mõõkkala valmistamise retsept

Mõõkkala külmutatud lõikude küpsetamiseks sobib järgmine kaste. Pannile kallata pisut oliiviõli, mõningad marineeritud kapperid, tunde järgi ilma kivideta rohelisi oliive, pooleks lõigatud kirsstomatid, köögikombainis purustatud petersell ja paar suurt küüslauguküünt. Maitseks punast pipart. Soolaga ettevaatust, pigem mitte lisada, sest kapperid ja oliivid on soolased. Mõõkkala läheb pannile kõige viimases järjekorras, kui tomat ja petersell on juba enam-vähem pehmed. Kui segu pole piisavalt vedel tuleks lisada tilgake  valget veini. Kiire ja mõnus õhtusöök, head katsetamist, sest sama meetod sobib paljude kalade valmistamiseks.

uskumatu lugu ühest Itaalia arstist

Meie korteri all, esimesel korrusel elab üks noor vallaline naine, kes töötab Pisa keskhaiglas vereanalüüside laboratooriumis arstina. Asi on nimelt selles, et tohtriproua ei viitsi prahti välja viia ja tõstab selle välja rõdule, sest köögis läheb ju õhk paksuks kui prügi on välja viimata. Lisaks sellele viskab ta spordikoti ja spordisaali higised riided rõdule lahtiselt laiali, sest ta ei viitsi neid pesta ja seejärel pesunäppidega ilusti kuivama riputada. Tema terrassi plaatide vahelt kasvab välja lopsakas umbrohi. Kirjutasin talle sedelikese, et mul on häbi tema rõdu pärast. vastuseks sain, et tal on elus teised prioriteedid kui rõdu rohimine.   Muidugi tundsid prügikottide vastu huvi ka prussakad ja hiired. Üks neist ronis isegi meie rõdu avastama. Püüdsime ta lõksu ja ma viskasin surnud hiire alla tagasi juhuks kui omaksed soovivad matuseid korraldada. Aga hiire abikaasa tuli uudishimust samuti üles ja leidis oma lõpu lõksus, kus ootas kribeke parmesani ning salami vorstikild. Ka tapetud hiireproua viskasin alla. Mõlemad laibad jäid siiski kärbeste ja ussikeste hoolde. Lõpuks tugev vihm uhtus skeletikesed minema. Selle tohtri elust võiks kirjutada veelgi võikamaid seiku, kuid mind huvitab vaid üks küsimus: kuidas oli võimalik jõuda arsti diplomini, teadmata mitte midagi hügieenist, pesupesemisest ning omada hoopis teisi prioriteete? Aknakatteid hoiab noor naine pidevalt all, kuid siiski on naabrid näinud uksevahelt, et korteris on mingid pappkastide virnad ja skisofreeniline segadus.  Olen käinud haiglas neljal korral doonorina verd andmas. Õnneks on vereproov siiani osutunud olevat korras, kuid kui sealt peaks seest kunagi leitama s...tükikesi, siis ma vähemalt tean, et need on sinna sattunud verelaboratooriumi tohtri teistest prioriteetidest tingituna. See pilt on tehtud peale "koristamist" prahihunnikut ei ole suudetud vähemalt pool aastat ära viia.

Kuidas ma Itaalias pangaarvet avasin

Uurisin internetist, et IWBANK on internetipõhine ja tal puuduvad täielikult igasugused teenustasud. Trükkisin avaldused välja, lisasin Itaalia ID kaardi koopia esi-ja tagakülg. Kuna ID kaardil on ainult number ja puudub isikukood, siis ka haigekassakaardi koopia mõlemad küljed, sest seal on isikukood. Avaldused olid neljal lehel, varustasin kõik kokku nelja allkirjaga ja saatsin Milaanosse peakontorisse. Mõne päeva pärast helistati mulle ja küsiti, et milleks mul on vaja Itaalia pangaarvet. Ütlesin, et töötan siin ja pean oma Eesti kindlustusmaksude tarbeks Eestisse ülekandeid tegema.  Telefonikõne oli pikk ja kontrolliti üle kõik numbrilised näitajad avalduses. Mulle tehti selgeks, et nad annavad mulle IWBank arveldusarve numbri ja ma pean oma Eesti SEB panga kontolt, kuhu edaspidi kavatsen Itaaliast hakata raha üle kandma, tegema neile minimaalselt 50 eurose ülekande.  Mul ei olnud 50 eurot, seega laenasin oma Eesti SEB arvele 50 eurot, mille kandsin IWBank omanimelisele kontole Itaalias. Seejärel saabus mulle Milaanost suur ümbrikutäis pabereid, mis oli kõik vaja allkirjastada ja taas panka tagasi saata. Siis selgus, et ma polnud ID kaardile oma allkirja andnud. Parandasin selle vea ja saatsin uuesti Milaanosse. Siis selgus, et pidin saatma ka väljatrüki oma 50 euro ülekandest, st. raha laekumisest neile veel ei piisanud oli vaja ka väljaprinti.  Seejärel selgus, et ma ei saa enne oma IWBank kontot kasutada, ega sinna siseneda, kui nad saadavad mulle TOKEN kaardi, see on elektrooniline koodikaart. Asjajamine algas 9.novembril 2012 ja token kaart saabus 22.detsembril 2012 . Hetkel on mul panga kaustas 22 paberilehte, nendest 12 on kahepoolselt tihedat kirja täis kuid kõik laabub. Teenustasusid pole. Oi unustasin! taotlesin ka pangakaarti ja see saabus  mõne nädala möödudes. Aga asjaajamine tasus ennast ära, sest kes see ikka niiväga tahab pangale teenustasusid maksta, nad teenivad ju isegi selle pealt, et inimesed oma raha panka panevad.
Kui mul polnud veel Itaalia ID kaart linnavalitsusest ära otsitud, ega polnud ka veel oma pangaarvet, tahtsin maksta kvartali sotsiaalmakse INPS-ile (sotsiaal-kindlustusamet). Internet miskipärast tol päeval ei funktsioneerinud kuid maksude maksmisega ei tohi hilineda. Võtsin 360 eurot näppu, Eesti passi kaasa ja läksin panka, et rahaülekanne teha. Mulle öeldi, et see on võimalik ainult Itaalia riigi isikuttõendava dokumendi olemasolul. No ei jäänud muud üle kui kupatasin Franco  minu makse tasuma. Tore. Pole siis imestada, et itaallased viivad oma raha Sveitsi panka ja siin elavad hiinlased üritavad kohvritäite viisi raha Pekingisse toimetada.
Anneli  

Bürokraatlik vanakraamipood Livornos

Eile õhtul läksime Livornosse vanakraami poodi nimega Il Mercatino di Carlotta. Ostsime ühe nagi hinnaga 3 eurot. Müüja küsis minult, kas olen alaline klient ja kui vastasin eitavalt, siis küsis minult dokumenti. Ta kandis 15 minuti jooksul arvutisse, kogu minu ID kaardi info. Kuna mu nimi on pikk ja raske ning sünnikoht Eesti on ju riik, mida paljude arvates tegelikult ei eksisteeri,  siis oli üleküsimisi palju. Uurisin, et milleks nad vajavad minu andmeid. AGA SELLEKS, et kui keegi tuleb mulle külla ja väidab et see kolme-eurone nagi on tema oma, siis on mul tollele inimesele ette näidata dokument, et olen nagi ostnud Mercatino Carlottast. Ja keegi ei saa väita, et nagi on näiteks varastatud. . Ostu kinnituseks vormistati mulle arve A4 formaadis lehel, kahes eksemplaris ja see eksemplar, mis jäi poodi, sellele nõuti ka minu allkirja. Mõtlesin, et ma lähen hulluks seal kuumas poe tagaruumis püsti seistes ja minestan, aga ei midagi. Jäin ellu. Minu kliendi number on seal poes nüüd 22060 ja edaspidi loodan, et asjaajamine läheb kiiremini. Tänasin neid kiiruse ja paindlikkuse eest klienditeeninduse valdkonnas, ning lahkusin, kallihinnaline nagi kaenla all. Nagi on nüüdseks juba seinas ja dokumendi selle unustamatu ostu kohta köidan eriti tähtsate paberite kausta.  Olen mitmetest vanakraami poodidest ostnud Savonarola toole, kuid sellist tsirkust pole küll ükski pood teinud. Jään hirmuga ootama, kuni mõni külaline tuleb ja väidab, et see on tema tool ja mul polegi dokumentatsiooni mis tõestaks toolide kuulumist mulle.

Tänahommikune anekdootlik lugu.

Käime igal reedel oma itaalia keele kursusekaaslastega Arno ääres jalutuskäigul. Mul kulub kokkusaamispaika jõudmiseks umbes 10 minutit. Nägin kuidas valgusfoori taga peatus üks puhastusteenuse auto, mille külgedel kirjad PULIZIA=puhastus. Autos istusid kaks naist, kes just lõpetasid oma suitsu ja viskasid konid aknast välja. Jäin imestunult seisma.  Üks jalakäija tuli ja patsutas mulle õlale ning ütles, et sellise auto küljele oleks vaja kirjutada SPORCIZIA= mustus, räpasus.  Vastasin, et Pisa on õnneks üsna puhas linn, kuid kuna räägin tuntava aktsendiga, siis mu uus tuttav veel igaks juhuks rõhutas, et see pole POLIZIA = politsei, vaid PULIZIA.  Tean, tean.....ja juttu jätkus kauemaks.

Anekdootlikke lugusid minu igapäevaelust Itaalias

Anekdootlikke lugusid minu igapäevaelust Itaalias, Pisas.

Olin maikuu viimastel päevadel sooritanud itaalia keele B2 taseme eksami ja juuni keskpaiku otsustasin, et lähen otsin kooli kantseleist  oma sertifikaadi ära. Kell oli umbes 11 hommikul kui sisenesin kooli sekretäri kabinetti. Üsna avaras kantseleis klõbistasid arvutiklahve neli ametnikku ning kõigi pilgud olid kiindunud kuvarisse, aga sekretäri tool oli paraku tühi. Teatasin oma tuleku põhjuse, mispeale üks ametnik kergitas kulmu ning ütles, et sekretär tuleb kell kolm. Küsisin, et kas keegi teine ei võiks mulle eksamilehe kätte anda. Seepeale karjatasid kõik ühest suust „ei!“  nagu ma oleks küsinud, et kas te segasaunas olete käinud? No egas midagi, tulin siis õhtupoolikul tagasi. Sekretär oli kohal ja otsis raudkapist välja paksu kausta, kuid minu sertifikaati seal polnud. B2 tasemetöö olid sooritanud 15 välismaalast, aga välja oli trükitud vaid 10 tunnistust. Ilmselt oli tööpäev läbi saanud, või printeri tahm lõppenud. Kuna sekretär lubas lahkesti mulle tunnistuse trükkida jäin ootama. Vahepeal käis veel jooksvaid küsimusi lahendamas mitu inimest ja mis seal salata, ei kulunud poolt tundigi kui viimaks tunnistusega koolimajast lahkusin. 

Teine lugu.

Soojade ilmade saabudes sööme oma lõuna-ja õhtusöögid väljas rõdu peal. Rõdul kasvab lopsakaid lilli, vaade avaneb parki ja taamal kõrguvad väga kaunid Pisana mäed. Söögiajad on meil eba-itaaliapärased: sööme nimelt kell 12.00 ja 18.00, aga just sel ajal, st. kaks korda päevas pistab huilgama läheduses asuva surnuaia sireen. Itaalias on surnuaedadel erinevad lahtiolekuajad, aga meie naabruses olev kalmistu suletakse lisaks öisele ajale ka päevaseks siestaks. Selleks, et mõni külastaja ei jääks kolmemeetrise müüri ja sama kõrgete raudväravate taha lõksu, pannakse viis minutit enne väravate sulgemist üürgama täpselt selline alarm, nagu vene ajal tehased kuulutasid tööpäeva lõppu, või nagu toimuks tsiviilkaitse õppus. Ei loe midagi hauarahu ega ümbruskaudsete inimeste närvid. Nii on lihtsalt kombeks. Kellelgi ei tule pähe kurta ega kaevelda, ammugi mitte veel teha ettepanek, et valjuhääldajast oleks surnuaiavahil vahest mõttekas teatada „tähelepanu, väravad suletakse viie minuti pärast, võite oma kääpa peal edasi nutta, kui olen lõunalt tagasi tulnud“.

Kolmas lugu.

Minu õepoeg tuli esimest korda Itaaliasse ja niipea kui oli jalakese selle riigi pinnale pannud, sai ka kätte oma esimese õppetunni. Suur väsimus oli kofeiini vajaduse peale ajanud ja ta tellis endale tassi kohvi. Teenindaja küsis, et millist kohvi soovite, kas normaalset? Pealelõunasel ajal juuakse enamasti normaalset kohvi, st. espressot, aga mõned joovad ka nn. „stretto“, mis tähendab seda, et tuuakse kliendile veelgi vähesema veega valmistatud musta kohvi tibatillukese tassi põhjas.  Õepoeg vastas, et jah loomulikult soovin normaalset kohvi.  Toodigi siis baariletile tassike normaalset espressot, mis on tillukeses tassis umbes pool tassi mahust süsimusta kohvi nagu tõrva. Eestlasena, kes on harjunud jooma ilusa suure tassi kohvi, tundus see tilgake ühe euro eest muidugi ebaõiglaselt vähe ja õepoeg vaatas tassi põhja pealuust väljatungivate suurte silmadega. Aga kui ta seda kohvi ka veel maitses, siis läksid silmad täiesti pahupidi ja tungisid veelgi rohkem pealuust välja. Ise olen nüüdseks õppinud hindama head espressot, mida mõnedes kohvikutes valmistatakse lausa sametisena. Sel juhul ei pea isegi suhkrut lisama, sest kibedat maitset pole.

Neljas lugu.

Meid oli kutsutud naabritüdruku pulma. Pidu peeti ühes vanas villas, mille aeda olid kaetud rikkalikud toidulauad austritega, vorstikestega, pirukakestega, sinkide-, mortadellade-, mozzarellade- ja teiste suupistetega, mida pole võimalik üles lugeda. Pakuti ohtralt sampust ja valget ning punast veini. Franco luristas juba viieteistkümnendat austrit ja kõik tema naabrid ägisesid ning kiitsid, et kõht on täis.  Seejärel paluti külaliste tähelepanu ja kutsuti kõik ühte suurde välirestorani pargi tagumises servas.  Ütlen juba ette ära, et ei mingit tantsu, kontserti ega mänge ei mängitud. Kohad olid nimesiltidega varustatud ja kelnerid hakkasid lauale kandma pearoogasid (risotto ja pasta), siis teine käik (liha ja seejärel kala), lõpuks puuviljad ja tort ning kohvi.  Üks endine  kooliõpetajanna, samuti meie kortermajast, teatas, et tal on väga halb olla. Mehed kandsid naisukese meie autosse ja me transportisime ta koju. Niipea kui ta oma koduuksest sisse sai, hakkas ta oksendama kuid kergem sellest ei saanud. Lõpuks ma kutsusin kiirabi ja naine oli kolm päeva haiglas. On ikka tõesti nagu vanad roomlased, kes sõid ohtralt, oksendasid ja sõid jälle!
Viies lugu.

Olin elus esimest korda tõelises Itaalia talus, kus maja taga laiusid maguskartuli, suvikõrvitsa ja maapähkli põllud. Tol aastal oli võimas suvikõrvitsa saak ja peremees kutsus naabrimehe külla, et saaks talle osa saagist ära sokutada. Naaber hakkas usinalt suvikõrvitsaid korjama ja aeg-ajalt viskas mõne suurema puraka põlluserva.  Viimaks tassis mehike suure kastitäie pisikesi suvikõrvitsaid autosse. Mina oma suures abivalmiduses korjasin kokku suured kõrvitsad ja viisin samuti autosse. Naabrimees tundus olevat kuidagi kohmetu ja kohkunud, vaatas mind ja punastas, kuid ei lausunud musta ega valget. Hiljem selgus, et itaallased söövad ainult pisikesi, maksimaalselt kasvuhoone kurgi suurusi suvikõrvitsaid ja ülekasvanud eksemplarid lähevad kõik minemaviskamiseks komposti või loomasöödaks. Mis seal ikka, piinlik lugu. Öeldakse, et kui tahad oma lollust varjata, siis hoia suu lukus, aga siinkohal tuleks lisada, et paku oma abi siis kui seda sinult palutakse.  

toidud lehmamaost ehk TRIPPA- Firenze spetsialiteet ja meie pere lemmik

Pool kg parimat osa lehmamaost (lehmal on neli magu), pool kg hakkliha. Kallame pannile natuke oliiviõli, lisame suure hakitud sibula, mõne küüslauguküüne, jämeda riiviga riivitud porgandi, seejärel tükeldatud selleri, segame õliga ilusti läbi kuni sibul on klaasjas, lisame tükeldatud lehmamao ja sõmera hakkliha, praeme kuni hakkliha on ilusti kuumenenud ja lisame tükeldatud kooritud tomatid. Hea perenaine kasutab lisaks soolale, piprale ja loorberilehele ka oma head vaistu ning pere eelistusi , samuti kapis või peenral leiduvaid maitseaineid, näiteks basiilikut. Hautada rooga kuni seller ja porgand on pehmed, sest reeglina müüakse lehmamagu juba eelkeedetuna ning sõmer hakkliha valmib kiiresti. Seekord võib endale lubada toidu juurde klaasikese või kaks head kuiva punast veini.  HEAD ISU.

kaheksajalg kartulitega-meie pere firmatoit

üks ilus kilone kaheksajalg, peab olema külmutatud, siis pehmeneb keetes.
keeta kergelt soolases vees 45 minutit ja tõsta välja tükeldamist ootama.
Küüslauk ja petersell purustada köögikombainiga,
umbes kilo tükeldatud kartuleid keeta koos purustatud tomatite ja peterselli-küüslaugu segus, kasutades kaheksajala keeduvett. Kui kartulid on pehmed segada juurde kaheksajala tükikesed. Maitsestada punase pipraga. Jätkub vähemalt kuuele sööjale. Mõnus jahe valge vein on kohustuslik. Mmmm.

penne kalmaarikastmes kahele

Tasapisi hakkan avaldama meie kaheliikmelise pere lemmikretsepte
tükeldatud kalmaarid 200-300 gr
oliiviõli (nii,et panni põhi oleks kaetud)
purustatud petersell
küüslauku kolm küünekest
purustatud tomateid 100 gr
punast pipart
mõned soolased kivideta oliivid
natuke soola
keeta 15 min
pasta võiks olla lühike ja haakuv, st. penne rigate, fusilli jms.
kahele inimesele piisab täiesti kui keeta 150 grammi pastat
Head isu koos jaheda valge veiniga!

Katkendeid Sitsiilia eluperioodi päevikust

Maha jäi külm, vihmane Eestimaa. Minu reisisihiks oli Siracusa linn, mis asub Cataniast umbes tunnipikkuse sõidu kaugusel lõuna suunas. Aga elukoht asus  veelgi lõunapool, umbes 10 km mööda rannikut mereäärsete suvilate-villade piirkonnas nn. „contradas”, mis tõlkes tähendab „maakoht”.  Villad on ümbritsetud kõrgete müüridega, mis tõenäoliselt peaks pakkuma varju tohutu kuumuse eest ja peituvad kõrgete lukustatud  raudväravate taga, mis omakorda peaks garanteerima turvalisuse ning privaatsuse. Ma ei uskunud, et itaallased hoolivad privaatsusest, aga nii see tundub olevat. Õnneks katavad siin-seal müüre ronitaimed, kuid siiski jätavad need kohati mulje, nagu oleks tegemist vene sõjaväelinnakuga. Villad ise on ehitatud kivist, aknad ja uksed metallist, trellitatud , sest muidu ei saaks jätta aknaid lahti. Tegelikult kaetakse need nagunii kuumuse kaitseks luukidega. Puidust ehitisi pole mitte ainsamat. Põhjuseks võib olla puidu ja metsade puudumine, aga kindlasti ka see, et kiviseinad pakuvad jahedust ja konstruktsioonid peavad vastu pisikestele maavärinatele. See ei tähenda muidugi, et villad pole armsa väljanägemisega. Mõned on väga pilkupüüdvad ja õdusad (nagu näiteks meie majake), mõned aga maitsetud. Villad tühjenevad inimestest talveperioodiks kui lapsed lähevad kooli (15.september) ja kui sooja on „ainult”  25-27 kraadi. Siis jäävad siia ainult hulkuvad kassid ja mõni üksik perekond, peamiselt küll vanema-ealised, sest lapsed tahavad tingimata linnas elada. Meie juurde on kolinud elama juba kuus kodutut kassi.

Eesti-Itaalia klubi vahendusel  võtsin ühendust ühe noore eestlannaga, kes elab  Siracusas .  Peagi selgus, et meie mehed on omavahel tuttavad ning nende perekonna  suvila on meist mõne minuti autosõidu  kaugusel. Helen on lõpetanud Eesti Humanitaarinstituudis itaalia keele ja kultuuri eriala, nii et mina olen temast kaugel maas. 

Mis mind Itaalias esmapilgul tõeliselt üllatab? Nii imelik kui see ka ei tundu on surnuaiad   minu  üllatuste edetabelis esikümne hulgas. Üllatuseks pole fakt, et siin   maetakse inimesed kas hauakambritesse või marmorist sarkofaagidesse ja mingit augu maa sisse kaevamist ei ole (muidugi on pinnas kaljune ja labidas ei lähekski maasse), aga hauakambrid on nii suured ja suursugused, kohati nagu kabelid või väikesed kirikud, valmistatud mitmevärvilisest marmorist ja suurus sõltub perekonna rahakotist, kuid muidugi ei ole see asi mille pealt raha kokku hoitakse. Igal hauakambril on selle perekonna (või mitme perekonna) nimed ja kindlasti marmorisse kantud kadunukeste fotod. Lisaks on paljudel haudadel suured skulptuurid, mis kujutavad näiteks  mitmesuguseid stseene piiblist (peamiselt Jeesust Maria põlvedel).   Mingi täiesti tavalise väikese külakese surnuaed on kindlasti uhkem ja suursugusem kui see külake ise. Hingede päev on siin 1.novembril, siis lähevad perekonnad surnuaiale ja lastele tehakse rohkem kingitusi kui jõuludeks. See tähendab, et kadunud vanaisade ja vanaemade hingede poolt saadetakse lastele kinke. Seda ma ei ole küll veel oma silmaga näinud, aga räägitakse et 95 % elanikkonnast suundub sel päeval surnuaedadesse.  

     Populaarteaduslikult väljendudes on Sitsiilia Itaaliale kuuluv saar Vahemeres, mille pindala on umbes pool Eesti pindalast ja mille kliima on mõneti sarnane Aafrika kliimale, sest ta asub osaliselt  samadel laiuskraadidel Tuneesiaga. Elanikke on  natuke üle 5 miljoni. Sitsiilia  pealinn on Palermo (u. 700 000 elanikku) , suuruselt teine linn on Catania (450 000 elanikku), seejärel Messina 250 000 elanikuga  ja Siracusa on umbes Tartu suurune linn. Lisaks muidugi veel loendamatud väikesed armsad mägilinnakesed, rippumas kaljunukkide küljes ja ulatudes kohati merelaineteni,   maagiliselt ilusad külakesed, viljapõldude, oliivi-apelsini-ja viinamarjaistandustega. Kindlasti ei ole võimalik ümber jutustada selle paiga ajalugu, sest see pärand, mille on maha jätnud kreeklased, roomlased, bütsantslased, araablased, normannid, hispaanlased jne. ning mida lisaks sõdadele on laastanud maavärinad ja Etna laavapursked, on  hoomamatu.

  Et see oleks lugejale piltlikult selge, tuleks öelda, et igasugune kaevamistöö, olgu või paprikapeenra tegemine võib siinkandis  lõppeda  arheoloogiliste väljakaevamistega ja võib kuluda aastaid, enne kui saab oma kaevamistöid jätkata. No vahel muidugi  peatatakse unikaalsete leidude tõttu selles nn. „paprikapeenra”  piirkonnas igasugune inimtegevus, ala piiratakse aiaga ja vabaõhu muuseum ongi valmis. Eks sellisel viisil on päevavalgele tulnud hulgaliselt mitmeid aastatuhandeid vanu kindlusi, amfiteatreid, villasid, linnaosasid jne. Esimesed kaks nädalat kulusid mul tutvumiseks nn. kohustuslike turismimagnetitega (Etna, Taormina, Catania vanalinn, Pantalica, Noto ja loomulikult Siracusa), kuid ega kohanimede loetlemine pilti silme ette ei too. Armas lugeja peaks seda ikka ise oma silmaga nägema.

Kuid ühine nimetaja kõikide vaatamisväärsuste ja väljasõitude juures on see, et ilma algteadmisteta Sitsiilia ajaloost ja geograafiast, lähevad kõik muljed segi nagu lõngakerad ja seda grandioosset infohulka,  mis teadvusse jõuab , annab ikka kodus seedida veel hulk aega tagantjärele. Sestap tegelen õppimisega iga päev ja soovitan seda teistelegi.

Läheb ikka jupp aega, enne kui hakkad aru saama, et mehe ja naise vahelised suhted on Itaalias sootuks erinevad. Ja sellise suhtumise naisesse saavad nad juba oma isalt, kes sai selle vanaisalt….pojale pannakse  vanaisa nimi, et härrasmehelikkus kindlasti järjepidev oleks ja austus perekonnaliikmete vastu on siin kõigile sisse söödetud rinnapiimaga. Muidugi käivad naised ikka tööl ka, kuid rohkem nagu endale taskuraha teenimas.

Esialgu tegelen peamiselt itaalia keele õppimisega. Näiteks „la chiaroveggenza” on selgeltnägemine itaalia keeles, ei ole ta midagi nii lihtne ära õppida.!!!!! Siin pidi tulema itaalia keel suhu nö. koos sissehingatava õhuga. Eks näis.

Elama Sitsiiliasse!?

Täna on 02.oktoober ja elatud on siin veidi üle kuu. Nii lühikese ajaga ei saa ennast pidada ju mingiks Itaalia eksperdiks, seega panen väikestest killukestest kokku suurt mosaiiki.  Pähe tulevad igasugused juhuslikud mõttejupikesed, nagu näiteks, et tilliseemneid oleks vaja (siin tilli ei kasutata), et randa peaks minema, kuna ilm on nagu issanda praepanni peal. Varjus näitab praegu kraadiklaas 25 C. Rannast tulles tahaks alati magada, see päike roiutab harjumatuid….aga mis ma suvel teen? Sisendan endale, et olen maal saunas ja hakkabki  hea? Ime siis, et siin sauna ei tunta, neil siin kogu aeg nagu saunas. Aga talvel, vist detsembris,  olevat + 5 kraadiga tunne nagu – 5, sest õhuniiskus on nii suur, et riided kapis lähevad märjaks. Ühel vihmasel päeval  ma tundsin ka kuidas kivipõrandad muutusid niiskusest libedaks. (veelkord lugejale meeldetuletuseks, et puidust põrandaid pole) . Lohutuseks võib öelda, et mõni mööbliese ikka on puidust.  Meie majas on Itaalia kohta imeasi see, et meil on kamin. Selline nagu papa Carlol ja Buratinol. Kogun juba hoolega rannast sinna uhutud kaminapuu jupikesi, sest arvan, et meie klaver ei kannata saabuvaid niiskeid ilmasid ja läheb häälest ära. Mu mees mängib klaverit ja on suur klassikalise muusika fanaatik….ühel õhtul läksime Notosse kontserdile, aga jõudsime kohale alles „ bis, bis bravo!” ajaks, sest itaallased ei tunne kella. Neil on  pluss-miinus paar tundi siia-sinna loomulik asi.  Kuulutuse peal oli üks kellaaeg, aga muusikud otsustasid varem pihta hakata. Õhtuste jalutuskäikude ja kokkusaamiste kohta kehtib sama reegel:  kella ei tunta ja keegi ei pane seda ka pahaks. Algul oli meil kolm  arusaamatust: esiteks, miks ma „jooksen” ja ei jaluta aeg luubis nagu nemad, teiseks ei saanud ma aru, miks nad jalutavad….kuhu nad jalutavad…kas neil muud ei ole teha?, kolmandaks oli mulle arusaamatu,   miks õhtusöök on kell üheksa õhtul.? Olen suutnud õhtusöögi kellaaja nihutada tund aega varasemaks, seega meie sööme nüüd kell kaheksa, aga  veel varasemaks ma seda nihutada ei saa, sest ma ei ole kõikvõimas.

Käisingi nüüd kirjutamise vahepeal rannas ära. Nii kaugele kui silm ulatus, ei olnud ühtegi teist inimest. Neil ju ikkagi sügis, aga vesi oli meeldiv ja soe, lainetust polnud, ujusin palju ja mõnuga. Päevitasin pool tunnikest, siis olen vast jõuludeks pruun nagu piparkook. Jalutuskäikude ajal torkab silma, et hästi palju siblib ringi sisalikke ja sisalike-laadseid elukaid, imelik on see, et vastupidiselt Aafrikale ja isegi meile Eestile, siin mürgiseid madusid peale rästiku pole. Mägedes (hm, kuristiku serval mu arust) matkates , nägime nastikut. Muid metsaelukaid eriti ei ole võimalik näha, sest metsi pole ju. Ainult mingid puude salukesed siin-seal. Pole oravaid, metskitsi…., aga rebaseid siiski olevat. Hulkuvaid kasse-koeri on väga palju, head inimesed söödavad neid ja sellist asja nagu meil Eestis maapiirkondades juhtub, et vastsündinud kassipojad saadetakse kohe „merekooli” …..seda jubedust ei usu siin mitte ükski inimene. Õnneks nad mõtlevad, et ma liialdan. Käisime eelmisel pühapäeval Noto Anticas. See oli 314 aastat tagasi üks Sitsiilia suuremaid linnu, mis varises põrmuks maavärina tagajärjel.  Need vähesed elanikud, kes ellu jäid, otsustasid ehitada umbes 15 km kaugusele  uue Noto ja ilusama kui eelmine. Rikkad panid sellesse üritusse kogu oma vara ja vaesed panustasid tööga. Kohale kutsuti kõige tuntumad arhitektid, parimad ehitajad ja kunstnikud, ning tänapäevane Noto oligi seda väärt, et ta kanti UNESCO pärandite nimistusse. Noto Anticas, varemete vahel,  elavadki ainult kassid, koerad ja talumeeste kitsekarjad. Nii et päris asustamata see pole. Endistesse veinikeldritesse on loomad endale leidnud varjupaigad kõrvetava kuumuse eest.  Hetkel ma ei tea isegi enam seda , et kas peaksin õppima Sitsiilia ajalugu või kordama Eesti ajalugu. Meil Heleniga on sellised ajaloohuvilised mehed, et enne rahulikku und ei saa, kui loevad ajalugu. Peab ütlema, et nad teavad Eesti lipu sünnilugu, kuidas Eesti endale nime sai, mis aastal oli Jäälahing (ma  tean ka nüüd, et 5.aprillil 1242.a.  ja Al-der Nevski võitis saksa ristirüütleid) , kuidas tekkis Pühajärv st. nad teavad legende ja samuti eesti keele ajalugu. Näiteks kuidas tekkis sõna „pole” : sest vanasti öeldi „ep ole”. Mis puutub itaalia keelde, sii mina olen alles 18-nda tegusõna olevikus pööramise juures ja jõudmas eessõnade kasutamise juurde. Eile õhtul selgus, et kuigi olen siin olnud juba terve kuu, ei oska ma ikka veel ilma aktsendita teksti ette lugeda. Kurvastusest ei saanud isegi öösel sõba silmale ja praegugi läheb silm niiskeks, kui see asi meelde tuleb.  Selline tunne on, nagu õpetataks mind siin raadio-diktoriks.        

05. oktoober 2007 ! Jutustus hakkab võtma päeviku vormi….eks see ole ka algajale „kirjanikule” kõige lihtsam viis ennast väljendada. Uudist on olnud siis niipalju, et eelmise pühapäeva hommikutelevisioonis lahati probleemi, et miks itaalia mehed abielluvad viimasel ajal venelastega, poolakatega ja teiste ida-euroopa naistega, ning jätavad oma naised lihtsalt maha. Saatesse oli kutsutud psühholoog, üks venelannast modell, kes abiellus itaallasega hiljuti…ja veel teisi analüütikuid. Mehed olid seisukohal, et nad on ise itaalia naised liialt ära rikkunud ja kuu taevast kätte toonud, aga nüüd kui naised nõuavad juba ka tähtede allatoomist, siis enam ei viitsi pingutada. Pealegi suitsetavad itaalia naised rohkem kui mehed, nõuavad puhkust viietärni hotellis ja riideid Armanilt. Psühholoog kommenteeris, et ida-euroopa naised leiavad siit armastust, hellust ja hoolitsust (mida Venemaal vist tõesti purjus Ivan ei paku), modell noogutas innukalt nõustumise märgiks. Poolast saabunud koduabiline võetakse näiteks ametlikult ja kiriklikult oma naiseks ja endise naisega tegelevad edasi advokaadid. Lahutusjärgne alimentide ja elatusrahade jant kestab muidugi veel aastaid. Seaduse järgi ei tohi endise naise ja laste elatustase langeda, maja ja kõik muu vara jääb endisele naisele ja lastele, aga mehed on nõus alustama valgelt leheküljelt. Põhjus on veel ka selles, et esimese abielu puhul mõjutavad noori abiellujaid liialt perekond ja kirik.  On ju teada, et Itaalias valitseb nö. matriarhaat ( NB! „abielu” on tõlkes „matrimonio”) ja mis ema ütleb, nii ka jääb, aga kui vanemad surnud, siis pojake ei taha enam armastust teeselda ja ongi lahutus käes. Tragikoomiline on see, et kui ma siin mainisin, et mu mehe vanemad on surnud…..siis justkui poolkogemata ohatakse kergendatult, mis tähendab, et minu puhul ämmaga probleeme ei tule.  Tõesti mitte, käisin nende haual, viisin lilli ja usun, et nad olid armsad ning erudeeritud inimesed, võimaldasid pojale väga hea hariduse kahes Inglismaa ülikoolis, lisaks muusikaõpingud, süstisid pojasse kunsti-ja ajaloohuvi. Sahtlis on „poisil” 180 ujumisvõistluste medalit ja lisaks karikad. Vanemad surid kahjuks väga noorelt…ema 53 ja isa 59.  Nende peres kasvas veel peale tema kolm venda, kellest üks on rõivakaupmees, noorim on tuntud ujumistreener ja üks vendadest on invaliid. See ei pea sada protsenti paika, et pered on väga ühtehoidvad. Meie suhtleme tihedamalt ainult ujumistreeneriga, kuna ta elab samuti  Siracusas. Üksteisel külas ei käida, kohtumised sõprade ja sugulastega toimuvad enamasti  pizzabaaris.   Tehakse ka ühiseid väljasõite. Pühapäeval läheme sõpradega Bronte pistaatsia-festale, ehk teiste sõnadega on Bronte nn. pistaatsiapähklite „pealinn” ja seal toimub uue saagi tähistamisega seoses suur pidu, meie mõistes nagu lõikuspüha taoline üritus. Aga sellest edaspidi. Üldse on praegu põllumeestel kibe aeg, sest pärast paari vihmast päeva, algas kohe põldude kündmine, kasvuhoonete katmine kiledega, külvamine ja istutamine. Taimedeks ikka peamiselt suvikõrvitsad, melonid, väikesed viinamarjatomatid, mis on Sitsiilia „leiutis”…. Põldudele külvatakse nisu.  Kasvuhoonetega kaetud alad on nii suured, et meenutavad eemalt vaadates järvi. Silmapete!   Põldudel töötavad peamiselt rumeenlased, aedades hekke pügamas olen näinud aafriklasi.  Praegu on kastanite küpsetamise aeg, peatselt saavad küpseks oliivid  ja seejärel apelsinid. Kastaneid röstitakse peaaegu iga nurgal ja eile siis maitsesin huvi pärast minagi kuumi soolaga röstitud kastanimune. Olid kuidagi jahused, aga õnneks siiski päris maitsvad, mingi näputäis maksis 3 eurot. Kastanite näksimise juurde olevat kohustuslik juua klaasike punast veini: Õige muidugi, see jahune pähklimoodi asi jääb muidu kurku kinni. Igatahes sümboliseerib kastan siin sügise algust ja on väga tüüpiline toiduaine.    

Pühapäevane reisisiht   Bronte  ja selle ümbrus, on kuulus   pistaatsiapähklite kasvukoht kuna Etna laavas sisalduvad mineraalid on vajalikud selleks et pistaatsiapähkel üldse kasvada saaks.  Nii, et ärge kodus pistaatsiaid istutama hakake,  need nagunii saaki ei anna :)

Bronte nimi on tuttav isegi neile, kes veel Sitsiiliasse pole jõudnud. Kirjanikud, õed Bronted, said selle nime admiral Nelsonilt, kelle mõis on Bronte kommuuni poolt alles hiljuti Nelsoni järeltulijatelt ära ostetud ja mida kommuun taastab tasapisi. Saime külastada ka Admiral Nelsoni „suvekodu” eluruume, mis on nüüd külastajatele avatud. Bronte väikelinn (20 000 el.), asub kohati 3112 m üle merepinna, nii et kõrguse tõttu olid mul kõrvad enamasti lukus. Majad, müürid  ja tänavasillutis on ehitatud laavakivist, nii et silme ees võtab mustaks. Aga sellegipoolest on linn armas ja ilus. Sel päeval toimus linnas suur pistaatsia laat või  pidu, igatahes tahtsin seda oma silmaga näha. Linna keskne tänav oli ääristatud laadakaupmeeste müügilettidega, kõikjal suitsesid grillikojad, mängisid moosekandid. Hästi naljakas oli fakt, et isegi selles poes, kus muidu müüakse pruudikleite, müüdi sellel pühapäeval pähkleid!  Rahvas tundus olevat kokku leppinud, et nad on kõik näljased ja tegelesid pool päeva ainult pistaatsiatoitude söömisega. Inimesed jalutasid kaelakuti ühest söögikohast teise ja maitsesid natuke siit-sealt. Absoluutselt kõikide  söökide ja jookide valmistamisel oli kasutatud pistaatsiaid. Selle pähkli purustamisel saadav puru on rohelist värvi, nii et kujutage nüüd ise ette millised nägid välja pistaatsia-vorstid…ROHELISED muidugi. Jah, aga maitsesin ikka ära. Olid  päris head, aga välimuse tõttu aitas mulle ühest väikesest ampsust küll, et uudishimu rahuldatud saaks.   Jonni pärast läksin ühte baari ja küsisin, kas neil pistaatsia õlut on? Ja vahele jäid!  Õlut polnudki! Ainult liköörid! Muidugi jäätis, koogid, kohvi, mesi, õli, kastmed, isegi SÜLT olid pähklitega nii või teisiti maitsestatud. Õnneks ei pidanud uudishimu pärast kõike ostma, vaid sai ka degusteerida. Sült oli normaalne, jäätis hea. Õhtul pidasime Heleni ja Francescoga , veel oma privaat- pistaatsiapeo, kus sõime spaghette rohelise pistaatsia kastmega ja maitsesime pähklikooki.  Kastmeid on nii magusaid, kui ka maitsetuid, aga oliiviõli teeb nad nauditavaks ja söödavaks.

                     

Järgmisel nädalalõpul on plaanis  korraldada meie juures väike Eesti pidu, menüüsse pähkel ei kuulu, see on selge. Katsetame oma meeste peal eesti toite, mina teen kartulisalatit näiteks. Igaks juhuks peab ka spaghette keetma, äkki muidu jäävad nälga. Loodame, et kõik neli eestlannat saavad tulla, siis kokku meestega ja lastega (õigemini küll ühe beebiga) tuleb 9 inimest.   Rohkem meie poole rahvast ei mahukski. Väga hea on minusugusel algajal, kogenenumate käest oma küsimustele vastuseid saada. Näiteks mõtlesin oma naiivsuses, et ka siin on võimalik ilusalongis kulme-ripsmeid värvida! Aga ei ole ju! Kui väli-näkimäärajat  kasutada, siis siin elavad ju ainult mustakulmulised! Siinsed naised mõtlevad pidevalt kuidas oma kehakarvu kasvõi natukene heledamaks saada.  Selle nimel, et jalasääred ei näeks välja nagu mustadel karvastel ämblikel, on itaalia naine nõus välja käima hulk raha. Näokarvakeste eemaldamiseks  laseriga ja muudeks iluprotseduurideks kulutatakse südamerahuga sadu eurosid iga kuu. Õnneks mul seda muret pole. Tulin siia nagu valge nisuidu ja ilmselt selleks ka jään. Isegi nahk ei lähe nii pruuniks kui kohalikel. Päike pleekis paari nädalaga juuksed punaseks. Kui te aga veel teaks, mis päike õues pesuga teeb! Pesunäpid on pudedaks kõrbenud, värviline pesu pleegib laiguliseks mõne tunniga, see-eest aga valge pesu saab säravam (kui just Etna ei purska ja siroko ei puhu).  Õnneks kuivab pesu  kiiresti. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et pesu terveks päevaks päikese kätte ei ununeks. Pesumasin asub õues ja kaetakse kattega, et päike uksetihendeid ära ei sööks. Nüüd avastasid meie kassid, et pesumasinas on mõnus öösiti magada. Seega, mina kasutan masinat päeval ja kassid öösel. Pesu pesemist tuleb siin ette võtta peaaegu iga päev, sest higistamist on rohkem kui Eestis ja seda isegi nüüd OKTOOBRIS. 

Vahepeal on sõna otseses mõttes palju vett Vahemerre voolanud, sest täna on 15-nes jõulukuu päev ja ma ei ole päevikut pikka aega pidanud. 

Allora (niisiis), nagu ütlevad vanad roomlased), adesso (nüüd) ei  saa mitte vaiki olla! Kujutage ette, ma ei ole saanud peaaegu kuu aega maailmaga suhelda kahel põhjusel: algul 10 päeva sellepärast, et internetipakett oli minutitasuga (nagu selgus alles nov. keskpaigas ja arve tuli neljasaja euro ringis), novembri arvet pole veel tulnudki, ei kujuta ette, mis pauk sealt veel tulla võib,   ning seejärel veel lisaks kuni tänase päevani sel põhjusel, et tekkis tehniline rike terves meie piirkonnas. Kui meil Eestis oleks interneti tehniline rike näiteks kümme minutit,  siis arvan, et Elion kuuluks klientide poolt hävitamisele. Paketi muutis mees ära, aga jõustumisest ei tea veel midagi.  Ühesõnaga, mingit tõmblemist siin ei ole. Kui midagi on katki, siis lubatakse teha korda järgmisel nädalal kahe nädala pärast, ehk teiste sõnadega kolmandal nädalal. Aga muidugi ei teha korda mitte midagi ka kolmandal nädalal. Loodetakse vist, et paraneb ise ära. Meil näiteks on majas katki WC-poti kaane kinnitus, lahti on tulnud üks kamina nurgaplaatidest, muru on juba põlvini, muruniitja läks katki oktoobri lõpus……no ja mis siis……….see ei ole ju midagi globaalset. Ega kuhugi ei ole kiiret, võib-olla elame veel kolmkümmend, siinses kliimas isegi nelikümmend aastat…… seega, aega ju on. Pealegi, elati ju siiamaani edukalt ka ilma internetita, muruniitjata, WC potita…..noh ja mis siis nüüd äkki hakkas?  Vaja ongi vahepeal vaadata enda sisse, olla vaimsem, hoolivam teiste inimeste suhtes. Musitada kahele põsele….  Olen need päevad püüdnud õppida……aga alateadvuses vasardab ikka väike kuradikene, et tahaks seda ja tahaks teist. Eriti tahaks internetti. Mitte ei saa olla rahul sellega, mis on. Tahaks, et post saabuks….jne. aga võta näpust!!! Ei saabu ta midagi!!!! Siin furgoonijuhtidel vaja streikida nädalake või poolteist, siis vaikselt liikuma hakata kahe-kolme päeva jooksul ja nii saan oma kodumaalt saadetud soojad dzemprid kätte tõenäoliselt kevadeks. Kuluvad marjaks ära ju järgmiselgi talvel. Talvel  on siin enamasti päevasel ajal 14-15 kraadi sooja, öösel aga 5-8 kraadi. Vahel siiski ka 19-23 C päeval ja 12-14 öösel. Ongi hea, peab kaisus magama, muidu külmume ära.  Kaminapuid teen ühes eukalüptisalus, väikese saega. Taolise saega  töötavad Eestis poisid tööõpetuse tunnis ja teevad emale naistepäevaks vineerist lõikelaua. Nühin nädalajao valmis, sest vihmase ilmaga peab väike tagavara olema. Elutuppa saame kaminat küttes õhtuks 20 kraadi sisse, aga magamistuba ja külalistetuba on 16 kraadi. Uh!!!  Kokkuhoiu reziim on siin nii kõva, et elektri-radiaatoreid keegi naljalt sisse ei lülita. Pigem istuvad jopedes ja kui ongi mingi soojendaja olemas, siis seda kantakse ühest ruumist teise, kus just ise parasjagu viibitakse. Meie muidugi elektrit ei kuluta. Kõige parem on puulõhkumis-ja kodumasin „Anneli”. Käisin mõni aeg tagasi ühel lätlannal külas. Ta palus kohe, et jätaksin jope selga, kuna korter on külm.   Ei ole siingi mingi paradiis. Üks eestlanna, nooruke Anna, on saanud isegi liigestepõletiku. Noh, kes seda usub, aga nii see on. Mina õnneks liigestepõletikku ei saa, sest see on mul juba olemas vanadest headest 45-ndatest eluaastatest kui kallis kodus elasin. Millegipärast hakkasin praegu ümisema laulukest ♫ „Kui kallist kodust läksin, maailma rändama, maailma rändama… ja seejärel „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad…..” ♫   Ega inimene ei ole ju kunagi rahul. Kui mul eelmised kaks kaasat näiteks jõid mu arust liiga palju, siis praegu tundub mulle, et mu mees joob liiga vähe. Ei ole ju naised normaalsed, või mis te arvate?   

Mees jõi sõprade ja minu tõhusa abiga terve Vana-Tallinna pudeli tilgatumaks kolme kuuga. Klaasikese õlut või veini joob söögi juurde, aga tervest pudelist  veinist saab jagu hädavaevu neljakesi. Uue pudeli järgi ei minda kunagi ja vaja polegi, sest kapis seisab nagunii tagavara, aga keegi selle järele vajadust ei tunne.

 

                                                                  

Täna on 18.detsember. Tegin pilte meie muruplatsist, mis on täis kollaseid õisi. See taim on tüüpiline talvel õitsev umbrohi, mis välimuselt meenutab meie ristikheina ja jänesekapsa segu. Õied avanevad hommikul ja sulguvad ööseks. Maitselt on taim hapu ja sellepärast saanud ka nime Aceto Selle. Tänaseks lubati ka internetiühendus korda teha…..muidugi ei tehtud! Aga üks postipakk juba tuli kohale. Ei läinud kahte nädalatki. Lennupost toimib hobuposti kiirusega. Teine tuleb loodetavasti homme?! Kolmandat jõulupakki ootan nina vastu aknaklaasi.

Eile langetasin 2,5 kuivanud eukalüpti, tänagi olen veel energiast täiesti tühi. Õppida ei viitsi absoluutselt!

Homme katan ilusa, maitsva ja küllusliku jõululaua ning seejärel algab pikk Jõulupuhkus. Enamasti igas firmas jagatakse töötajatele kingipakke tüüpiliste maiustustega, kus on kindlal kohal keeksimoodi asi nimega Pandoro või Panettone.  Maitselt ta meie keeks ikka pole… on õhulisem ja sees on vedela šokolaadi saarekesed. Mõnikord on keeksi sees rosinad jms. või keedukreemi „pesakesed”. Keeksiga on kaasas tuhksuhkru-  või kakaopulbri pisikesed pakid ja see riputatakse keeksile, suletakse uuesti pakk ja raputatakse kuni keeks on ühtlaselt kaetud.  Pakis on ka kaheliitriline sampusepudel, veinid – valge ja punane, ning küpsised, kommid ja šokolaaditahvlid karamelli-täidisega. Lisaks antakse töö juurest sajakahekümne euro eest kuponge, et osta supermarketist jõululauale head ja paremat. Ma olin varem nii loll, et ajasin mandariinid klementiinidega segamini. Jõulude ajal saavad valmis klementiinid, mandariinid, apelsinid ja neid on igas kodus kuhjade viisi, sest hooajal on nende hind alla ühe euro kilo eest.

 Tahtsin kirjutada veel millestki, aga ei mäleta millest. Kui meelde tuleb siis….ahah, eile oli hommikul õues 3 C ja täna hommikul 4 C, päeval 10-12. Põrandale oleks vaipu vaja ja jalga villaseid sokke.

Homme läheme välja hiigelpidustusi vaatama….. Siracusa linna pühak on Santa Lucia ja tema kuju kantakse tagasi katedraali. Nädal varem kanti kuju Santa Maria di Gesu`kirikusse. Aga siis sadas ja me otsustasime välja mitte minna. Siis on ilutulestikud ja rongkäigud, kantakse suuri küünlaid, osa rahvast kõnnib paljajalu jne. Ma ei uskunud seda paljajalu kõndimise juttu enne kui oma silmaga nägin ja pildistasin.  Santa Lucia ümber toimuvat võib nimetada usuhullustuseks ja seda on võimatu kirjeldada. Ilutulestik oli suurim ja huvitavaim, mida olen elu jooksul näinud, muidugi toimus see kindla stsenaariumi järgi ja meenutas tulemuusikat. Tundus, nagu oleks süüdatud põlema kõik pilved taevas. Rootsist saadetakse Siracusasse nendele pidustustele 3 tüdrukut, kes valitakse igal aastal nn. Santa Lucia konkursil. Neile tüdrukutele pannakse pähe vilkuvate küünaldega kroonid. Tänavad, mida mööda rongkäik liigub, on kaunistatud lillede ja tuledega, akendest ripuvad välja spetsiaalsed lipud ja vapid. Tänavatele tulevad välja peaaegu kõik linnaelanikud.  Kuigi see kõik tundus ülimalt ülepaisutatud olevat, räägitakse, et Catania pühaku Sant` Agata pidustused on vähemalt kümme korda suursugusemad. Igal linnal on erinev pühak ja muidugi püütakse pidustuste ajal teisi linnu üle trumbata.

Jõulud veetsime kodus. Mees soovis, et laual oleksid kõik eesti toidud. Kuna verivorsti, hapukapsast ja pohlamoosi pole siin olemas, siis tegin täidetud mune, heeringataolist kala sibula ja omatehtud hapukoorega, punasest peedist „kasuka” ja muidugi kartulisalati, kotletid, juustuga täidetud singirullid, kala punases marinaadis jne. jne. Tema sööb kõiki eesti toite. Teiste eestlannade mehed isegi ei maitse, ega tunne vähematki huvi millegi muu vastu peale nn. pasta-pizza-parmesan.    

Vana-aasta saatsime ära ühe kena venelanna Jelena pool, (5.jaanuaril sündis tal tütar Anastasja aga vana-aasta laua kattis vapper naine meile vaevalt nädal enne sünnitust). Helen tegi läätseputru, mis meenutab herneputru ja oli tõesti sama hea kui ahjus tehtud hernesupp. Pudru peale pannakse „zampone” (täidetud seajalgade rõngakesed) seajalad täidetakse nii, et võetakse kont välja, kamar täidetakse mingi lihamassiga, õmmeldakse kinni ja keedetakse fooliumi sees.  Igatahes söövad seda  kõik 60 miljonit itaallast ja sellest näidatakse telekas pidevalt kokasaateid, kuidas 31.dets süüa on vaja. Läätsed toovad rahaõnne, nii et keegi ei julge ilma läätsi söömata uude aastasse minna. Samuti peaks hea õnne nimel jalas olema punast värvi aluspüksid.

Kirjutan õues terrassil, sest majas on külm, Praegu on veebruari esimesed päevad ja ilm on päeval valdavalt päikseline, sooja kuskil 18-23 kraadi ringis, õhtul ja öösel 10 C . Maja aknad ja uksed teen päeval lahti, siis pääseb soojus sisse. Kaminaga kütmine ei ole ka nii efektiivne kui oleks ahjukütte puhul. Siin ei ole kellelgi ahjusid veel kohanud, võib-olla on nendes majades, mis asuvad mägedes, sest seal on vahel ka  lumesadu.

Täna öösel on meil sadanud ka vihma, nii et mitte mina ei ole laisk maja kütma vaid küttepuud on märjad.

Nädalõpp möödus muljetavaldavalt nagu alati. Siin on enne pika paastuaja saabumist kuulsad karnevalipidustused, mis kestavad nendes linnades, kus karneval on traditsiooniks, kuskil 5-7 päeva. Niipea kui kaubamajad korjavad kokku jõulu- ja uue-aasta kaubad, täituvad letid nagu nõiaväel karnevalikaupadega. Hiigelsuurtes 100-liitrilistes plastkottides müüakse paberlitreid ja  serpentiine, maskide, kostüümide, vahtude, õhupallide valik on tohutu. Terve jaanuarikuu vältel võib näha kõikjal mudilasi ringi vudimas vapustavalt ilusates karnevalikostüümides. Alates luti-imejatest beebidest kuni koolinoorteni on tüdrukute kostüümid valdavalt nagu printsessidel ja poistel nagu karabinjeeridel. Muidugi võib kõikjal näha  kasside, mesilaste, oravate, luukerede ja teiste fantaasiaküllaste  ning säravate kostüümide kandjaid. Koolides harjutatakse esinemiskavasid ja karnevalitantse. Maiustuselettidele ilmuvad tüüpilised lehttaignast karnevaliküpsised „chiàcchiere”, mille nimetus tuleneb sõnast „lobiseja” ja  mis on oma nime saanud sellest,  et nad on krõbedad ning neid närides suu liigub nagu lobamokal. Neid küpsiseid võib samuti serveerida vahukoorega ning üle riputada tuhksuhkruga, täpselt nagu meie vastlakuklitega  teeme. Maitsesin ja olid head.

Meie läksime karnevali vaatama lähedalasuvasse väikelinna Avola`sse. Arvasin, et see on väike tähtsusetu sündmus, mis mulle kindlasti mitte mingisugust muljet ei avalda, peale väsimuse ja tüdimuse, mis on tavaline kaaslane massiürituste puhul. Aga võta näpust! Jõudes karnevalirongkäigule järele hakkasin pildistama nagu pöörane. Teleülekannetest olen näinud Veneetsia karnevali, kus näidatakse peamiselt täiskasvanuid superkostüümides jne. kuid kuna Veneetsias on kanalid, siis seal ei saa teha sellist karnevalikärude demonstratsiooni, mida nüüd nägin. Linn korraldab traditsioonilise karnevalikärude võistluse ja auhinnad on tõenäoliselt kopsakad, sest neid kärusid hakatakse valmistama ja ehitama juba mitu kuud  enne karnevali. Need on umbes 5 meetrit laiad, arvan, et koos vedava traktoriga on nad kuskil paarkümmend meetrit pikad ja kõrgus on samuti mitu meetrit. Kärud (ma ei leia paremat sõna) kujutavad endast hiigelsuuri elusate lilledega kaetud loomi, poliitikategelaste nägusid, hooneid (nagu näiteks Rooma Colosseumi ), kõik on valgustatud tuledemerega. Kohati on tunne, et püütakse üle trumbata Brasiilia karnevali. Muidugi kõik, kes liiguvad rongkäigus, tantsivad hoogsa muusika saatel, nad on teinud ennast hiigelsuurteks sampuse pudeliteks, harfideks, härjavõitlejateks, sibulateks jne. jne . Liialdamata võib öelda, et selle asjaga on itaallased läinud liiale. Näiteks Biella  karnevali näidati televiisorist ja seal pilluti paberlitrite asemel rahva sekka tonnide viisi apelsine , ning kiirabitöötajate sõnul pöördus vigastustega nende poole umbes paarsada inimest. Pildujad ise kandsid kiivreid ja näokaitseid. Samal ajal toimub karnevalilaat, kus müüakse kõike alates voodilinadest kuni parukate, pritsimisvahtude ja toidukraamini välja. Mul tekkis küll küsimus, et kes karnevali ajal endale ikka kardinaid, voodilinu, teksapükse või kruvikeerajaid ostab, aga seal nad müügil igatahes olid, nii kaugele kui silm ulatus. Tänavatele oli tulnud kogu linnarahvas, tited kukil ja kärudes, vanurid kepile toetudes ning kõik ikka kostüümides muidugi. Lapsed olid eriti armsad, nagu väikesed kuningannad. Kui minagi lõpuks terve rongkäigu olin üle vaadanud ja pildistanud, siis oli selg märg, otsaesine  auras ja riided olid meil mõlemal kaetud pritsimisvahuga. Viimasel karnevalipäeval, see tähendab siis teisipäeval, mis sel aastal on  05.veebruaril (eesti mõistes, vastlapäeval) toimub veel viimane pidu, suur söömine ja pillerkaar.

Ei ole meil Eestis muud sellele fantaasiamängule  vastu panna kui kõige originaalsema vastlasõiduki konkurss, hernesupp ja vastlakukkel. Seejärel jääme kõik rahvad üksmeeles Munapühi ootama.

Anneli

esimene kiri Pisast oma koduvalla rahvale

Esimene kiri Pisast oma koduvalla rahvale

Tulin Itaaliasse, Pisa linna elama 9. novembril  2010.a. Siinne talv on nagu meie sügis: sajab vihma ja sooja on 10-16°. Sel talvel aga sadas kahel päeval ka pehmet sulalund, mis põhjustas muidugi täieliku kaose. Ega neil ju talvekumme tunta ega ole. Koolid suleti, keegi nina kodunt välja eriti ei pistnud…ainult valge vaikus. Kes hädasunnil väljas liikuma pidi, see ikka mingisse jamasse sattus. Meie tuttav, kes oli sel ajal Firenzes, pidi sinna jäämägi, sest teed olid kinni. Mõistagi suleti lennu-ja raudteejaamad. Koperdasin minagi oma kingakestega läbi lume, vaja ju prahti välja viia. Ega siin pole neil ju lumelabidaidki käepärast. Tõeline looduse katastroof!!!.... kuigi talv kestis vaid kaks päeva! Mõtelge!

Pisa on umbes Tartu suurune armas linnake ja asub Itaalia läänerannikul Toskaana maakonnas Arno jõe mõlemal kaldal. Itaalias on üldse 20 maakonda, neist Toskaana on üks tähtsamaid, suuremaid ja ka kauneimaid. Pindalalt umbes pool Eestit, kuid elanikke kolm korda rohkem (3,7 miljonit). Siin kohtab igal sammul sisserännanuid, nii Aafrikast kui Aasiast, mustanahalisi kui pilusilmseid. No  kes ei tahaks elada soojas kliimas? Muidugi on Itaaliasse imbunud ka minusuguseid külmavareseid nii Poolast, Venemaalt, Ukrainast ja eriti Rumeeniast. Enamasti tullakse ikka majanduslikel põhjustel ja leitakse tööd vanurite hooldajate või koduabilistena. Mina teen üksikuid tõlketöid, kirjutan eesti ajalehtedele artikleid  ja reisin.

Mõne sõnaga Pisa tornist ja Imede Väljakust. Pisa toomkiriku kellatorni esimese korruse ehitamist alustati 1173.a. Üsna ehituse algusjärgus hakkas torn vajuma. Tööd peatati peaaegu sajaks aastaks. Ettevaatlikult uuesti alustades püüti kallet vähendada, ehitades seda teisele poole kaldu. Abi polnud sellestki. Viltust torni on üritatud ka erinevate ehitusnippidega tõsta, kuid tulemuseks on ainult kalde suurenemine. Üsna pea saadi aru, et tegemist on ju turismimagnetiga ning hakati hoolitsema hoopis selle eest, et torn küljeli ei kukuks, vaid kaua sellisena püsiks. Nüüdseks on torni kalle 4,47 meetrit, kuid ta on vähemalt jälle turistidele avatud. Vajumine toimub pehme aluspinna tõttu. Olen roninud selle vaatamisväärsuse üsna viimastel korrustel, kuid pole siiski veel julgenud ronida viimasele  platvormile 55,86 meetri kõrgusel. Vast kevadel soojemate ilmadega lähen, trepiastmeid on 296! Kujutan ette, kui valusaks jalad võtab! Aga ega linna suur poeg Galileo Galileigi poleks vaba langemise seadusi avastanud, peljanuks ta tornitippu ronimisi!

Toskaana olen juba risti ja põiki läbi sõitnud. Firenze, ehk Toskaana „pealinn“ on pisut väiksem Tallinnast,  kuid kõvasti vanem:  rajatud  enne meie aja arvamist. Seekordsel külastusel otsustasin, et vaatan Uffizi galeriis pikemalt Leonardo Da Vinci, Michelangelo, Raffaeli, Tiziani, Giorggione, Botticelli,Vasari ja teiste 15-16 sajandi meistrite teoseid. Paljud maalid on restaureeritud ja seetõttu enamike värvid nii säravad, nagu oleksid alles eile pintsli alt tulnud. Vapustav elamus!  Pitti palee ja Boboli aiad (Medicite residents) nõuavad pühendumiseks samuti tervet päeva.

Mulle meeldib, et Itaalias on tegutsevad kuumaveeallikad: juba vanad roomlased kasutasid neid kümblemiseks, aga kuum vesi otsa neis ei saa! Olen mitmel õhtupoolikul käinud tuhandeaastastes termides mõnulemas lageda taeva all 36 kraadises vees.  Üle kolme tunni seal liguneda ei jaksa sest kuum vesi teeb  loiuks.

Olen Itaalia eluga nii harjunud, et raske on märgata mingeid erinevusi. Kuigi jah, teistmoodi on see, et pesumasin on meil õues, rõdul. Miinuskraade ju ei ole, ja milleks lasta masinal suriseda siseruumides? Söömises on teisiti, et hommikusöögiks on kohvi kõrvale vaid magus küpsis või saiake, lõunasöögiks tavaliselt pastatoit ja õhtusöögiks mõni Vahemere kala või kaheksajalg purustatud peterselli- ja kűűslaugukastmes. Puuvilju ja juurvilju selle kõige juurde niipalju kui fantaasia suudab ette kujutada, venkolid (natuke aniisi maitsega ja varred nagu tillil ), neist tehtud toorsalat on võrratu. Apelsinid, mandariinid, klementiinid valmivad just talvel, seetõttu on nad odavad (7 kilone kast maksis 4 eurot) ja neist teeme “spremutat” iga jumala päev. See on värskelt pressitud apelsinimahl. Apelsinipuud on siin linnatänavatel ilupuud, nagu meil pärnad, kuid linnatänavate apelsine keegi ei söö. Mina naljaviluks mõne näpsan, sisserännanu värk, kuid eelistan ikka istanduses valminuid. Taimestikust on ahvatlevad veel rosmariini ja loorberihekid, neid kasvab vabas looduses massiliselt igal pool.

Mõtlesin, et teen vahelduseks käsitööd, aga käsitöökauplusi siin praktiliselt pole, sest odavam on asi poest osta kui ise teha. Valmistan pehmeid mänguasju juba vist kaheksa aastat, kui mu mälu mind ei peta, aga siin kangapoode eriti polegi. Tuttavad hakkasid siis mulle oma kappidest otsima, et vahest ehk leiavad mõne tekstiili, mida ise ei kasuta.  Kui esimese suure kaisukaru valmis sain, siis toodi materjale juba kottide viisi, Ilmselt meeldis mu karuke nii väga.

Tervitades

Anneli Treumuth

Õetütre neljas Itaalia reis. Veel Toskaana huviväärsusi.

Kelly  koolivaheajareis märts 2013. See oli Kelly neljas reis Itaaliasse.

Meegomäe-Ventspils-Travemünde-Sveits-Pisa-Marina di Pisa-Viareggio-Firenze-Lucca-Livorno-Montenero-Casciana Terme-Vallorsi-Pomaia-Vada-Austria-Tsehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti

Prrr. Külmast soojemasse.

Pisa on Tartu suurune ülikoolilinn. Elanike arv 90 500. Siin on sündinud Galileo Galilei ning imelikul kombel on enamik Pisa kuulsusi olnud matemaatikud ning füüsikud. Pisa asub Arno 241 km(8-s koht Itaalias)  ja Serchio (111 km) jõe vahelisel laguunil, põhjatuulte eest kaitseb linna Pisani mäeahelik ja suvesooja aitab hoida Türreeni meri. Turiste tõmbab Pisa linna siiski peamiselt „Imede Väljak“ kus asuvad romaani stiilis (triibuline)Toomkirik, viltune kellatorn (kõrgus 55 m ja kallak 4,5 m) Itaalia suurim ja parima akustikaga ning gooti kupliga babtisteerium, Camposanto (suursugune matmispaik koos sarkofaagide ja freskodega).   Nende imeliste marmorist hoonete vanus on circa  860 aastat. Hetkel toimuvad suured restaureerimistööd Pisa müüride kallal ja aastaks 2015 soovitakse avada müüridel jalutustee.

Teisel kohal kuulsuselt on Pisa lähedal  Calci linnakeses asuv väga põneva ajalooga satserdoti rikkur-munkade klooster Certosa di Calci, mis on täielikult restaureeritud ja kaunis kui loss! Kloostri rajaja oli Püha Bruno. Mäed, vanad oliivipuud, rosmariinid kutsuvad jalutuskäigule kloostritagusesse lopsakasse loodusse.  http://www.italy3d.it/vtour/certosa/   video vaatamiseks tuleb klõpsata plaanil erinevate kastikeste peale, rohelised on aiad, roosad on eluruumid jne. Plaan asub video vasakus nurgas üleval. Parempoolsed roosad ruumid on suurvürsti külastuskäikude tarbeks. Ruumid on superilusad. Jälgida noolekesi, siis saab ruumides liikuda. Ruumist väljumiseks tuleb kloostri plaani peal valida järgmine nupp ja sinna klikkida. Jah, see on MUNGAKLOOSTER (ehh, kus oli ikka eluke)! Kõik majandustööd tegid põllul,  kalatiikide juures jne. töölised, kellest osa tohtis ka kloostris elada. Mungad vaid lugesid, palvetasid, sõid, tegelesid teadusuuringutega põllumajanduse vallas ja imetlesid lilli. Tegutsesid ka ravimtaimede baasil apteegi pidamisega. Videos pöörake tähelepanu põrandatele ja liikuge noolega lagesid vaatama. Sellist luksust on haruldane näha.

  Marina di Pisa asub Pisast tegelikult vaid 10 km, kuid kuna meie elame Pisa põhjaosas ja teie korter oli juba praktiliselt Tirreenia lähedal siis tuli vahemaaks 17,1 km.  Marina di Pisas elab 4000 elanikku ja ta on rajatud umbes 1869-1872.a. 1892 avati Marina di Pisas raudteejaam (nüüdseks suletud). 1912 ehitati Santa Maria Ausiliatrice kirik. Suurem suvilate ehitamise buum hakkas pihta siiski 1920. Marina di Pisas on olnud vesilennukite tehas, hiljem ehitati seal Fiatte, siis raudteevedureid, autobusse. Tööliste ja teenistujate arv tehases ulatus 3500 inimeseni. 1988.a. see tehas lõpetas tegevuse. Hetkel on Arno jõe suudmes valmimas suur turismisadam, mis avatakse 15. juunil. Marina di Pisa randa hakati aastal 2000  kindlustama suurte marmor ja graniitrahnudega, sest meri tungib pidevalt peale.  Sinna veetakse iga päev mägedest suuri kaljurahnusid, ning liivarannad on praktiliselt kadunud, kuid Tirreenias on need õnneks veel olemas. 
 Viareggio (hääldus Via:redzo) asub Pisast 24 km loode suunas ja on kaunis mereäärne linn elanike arvuga 64 600. Viareggios asub luksusjahtide sadam ning võrratu rannapromenaad. Kui eestlastel on vastlad, siis Viareggios leiavad aset maailmakuulsad allegooriliste karnevalisõidukite rongkäigud. Viareggio karneval on Veneetsia järel kuulsuselt teisel kohal ning tähistas tänavu oma  140-ndat sünnipäeva. Linnaservas asub ka karnevalitehas ja unikaalne karnevalimuuseum. associazionehart.blogspot.it

Livorno asub Pisast edela suunas 24,5 km. See on võimas sadamalinn elanike arvuga 160 900, siit väljuvad kruiisilaevad Sardiinia, Korsika ja teiste Vahemereäärsete linnade sadamatesse ning samuti kaubalaevad. Livornos asub Mereakadeemia (1881), kus õpib igal aastal umbes 1300 kursanti. Mere kaldal asub suur akvaarium (ehitatud 1937.a.  kuid hävinud II maailmasõjas. Avatud hiljem uuesti, kuid suletud rekonstrueerimiseks 1999.a. Taasavatud 31. juulil 2010 ning eksponeerib 700 mereelukat.

Linna märkimisväärne ajalugu algab 16. Sajandist kui Medicid soovisid oma isiklikku kaubasadamat ja mereteed, et vältida Pisa vastupanust tingitud raskusi meritsi kaubavahetust pidada. Livorno ehitati vangide tööjõudu kasutades. Livornos on kuulus vana kalmistu, vana ja uus kindlus, ning valminud on ilus Mascagni nimeline rannapromenaad. Rannaaladele on 1920.a. aastatel ehitatud võimsad, omapärase arhitektuuriga  luksuslikud villad ja hotellid. Livorno linnale avaneb suurejooneline vaade Montenero pühakoja õuest. www.santuariomontenero.org  Sinna kirikusse on kümned tuhanded inimesed toonud oma tänuavaldusi Madonnale, kes on nad imekombel päästnud merehukust, haigusest, liiklusõnnetusest jne. jne. Seinad on kaetud hõbedast tänumedalite, tänumaalide, rosettide ja vappidega. Tänulikud mehelesaanud on toonud sinna oma pruutkleidid. Need kellele Madonna on kinkinud lapseõnne, need on toonud sinna beebide sündi tähistavad suured roosad ja helesinised rosetid.

Firenze on veidi väiksem Tallinnast kuid poole vanem. Asutatud juba etruskite ja vanade roomlaste poolt 59 e.m.a.nimega Florentina jumalanna Flora järgi. Elanike arv 361 000. Linn on olnud aastatel 1865-1871 Itaalia pealinn kuid maailmakuulsaks saanud just renessansi hällina.   Firenze õnn on olnud panganduse ja tekstiilikaubanduse kõrge tase ning siin tulid käibele kuldmündid floriinid, mis on andnud nime ka mitmetele teistele Euroopa riikide valuutadele. Siin linnas sündis Dante (ametliku itaalia keele isa). Firenzes elasid kunstnikud Botticelli, Brunelleschi, Donatello jt. Firenze lähedal Vincis sündis  Leonardo da Vinci (15.aprill 1452). Kõikide kunstnike õnneks olid Firenzet üle 300 aasta valitsenud Medicid suured kunstifanaatikud ja kollektsionäärid. Tänu sellele said kunstnikud luua ilma majanduslike raskusteta. Medicid tellisid töid ka Michelangelolt, Raffaelilt, Tizianilt ja lugematutelt teistelt kunstnikelt ning skulptoritelt, kes kõik juhtusid elama just samal perioodil. Medicite pangakontorid on muudetud kunstigaleriiks (sealt tuleb galerii nimi Uffizi) Nende vana eluhoone Palazzo Vecchio, oma Firenze kõrgeima torniga (94 m), asub Signoria väljakul, ning on alates 1872  linnavalitsuse hooneks  (seal ees on Michelangelo Taaveti koopia ja samuti võimas Neptuni purskkaev 1575, skulptor Ammanati), Donatello Juuditi ja Olovernese pea skulptuur ja paljud teised). Kuna 1513 sai Giovanni Medici paavstiks (Leo X) siis said Medicid aadliseisuse ja ehitasid endale seisusekohase  lossi (Pitti palee) ning rajasid lossiaia (Boboli aed) . Me nägime Grotta Grande ehk koobast stiliseeritud stalaktiitidega, Giambologna kujudega ja Michelangelo kipsi valatud „Orjadega“.

Tee paleesse kulgeb üle Ponte Vecchio (1354,Vana Sild, kus alates 16.saj asuvad juveeliärid sest   Ferdinando I lõi sealt minema haisvad lihakauplused).  Firenze linna sümbol on liilia ja Toomkiriku kõrval asuva Ghiotto ja Andreas Pisano kellatorni (kõrgus 85 meetrit kutsutakse Firenze liiliaks). Baptisteeriumi hakati ehitama juba 6. saj. kuid põhiline konstruktsioon valmis 11-14 saj.  Baptisteeriumil on Lorenzo Ghiberti kullatud pronksist uksed „Paradiisi väravad“ . Need on koopiad ja originaalid asuvad Museo dell`opera  del Duomos.

Santa Maria del Fiore Katedraalis ehk Toomkirikus (alustatud 1294) käisime ka sees. See on üsna kõle, kuid kuulsuse on toonud katedraalile Brunelleschi kahekordsete seintega kuppel 1420-1436. 1460 paigutati kupli tippu Verrocchio (Leonardo da Vinci õpetaja) valmistatud pronksist üle kullatud kera. (soovituslik lugemine „Mees Vincist). Katedraali taastatud fassaad on 19.sajandi uusgooti stiilis.

Firenze kuulus  San Lorenzo turg on oma nime saanud Lorenzo Medici järgi ja seal asub ka Medicite kabel, st. San Lorenzo kirik kus on sees nende matmispaik. Hauad on kaunistatud Michelangelo skulptuuride ja maalidega, samuti Vasari , Ammannati ja teiste silmapaistvate skulptorite loominguga. Turuhoone (1870-1874) on ehitanud arhitekt Giuseppe Megnoni ja see avati 1874 suure rahvusvahelise põllumajandussaaduste näitusena.

Turuhoonet ümbritsevad vabaõhu müügiletid pakuvad peamiselt ehtsast nahast tooteid, suveniire ja muud tüüpilist Toskaana käsitööd ning toodangut.

Lucca asub Pisast kirde suunas 21 km, Monte Serra (917 m, see paistab meie aknast oma antennidega) ja Monte Pizzorne (899 m kuulub Alpi Apuani mäeahelikku) vahelisel tasasel maaalal. Lucca elanike arv on 85 000. Linn on asutatud 200-180 aastat e.m.a. ja nüüdsel ajal on kuulus peamiselt oma renessansiaegsete müüride poolest. Esimese ringi müüre ehitasid juba vanad roomlased. Teine ring ehitati aastatel 1100-1200 ja välimine st kolmas, ligi viie kilomeetri pikkune müür, ehitati 1400-1544 aastatel. Medicid Luccat ei suutnud vallutada ja Lucca linn oli Guinigi võimu all. Guinigi maja ja torni tipus kasvavad tammed!  Lucca vallutas siiski 1805.a.  Napoleon ja kinkis selle oma õele Elisa Bonaparte Bacciocchile. Müürid olid nii võimsad, et keskaegset Luccat ei püütudki vallutada. Müür kaitses linna pidevate Serchio jõe üleujutuste eest. Müüril kasvavad saja-aastased kastanid ning see on linnaelanike lemmik jalutus-ning rattasõidu paik. Müürilt avanevad võrratud vaated vanadele villadele, kirikutele, katedraalidele, väljakutele (Amfiteatri väljak, Napoleoni väljak jne) Müüri laius on kohati sadu meetreid enamasti aga kahe-kolme autotee laiune. Müürides asub 7 suursugust ja kindlustatud väravat, enamasti kõik on pärit erinevatest ajastutest. Müüridel saab pidada mõnusaid piknikke.

 Lucca elanikud on rikkad, neid peetakse ihneteks, ahneteks ja Viareggio elanikud heidavad Luccalaste üle nalja.

Lucca on Giacomo Puccini (Boheem, Madame Butterfly jne) sünnikoht kuid heliloojal oli maja ka Torre di Lago ehk Masschiucoli järve ääres, kus toimuvad tema kontserdid.  Luccas toimub igal aastal oktoobris Euroopa üks  suurimaid koomiksite ja mängude festivale.  Luccast sõitsime edasi Serchio jõel asuva kuradisilla (14.sajand) juurde.  Silla ametlik nimetus on Maddalena sild (Ponte della Maddalena, sest silla otsas oli sellenimeline kirik) mille iga kaar on erineva suurusega. Ehitaja oli Castruccio Castracani, kelle nimi tõlkes tähendab Koertekohitseja. Legendi järgi ehitaja ei suutnud silda tähtajaks valmis saada ja sõlmis kuradiga tehingu, et kurat teeb silla valmis ühe ööga ja see, kes silla esimest korda ületab, selle hinge saab kurat endale. Ehitajal, aga hakkas enne silla sisseõnnistamist süda valutama ja ta pihtis oma muret preestrile. Preester andis nõu lasta vastvalminud sillale kõige esimesena üks koer. Kurat vihastas, et teda oli trikitatud ja viskas koera jõkke ning hüppas ise järele.  Kohalikud elanikud kuulevad aeg-ajalt jõest tulevat koera ulgumist. Rahvasuus kutsutakse silda ikkagi vaid KURADISILLAKS.

Vallorsi veinimõis ja Dalai Laama Instituut Pomaias (Istituto Dalai Tsong Khana)

Vallorsi asub Pisast 34,7 km ja on veinikasvatus- ning turismitalu, mis on rajatud 1966.a. Mario Bibbiani ja tema kahe poja veinitehnoloogide Sergio ja Stefano poolt. Enne seda tegeleti vaid leivaküpsetamisega. Vallorsi toodab kuut sorti veini. Chianti D.O.C.G. (viinamari San Giovese), San Torpe`(valge vein), Vigna Cerroni, Vermentino, San Bartolomeo ja Novello (see on „noor“ vein, st. laagerdunud lühikest aega). 17 hektaril viinamarja istandustest kasutatakse ainult orgaanilisi väetisi. Veini hea kvaliteedi tagab modernse tehnoloogia kasutamine, Toskaana pehme kliima, sobivad mäenõlvad ja protsessi viinamarjast veinini  valmimise kõikide faaside tähelepanelik jälgimine vendadest spetsialistide poolt. Meie tarbime peamiselt nn. majaveini, mida ei villita pudelitesse ja mis jääb üle kallitest veinidest. Kallist veini toodetakse üldiselt vähe, sest seda ei suudeta ära turustada. Mulle ei meeldigi näiteks tugev tanniini maitse, mis tuleb tammepuust vaatidest. Tegemist on perefirmaga kus nüüdseks tegutsevad tegelikult neli venda. Neil on hiljuti avatud Pisas oma veinirestoran nimega „Osteria I Santi“, mis asub Pisa torni lähedal ja mille kohta on internetis ainult positiivsed retsensioonid.

Dalai Laama Instituut asub Pomaias (44 km Pisast) ja on unikaalne paik Budda filosoofiaga tutvumiseks. Kahjuks meil seekord ei õnnestunud ühineda budistidega nende taimetoidu sööklas, sest telefoni teel ei saanud hommikul nendega ühendust. Lõunasöök maksab 10 eurot ja on rikkalik ning maitsev. Pomaia asub keset kõige kaunimat ja tüüpilisemat Toskaana maastikku, kus iga vaade on väärt, et seda maalida või pildistada. Selleks, et seal ööbida ei pea osalema kursustel. Ööpäev maksab 38 eurot inimese kohta ja sisaldab kolme toidukorda.

Casciana Terme asub Pisast 38 km, kohe peale Vallorsi veinimõisat.  Sealses pisikeses linnakeses elab vaid 4000 elanikku. Ajaloos leiab mainimist juba 9.sajandil. Sealsed 37 kraadised kuumaveeallikad avastas Canossa (Emiglia-Romagna)  krahvinna Matilda (1046-1115), kelle haige musträstas muutus päev päevalt tervemaks. Krahvinna jälgis musträstast ja selgus, et linnuke kümbleb iga päev ühes auravas ojakeses. Krahvinna proovis enda peal järele ja selgus, et veel on tervendav mõju ning ta tundis ennast peale kümblust väga hästi. Krahvinna ehitas sellele kohale esimesed kümblusbasseinid, millest hiljem on saanud kuulsad termid. Vesi sisaldab lubja ja väävli ühendeid, mis ravivad liigeseid, naistehaigusi jms. See on Itaalias ainuke ravivesi, mis on akrediteeritud Tervishoiuministeeriumi poolt  inimese liikumissüsteemi parandavana.  

Lisaks jäid meie huviorbiiti antiigipoed Pisas, Luccas ja Bientinas (valge kasukas),  väga hinnatud ja väärtuslike käsitööesemete pood Biscottini Livornos (ehetehoidjad) ja prantsuse 15.a. vanune kodukaupade kett Maisons du Monde, mis avas alles hiljuti oma poe ka Pisas (oranz puuviljakauss jms.). Maisons du Monde on kuulus kogu Euroopas, kus tal on üle 220 kaupluse.

Vada linna saladust tahaks ka siiski paari sõnaga mainida. Nimelt on sealses rannas liiva asemel sooda. Kuna merevett on vaja sooda tootmiseks ja kaldal asuv võimas tehas pole kasutanud puhastusseadmeid, siis on merre sattunud nii suurtes kogustes jäätmeid, et rand on täiesti valge. Sooda, mis sooda. Küll meie vanaemadel oleks olnud hea sellise sooda-liiva seguga oma potte-panne küürida.

Anneli

Korsika ja Sardiinia reis matkabussiga.

Korsika ja Sardiinia reis ehk kaks kärbest ühe hoobiga. (Itaallased ütlevad, et „kaks tuvi ühe oaga“). Due piccione con una fave.

Kirjutatud 2012.a. suve meenutades ja uueks suveks valmistudes.

Valisime reisi alguseks augusti viimase nädala, sest siis langevad praamide ja kämpingute hinnad tubli kolmandiku võrra, kuna osa suvitajaid lähevad lastele ranitsaid ja pinaleid ostma ning suvitushooaeg loetakse lõppenuks.

Niisiis ostsime ainult ühe suuna pileti Livorno-Bastia. Livorno on sadamalinn, mis jääb Pisast 25 km lõuna suunas ning Bastia on ülem-Korsika keskus ja kirdesadam. Korsika on administratiivselt Prantsusmaale kuuluv saar, suuruselt neljas Sitsiilia, Sardiinia ja Küprose järel.

Meie matkabuss, mis oli pilgeni täis Toskaana veine, makarone, oliive ja kõike vajalikku, et toime tulla „mulle tundmatutel üksikutel“ saartel Vahemeres ja juhuks kui me peaks tahtma sinna elama jäädagi, väljus kodusest Pisast kuumal augustihommikul  kell 05.15.. Nii  seisab kirjas minu reisipäeviku esimesel leheküljel. Livornosse jõudsime 25 minutiga, ning märkasime sadama süles magamas tuhandeid  kooliõpilasi. Koolibusside numbrimärke uurides selgus, et tegemist on kõrgest saksa soost lastega. Terminalis ei paistnud kahe km raadiuses mitte ühtegi sadamahoonet, ning meil kui esteetidel, tekkis küsimus, et huvitav kuhu see kamp pissib ja kakab. Aga sakste värk, vast ei teegi nii roppusid asju. Peatselt saabus tööle ka pileteid kontrolliv neiu ja rrr..ääkis ainult prrr..antsuse keeles! (Ma ei tea miks ei võiks sellise töö tegijad ka inglise keelt osata!)    Laeva nimi oli Moby Vincent  (Moby laevade omanik on üks Napoli rikkur) ja kuigi olen sõitnud oma ameti tõttu hiigelsuurte laevadega, siis see Moby ületas kõik mu arusaamised suurtest ja suurimatest. Ronisin unise peaga vist üheksandale tekile…see  ülemine tekk oli lageda taeva all ja reisijad. kes olid koertega lasid koertel iga jumala toolijala ja masti ilusti ära märkida ning need reisijad, kes suitsetasid, (minu,arust enamus itaallasi suitsetab), võtsid meid ilusti piiramisrõngasse. Igatahes ma olin nii uimane, et neli ja pool tundi laevasõitu möödusid suikudes ja aeg-ajalt lugedes Giorgio Faletti raamatut „ Appunti di venditore di donne“ . (ma ei tea kas see raamat eesti keelde on tõlgitud, aga tõlkes võiks  olla pealkiri „ Kupeldaja märkmed“.

Jõudsime Bastiasse, klõpsutasin kohe meeletult pilte…ilus, mägine, huvitav, üsna sarnane  Itaaliaga, kuid diisel maksis palju vähem kui Itaalias.  Otsustasime tankida, kuid unustasime!!!

Kuna ma  kardan matkabussiga mööda mägiseid kitsekarjuste  teerada meenutavaid kitsaid teid sõita, siis laskusime saare lõunaosa  suunas mööda täiesti ohutut idarannikut sest lääneranniku osas tekkis kõrgusekartus. Olime internetist välja valinud Bagheera nimelise nudistide kämpingu, kus plaanisime puhata 3 ööd ja päeva. Kõik oli umbes nagu Hiiumaal, kiviaiad, meri…ainult et  kadakate asemel kasvasid eukalüptid ja külma ilma asemel oli põrgupalavus ning merevesi oli vannisoe. Sellise kuumaga peab ennast hoidma mereveele võimalikult lähedal. Turistid olid peamiselt sakslased, itaallased ja ühe bungalow mastis lehvis ka Eesti lipp! Kes kämpingu elu ei tunne, neile ütleksin, et igav seal pole. Õhtuti on kontserdid jms. meelelahutused. Kahjuks nägin Eesti lippu alles ärasõidu hetkel. Seda nähes röögatasin ja  panin bussi pidurid põhja nii et kruusatee tolmas. Seejärel rääkisin ühe Tallinna perega natuke emakeelt. Kämping asus täpselt rannaliival, eukalüptid langetasid pidevalt lehti, koort ja oksi ning risustasid bussi varikatuse nii ära, et seda andis jupp aega puhastada.  Eukalüptid on vastikud prahitootjad, päiksevarju nad ei paku, kuna lehed on peenikesed ja neid istutatakse peamiselt seetõttu, et kasvavad sama kiiresti kui meie eestimaised tolmulennutajad paplid. Need puud käituvad täpselt nii, nagu kiiresti kasvav laps, kel jäävad luud hapraks ja riided ruttu väikeseks. Eukalüptidele vahelduseks märkasin ka korgitammesid, mille puit on läheb käiku nii veinipudeli korkideks kui ka suveniiritööstuses.

Pärast kolme ööd ja päeva võtsime suuna marsruudil Bravone, Aleria, Porto Vecchio ja Bonifacio. Linnakestes müüdi peamiselt mooramaa mehe pea (Korsika sümbol) kujutisega suveniire ning samuti kauneid korgitammest valmistatud vaase, postkaarte, kausse, pastakaid. Hinnad olid minu isikliku hinnamõõdiku alusel liiga kallid.

 Oli juba hilisõhtu kui sõitsime läbi Bonifacio linna ühte kämpingusse Pian del Fosse. Meri jäi umbes ühe km kaugusele, kuid sinna jõuda oli võimatu. Prahised ehitusplatsid, järsk kallak, niisiis meri tuli asendada sooja dušiga. Kuuma ilma tõttu tuleb duššidest  isegi külmaveekraanist ikka kuuma vett. Järgmisel hommikul sõitsime tagasi Bonifacio linna. Parkisime bussi vastavalt parkimist korraldava töötaja näpunäidetele üsna nõmedasse kohta keset parklat, kus puudus igasugune vari kõrvetava päikse eest. Kujutasin juba ette, mis krematoorium meid tagasi tulles ees ootab! Linn ise oli kaunis kui muinasjutt, maaliline sadam, kõrgel kaljul kindlus, mille müüride vahel käis vilgas elu. Kitsad romantilised tänavad, pisitillukesed väljakud, kirikud, lilled igast orvust ja praost välja kasvamas. Jalutasime veidi üle paari tunni, ostsime salatit ja suupisteid ning arvestasime, et kui maksame kolme tunni parkimise eest 7 eurot, siis jõuame bussis ka oma võileiva ära süüa. Avasin bussi külgmise liug-ukse ja hakkasin salatilehti näksima. Kohe hüppas juurde üks kõhn keskealine prantslanna ja pistis röökima, et see on parkla, mitte kämping ja siin ei tohi süüa, vaid ainult parkida. Ma tõmbasin siis liug-ukse koomale ja jätsin 3 cm prao ukse vahele, et saaks pisut hingata. Nosisime edasi oma suupisteid, sest parkimisaja lõpuni oli veel tubli 40 minutit. Prantsuse mutt tuli uuesti, pistis nina ukseprao vahele ja kisendas kõigest kõrist, et kui me oma söömist ei lõpeta, siis ta läheb ja kutsub sandarmid. Mina hakkasin juba närvi minema, aga ütlesime siiski,  et „jah,  palun kutsuge sandarmid, me ootame! Muide. prantsuse keelest on võimalik tänu itaalia keele oskusele üht teist aru saada. Häirituna otsustasime, et paneme 7 eurot parkimise automaati ja sõidame minema kuid automaat aktsepteeris ainult 5-ja 10 euroseid rahatähti, meil aga olid 20-eurosed rahatähed. Kõmpisime lõõskava päikese all üle poole kilomeetri linna tagasi raha vahetama. Supermarketi kassas ei tahetud raha vahetada ja pidime ostma tuletikke, et lahtist raha saada. Igatahes kui  tagasi jõudsime oligi parkimisaeg täpselt 2 tundi ja 58 minutit ning sõitsime minema. Kahju, sandarmeid ei näinudki ja vangi ei pandudki.

Suundusime joonelt sadamasse. Tee sadamasse viis mööda mäenõlva üles kindluse juurde ja sealt langes tee umbes 45 kraadise nurga all kitsukesse parklasse.  Muidugi olid kõik kassad päeval kell kaks suletud, sest prantslaste siesta kestab vähemalt 5 tundi. Ootasime ja  lugesime oma juturaamatuid, ilma milleta pole reisimine siestat pidavates riikides võimalik. Lõpuks saime piletid kella viiesele laevale ja kujutage ette, et laevale sõit toimus tagurpidi käiguga, mida ma pole elus näinud ega kuulnud ega taha ka edaspidi läbi elada. Õnneks meil on tagumine kaamera, mis küll ereda päiksega eriti ei näita, aga noh…saime õnnelikult peale tagurdatud. Me olime nii vihased prantslaste peale, et UNUSTASIME terve reisi jooksul seda imeodavat diislit võtta, seega on prantslastel tuline õigus meid vihata, kuna ausate itaalia turistidena tõime peaaegu kogu oma raha Itaaliasse tagasi. Välja arvatud kämpingute ja paari klaasi õlle maksumus. Edaspidi võtame ka natuke õlut Itaaliast kaasa.

Korsikast veel niipalju, et korsiklased ei olevat veel maha matnud oma iseseisvussoovi ning 1755-1769 oldigi täiesti iseseisev vabariik. Lahingud on käinud selle saare pärast peamiselt rannikul, mitte mägedes, seega käest-kätte käimine pole erilisi inimohvreid kaasa toonud, kuna põlisrahvas oskas ennast mägedesse ära peita. Ise nad küll tapsid üksteist suure hoolega, sest saarel kehtis veretasu reegel perekonna au haavamise eest. Igatahes mingil ajal ajaloos sai Prantsusmaa selle saare itaallastelt nn. „ maadevahetus tehingute käigus“, umbes nii et  ma annan sulle Korsika, aga sina aita mind Austria vastases sõjas.  Lõplikult võttis Prantsusmaa saare oma valdusse 1958.a. Korsika keel on Prantsusmaa poolt tunnustatud samuti  ametliku keelena saarel.  Napoleon  ja Kolumbus on sündinud siin saarel, aga eks ajaloolased tea neid asju paremini.

Sardiinias randusime 1,5 tunnise ja 92.- eurose laevasõidu järel Santa Teresa di Gallura sadamas. Mulle tundus nagu oleks saabunud koju ja palju ei puudunud, et oleks härdusest Sardiinia rohelist ilusat muru suudelnud. Itaalias on vähemalt head maanteed ja maitsev kohv!  Olin võtnud pähe, et tahan kindlasti sõita lõunasuunas mööda idakallast st. mööda maailma kauneimat  Costa Smeralda rannikut. Pärast parimaid reisifotosid Palau provintsis Costa Cervost lõunasse, jäime ööbima paljukiidetud Capo d´Orso kämpingusse. Oli tõesti ilus laager päikeseloojangu, mere ja kaljuste astangutega. Parkisime bussi ja  läksin kohe ujuma, sest kuumus oli vere ajanud keemistemperatuurini. Kohe vette astudes murdsin oma vasakul jalal vist mõned varbaluud, sest veepiirist neljanda sammu kaugusel algasid kivid. Hommikul toimus aga tõeline draama. Selgus, et meie buss ei pääse ei edasi ega tagasi. Igatipidi jäi põhja peale kinni seal kaljunukkide peal turnides. Kord kiilus kaljunuki taha sumbuti toru, kord jälle alumiiniumist trepiaste, mis on bussi kõhu all. Palusin ühel Hispaania noorpaaril natuke oma autot nihutada, et  buss saaks 10 cm lisamanööverdus pinda. Igatahes mul süda kloppis ja suu kuivas ning peopesad higistasid, aga mu kaaslane oli nagu kala vees, rahulik ning külma närviga. Terve reisi jooksul kiilusime iga päev kuskile kinni sest linnades olid tänavad nagu lehtrid...st.  algus lai, ja lõpp umbes 2 meetrit, aga buss on ka 2 meetri laiune! Tõmbasime peeglid vastu keret ja pressisime läbi nii et veri oli adrenaliinist paks!

Tegime igas külakeses rohkesti pilte ja kõik tundus nagu teispoolsuses, sest inimesed olid sõbralikud, lahked, jutukad.  Loodus külluslik, küpsed viigimarjad, viigikaktused, mandlid, pirnidest, granaatõuntest ja viinamarjadest-oliividest rääkimata. Saarel kasvavad kõikjal metsikult  mirdipõõsad! Mirti (mürti) on sada erinevat liiki, nende oksi  kasutati  võidukate sõdalaste pärgamiseks ning  pruudipärjaks meilgi Eestis.

Mirt sümboliseerib armastust ning sellest valmistatud tooted on kergelt rahustava toimega. Mirdi marjadest ning lehtedest  tehakse rahvuslikööri Mirto. Muidu nagu meie Vana-Tallinn, aga nende liköör on lahjake: ainult 30 kraadi. Mirdil on küpsenuna sinised marjad nagu mustikal.  Ma ostsin korgipuust vutlaris ja samuti ilma vutlarita…lihtsalt proovimiseks. Hea maitsega, aga vist ikka liiga magus minu jaoks. Viinamarjadest tehakse nii veini kui grappat mille kohalik kuulus nimi on Filu Ferru (tõlkes raudtraat). Grappa oli algselt samagonn mida tuli illegaalselt teha ja seejärel peita. Pudelid peideti maa sisse ning pudeli kaela ümber seoti raudtraat, et hiljem oleks traatimööda pudel kergesti maa seest jälle leitav.

Liikusime edasi  Budoni lähedal asuvasse kämpingusse Pedra e Cupa.. Kes plaanivad Sardiinia reisi, neile soovitan soojalt just seda kämpingut. Seal on varjualused loendamatutele autodele ja matkabussidele, bassein, restoran, lahke teenindus, ülipuhtad dussi ja teenindus-ruumid. Wifi. Meri on kristallselge veega, rannas on peeneteraline pehme ja hellitav, puhas, peaaegu valge  liiv, mitte pisemaidki kive, rand on täis õitsvaid valgeid lilli, mis kasvavad välja lihtsalt valgest kuumast liivast. Nende lillede nimi on ciglie di mare (mereliiliad). Jumalik. Sinna olime nõus jäämagi. Terve kämping oli väga puhas, hoolitsetud, lausa  pungil ilusaid puid, põõsaid ja  lilli!  Aga niipea kui parkisime keset mõõtmatut ja tühja ala, mis oli mõeldud matkabussidele, nihkus meie külje alla mingi noorte matkabuss.  Järgmisel hommikul selgus, et meie õuele oli ilmunud ka üks Sveitsi matkabuss oma neljaliikmelise perega. Mul läks kohvijoomise isu ära, kuna keegi tundmatu tüüp istus kohe  kõrval, näris küüsi ning pilk vahtis punkti kauguses. Seega panime oma asjad kokku ja valmistusime lahkuma. Terve kämping oli inimtühi ja siis kaks peret ronisid täpselt selga elama.!  Muidugi oleks me võinud natuke eemale kolida, aga kes garanteerib, et  seal sama ei kordu. Tegelikult juhtuski sama lugu igas tühjas parklas ja kämpingus. Uued saabujad parkisid täpselt ja tihedalt külg-külje ligi. Võib-olla on niimoodi turvalisem, ma ei tea. Maffia värk! Näiteks iga  teine liiklusmärk Sardiinia saarel oli tulistatud sõelapõhjaks. Mida sellega maffia hoiatas või mida teatas, ei tea!  Mis maffiasse puutub, siis turistil on isegi raske uskuda banditismi, tean et oli ja on olemas praegugi, kuid  meie kohtasime ainult lahkeid ja sõbralikke inimesi. Rahvas on ilmselt kogu ajaloo vältel olnud relvastatud ja mis kasu on püstolist kui sellest pauku ei tee!? Ma vist  liiklusmärke ei tulistaks, aga mingi  muu märklaua ikka leiaks.

Otsustasime ennast lahti kiskuda mere võludest ning suundusime sisemaale Nuoro linna. Tee ääres olid viigikaktused kutsuvalt vilju pungil  ja meil tuli mõte neid korjata.  Panime nahkkindad kätte ja korjasime kilekoti küpseid vilju täis. Seejärel koorisime need matkabussi laual ja sõime õhinal maitsvaid vilju. Tagajärjed aga olid kurvad. Meie bussis hakkasid lendlema kaktuste nähtamatud okkad, mis peatusid nahal. Neid pidavat  küll teoreetiliselt saama eemaldada  kleeplindiga kahjustatud piirkonda mõjutades kuid see meetod ei töötanud miskipärast. Viskasime minema terve kotitäie vilju koos laudlina ja lõikelauaga. Hiljem selgus, et viigikaktuse viljad peab panema korjates koheselt vette, mitte kilekotti, need tuleb seejärel koorida ning panna külmkappi.  Serveerida jahutatult!!!   Okkakahjustused andsid tunda veel mitu nädalat peale reisi.

Sardiinias on igasuguseid istandusi palju vähem kui Sitsiilias. Näiteks apelsini ja sidruniistandusi ei näinudki, ainult mõned viinamarja põllud ja oliivisalud. Õitsesid meeletult oleandrid (mürgised põõsad, mida kutsutakse hobusetapjaks) ja ilusad lantanad.  Jõudsime lõpuks Nuoro linna, kus olevat maailma parima lambajuustu ( pecorino) valmistajad. Leidsime poekese ja degusteerisime vähemalt kuut erineva laagerdusajaga   juustu, nii et mul sai juba kõht täis. Juustumüüja oli nii lahke nagu olnuks oma vanaema.   

 Panime autole hääled sisse ja võtsime järgmisena luubi alla Orgosola linna. Seal on iga maja ja müüri peal joonistused ning kirjutised, peamiselt poliitilised. Isegi Gorbatsovi pilt oli ühel majal. Mulle ei meeldinud, aga turistid käisid ringi kaelad õieli. Sellest linnast sai alguse komme terve Sardiinia kõikide linnade enamik majaseinu täis joonistada, aga õnneks teistes linnades on maalid ilusad. Läksime baari, et teha külmad õlled. Jumalik teenindus, soodne hind ja kuna me ei jaksanud kõike ära juua, siis pandi õlu veel klaasiga kaasa. Mu kaaslane jutustas, et 20 aastat tagasi käis ta samas baaris ja õlle eest ei võetud raha. Miks? Sest ta olevat sümpatiseerinud baari omanikule. Nüüd muidugi on ta vana  ja enam pole nii sümpaatne, või oli viga minus, et õlut ei kingitud?  Liikusime oma bussi suunas ja  tegin bussis ühe hea korrektse kohvi (il caffe` corretto on tilgakese likööriga). Jõime seda puude vilus pargipingil. Paar korda jalutas meist mööda üks vana signora üleni mustas maani kleidis. Mõtlesin et töötab vist vabatahtlikuna kirikus, peseb seal põrandat ja paneb värskeid lilli. Aga võta näpust. Mustas kleidis on ju ometigi kõik Sardiinia naised, kes on   jäänud leseks, olgu mees surnud kasvõi 40 aastat tagasi.  Naine tuli ja istus meie kõrvale, niheles. Kui me olime kohvijoomise lõpetanud, siis ütles, et aga nüüd palun tulge mulle külla, ma teen veel korrektsema kohvi. Elan siinsamas pargiserval. Läksimegi prouaga kaasa. Signora Fiorese kodu oli puhas, ilma ühegi liigse esemeta. Tavaliselt on itaalia kodud täis sadu pisikesi nipsasjakesi. Ise ta väitis, et on 83-aastane, aga arvan, et oli vast 93, sest ta jäi oma jutuga vahele, kui selgus et lapsed on 70-ndates  aastates. Mulle andis külmkapist kohe jäätise ja mehele õlle. No ongi õige, tuleb tõesti välja, et  ta on nii sümpaatne ning et selles linnas saab alati tasuta õlle. Kahju, et mujal linnades seda ei taibata. Seejärel tõi signora välja omavalmistatud grappa, neil olevat istandused ja teevad kõik ise. Oma tervise on ta ära tapnud raske müüritööga, on valanud 5 vundamenti….no täpselt nagu minagi. Leidsime silmapilk ühise keele. Signora jõudis meile kõik ära rääkida ja ma avaldasin soovi minna ta abikaasa hauale. Surnuaed oli  kohe üle tänava. Naine rääkis, et üks perekond, naine, mees ja laps pühivad ja nühivad iga päev seda surnuaeda  nii, et kõik läigib. Tõesti polnud kuskil leheprahti ega närtsinud lilli. Peale surnuaia külastust naine paluma, et tulgu me ikka jälle tema poole tagasi, ta tahab meile veel grappat pakkuda. Aga liiklusohutuse seisukohast lähtudes vabandasime ja tänasime ning südamlike itaaliale kombekohaste suudluste saatel lahkusime järgmisse sihtkohta, st. Orosei linna. Parkisime auto jälle ühe kauni pargi serva, sest väga tähtis on lõõskava päikese eest natuke varjulisem koht otsida. Jalutasime linna keskuse suunas kui üks naine oma aiaväraval hakkas mulle käigupealt jutustama oma muret, et näed, ta peab iga päev aiaväravat pesema, kuna kassid- koerad pissivad ja jube hais lehvib ringi. Ma soovitasin panna suured plastmassist veepudelid postide kõrvale, sest nii tehakse enamuses linnades. Proua jutustas seejärel terve oma eluloo,  et elab tegelikult Roomas ja Sardiinias on ainult suvilad ning muu varandus, mis kõik isalt päritud ja küsis, et  mis mina arvan, kuidas ta võiks need kõik maad ja majad panna raha tegema. Soovitasime tal mereäärsele maalapile osta esialgu üks haagissuvila ja oleks mure murtud. Igatahes proua kutsus meid kohe oma õhtusele aiapeole ja juttu jätkus veel pooleks tunniks, sest ta soovitas meil minna nende linna nn. Pisa torni vaatama, mis ühel väljakul on natuke kaldu. Viimaks saime oma linnaekskursiooni tehtud ja olime lõpuks nii väsinud, et ei jaksanud aiapeole minna. Tuline kahju muidugi.

Magasime sealsamas pargiservas oma bussi erinevates voodites. Õues valitses kolmekümnekraadine kuumus ja me pidime hoidma üksteisest võimalikult kaugele, et mitte ära sulada.

Hommikul jätkasime teekonda Siniscola suunas. See linnake oma  12 000 elanikuga asub  samuti sisemaal, mitte mere ääres. Iga teine maja on seal müügiks või lihtsalt lagunenud ja mahajäetud.  Tundus, et see pole linn vaid surnuaed. Hüppasime sadulasse ning sõit läks mereranda La Caletta linna. Meid tervitasid hiigelsuured tasuta valged liivarannad, kristallselge ja puhas merevesi. Jäime La Calettasse paigale ja tutvusime parimate juustuärisidega, tublimate  kalapoodidega, vaimustavate kohaliku toodangu laatadega.  Ostsime kuulsat Sardiinia leiba, mida kutsutakse  CARASAU. See on täiesti läbipaistev, imeõhuke krõbe ning maitsev leib. Tundus nagu oleks hiiglaslikud kartulikrõpsud üksteise peale pakki laotud.  Leib sündis tänu sellele , et lambakarjustel oli vaja leiba, mis terve karjatamisperioodi jooksul halvaks ei läheks ja see leib säilib just 6 kuud kuna ei sisalda niiskust. Karjused võtsid need carasau leivad  ja lambajuustu, grappa ning veini kaasa ning iga toiduaine läks terve karjatamisperioodi vältel laagerdudes aina paremaks.  Tegime veel ühe väljasõidu Posada linnakesse, mis muidugi on kahtlemata kõige ilusam linn saarel. Kindlus, vaade jõele ja merele, poolemeetrise laiusega tänavad, bugenvillead õitsemas välja igast pisemast praost. Ostsime kindluse piletid ja ronisime kogu raha eest kõige kõrgema torni tippu. Käisime veel õhtul natuke jalutamas Capo Cominos, sõime magusaid viinamarju, mis rippusid aedadest välja tänavale.  Nii armsad tänavanimed olid seal!  Panime bussi näiteks Alpikanni tänavale, edasi liikusime mööda Begoonia tänavat otse Tulpide teele ja olimegi plaksti Palmide väljakul….kus ei kasvanud mitte ainsamatki palmi! No kus on siin loogika? Ei olegi loogikat, aga lihtsalt ilus nimi!

   Eelviimasel päeval enne kojusõitu õnnestus kohalikust reisibüroost välja võluda Olbia-Civitavecchia laevapilet 175.- eurot (viis ja pool tundi laevasõitu). Ise leidsime internetist vaid 330.- ja 400.- euroseid hindu.

Nüüd veel natuke Sardiiniast. Viimane ning mitte põrmugi tähtsusetu linnake oli Torpe`! Seal tankisime oma bussi 90-liitrise veepaagi ilusti täis mägiallika vett. Oodates vee voolamist tuli minu juurde üks naine, kes elavat tegelikult hoopis Roomas ja rääkis 10-ne minuti jooksul ära oma loo:  et tema üks laps on abielus tuneeslasega ja teine jaapanlannaga... Head suhtlejad on need sardiinia naised! Seejärel liikusime Torpe` surnuaiale, sest olen surnuaedade fanaatik.  Peatusin kohe surnuaeda sisenedes keskmise peatee ääres ühe hauaplaadi ees, kust vaatas vastu noor imekauni naeratusega noormehe foto (1961-2005) Igal hauaplaadil on fotod. Tegin peast arvutamist ja sain tulemuseks, et noor mees on surnud 44-aastaselt. Nuputasin, et kas oli mootorratta õnnetus, või tapeti maffia poolt, või oli mingi muu liiklusõnnetus?  Liikusin veel edasi umbes 10 sammu kui surnuaeda sisenes üks naine. Peale meie surnuaial kedagi polnud. Tervitasime ja tema kohe küsima, et kas ka minul on siia maetud keegi. Ma seletasin, et olen eestlane ja meil on surnuaiad nagu  metsakalmistud  ning et ma olen lihtsalt surnuaedade huviline. Naine võttis mul kaenla alt kinni ja viis mind oma poja hauale. No ja mis te arvate, mis haud see oli???  See oli just tolle 44-aastaselt surnud noore ilusa mehe hauaplaat! Küsisin, et miks poeg nii noorelt suri? Naine ütles, et poeg abiellus 25-selt, 30-selt haigestus sclerosis multiplexi, naine jättis tema poja seejärel kohe maha ja haigus võttis halva pöörde. Poeg oli haige 14 aastat, lõpuks oli halvatud ja pime. Ema oli temaga koos ka viimased aastad haiglas. Lapsi neil ei olnud. Sõbrad käisid pidevalt külastamas  ja aitamas. Aga üks sõber ….ja ta viis mind sõbra hauale, sõitis kuristikku ning hukkus samas vanuses. Noored olid metssea jahil ja sõbral hakkas halb. Sõitis koju rohtude järele, ning pöördus tagasi jahiseltskonna juurde, et koos tähistada õnnestunud jahti. Aga kohale ta ei jõudnudki. Auto rullus kuristikust alla. Nüüd see naine, keda kohtasin surnuaial,  hoolitseb kodus oma haige mehe eest kellel insuldi tagajärjel on liikumine raskendatud. Naine vabandas veel minu ees, et pole kaua surnuaial käinud, sest mitu kuud on olnud põrgupalavus ja täna ta olevat näinud  taevas ühte pilvekribalat, ning lootis et äkki on veidi jahedam. Lõpetuseks naine tänas mind, et ta ära kuulasin ja itaalia kombel musitades läksime lahku. Vaat, sellised lood! Järgmisel aastal on kavas minna Sardiiniasse tagasi, sest jõudsin tutvuda ainult pisikese osaga saarest, mis on tervikuna  umbes pool Eesti territooriumi suurusest. 

Anneli Treumuth