esimene kiri Pisast oma koduvalla rahvale

Esimene kiri Pisast oma koduvalla rahvale

Tulin Itaaliasse, Pisa linna elama 9. novembril  2010.a. Siinne talv on nagu meie sügis: sajab vihma ja sooja on 10-16°. Sel talvel aga sadas kahel päeval ka pehmet sulalund, mis põhjustas muidugi täieliku kaose. Ega neil ju talvekumme tunta ega ole. Koolid suleti, keegi nina kodunt välja eriti ei pistnud…ainult valge vaikus. Kes hädasunnil väljas liikuma pidi, see ikka mingisse jamasse sattus. Meie tuttav, kes oli sel ajal Firenzes, pidi sinna jäämägi, sest teed olid kinni. Mõistagi suleti lennu-ja raudteejaamad. Koperdasin minagi oma kingakestega läbi lume, vaja ju prahti välja viia. Ega siin pole neil ju lumelabidaidki käepärast. Tõeline looduse katastroof!!!.... kuigi talv kestis vaid kaks päeva! Mõtelge!

Pisa on umbes Tartu suurune armas linnake ja asub Itaalia läänerannikul Toskaana maakonnas Arno jõe mõlemal kaldal. Itaalias on üldse 20 maakonda, neist Toskaana on üks tähtsamaid, suuremaid ja ka kauneimaid. Pindalalt umbes pool Eestit, kuid elanikke kolm korda rohkem (3,7 miljonit). Siin kohtab igal sammul sisserännanuid, nii Aafrikast kui Aasiast, mustanahalisi kui pilusilmseid. No  kes ei tahaks elada soojas kliimas? Muidugi on Itaaliasse imbunud ka minusuguseid külmavareseid nii Poolast, Venemaalt, Ukrainast ja eriti Rumeeniast. Enamasti tullakse ikka majanduslikel põhjustel ja leitakse tööd vanurite hooldajate või koduabilistena. Mina teen üksikuid tõlketöid, kirjutan eesti ajalehtedele artikleid  ja reisin.

Mõne sõnaga Pisa tornist ja Imede Väljakust. Pisa toomkiriku kellatorni esimese korruse ehitamist alustati 1173.a. Üsna ehituse algusjärgus hakkas torn vajuma. Tööd peatati peaaegu sajaks aastaks. Ettevaatlikult uuesti alustades püüti kallet vähendada, ehitades seda teisele poole kaldu. Abi polnud sellestki. Viltust torni on üritatud ka erinevate ehitusnippidega tõsta, kuid tulemuseks on ainult kalde suurenemine. Üsna pea saadi aru, et tegemist on ju turismimagnetiga ning hakati hoolitsema hoopis selle eest, et torn küljeli ei kukuks, vaid kaua sellisena püsiks. Nüüdseks on torni kalle 4,47 meetrit, kuid ta on vähemalt jälle turistidele avatud. Vajumine toimub pehme aluspinna tõttu. Olen roninud selle vaatamisväärsuse üsna viimastel korrustel, kuid pole siiski veel julgenud ronida viimasele  platvormile 55,86 meetri kõrgusel. Vast kevadel soojemate ilmadega lähen, trepiastmeid on 296! Kujutan ette, kui valusaks jalad võtab! Aga ega linna suur poeg Galileo Galileigi poleks vaba langemise seadusi avastanud, peljanuks ta tornitippu ronimisi!

Toskaana olen juba risti ja põiki läbi sõitnud. Firenze, ehk Toskaana „pealinn“ on pisut väiksem Tallinnast,  kuid kõvasti vanem:  rajatud  enne meie aja arvamist. Seekordsel külastusel otsustasin, et vaatan Uffizi galeriis pikemalt Leonardo Da Vinci, Michelangelo, Raffaeli, Tiziani, Giorggione, Botticelli,Vasari ja teiste 15-16 sajandi meistrite teoseid. Paljud maalid on restaureeritud ja seetõttu enamike värvid nii säravad, nagu oleksid alles eile pintsli alt tulnud. Vapustav elamus!  Pitti palee ja Boboli aiad (Medicite residents) nõuavad pühendumiseks samuti tervet päeva.

Mulle meeldib, et Itaalias on tegutsevad kuumaveeallikad: juba vanad roomlased kasutasid neid kümblemiseks, aga kuum vesi otsa neis ei saa! Olen mitmel õhtupoolikul käinud tuhandeaastastes termides mõnulemas lageda taeva all 36 kraadises vees.  Üle kolme tunni seal liguneda ei jaksa sest kuum vesi teeb  loiuks.

Olen Itaalia eluga nii harjunud, et raske on märgata mingeid erinevusi. Kuigi jah, teistmoodi on see, et pesumasin on meil õues, rõdul. Miinuskraade ju ei ole, ja milleks lasta masinal suriseda siseruumides? Söömises on teisiti, et hommikusöögiks on kohvi kõrvale vaid magus küpsis või saiake, lõunasöögiks tavaliselt pastatoit ja õhtusöögiks mõni Vahemere kala või kaheksajalg purustatud peterselli- ja kűűslaugukastmes. Puuvilju ja juurvilju selle kõige juurde niipalju kui fantaasia suudab ette kujutada, venkolid (natuke aniisi maitsega ja varred nagu tillil ), neist tehtud toorsalat on võrratu. Apelsinid, mandariinid, klementiinid valmivad just talvel, seetõttu on nad odavad (7 kilone kast maksis 4 eurot) ja neist teeme “spremutat” iga jumala päev. See on värskelt pressitud apelsinimahl. Apelsinipuud on siin linnatänavatel ilupuud, nagu meil pärnad, kuid linnatänavate apelsine keegi ei söö. Mina naljaviluks mõne näpsan, sisserännanu värk, kuid eelistan ikka istanduses valminuid. Taimestikust on ahvatlevad veel rosmariini ja loorberihekid, neid kasvab vabas looduses massiliselt igal pool.

Mõtlesin, et teen vahelduseks käsitööd, aga käsitöökauplusi siin praktiliselt pole, sest odavam on asi poest osta kui ise teha. Valmistan pehmeid mänguasju juba vist kaheksa aastat, kui mu mälu mind ei peta, aga siin kangapoode eriti polegi. Tuttavad hakkasid siis mulle oma kappidest otsima, et vahest ehk leiavad mõne tekstiili, mida ise ei kasuta.  Kui esimese suure kaisukaru valmis sain, siis toodi materjale juba kottide viisi, Ilmselt meeldis mu karuke nii väga.

Tervitades

Anneli Treumuth