Bürokraatlik vanakraamipood Livornos

Eile õhtul läksime Livornosse vanakraami poodi nimega Il Mercatino di Carlotta. Ostsime ühe nagi hinnaga 3 eurot. Müüja küsis minult, kas olen alaline klient ja kui vastasin eitavalt, siis küsis minult dokumenti. Ta kandis 15 minuti jooksul arvutisse, kogu minu ID kaardi info. Kuna mu nimi on pikk ja raske ning sünnikoht Eesti on ju riik, mida paljude arvates tegelikult ei eksisteeri,  siis oli üleküsimisi palju. Uurisin, et milleks nad vajavad minu andmeid. AGA SELLEKS, et kui keegi tuleb mulle külla ja väidab et see kolme-eurone nagi on tema oma, siis on mul tollele inimesele ette näidata dokument, et olen nagi ostnud Mercatino Carlottast. Ja keegi ei saa väita, et nagi on näiteks varastatud. . Ostu kinnituseks vormistati mulle arve A4 formaadis lehel, kahes eksemplaris ja see eksemplar, mis jäi poodi, sellele nõuti ka minu allkirja. Mõtlesin, et ma lähen hulluks seal kuumas poe tagaruumis püsti seistes ja minestan, aga ei midagi. Jäin ellu. Minu kliendi number on seal poes nüüd 22060 ja edaspidi loodan, et asjaajamine läheb kiiremini. Tänasin neid kiiruse ja paindlikkuse eest klienditeeninduse valdkonnas, ning lahkusin, kallihinnaline nagi kaenla all. Nagi on nüüdseks juba seinas ja dokumendi selle unustamatu ostu kohta köidan eriti tähtsate paberite kausta.  Olen mitmetest vanakraami poodidest ostnud Savonarola toole, kuid sellist tsirkust pole küll ükski pood teinud. Jään hirmuga ootama, kuni mõni külaline tuleb ja väidab, et see on tema tool ja mul polegi dokumentatsiooni mis tõestaks toolide kuulumist mulle.