Anekdootlikke lugusid minu igapäevaelust Itaalias

Anekdootlikke lugusid minu igapäevaelust Itaalias, Pisas.

Olin maikuu viimastel päevadel sooritanud itaalia keele B2 taseme eksami ja juuni keskpaiku otsustasin, et lähen otsin kooli kantseleist  oma sertifikaadi ära. Kell oli umbes 11 hommikul kui sisenesin kooli sekretäri kabinetti. Üsna avaras kantseleis klõbistasid arvutiklahve neli ametnikku ning kõigi pilgud olid kiindunud kuvarisse, aga sekretäri tool oli paraku tühi. Teatasin oma tuleku põhjuse, mispeale üks ametnik kergitas kulmu ning ütles, et sekretär tuleb kell kolm. Küsisin, et kas keegi teine ei võiks mulle eksamilehe kätte anda. Seepeale karjatasid kõik ühest suust „ei!“  nagu ma oleks küsinud, et kas te segasaunas olete käinud? No egas midagi, tulin siis õhtupoolikul tagasi. Sekretär oli kohal ja otsis raudkapist välja paksu kausta, kuid minu sertifikaati seal polnud. B2 tasemetöö olid sooritanud 15 välismaalast, aga välja oli trükitud vaid 10 tunnistust. Ilmselt oli tööpäev läbi saanud, või printeri tahm lõppenud. Kuna sekretär lubas lahkesti mulle tunnistuse trükkida jäin ootama. Vahepeal käis veel jooksvaid küsimusi lahendamas mitu inimest ja mis seal salata, ei kulunud poolt tundigi kui viimaks tunnistusega koolimajast lahkusin. 

Teine lugu.

Soojade ilmade saabudes sööme oma lõuna-ja õhtusöögid väljas rõdu peal. Rõdul kasvab lopsakaid lilli, vaade avaneb parki ja taamal kõrguvad väga kaunid Pisana mäed. Söögiajad on meil eba-itaaliapärased: sööme nimelt kell 12.00 ja 18.00, aga just sel ajal, st. kaks korda päevas pistab huilgama läheduses asuva surnuaia sireen. Itaalias on surnuaedadel erinevad lahtiolekuajad, aga meie naabruses olev kalmistu suletakse lisaks öisele ajale ka päevaseks siestaks. Selleks, et mõni külastaja ei jääks kolmemeetrise müüri ja sama kõrgete raudväravate taha lõksu, pannakse viis minutit enne väravate sulgemist üürgama täpselt selline alarm, nagu vene ajal tehased kuulutasid tööpäeva lõppu, või nagu toimuks tsiviilkaitse õppus. Ei loe midagi hauarahu ega ümbruskaudsete inimeste närvid. Nii on lihtsalt kombeks. Kellelgi ei tule pähe kurta ega kaevelda, ammugi mitte veel teha ettepanek, et valjuhääldajast oleks surnuaiavahil vahest mõttekas teatada „tähelepanu, väravad suletakse viie minuti pärast, võite oma kääpa peal edasi nutta, kui olen lõunalt tagasi tulnud“.

Kolmas lugu.

Minu õepoeg tuli esimest korda Itaaliasse ja niipea kui oli jalakese selle riigi pinnale pannud, sai ka kätte oma esimese õppetunni. Suur väsimus oli kofeiini vajaduse peale ajanud ja ta tellis endale tassi kohvi. Teenindaja küsis, et millist kohvi soovite, kas normaalset? Pealelõunasel ajal juuakse enamasti normaalset kohvi, st. espressot, aga mõned joovad ka nn. „stretto“, mis tähendab seda, et tuuakse kliendile veelgi vähesema veega valmistatud musta kohvi tibatillukese tassi põhjas.  Õepoeg vastas, et jah loomulikult soovin normaalset kohvi.  Toodigi siis baariletile tassike normaalset espressot, mis on tillukeses tassis umbes pool tassi mahust süsimusta kohvi nagu tõrva. Eestlasena, kes on harjunud jooma ilusa suure tassi kohvi, tundus see tilgake ühe euro eest muidugi ebaõiglaselt vähe ja õepoeg vaatas tassi põhja pealuust väljatungivate suurte silmadega. Aga kui ta seda kohvi ka veel maitses, siis läksid silmad täiesti pahupidi ja tungisid veelgi rohkem pealuust välja. Ise olen nüüdseks õppinud hindama head espressot, mida mõnedes kohvikutes valmistatakse lausa sametisena. Sel juhul ei pea isegi suhkrut lisama, sest kibedat maitset pole.

Neljas lugu.

Meid oli kutsutud naabritüdruku pulma. Pidu peeti ühes vanas villas, mille aeda olid kaetud rikkalikud toidulauad austritega, vorstikestega, pirukakestega, sinkide-, mortadellade-, mozzarellade- ja teiste suupistetega, mida pole võimalik üles lugeda. Pakuti ohtralt sampust ja valget ning punast veini. Franco luristas juba viieteistkümnendat austrit ja kõik tema naabrid ägisesid ning kiitsid, et kõht on täis.  Seejärel paluti külaliste tähelepanu ja kutsuti kõik ühte suurde välirestorani pargi tagumises servas.  Ütlen juba ette ära, et ei mingit tantsu, kontserti ega mänge ei mängitud. Kohad olid nimesiltidega varustatud ja kelnerid hakkasid lauale kandma pearoogasid (risotto ja pasta), siis teine käik (liha ja seejärel kala), lõpuks puuviljad ja tort ning kohvi.  Üks endine  kooliõpetajanna, samuti meie kortermajast, teatas, et tal on väga halb olla. Mehed kandsid naisukese meie autosse ja me transportisime ta koju. Niipea kui ta oma koduuksest sisse sai, hakkas ta oksendama kuid kergem sellest ei saanud. Lõpuks ma kutsusin kiirabi ja naine oli kolm päeva haiglas. On ikka tõesti nagu vanad roomlased, kes sõid ohtralt, oksendasid ja sõid jälle!
Viies lugu.

Olin elus esimest korda tõelises Itaalia talus, kus maja taga laiusid maguskartuli, suvikõrvitsa ja maapähkli põllud. Tol aastal oli võimas suvikõrvitsa saak ja peremees kutsus naabrimehe külla, et saaks talle osa saagist ära sokutada. Naaber hakkas usinalt suvikõrvitsaid korjama ja aeg-ajalt viskas mõne suurema puraka põlluserva.  Viimaks tassis mehike suure kastitäie pisikesi suvikõrvitsaid autosse. Mina oma suures abivalmiduses korjasin kokku suured kõrvitsad ja viisin samuti autosse. Naabrimees tundus olevat kuidagi kohmetu ja kohkunud, vaatas mind ja punastas, kuid ei lausunud musta ega valget. Hiljem selgus, et itaallased söövad ainult pisikesi, maksimaalselt kasvuhoone kurgi suurusi suvikõrvitsaid ja ülekasvanud eksemplarid lähevad kõik minemaviskamiseks komposti või loomasöödaks. Mis seal ikka, piinlik lugu. Öeldakse, et kui tahad oma lollust varjata, siis hoia suu lukus, aga siinkohal tuleks lisada, et paku oma abi siis kui seda sinult palutakse.