Korsika ja Sardiinia reis matkabussiga.

Korsika ja Sardiinia reis ehk kaks kärbest ühe hoobiga. (Itaallased ütlevad, et „kaks tuvi ühe oaga“). Due piccione con una fave.

Kirjutatud 2012.a. suve meenutades ja uueks suveks valmistudes.

Valisime reisi alguseks augusti viimase nädala, sest siis langevad praamide ja kämpingute hinnad tubli kolmandiku võrra, kuna osa suvitajaid lähevad lastele ranitsaid ja pinaleid ostma ning suvitushooaeg loetakse lõppenuks.

Niisiis ostsime ainult ühe suuna pileti Livorno-Bastia. Livorno on sadamalinn, mis jääb Pisast 25 km lõuna suunas ning Bastia on ülem-Korsika keskus ja kirdesadam. Korsika on administratiivselt Prantsusmaale kuuluv saar, suuruselt neljas Sitsiilia, Sardiinia ja Küprose järel.

Meie matkabuss, mis oli pilgeni täis Toskaana veine, makarone, oliive ja kõike vajalikku, et toime tulla „mulle tundmatutel üksikutel“ saartel Vahemeres ja juhuks kui me peaks tahtma sinna elama jäädagi, väljus kodusest Pisast kuumal augustihommikul  kell 05.15.. Nii  seisab kirjas minu reisipäeviku esimesel leheküljel. Livornosse jõudsime 25 minutiga, ning märkasime sadama süles magamas tuhandeid  kooliõpilasi. Koolibusside numbrimärke uurides selgus, et tegemist on kõrgest saksa soost lastega. Terminalis ei paistnud kahe km raadiuses mitte ühtegi sadamahoonet, ning meil kui esteetidel, tekkis küsimus, et huvitav kuhu see kamp pissib ja kakab. Aga sakste värk, vast ei teegi nii roppusid asju. Peatselt saabus tööle ka pileteid kontrolliv neiu ja rrr..ääkis ainult prrr..antsuse keeles! (Ma ei tea miks ei võiks sellise töö tegijad ka inglise keelt osata!)    Laeva nimi oli Moby Vincent  (Moby laevade omanik on üks Napoli rikkur) ja kuigi olen sõitnud oma ameti tõttu hiigelsuurte laevadega, siis see Moby ületas kõik mu arusaamised suurtest ja suurimatest. Ronisin unise peaga vist üheksandale tekile…see  ülemine tekk oli lageda taeva all ja reisijad. kes olid koertega lasid koertel iga jumala toolijala ja masti ilusti ära märkida ning need reisijad, kes suitsetasid, (minu,arust enamus itaallasi suitsetab), võtsid meid ilusti piiramisrõngasse. Igatahes ma olin nii uimane, et neli ja pool tundi laevasõitu möödusid suikudes ja aeg-ajalt lugedes Giorgio Faletti raamatut „ Appunti di venditore di donne“ . (ma ei tea kas see raamat eesti keelde on tõlgitud, aga tõlkes võiks  olla pealkiri „ Kupeldaja märkmed“.

Jõudsime Bastiasse, klõpsutasin kohe meeletult pilte…ilus, mägine, huvitav, üsna sarnane  Itaaliaga, kuid diisel maksis palju vähem kui Itaalias.  Otsustasime tankida, kuid unustasime!!!

Kuna ma  kardan matkabussiga mööda mägiseid kitsekarjuste  teerada meenutavaid kitsaid teid sõita, siis laskusime saare lõunaosa  suunas mööda täiesti ohutut idarannikut sest lääneranniku osas tekkis kõrgusekartus. Olime internetist välja valinud Bagheera nimelise nudistide kämpingu, kus plaanisime puhata 3 ööd ja päeva. Kõik oli umbes nagu Hiiumaal, kiviaiad, meri…ainult et  kadakate asemel kasvasid eukalüptid ja külma ilma asemel oli põrgupalavus ning merevesi oli vannisoe. Sellise kuumaga peab ennast hoidma mereveele võimalikult lähedal. Turistid olid peamiselt sakslased, itaallased ja ühe bungalow mastis lehvis ka Eesti lipp! Kes kämpingu elu ei tunne, neile ütleksin, et igav seal pole. Õhtuti on kontserdid jms. meelelahutused. Kahjuks nägin Eesti lippu alles ärasõidu hetkel. Seda nähes röögatasin ja  panin bussi pidurid põhja nii et kruusatee tolmas. Seejärel rääkisin ühe Tallinna perega natuke emakeelt. Kämping asus täpselt rannaliival, eukalüptid langetasid pidevalt lehti, koort ja oksi ning risustasid bussi varikatuse nii ära, et seda andis jupp aega puhastada.  Eukalüptid on vastikud prahitootjad, päiksevarju nad ei paku, kuna lehed on peenikesed ja neid istutatakse peamiselt seetõttu, et kasvavad sama kiiresti kui meie eestimaised tolmulennutajad paplid. Need puud käituvad täpselt nii, nagu kiiresti kasvav laps, kel jäävad luud hapraks ja riided ruttu väikeseks. Eukalüptidele vahelduseks märkasin ka korgitammesid, mille puit on läheb käiku nii veinipudeli korkideks kui ka suveniiritööstuses.

Pärast kolme ööd ja päeva võtsime suuna marsruudil Bravone, Aleria, Porto Vecchio ja Bonifacio. Linnakestes müüdi peamiselt mooramaa mehe pea (Korsika sümbol) kujutisega suveniire ning samuti kauneid korgitammest valmistatud vaase, postkaarte, kausse, pastakaid. Hinnad olid minu isikliku hinnamõõdiku alusel liiga kallid.

 Oli juba hilisõhtu kui sõitsime läbi Bonifacio linna ühte kämpingusse Pian del Fosse. Meri jäi umbes ühe km kaugusele, kuid sinna jõuda oli võimatu. Prahised ehitusplatsid, järsk kallak, niisiis meri tuli asendada sooja dušiga. Kuuma ilma tõttu tuleb duššidest  isegi külmaveekraanist ikka kuuma vett. Järgmisel hommikul sõitsime tagasi Bonifacio linna. Parkisime bussi vastavalt parkimist korraldava töötaja näpunäidetele üsna nõmedasse kohta keset parklat, kus puudus igasugune vari kõrvetava päikse eest. Kujutasin juba ette, mis krematoorium meid tagasi tulles ees ootab! Linn ise oli kaunis kui muinasjutt, maaliline sadam, kõrgel kaljul kindlus, mille müüride vahel käis vilgas elu. Kitsad romantilised tänavad, pisitillukesed väljakud, kirikud, lilled igast orvust ja praost välja kasvamas. Jalutasime veidi üle paari tunni, ostsime salatit ja suupisteid ning arvestasime, et kui maksame kolme tunni parkimise eest 7 eurot, siis jõuame bussis ka oma võileiva ära süüa. Avasin bussi külgmise liug-ukse ja hakkasin salatilehti näksima. Kohe hüppas juurde üks kõhn keskealine prantslanna ja pistis röökima, et see on parkla, mitte kämping ja siin ei tohi süüa, vaid ainult parkida. Ma tõmbasin siis liug-ukse koomale ja jätsin 3 cm prao ukse vahele, et saaks pisut hingata. Nosisime edasi oma suupisteid, sest parkimisaja lõpuni oli veel tubli 40 minutit. Prantsuse mutt tuli uuesti, pistis nina ukseprao vahele ja kisendas kõigest kõrist, et kui me oma söömist ei lõpeta, siis ta läheb ja kutsub sandarmid. Mina hakkasin juba närvi minema, aga ütlesime siiski,  et „jah,  palun kutsuge sandarmid, me ootame! Muide. prantsuse keelest on võimalik tänu itaalia keele oskusele üht teist aru saada. Häirituna otsustasime, et paneme 7 eurot parkimise automaati ja sõidame minema kuid automaat aktsepteeris ainult 5-ja 10 euroseid rahatähti, meil aga olid 20-eurosed rahatähed. Kõmpisime lõõskava päikese all üle poole kilomeetri linna tagasi raha vahetama. Supermarketi kassas ei tahetud raha vahetada ja pidime ostma tuletikke, et lahtist raha saada. Igatahes kui  tagasi jõudsime oligi parkimisaeg täpselt 2 tundi ja 58 minutit ning sõitsime minema. Kahju, sandarmeid ei näinudki ja vangi ei pandudki.

Suundusime joonelt sadamasse. Tee sadamasse viis mööda mäenõlva üles kindluse juurde ja sealt langes tee umbes 45 kraadise nurga all kitsukesse parklasse.  Muidugi olid kõik kassad päeval kell kaks suletud, sest prantslaste siesta kestab vähemalt 5 tundi. Ootasime ja  lugesime oma juturaamatuid, ilma milleta pole reisimine siestat pidavates riikides võimalik. Lõpuks saime piletid kella viiesele laevale ja kujutage ette, et laevale sõit toimus tagurpidi käiguga, mida ma pole elus näinud ega kuulnud ega taha ka edaspidi läbi elada. Õnneks meil on tagumine kaamera, mis küll ereda päiksega eriti ei näita, aga noh…saime õnnelikult peale tagurdatud. Me olime nii vihased prantslaste peale, et UNUSTASIME terve reisi jooksul seda imeodavat diislit võtta, seega on prantslastel tuline õigus meid vihata, kuna ausate itaalia turistidena tõime peaaegu kogu oma raha Itaaliasse tagasi. Välja arvatud kämpingute ja paari klaasi õlle maksumus. Edaspidi võtame ka natuke õlut Itaaliast kaasa.

Korsikast veel niipalju, et korsiklased ei olevat veel maha matnud oma iseseisvussoovi ning 1755-1769 oldigi täiesti iseseisev vabariik. Lahingud on käinud selle saare pärast peamiselt rannikul, mitte mägedes, seega käest-kätte käimine pole erilisi inimohvreid kaasa toonud, kuna põlisrahvas oskas ennast mägedesse ära peita. Ise nad küll tapsid üksteist suure hoolega, sest saarel kehtis veretasu reegel perekonna au haavamise eest. Igatahes mingil ajal ajaloos sai Prantsusmaa selle saare itaallastelt nn. „ maadevahetus tehingute käigus“, umbes nii et  ma annan sulle Korsika, aga sina aita mind Austria vastases sõjas.  Lõplikult võttis Prantsusmaa saare oma valdusse 1958.a. Korsika keel on Prantsusmaa poolt tunnustatud samuti  ametliku keelena saarel.  Napoleon  ja Kolumbus on sündinud siin saarel, aga eks ajaloolased tea neid asju paremini.

Sardiinias randusime 1,5 tunnise ja 92.- eurose laevasõidu järel Santa Teresa di Gallura sadamas. Mulle tundus nagu oleks saabunud koju ja palju ei puudunud, et oleks härdusest Sardiinia rohelist ilusat muru suudelnud. Itaalias on vähemalt head maanteed ja maitsev kohv!  Olin võtnud pähe, et tahan kindlasti sõita lõunasuunas mööda idakallast st. mööda maailma kauneimat  Costa Smeralda rannikut. Pärast parimaid reisifotosid Palau provintsis Costa Cervost lõunasse, jäime ööbima paljukiidetud Capo d´Orso kämpingusse. Oli tõesti ilus laager päikeseloojangu, mere ja kaljuste astangutega. Parkisime bussi ja  läksin kohe ujuma, sest kuumus oli vere ajanud keemistemperatuurini. Kohe vette astudes murdsin oma vasakul jalal vist mõned varbaluud, sest veepiirist neljanda sammu kaugusel algasid kivid. Hommikul toimus aga tõeline draama. Selgus, et meie buss ei pääse ei edasi ega tagasi. Igatipidi jäi põhja peale kinni seal kaljunukkide peal turnides. Kord kiilus kaljunuki taha sumbuti toru, kord jälle alumiiniumist trepiaste, mis on bussi kõhu all. Palusin ühel Hispaania noorpaaril natuke oma autot nihutada, et  buss saaks 10 cm lisamanööverdus pinda. Igatahes mul süda kloppis ja suu kuivas ning peopesad higistasid, aga mu kaaslane oli nagu kala vees, rahulik ning külma närviga. Terve reisi jooksul kiilusime iga päev kuskile kinni sest linnades olid tänavad nagu lehtrid...st.  algus lai, ja lõpp umbes 2 meetrit, aga buss on ka 2 meetri laiune! Tõmbasime peeglid vastu keret ja pressisime läbi nii et veri oli adrenaliinist paks!

Tegime igas külakeses rohkesti pilte ja kõik tundus nagu teispoolsuses, sest inimesed olid sõbralikud, lahked, jutukad.  Loodus külluslik, küpsed viigimarjad, viigikaktused, mandlid, pirnidest, granaatõuntest ja viinamarjadest-oliividest rääkimata. Saarel kasvavad kõikjal metsikult  mirdipõõsad! Mirti (mürti) on sada erinevat liiki, nende oksi  kasutati  võidukate sõdalaste pärgamiseks ning  pruudipärjaks meilgi Eestis.

Mirt sümboliseerib armastust ning sellest valmistatud tooted on kergelt rahustava toimega. Mirdi marjadest ning lehtedest  tehakse rahvuslikööri Mirto. Muidu nagu meie Vana-Tallinn, aga nende liköör on lahjake: ainult 30 kraadi. Mirdil on küpsenuna sinised marjad nagu mustikal.  Ma ostsin korgipuust vutlaris ja samuti ilma vutlarita…lihtsalt proovimiseks. Hea maitsega, aga vist ikka liiga magus minu jaoks. Viinamarjadest tehakse nii veini kui grappat mille kohalik kuulus nimi on Filu Ferru (tõlkes raudtraat). Grappa oli algselt samagonn mida tuli illegaalselt teha ja seejärel peita. Pudelid peideti maa sisse ning pudeli kaela ümber seoti raudtraat, et hiljem oleks traatimööda pudel kergesti maa seest jälle leitav.

Liikusime edasi  Budoni lähedal asuvasse kämpingusse Pedra e Cupa.. Kes plaanivad Sardiinia reisi, neile soovitan soojalt just seda kämpingut. Seal on varjualused loendamatutele autodele ja matkabussidele, bassein, restoran, lahke teenindus, ülipuhtad dussi ja teenindus-ruumid. Wifi. Meri on kristallselge veega, rannas on peeneteraline pehme ja hellitav, puhas, peaaegu valge  liiv, mitte pisemaidki kive, rand on täis õitsvaid valgeid lilli, mis kasvavad välja lihtsalt valgest kuumast liivast. Nende lillede nimi on ciglie di mare (mereliiliad). Jumalik. Sinna olime nõus jäämagi. Terve kämping oli väga puhas, hoolitsetud, lausa  pungil ilusaid puid, põõsaid ja  lilli!  Aga niipea kui parkisime keset mõõtmatut ja tühja ala, mis oli mõeldud matkabussidele, nihkus meie külje alla mingi noorte matkabuss.  Järgmisel hommikul selgus, et meie õuele oli ilmunud ka üks Sveitsi matkabuss oma neljaliikmelise perega. Mul läks kohvijoomise isu ära, kuna keegi tundmatu tüüp istus kohe  kõrval, näris küüsi ning pilk vahtis punkti kauguses. Seega panime oma asjad kokku ja valmistusime lahkuma. Terve kämping oli inimtühi ja siis kaks peret ronisid täpselt selga elama.!  Muidugi oleks me võinud natuke eemale kolida, aga kes garanteerib, et  seal sama ei kordu. Tegelikult juhtuski sama lugu igas tühjas parklas ja kämpingus. Uued saabujad parkisid täpselt ja tihedalt külg-külje ligi. Võib-olla on niimoodi turvalisem, ma ei tea. Maffia värk! Näiteks iga  teine liiklusmärk Sardiinia saarel oli tulistatud sõelapõhjaks. Mida sellega maffia hoiatas või mida teatas, ei tea!  Mis maffiasse puutub, siis turistil on isegi raske uskuda banditismi, tean et oli ja on olemas praegugi, kuid  meie kohtasime ainult lahkeid ja sõbralikke inimesi. Rahvas on ilmselt kogu ajaloo vältel olnud relvastatud ja mis kasu on püstolist kui sellest pauku ei tee!? Ma vist  liiklusmärke ei tulistaks, aga mingi  muu märklaua ikka leiaks.

Otsustasime ennast lahti kiskuda mere võludest ning suundusime sisemaale Nuoro linna. Tee ääres olid viigikaktused kutsuvalt vilju pungil  ja meil tuli mõte neid korjata.  Panime nahkkindad kätte ja korjasime kilekoti küpseid vilju täis. Seejärel koorisime need matkabussi laual ja sõime õhinal maitsvaid vilju. Tagajärjed aga olid kurvad. Meie bussis hakkasid lendlema kaktuste nähtamatud okkad, mis peatusid nahal. Neid pidavat  küll teoreetiliselt saama eemaldada  kleeplindiga kahjustatud piirkonda mõjutades kuid see meetod ei töötanud miskipärast. Viskasime minema terve kotitäie vilju koos laudlina ja lõikelauaga. Hiljem selgus, et viigikaktuse viljad peab panema korjates koheselt vette, mitte kilekotti, need tuleb seejärel koorida ning panna külmkappi.  Serveerida jahutatult!!!   Okkakahjustused andsid tunda veel mitu nädalat peale reisi.

Sardiinias on igasuguseid istandusi palju vähem kui Sitsiilias. Näiteks apelsini ja sidruniistandusi ei näinudki, ainult mõned viinamarja põllud ja oliivisalud. Õitsesid meeletult oleandrid (mürgised põõsad, mida kutsutakse hobusetapjaks) ja ilusad lantanad.  Jõudsime lõpuks Nuoro linna, kus olevat maailma parima lambajuustu ( pecorino) valmistajad. Leidsime poekese ja degusteerisime vähemalt kuut erineva laagerdusajaga   juustu, nii et mul sai juba kõht täis. Juustumüüja oli nii lahke nagu olnuks oma vanaema.   

 Panime autole hääled sisse ja võtsime järgmisena luubi alla Orgosola linna. Seal on iga maja ja müüri peal joonistused ning kirjutised, peamiselt poliitilised. Isegi Gorbatsovi pilt oli ühel majal. Mulle ei meeldinud, aga turistid käisid ringi kaelad õieli. Sellest linnast sai alguse komme terve Sardiinia kõikide linnade enamik majaseinu täis joonistada, aga õnneks teistes linnades on maalid ilusad. Läksime baari, et teha külmad õlled. Jumalik teenindus, soodne hind ja kuna me ei jaksanud kõike ära juua, siis pandi õlu veel klaasiga kaasa. Mu kaaslane jutustas, et 20 aastat tagasi käis ta samas baaris ja õlle eest ei võetud raha. Miks? Sest ta olevat sümpatiseerinud baari omanikule. Nüüd muidugi on ta vana  ja enam pole nii sümpaatne, või oli viga minus, et õlut ei kingitud?  Liikusime oma bussi suunas ja  tegin bussis ühe hea korrektse kohvi (il caffe` corretto on tilgakese likööriga). Jõime seda puude vilus pargipingil. Paar korda jalutas meist mööda üks vana signora üleni mustas maani kleidis. Mõtlesin et töötab vist vabatahtlikuna kirikus, peseb seal põrandat ja paneb värskeid lilli. Aga võta näpust. Mustas kleidis on ju ometigi kõik Sardiinia naised, kes on   jäänud leseks, olgu mees surnud kasvõi 40 aastat tagasi.  Naine tuli ja istus meie kõrvale, niheles. Kui me olime kohvijoomise lõpetanud, siis ütles, et aga nüüd palun tulge mulle külla, ma teen veel korrektsema kohvi. Elan siinsamas pargiserval. Läksimegi prouaga kaasa. Signora Fiorese kodu oli puhas, ilma ühegi liigse esemeta. Tavaliselt on itaalia kodud täis sadu pisikesi nipsasjakesi. Ise ta väitis, et on 83-aastane, aga arvan, et oli vast 93, sest ta jäi oma jutuga vahele, kui selgus et lapsed on 70-ndates  aastates. Mulle andis külmkapist kohe jäätise ja mehele õlle. No ongi õige, tuleb tõesti välja, et  ta on nii sümpaatne ning et selles linnas saab alati tasuta õlle. Kahju, et mujal linnades seda ei taibata. Seejärel tõi signora välja omavalmistatud grappa, neil olevat istandused ja teevad kõik ise. Oma tervise on ta ära tapnud raske müüritööga, on valanud 5 vundamenti….no täpselt nagu minagi. Leidsime silmapilk ühise keele. Signora jõudis meile kõik ära rääkida ja ma avaldasin soovi minna ta abikaasa hauale. Surnuaed oli  kohe üle tänava. Naine rääkis, et üks perekond, naine, mees ja laps pühivad ja nühivad iga päev seda surnuaeda  nii, et kõik läigib. Tõesti polnud kuskil leheprahti ega närtsinud lilli. Peale surnuaia külastust naine paluma, et tulgu me ikka jälle tema poole tagasi, ta tahab meile veel grappat pakkuda. Aga liiklusohutuse seisukohast lähtudes vabandasime ja tänasime ning südamlike itaaliale kombekohaste suudluste saatel lahkusime järgmisse sihtkohta, st. Orosei linna. Parkisime auto jälle ühe kauni pargi serva, sest väga tähtis on lõõskava päikese eest natuke varjulisem koht otsida. Jalutasime linna keskuse suunas kui üks naine oma aiaväraval hakkas mulle käigupealt jutustama oma muret, et näed, ta peab iga päev aiaväravat pesema, kuna kassid- koerad pissivad ja jube hais lehvib ringi. Ma soovitasin panna suured plastmassist veepudelid postide kõrvale, sest nii tehakse enamuses linnades. Proua jutustas seejärel terve oma eluloo,  et elab tegelikult Roomas ja Sardiinias on ainult suvilad ning muu varandus, mis kõik isalt päritud ja küsis, et  mis mina arvan, kuidas ta võiks need kõik maad ja majad panna raha tegema. Soovitasime tal mereäärsele maalapile osta esialgu üks haagissuvila ja oleks mure murtud. Igatahes proua kutsus meid kohe oma õhtusele aiapeole ja juttu jätkus veel pooleks tunniks, sest ta soovitas meil minna nende linna nn. Pisa torni vaatama, mis ühel väljakul on natuke kaldu. Viimaks saime oma linnaekskursiooni tehtud ja olime lõpuks nii väsinud, et ei jaksanud aiapeole minna. Tuline kahju muidugi.

Magasime sealsamas pargiservas oma bussi erinevates voodites. Õues valitses kolmekümnekraadine kuumus ja me pidime hoidma üksteisest võimalikult kaugele, et mitte ära sulada.

Hommikul jätkasime teekonda Siniscola suunas. See linnake oma  12 000 elanikuga asub  samuti sisemaal, mitte mere ääres. Iga teine maja on seal müügiks või lihtsalt lagunenud ja mahajäetud.  Tundus, et see pole linn vaid surnuaed. Hüppasime sadulasse ning sõit läks mereranda La Caletta linna. Meid tervitasid hiigelsuured tasuta valged liivarannad, kristallselge ja puhas merevesi. Jäime La Calettasse paigale ja tutvusime parimate juustuärisidega, tublimate  kalapoodidega, vaimustavate kohaliku toodangu laatadega.  Ostsime kuulsat Sardiinia leiba, mida kutsutakse  CARASAU. See on täiesti läbipaistev, imeõhuke krõbe ning maitsev leib. Tundus nagu oleks hiiglaslikud kartulikrõpsud üksteise peale pakki laotud.  Leib sündis tänu sellele , et lambakarjustel oli vaja leiba, mis terve karjatamisperioodi jooksul halvaks ei läheks ja see leib säilib just 6 kuud kuna ei sisalda niiskust. Karjused võtsid need carasau leivad  ja lambajuustu, grappa ning veini kaasa ning iga toiduaine läks terve karjatamisperioodi vältel laagerdudes aina paremaks.  Tegime veel ühe väljasõidu Posada linnakesse, mis muidugi on kahtlemata kõige ilusam linn saarel. Kindlus, vaade jõele ja merele, poolemeetrise laiusega tänavad, bugenvillead õitsemas välja igast pisemast praost. Ostsime kindluse piletid ja ronisime kogu raha eest kõige kõrgema torni tippu. Käisime veel õhtul natuke jalutamas Capo Cominos, sõime magusaid viinamarju, mis rippusid aedadest välja tänavale.  Nii armsad tänavanimed olid seal!  Panime bussi näiteks Alpikanni tänavale, edasi liikusime mööda Begoonia tänavat otse Tulpide teele ja olimegi plaksti Palmide väljakul….kus ei kasvanud mitte ainsamatki palmi! No kus on siin loogika? Ei olegi loogikat, aga lihtsalt ilus nimi!

   Eelviimasel päeval enne kojusõitu õnnestus kohalikust reisibüroost välja võluda Olbia-Civitavecchia laevapilet 175.- eurot (viis ja pool tundi laevasõitu). Ise leidsime internetist vaid 330.- ja 400.- euroseid hindu.

Nüüd veel natuke Sardiiniast. Viimane ning mitte põrmugi tähtsusetu linnake oli Torpe`! Seal tankisime oma bussi 90-liitrise veepaagi ilusti täis mägiallika vett. Oodates vee voolamist tuli minu juurde üks naine, kes elavat tegelikult hoopis Roomas ja rääkis 10-ne minuti jooksul ära oma loo:  et tema üks laps on abielus tuneeslasega ja teine jaapanlannaga... Head suhtlejad on need sardiinia naised! Seejärel liikusime Torpe` surnuaiale, sest olen surnuaedade fanaatik.  Peatusin kohe surnuaeda sisenedes keskmise peatee ääres ühe hauaplaadi ees, kust vaatas vastu noor imekauni naeratusega noormehe foto (1961-2005) Igal hauaplaadil on fotod. Tegin peast arvutamist ja sain tulemuseks, et noor mees on surnud 44-aastaselt. Nuputasin, et kas oli mootorratta õnnetus, või tapeti maffia poolt, või oli mingi muu liiklusõnnetus?  Liikusin veel edasi umbes 10 sammu kui surnuaeda sisenes üks naine. Peale meie surnuaial kedagi polnud. Tervitasime ja tema kohe küsima, et kas ka minul on siia maetud keegi. Ma seletasin, et olen eestlane ja meil on surnuaiad nagu  metsakalmistud  ning et ma olen lihtsalt surnuaedade huviline. Naine võttis mul kaenla alt kinni ja viis mind oma poja hauale. No ja mis te arvate, mis haud see oli???  See oli just tolle 44-aastaselt surnud noore ilusa mehe hauaplaat! Küsisin, et miks poeg nii noorelt suri? Naine ütles, et poeg abiellus 25-selt, 30-selt haigestus sclerosis multiplexi, naine jättis tema poja seejärel kohe maha ja haigus võttis halva pöörde. Poeg oli haige 14 aastat, lõpuks oli halvatud ja pime. Ema oli temaga koos ka viimased aastad haiglas. Lapsi neil ei olnud. Sõbrad käisid pidevalt külastamas  ja aitamas. Aga üks sõber ….ja ta viis mind sõbra hauale, sõitis kuristikku ning hukkus samas vanuses. Noored olid metssea jahil ja sõbral hakkas halb. Sõitis koju rohtude järele, ning pöördus tagasi jahiseltskonna juurde, et koos tähistada õnnestunud jahti. Aga kohale ta ei jõudnudki. Auto rullus kuristikust alla. Nüüd see naine, keda kohtasin surnuaial,  hoolitseb kodus oma haige mehe eest kellel insuldi tagajärjel on liikumine raskendatud. Naine vabandas veel minu ees, et pole kaua surnuaial käinud, sest mitu kuud on olnud põrgupalavus ja täna ta olevat näinud  taevas ühte pilvekribalat, ning lootis et äkki on veidi jahedam. Lõpetuseks naine tänas mind, et ta ära kuulasin ja itaalia kombel musitades läksime lahku. Vaat, sellised lood! Järgmisel aastal on kavas minna Sardiiniasse tagasi, sest jõudsin tutvuda ainult pisikese osaga saarest, mis on tervikuna  umbes pool Eesti territooriumi suurusest. 

Anneli Treumuth