täna hommikul 4 C, päeval 10-12. Põrandale oleks vaipu vaja ja jalga villaseid sokke.

Homme läheme välja hiigelpidustusi vaatama….. Siracusa linna pühak on Santa Lucia ja tema kuju kantakse tagasi katedraali. Nädal varem kanti kuju Santa Maria di Gesu`kirikusse. Aga siis sadas ja me otsustasime välja mitte minna. Siis on ilutulestikud ja rongkäigud, kantakse suuri küünlaid, osa rahvast kõnnib paljajalu jne. Ma ei uskunud seda paljajalu kõndimise juttu enne kui oma silmaga nägin ja pildistasin.  Santa Lucia ümber toimuvat võib nimetada usuhullustuseks ja seda on võimatu kirjeldada. Ilutulestik oli suurim ja huvitavaim, mida olen elu jooksul näinud, muidugi toimus see kindla stsenaariumi järgi ja meenutas tulemuusikat. Tundus, nagu oleks süüdatud põlema kõik pilved taevas. Rootsist saadetakse Siracusasse nendele pidustustele 3 tüdrukut, kes valitakse igal aastal nn. Santa Lucia konkursil. Neile tüdrukutele pannakse pähe vilkuvate küünaldega kroonid. Tänavad, mida mööda rongkäik liigub, on kaunistatud lillede ja tuledega, akendest ripuvad välja spetsiaalsed lipud ja vapid. Tänavatele tulevad välja peaaegu kõik linnaelanikud.  Kuigi see kõik tundus ülimalt ülepaisutatud olevat, räägitakse, et Catania pühaku Sant` Agata pidustused on vähemalt kümme korda suursugusemad. Igal linnal on erinev pühak ja muidugi püütakse pidustuste ajal teisi linnu üle trumbata.

Jõulud veetsime kodus. Mees soovis, et laual oleksid kõik eesti toidud. Kuna verivorsti, hapukapsast ja pohlamoosi pole siin olemas, siis tegin täidetud mune, heeringataolist kala sibula ja omatehtud hapukoorega, punasest peedist „kasuka” ja muidugi kartulisalati, kotletid, juustuga täidetud singirullid, kala punases marinaadis jne. jne. Tema sööb kõiki eesti toite. Teiste eestlannade mehed isegi ei maitse, ega tunne vähematki huvi millegi muu vastu peale nn. pasta-pizza-parmesan.    

Vana-aasta saatsime ära ühe kena venelanna Jelena pool, (5.jaanuaril sündis tal tütar Anastasja aga vana-aasta laua kattis vapper naine meile vaevalt nädal enne sünnitust). Helen tegi läätseputru, mis meenutab herneputru ja oli tõesti sama hea kui ahjus tehtud hernesupp. Pudru peale pannakse „zampone” (täidetud seajalgade rõngakesed) seajalad täidetakse nii, et võetakse kont välja, kamar täidetakse mingi lihamassiga, õmmeldakse kinni ja keedetakse fooliumi sees.  Igatahes söövad seda  kõik 60 miljonit itaallast ja sellest näidatakse telekas pidevalt kokasaateid, kuidas 31.dets süüa on vaja. Läätsed toovad rahaõnne, nii et keegi ei julge ilma läätsi söömata uude aastasse minna. Samuti peaks hea õnne nimel jalas olema punast värvi aluspüksid.

Kirjutan õues terrassil, sest majas on külm, Praegu on veebruari esimesed päevad ja ilm on päeval valdavalt päikseline, sooja kuskil 18-23 kraadi ringis, õhtul ja öösel 10 C . Maja aknad ja uksed teen päeval lahti, siis pääseb soojus sisse. Kaminaga kütmine ei ole ka nii efektiivne kui oleks ahjukütte puhul. Siin ei ole kellelgi ahjusid veel kohanud, võib-olla on nendes majades, mis asuvad mägedes, sest seal on vahel ka  lumesadu.

Täna öösel on meil sadanud ka vihma, nii et mitte mina ei ole laisk maja kütma vaid küttepuud on märjad.

Nädalõpp möödus muljetavaldavalt nagu alati. Siin on enne pika paastuaja saabumist kuulsad karnevalipidustused, mis kestavad nendes linnades, kus karneval on traditsiooniks, kuskil 5-7 päeva. Niipea kui kaubamajad korjavad kokku jõulu- ja uue-aasta kaubad, täituvad letid nagu nõiaväel karnevalikaupadega. Hiigelsuurtes 100-liitrilistes plastkottides müüakse paberlitreid ja  serpentiine, maskide, kostüümide, vahtude, õhupallide valik on tohutu. Terve jaanuarikuu vältel võib näha kõikjal mudilasi ringi vudimas vapustavalt ilusates karnevalikostüümides. Alates luti-imejatest beebidest kuni koolinoorteni on tüdrukute kostüümid valdavalt nagu printsessidel ja poistel nagu karabinjeeridel. Muidugi võib kõikjal näha  kasside, mesilaste, oravate, luukerede ja teiste fantaasiaküllaste  ning säravate kostüümide kandjaid. Koolides harjutatakse esinemiskavasid ja karnevalitantse. Maiustuselettidele ilmuvad tüüpilised lehttaignast karnevaliküpsised „chiàcchiere”, mille nimetus tuleneb sõnast „lobiseja” ja  mis on oma nime saanud sellest,  et nad on krõbedad ning neid närides suu liigub nagu lobamokal. Neid küpsiseid võib samuti serveerida vahukoorega ning üle riputada tuhksuhkruga, täpselt nagu meie vastlakuklitega  teeme. Maitsesin ja olid head.

Meie läksime karnevali vaatama lähedalasuvasse väikelinna Avola`sse. Arvasin, et see on väike tähtsusetu sündmus, mis mulle kindlasti mitte mingisugust muljet ei avalda, peale väsimuse ja tüdimuse, mis on tavaline kaaslane massiürituste puhul. Aga võta näpust! Jõudes karnevalirongkäigule järele hakkasin pildistama nagu pöörane. Teleülekannetest olen näinud Veneetsia karnevali, kus näidatakse peamiselt täiskasvanuid superkostüümides jne. kuid kuna Veneetsias on kanalid, siis seal ei saa teha sellist karnevalikärude demonstratsiooni, mida nüüd nägin. Linn korraldab traditsioonilise karnevalikärude võistluse ja auhinnad on tõenäoliselt kopsakad, sest neid kärusid hakatakse valmistama ja ehitama juba mitu kuud  enne karnevali. Need on umbes 5 meetrit laiad, arvan, et koos vedava traktoriga on nad kuskil paarkümmend meetrit pikad ja kõrgus on samuti mitu meetrit. Kärud (ma ei leia paremat sõna) kujutavad endast hiigelsuuri elusate lilledega kaetud loomi, poliitikategelaste nägusid, hooneid (nagu näiteks Rooma Colosseumi ), kõik on valgustatud tuledemerega. Kohati on tunne, et püütakse üle trumbata Brasiilia karnevali. Muidugi kõik, kes liiguvad rongkäigus, tantsivad hoogsa muusika saatel, nad on teinud ennast hiigelsuurteks sampuse pudeliteks, harfideks, härjavõitlejateks, sibulateks jne. jne . Liialdamata võib öelda, et selle asjaga on itaallased läinud liiale. Näiteks Biella  karnevali näidati televiisorist ja seal pilluti paberlitrite asemel rahva sekka tonnide viisi apelsine , ning kiirabitöötajate sõnul pöördus vigastustega nende poole umbes paarsada inimest. Pildujad ise kandsid kiivreid ja näokaitseid. Samal ajal toimub karnevalilaat, kus müüakse kõike alates voodilinadest kuni parukate, pritsimisvahtude ja toidukraamini välja. Mul tekkis küll küsimus, et kes karnevali ajal endale ikka kardinaid, voodilinu, teksapükse või kruvikeerajaid ostab, aga seal nad müügil igatahes olid, nii kaugele kui silm ulatus. Tänavatele oli tulnud kogu linnarahvas, tited kukil ja kärudes, vanurid kepile toetudes ning kõik ikka kostüümides muidugi. Lapsed olid eriti armsad, nagu väikesed kuningannad. Kui minagi lõpuks terve rongkäigu olin üle vaadanud ja pildistanud, siis oli selg märg, otsaesine  auras ja riided olid meil mõlemal kaetud pritsimisvahuga. Viimasel karnevalipäeval, see tähendab siis teisipäeval, mis sel aastal on  05.veebruaril (eesti mõistes, vastlapäeval) toimub veel viimane pidu, suur söömine ja pillerkaar.

Ei ole meil Eestis muud sellele fantaasiamängule  vastu panna kui kõige originaalsema vastlasõiduki konkurss, hernesupp ja vastlakukkel. Seejärel jääme kõik rahvad üksmeeles Munapühi ootama.

Anneli