Uusaasta pidustused Itaalias

Ajaloost on teada, et ettepaneku uut aastat tähistada tegi Rooma jumal Giano (eesti keeles Janus). Tema võimuses oli avada kõik uksed, väravad, südamed ja sünnid ning seetõttu hakatigi aasta esimest kuud nimetama jaanuariks. Januse üks naistest kandis nime Jana, seega on Januste ja Janade käes jaanuarikuu võtmed. Kujutan ette,  et  1. jaanuaril, või üldse jaanuaris  sündinud lastele võiks selle jumala järgi ka nime anda.  Itaalias nimetatakse uusaastapidustusi “capodanno”, mis lahtiseletatult tähendab capo-algus või pea ja anno on tõlkes aasta.

 Jumal Janus ei osanud muidugi aimata, et tema algatus võtab nii tohutud pöörded ning et enamik maailma rahvastest lähevad sel päeval peast täiesti segi. Itaalias näiteks, on alates VII sajandist neid pidustusi peetud  eriti maniakaalsel kombel. On olnud ajad, mil 31. detsembrit ehk San Silvestro päeva mäletavad  minu siinsed lähikondlased kui hirmuööd, mil aknaluugid suleti ja lapsed pugesid kappi peitu. Eriti hull oli olukord mõistagi Napolis ja sellest lõunapoole jäävates linnades. Asi on nimelt selles, et Napolis, mitte ainult ei pillutud keskööl aknast välja vana kola, vaid lisaks ilutulestikule lasti pauku ka tulirelvadest päris tõeliste kuulidega. Minu itaalia keele õpetaja rääkis, et nende rõdu oli 1. jaanuari hommikul padrunikesti täis.  Tema sõnul vihisesid kuulid nagu rahesadu. Kuna akendest lendas välja vanu WC potte, televiisoreid, laudu, lauanõusid, siis mõistagi ei riskeerinud keegi parkida autosid elumajade akende alla, rääkimata veel tänaval jalutamisest. Kell üks öösel, hakkasid mööda tänavaid sõitma prahikoristusautod ja politsei, et korraldada tänavate puhastamist. Leebemal kujul levis traditsioon ka itaalia kesk-ning põhjapoolsetes regioonides. Näiteks Toscanas oli prahipildujate esirinnas Livorno linn ja ega  Pisa linnakodanikudki polnud süüst puhtad. Nüüdseks on saadud see vanakraami akendest välja loopimine siiski kontrolli alla ja vaesus sunnib inimesi viima oma träni vanakraami kauplustesse müügile. Mäletan,  et palju aastaid tagasi leidis see akendest vanade televiisorite ja muu kola väljapildumise komme järgimist ka Tallinnas ühes ühiselamus.

Mis toimub Itaalias aga tänapäeval? Vastupidiselt jõuludele, on üldine tendents, et  aastavahetusel ei taheta koju jääda. Õhtusöögid restoranides broneeritakse ette juba mitu kuud. Kõige soodsam vana-aastapeo osavõtutasu ühe inimese kohta algab 50.- eurost ja lõpeb nn. kesklassi jaoks 200.- euro ringis. 2011. aastal käisin 50.- eurose osavõtutasuga peol ühes turismitalus, kus pidutsejate arv ulatus umbes 100 inimeseni. Panin selga oma parima õhtukleidi, jalga kõige kaunimad tantsukingad ja sõin kodus nälja vaigistamiseks mõned suupisted ning seejärel asusime teele.  Söömisega on Itaalias sellised lood, et vana-aasta õhtusöök serveeritakse kella üheksa-kümne paiku öösel. Selleks ajaks ma tavaliselt magan või olen minestanud nälja kätte.  Tookord suutsin kannatada vapralt kella kümneni, mil hakatigi lauale kandma veini, valget leiba, sinki, vorsti, juustu ja muude hõrgutiste täiesti läbipaistvaid viilusid.  Seejärel saabusid kaks esimest käiku, mis on reeglina üks pastaga ja teine riisiga ning  kaks erinevat teist käiku, mis on alati üks kalaga ja teine lihaga. Vein toodi lauale suurte kannudega. Lõpetuseks serveeriti magustoit, kohvi ja pitsike kangemat kraami.  Seejärel algas tants ja ilutulestik. Üks noor naine tantsis laua peal, piserdas kõik külalised (kaasaarvatud minu ilusa kleidi) üle sampusega ja tegi seejärel algust striptiisiga. Mingit rahvakultuuri traditsiooni sealses turismitalus ei järgitud

Tegelik kombestik, millest Itaalia perekondades tänapäevani rangelt kinni hoitakse näeb ette, et sel ööl peab sööma keedetud läätsesid (võite kasutada   hernesupi retsepti) koos seajalavorstidega. Iga läätseke tähistab ühte rahamünti ja mida rohkem läätsi jaksad sisse uhada, seda rikkamaks saad järgmisel aastal. Seajalg aga sümboliseerib külluslikkust, sest see on toitvam kui mistahes muu liha.  Keskööl on täiesti kohustuslik süüa mõned viinamarjad, mis tähendavad seda, et kui Sul on viinamarju isegi talvisel perioodil, siis oled sa eriliselt õnnistatud küllusega. Mõistagi lendavad keskööl sampuse pudelitelt korgid ja sinna juurde serveeritakse lõiguke jõuludest ülejäänud keeksi pandorot või panettonet. Väga tähtis on avada valgustatud toas üks aken, et uus aasta saaks sisse tulla ja pimedas toas teine aken, et kurjad vaimud saaksid välja minna. Ukse taha oleks tulnud aegsasti panna üks puuvõõrik või tuulepesa. See ei lase kurjadel vaimudel majja siseneda ning oma armuõnne nimel oleks väga soovitav  puuvõõriku all suudelda ning kanda punast värvi aluspesu. Itaalia kombed on jõudnud Eestisse vähemalt selles osas, et  arvatakse olevat õnnetoov kohata aasta esimesel päeval kõigepealt meesolevust. Mida pikemat kasvu ja tõmmum, seda parem.

TÄHELEPANU!  Aasta esimesel päeval ei tohi mitte mingil juhul väljuda kodunt tühjade taskutega. Teil peab olema tingimata taskus kasvõi veidike raha. Kui selle vastu eksite, pole hiljem vaja kaevelda oma vaesuse ja viletsuse üle, sest raha on nagu taim, mis vajab kasvamiseks seemet. Usutakse samuti,  et andes 1.jaanuaril kellelegi võlgu, saate raha tagasi sajakordselt. Ma isiklikult ei ole selles küll väga kindel, kuid üritan sel aastal proovida esialgu 10 euroga J. Nagu märkasite sellest jutustusest, käib kogu nõiakunst ikka raha ümber. Seejärel panustatakse pisut ka armastusele. Järeldada võime vaid seda, et itaallased peavad esmatähtsaks raha ja armastust.  Võib-olla on neil isegi õigus. Ei saa ju meist keegi hakkama täiesti ilma rahata ega ammugi mitte ilma armastuseta.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

29. detsember 2013.a. Lugu on avaldatud "Võrumaa Teatajas" 31. detsember 2013. 

Arstiabi Itaalias,

Töötan Itaalias, Pisa linnas miinimumpalga eest ja maksan igas kvartalis makse 325.- eurot. Mul on siin oma perearst ja kõik selle riigi kodanikele ette nähtud soodustused tervishoiuteenuste kasutamiseks. Perearsti ja kiirabi teenused on Itaalias täiesti tasuta. Haiglaravi samuti. Puuduvad igasugused voodikoha ja muud sümboolsed maksud. Ravimitest on täiesti tasuta need rohud, mis on vältimatud elu päästmiseks. Näiteks ei pea maksma ainsamat senti antibiootikumide eest, mis on mõeldud mingi ägeda põletiku raviks. Kui näiteks vere kolesteroolitase on ohtlikult kõrge, siis selle langetamiseks mõeldud ravimid on täiesti tasuta. Siin peres, kus elan, on võideldud kaheksa aasta jooksul sellise haigusega nagu vähk. Kõik ravi on olnud  tasuta, kaasa arvatud 8000.- eurot maksev organismisisene valuvaigisti dosaator. Lisaks on rasket haigust põdeval inimesel võimalus osta auto 20% hinnaalandusega. Tasuta on ka südamestimulaatorid. Inimesed vanuses 65+ ei maksa arstivisiitide-, uuringute ega krooniliste haiguste ravimite eest mitte midagi. Tasuda tuleb ainult 10.- eurot juhul kui tegemist on näiteks profülaktiliste uuringutega nt. põlve ultraheliuuring, aju skannermeetodil uurimine vms. Mina olen tööealine, seetõttu maksan eriarsti esimese visiidi eest 22.- eurot ja järgnevate visiitide eest 15.- eurot. Vere- ja uriinianalüüsid, mis on ülipõhjalikud ja võtavad enda alla kolm lehekülge, maksavad 58.-eurot. Eriotstarbelised analüüsid nagu näiteks borrelioosi uuring maksab 38.- eurot, kilpnäärme vereanalüüsid samuti 38.- eurot.   Kellel on kilpnääre haige, sellele patsiendile on väga paljud uuringud tasuta, näiteks südame kardiogramm, kuid nende tasuta uuringute nimekiri on pikk kaks A4 lehekülge. Rumeenia riigi (oli ka Bulgaaria, kuid enam mitte) kodanikke ravitakse tasuta ka siis, kui neil pole olemas ühtegi dokumenti. Näiteks kui mul oleks mustlase välimus, siis piisaks öelda, et olen näiteks Cefka Badis ja kõik arstiabi on tasuta, sest kardetakse, et kui mustlasi ei ravi, siis hakkavad levima mingid jubedad nakkushaigused. Seega nemad ei pea arstiabi saamiseks makse maksma. Üldse on Itaalia meditsiinisüsteem nii inimsõbralik, et alati kui elukaaslane tuleb apteegist rohtudega ja pole nende eest mitte midagi maksnud, siis ma ikkagi ei väsi imestamast. Meie peretuttavad, USA pensionärid, on tulnud Itaaliasse elama sel põhjusel, et siin on humaanne arstiabi. Seda peavad nad üheks kõige olulisemaks põhjuseks, miks  otsustasid vahetada kodumaad. Mis puutub aga hambaraviteenustesse, siis need on siin kallimad kui Eestis. Hambutute arvu kasvades, tundub siiski, et hinnalangust on selles meditsiini valdkonnas juba võimalik märgata.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

29.november 2013.a   Avaldatud "Postimehes" 

Mida kingivad itaallased jõuludeks.

Turu-uuringud kinnitavad, et jõulukuuse all leidub riideesemeid pereliikmetele, CD, DVD plaate ja raamatuid sõpradele, veini tuttavatele ja elektroonilisi vidinaid iseendale. Traditsiooniliste mänguasjade ning maiustuste kinkimine lastele, jääb alla elektrooniliste vidinate ja  videomängude kinkimisele, ning tavatelefonid jäävad alla nutitelefonidele.

Jõulukinke hakatakse ostma kolm kuud enne jõule, kuid 49,4 % sooritavad ostu ajavahemikus 1-15. detsember ja 34,8 % kingisõltlastest tormlevad poodides vahemikus 16-31. detsember.

Kuna ma ei soovi kasutada üldistamise libedat teed, siis palun lugejatel ära kannatada veel pisut statistikat.

48, 7 % itaallastest kulutavad kinkide ostmiseks 100-300 eurot, 19,5 % panevad mängu 300-500 eurot, 8,5 % raiskavad rõõmuga   500-1000 eurot ja 3,7 % ei pilguta silmagi, kui kinkideks kulub üle 1000 euro. Teadupärast saavad nii tööl käivad itaallased kui ka pensionärid detsembris kolmeteistkümnenda palga või pensioni ning koguni 71 % ostuhulludest, ei jää ootama seda 13-ndat palka, vaid teevad ostu juba enne raha laekumist.

Lisaks ametlikule statistikale hakkasin küsitlema ka oma lähikondseid, sõpru ja koolikaaslasi, et mida nad sooviksid saada jõulukingiks. Mõned arvasid, et soovin neile kinki teha ning seetõttu vajan häid vihjeid. Kurvastuseks teatasin, et kasutan infot  vaid ajakirjanduse huvides. Niisiis, minu õpetaja soovis jõuluimet:  et Itaalia valitsus võtaks vastu mõne edasiviiva seaduse, otsuse või positiivse muudatuse. Mu elukaaslane soovis, et mitte keegi ei teeks mitte kellelegi ebavajalikke kingitusi. Ta võttis kohe tarvitusele ka vastavad abinõud ja helistas oma lähikondsetele, et mingit kinkimist sel aastal ei tule ja armastust ning hoolimist väljendatakse aasta jooksul pidevalt, mitte aga jõuluaegse „peavaluga“, mida kinkida. Pikapeale sugulased nõustusid selle seaduse muudatus-ettepanekuga. Koolikaaslased ütlesid, et nende lapsed tahavad kingiks saada kõike seda, mis on nende sõpradel, kuid tegelikkuses  kavatsevad nad lastele kinkida vaid riideid ja raamatuid. Lisaks selgitasin välja, et kogu oma teadliku elu vältel on itaallased täie südamerahuga neile kingitud vidinad pakendist lahti harutanud, õnnitluskaardi eemaldanud, ning seejärel kingituse lasknud teisele ringile st. uuesti pakkinud ja edasi kinkinud. Nüüd taipan, miks ma pole kunagi näinud, et meie kingitud õlasalle, ehteid, raamatuid kasutatakse. Selge pilt, järelikult on need  kingitud edasi oma sõpradele!

Neile, kes ei viitsi oma peaga mõelda on igas Itaalia supermarketis müügil nii-öelda „näidis kingipakid“. Seal sees on üks sampus, pudelike veini, pakk kohvi, jõulukeeks, kommipakk jms. Need koond-pakendid  on tõesti imeilusad ja sisu on suhteliselt praktiline, seetõttu on nad mõeldud kinkimiseks oma firma töötajatele, klientidele, perearstidele, advokaatidele ja miks mitte ka sugulastele ja sõpradele. Paki hind on keskmiselt 30 eurot. Lõhnaõli ja potte-panne itaallased teineteisele ei kingi. Asi on nimelt selles, et lõhnaõli kinkimine justkui vihjaks asjaolule, et kingi saaja on silma paistnud oma haiseva kehaga ja potid pannid on siiski mõeldud ju kodule, mitte personaalselt inimesele keda armastame.

Mulle isiklikult meeldib kingitusi teha, kuid tuleb tunnistada, et jõulumöll jätab mind täiesti külmaks. Ilmselt on see tingitud ealistest iseärasustest  ja jõuluvana on ikkagi laste rõõm. Omatehtud kingitusi võiks siiski teha, sest jõulud on tõesti hea põhjus avaldada hoolimist ja armastust ning tänu, just nende väikeste tähelepanuavaldustega, olgu selleks kasvõi lihtsalt jõulukaart.  Mr. Beanist eeskuju võttes, on tark tegu teha kingitus ka iseendale.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia  avaldatud ajalehes "Võrumaa Teataja" 30. november 2013.a.

Minu koolitee Pisas ja kontrollimatust immigratsioonist.

Elus mängivad rolli juhused. Kolm aastat tagasi sattusin pizzat sööma koos ühe itaalia keele õpetajaga, kelle kaudu sain teada, et Itaalias on välismaalastel võimalik keelt õppida väga soodsatel tingimustel. Selleks on üle terve Itaalia loodud CTP (Centro Territoriale Permanente) keskused, mis on mõeldud täiskasvanutele keele õpetamiseks. Aastane õppetasu on olenevalt kursuse tasemest 45 kuni 50 eurot ja õppeaasta lõpus saab sooritada eksami, mille tulemuste põhjal antakse vastav sertifikaat. Võimekad õppurid saavad ühe aastamaksu eest teha ka mitu kursust korraga. Kooli astumine mingit bürokraatiat ei kujuta, vaja on lihtsalt pass ette näidata ja õppemaks postkontoris ära maksta. See postkontori asi on küll imelik, aga ilmselt siis elektroonilisi pangaülekandeid paljud õppurid ei saa teha ja seetõttu tuleb kõigil postkontoris pool päeva järjekorras istuda enne luugi juurde pääsemist. (Itaalia postkontorid pole nõrganärvilistele, aga sellest mõni teine kord). Õppetöö toimub tavalise põhikooli ruumides ja kolmel päeval nädalas. Õpin juba kolmandat aastat ja kevadel saan sooritada C1 tasemetöö. Koolikaaslased on pärit Prantsusmaalt, Nigeeriast, Somaaliast, Kolumbiast, Tsehhist, Bulgaariast, Rumeeniast, Mehhikost, Hispaaniast, Indoneesiast….. ja samuti Itaaliast, sest Itaalias on tänaseni 10 % täiskasvanutest kirjaoskamatud. See tähendab, et 6 miljonit inimest ei oska lugeda ega kirjutada. Selline olukord on kestnud juba kümme viimast aastat ilma paranemise märkideta, sest suure sisserände tõttu araabiamaadest ning Aafrikast on kirjaoskamatute arv isegi kasvamas.  Esimene hea võimalus sotsialiseerumiseks ongi tegelikult kool, kust saab vastuseid igale pähekargavale küsimusele. Meie õpetaja, kena 60-aastane naine, on suutnud õppuritest luua sellise grupi, mis meenutab pigem perekonda kui akadeemilist klassi.  Ta organiseerib ka kooliväliseid üritusi, nagu ühised jalutuskäigud, rahvustoitude õhtud, kohtumised linnavõimudega ja piknikud. Imelik on see, et õpetaja, olles filoloog, ei oska isegi algtasemel ühtegi teist võõrkeelt. Olevat koolis õppinud pisut prantsuse keelt, kuid ei mäleta sellest midagi. Õpikud on täiesti värsked, st. praegu õpin raamatust mille väljaandmisaasta on 2013.  Raamat põhineb Itaaliat puudutavatel statistilistel andmetel, kultuuril, poliitikal jms. igatahes on raamat paks ja raske nagu telliskivi, kuid väga huvitav.   Itaallastele seal armu ei anta ja välja on toodud kõik nende head ning vead. Näiteks on seal kirjas, et Itaaliat kimbutavates hädades on põhisüüdlased raske ajalugu täis võõrvallutajaid,  katoliku kirik ja maffia. Iga peatüki järel toimub kirjalik teadmiste kontroll ja hindamiseks on punktisüsteem kus maksimaalne punktide arv on 100. 

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis oma kooliteest. Lähen kooli jalgsi ning teekond on pikk ligi kolm kilomeetrit. Niipea kui nina koduuksest välja pistan, tervitavad mind igal nurgal aafriklased, kes kõik tahavad müüa möödujatele pabertaskurätikuid ja vihmavarje. Tegelikult on nad nn. „parkimise korraldajad“. Igaüks, kes soovib autot parkida, peab süsimustadele noormeestele maksma vähemalt ühe euro, seejärel panema raha ka parkimisautomaati ja kui seda ei tee, võib juhtuda, et autot kriimustatakse mingi terava esemega või antakse autole paar vihast jalahoopi. Politsei ja tegelikud parkimispolitseinikud ei vii isehakanud ärimehi minema, vaid teevad neile vaid aeg-ajalt märkusi, et „pange praht ikka prügikotti, jms.“ mida nad ka teevad.

Seejärel kohtan ristmikul vähemalt kolme rumeenlast, kes ei müü midagi, äärmisel juhul pakuvad autodele esiklaasi pesemise teenust ajal, mil valgusfooris on punane tuli. Mõistagi tuleks neile kõigile anda üks euro. Kust ma tean, et tegemist on rumeenlastega? Aga kui kerjused raskest tööpäevast ära väsivad, siis ootab neid meie maja taga Rumeenia numbrimärgiga auto. Pangaautomaadi all istub samuti üks inetu ja karvakasvanud kerjus, juhuks kui kellelgi tuleb mõte sularaha võtta, siis on tingimata vaja anda ka kerjusele üks euro. Järgmisele ristmikule on suisa elama asunud mustlaste suurearvuline perekond. Seal on selline suur muruplats, mis on täis mustlaste pampusid, toole, lapsevankreid (nad paljunevad jõudsalt)  ja nemad muidugi oma prügi ei pane iialgi kuskile kotti või konteinerisse. Kõik praht lendab automaatselt maha ja tuul kannab selle igas ilmakaares laiali.  Edasi kulgeb tee läbi vanema kvartali, kus kõik seinad on täis grafitit ja kirju NO TAV (treni alta velocita) , mis tähendab, „EI ÜLIKIIRETELE RONGIDELE“.  Muidugi on absoluutselt kõikidel akendel ja ustel, millest kooliteel möödun, trellid, sest itaallased oskavad pidada lugu turvalisusest. Kooli värava taga pean jupp aega kella laskma, sest värav langeb iga siseneja taga kohe lukku. Valvur, aga peab ju ka lõppude lõpuks aeg-ajalt oma asju ajama, seega tuleb tsipake oodata. Koolis on alates käesolevast aastast uus sisekorra eeskiri, mis näeb ette, et täiskasvanud ei tohi kasutada lastele mõeldud WC-d. Vastasel korral saab hukkamõistu osaliseks ja ei ole välistatud ka pedofiilias kahtlustamine.

Õhtupoolikul  häirib kahel korral  vaikset koolilapse elu lihast ja luust läbilõikav sireen, mis kuulutab lähedalasuva surnuaia väravate sulgemist, sest hoidku jumal, kui keegi sinna nelja meetri kõrguste müüride taha lõksu jääb.  Jah, Itaalias suletakse mõned väiksemad surnuaiad isegi päevaseks siestaks, rääkimata ööpimedusest. Mõtlen ikka, et miks ei võiks surnuaia väravate sulgemisest teavitada valjuhääldajast tuleva hoiatusega, aga EI! Tavaks on sireen!

Kontrollimatu sisseränne on sundinud itaallasi võtma tarvitusele täiendavaid turvameetmeid, mida Eestis veel ei märka, kuid võib-olla oleks viimane aeg ka  eestlastel endale teadvustada, et Eesti piir ei lähe enam Valkast vaid Maltast ja kõik, mis on hästi või halvasti teistes EU riikides jõuab suure tõenäosusega ka meie Maarjamaale. Lisaks lubas Itaalia president alustada vangidele amnestia andmist.

 Itaalias pole olemas sellist asja nagu toimetuleku toetus, niisiis…. mis te arvate,  mil viisil tuhanded vangist vabanejad, miljonid töötud ja võõra keele ning usutunnistusega immigrandid oma igapäevase leivakääru kätte saavad? Võib-olla tuleb tõesti otsida tõde piiblist, kus kerjustele annetamine on lausa vajalik. Pole ju meeldivam, kui inimestele tungitakse kallale tänaval ja rebitakse käest kott, murtakse sisse korterisse või autosse, varastatakse isegi surnud haudadest ja nõutakse laiba tagasisaamiseks omastelt lunaraha. Tundub õudne, kuid nii see on.

Pildil via Garibaldi "kaunistatud " majasein.

10.nov.2013.a. avaldatud "Sõnumilehes"

kastanipidu turismitalus

Toskaana on kuulus kastanikasvatamise piirkond Itaalias. Meil Põhja-Euroopas kasvab ainult hobukastan, mille viljad pole söödavad. Vahemeremaades aga kasvab harilik kastan, mille viljad on aidanud rahval ellu jääda rasketel sõja ja näljaaegadel. Harilik kastan tahab kasvamiseks vähemalt 600-700 meetrit merepinnast ja vajab rohkesti niiskust, seega leidub teda mägedes. Haigused ja putukad on viinud suured kastanimetsad hingusele, aga palju talupojad on mitmetes mägipiirkondades need uuesti istutanud ja elatuvad kastanitoodete müügist. Käesolev aasta oli liiga põuane ja taaskord kimbutasid kahjurid, seetõttu langes saak ja tõusid loomulikult hinnad. Talupojad nõuavad riigilt ikalduse toetust…..kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!  Jutt pidi tulema hoopis kastanipidudest ja laatadest, mis leiavad aset iga-aastaselt just oktoobris. Niipea kui ilmuvad tänavanurkadele grillitud kastanitega kauplevad hiigelgrillid, on selge märk sellest, et sügis on käes, kuigi õues võib veel vabalt temperatuur ulatuda 29 kraadini (nagu näiteks täna, 26.oktoobril, mil lugu kirjutan).  Kuna me oleme Pisa matkabussi assotsiatsiooni liikmed, siis igal aastal saame kutse osaleda kastanipeol. Aga kahjuks on alati juhtunud nii, et  kui registreerimistasu tormame maksma on osavõtjate arv juba täis. Sel aastal lõpuks õnnestus saada jalg ukse vahele, maksime 25.- eurot nägu  ning jäime õhinal pidu ootama. Programmi pealkiri tõotas maksimaalset lõbu ning pillerkaar pidi kestma kaks päeva. Sõitsime turismitallu kohale täpselt programmis määratud kellaajaks st. 15.30 mil pidi algama  muusika ja grillitud kastanite maiustamine ning rohke veiniga allaloputamine. Hetkel, mil neid ridu kirjutan, on möödunud juba kolm ja pool tundi ning mingit pidu pole ollagi. Kohal on umbes 25 matkabussi ja vähemalt 60 inimest, kõik jutlevad gruppides, istuvad rahulikult pinkidel, peletavad sääski. No mis siis, et ei alanud pidu kell 15.30 !!! grillpannide tooja hilines ja muusik jäi haigeks, lööge laulu kui igav on, iga väikese asja pärast pole vaja viriseda! Ja kell 20.00 algab  õhtusöök, seega midagi pole ju katki. Iga kord kui kirjutan artikleid Itaaliast, mõtlen, et nüüd aitab irooniast!!!! Annan alati endale tõotuse, et edaspidi kirjutan vaid rõõmust rõkkavaid ja üdini positiivseid lugusid…..aga ei õnnestu.  Mitte ei harju ära, et kõik üritused algavad heal juhul vähemalt paaritunnise hilinemisega, aga halvemal juhul viietunnise viivitusega.  Eestlased oleks selle aja peale ammu löönud kokku õlle ja viinaklaase, kuid itaallased vahivad kristallkainelt üksteisele otsa ja ei nurise.  Tund aega on veel kannatada, juba on läinud pimedaks, rahvas jalutab ringi taskulampidega. Kes ütles, et itaallased on temperamentsed, see näidaku mulle ühte koleerikut sel maal! Ma ise pole küll kedagi kohanud. Kui Beppe Grillo välja arvata (aga selle jätame teiseks korraks).

Kell 19.50 hakatakse tõesti lauda katma ja peagi tuuakse kohale leib ning vein. Sellele järgnevad vaagnad eelroogadega, singid, juustud ja soojad õlis friteeritud saiakesed. Niipea kui suupistete vaagnad tühjaks saavad, tuuakse kohe esimene pearoog milleks on seene-risotto ja seejärel teine pearoog: tagliatelled metssea-raguuga.  Veini voolab ojadena ja lauale kantakse teine käik. Selleks on metssea carre` ja pardipraad ahjukartulitega, lisandiks salat. Lõpetuseks tuuakse lauale kuum õunakook, kohvi, oma talus valmistatud amaro- liköör ja viinamarjaviin grappa. Muide kõik toidud on talu ümbrusest. Neil on lopsakaim juurviljaaed ja priskeimad pardid, mida eales olen näinud. Jahimehed jalutavad ringi püssid seljas ja metsloomad kütitakse sealtsamast mägedest. Enne pidu lugesin internetist, et kastanitest saab teha vähemalt 160 erinevat toitu kuid sellel nn. kastanipeol pole neist ühtegi! Järgmisel hommikul kell kümme on kogunemine ja igale perekonnale antakse kätte kotitäis kastaneid. Neile tuleb ise terava noaga  teha sisselõiked ja seejärel suurte pannide peal grillida. Pannide põhjad on pisikeste augukestega ja grillimine käib suures kaminas elava tule peal.  Meie kastanid saavad valmis, kuid veini veel pole. Asi on selles, et grillitud kastanid on üsnagi jahused ja ilma veinita neid ei sööda. Samas aga on kellaaeg veini joomiseks liiga varane. Niisiis tuleb oodata veel paar tunnikest, et veini rüübata tunduks juba sündsam.  Niipea kui kell saab üks kantakse lauale ahjus küpsetatud imemaitsev lasagne. Selle lõunasöögi nimetus oli programmis „pranzo libero“ ehk „vaba lõuna“, mis tähendab seda, et igaüks võib lauale tuua lisaks ka kodunt kaasavõetud kraami.  Naised toovadki liudadel rulaade, salateid, saiakesi ja mehed limoncellosid ning muid omavalmistatud likööre. Kõik muidugi ülimaitsvad.  Lõpuks mängime veel tombolat, mis on umbes bingo-loto taoline mäng, aga palju huvitavam. Kui 6 eurot ilma võitmata saab maha mängitud, algab kojusõit.

Olen Itaalias käinud nii mitmetelgi pidudel: pulmas, ülikooli lõpupeol, naistepäevapeol ja nüüd siis kastanipeol, kuid need on olnud ainult ühed suured söömapeod. Lõpetuseks võin öelda, et itaallased oskavad süüa, kuid nad oskavad ka juua. Purjus inimest pidudel ei näe ja peo lõpus piirdutakse alati vaid ühe pitsi kangemaga. Seda kunsti eestlased pole selgeks saanud.
   Avaldatud "Eesti Ekspressis" ja "Võrumaa Teatajas" 29. oktoober 2013

Sügispilk itaallaste keldritesse, sahvritesse ja ravimtaimede riiulisse.

Võin käsi piibli peal vanduda, et Itaalia linnaelanike kortermajade keldrites on vaid autogaraazid ja kui auto kõrval peaks olema pisutki vaba ruumi, siis seal on vana kola. Korteri sisemuses asuvates panipaikades, aga on hoiul kasutu kraam, mida võib-olla kunagi tulevikus läheb vaja. Ravimtaimi ei ripu „kunksmoori“ köögi kombel, mitte ainsamaski ruuminurgas. Need üksikud linnakodanikud, kes pärinevad nn. ürgajast ja nostalgia mõttes keedavad talveks mustikamoosi ning tomatikastmeid, elavad tavaliselt eramutes või ridaelamutes, kus on võimalik hoidiseid jahedamas ruumis säilitada. 

Elan Pisa linnas, mille elanike arv koos eeslinnadega ulatub ligi 100 000-ni ning käesoleval sügisel olen näinud vaid kahte inimest, kes koos minuga linna lähiümbruse tühermaadel viigimarju korjasid.  Viigimarjad küpsevad puu otsas nö. järkjärgult ja iga kord kui läksin „marjule“ võisin olla raudkindel, et keegi teine pole minust ette jõudnud.  Saak oli väga rikkalik ja ulatus parematel päevadel 40 kilogrammini, mille keetsin kõik moosiks. On väga raske mõista, miks  rahvas suhtub ükskõikselt ülimaitsvate viljade all lookas olevatesse puudesse.  On ju teadupoolest majanduskriis, 40% noortest on töötud, riik ägab immigrantide koorma all JA MITTE KEEGI EI KORJA ei kreeka pähkleid ega viigimarju, kusjuures nende kilohind supermarketites ulatub  7-8 euroni. Ma pole näinud mitte kedagi, kes  korjaks loorberilehti, rosmariinioksi, saialilli, salveid, lavendlit jms., mis kõik kasvavad looduses täiesti vabalt ilma inimliku hooleta. Lõuna-Itaalias märkasin pidevalt, et mõned linnaelanikud korjasid metsikult kasvavat apteegitilli ja nurmedelt mitmeid erinevaid taimi, mida sobis potti panna või kuivatada, kuid Põhja-Itaalias seda ei näe.

Maaelanike keldrites on muidugi asi täiesti teistsugune, sest nemad on ju need, kes linnarahvast toidavad. Maarahva keldris on vein ja oliiviõli ning tomatikastmed kindlal kohal.   Ajakirjanduslikust huvist käisin sel sügisel viinamarjaistanduses tööl ja selle veinimõisa pere tööpuuduse üle ei kurda :)

Itaallased on teoreetiliselt vägagi teadlikud tervislikust toitumisest, mahetoodangust, ravimtaimedest, kuid nad leiavad siiski, et hoopis mugavam on ravimid osta apteegist ja moosid-mahlad supermarketist. Loodustoodete apteegid ehk erboristeriad on klientide poolest vaesed, aga tavalises apteegis peab sisenedes kohe võtma järjekorranumbri, sest rahvast on seal alailma. Pisa linnas on aasta tagasi avatud ka mahetoodangu kauplus koos taimeravi apteegiga, kuid hetkel on see suletud, sest toimub omanikuvahetus. Hinnad mahetoodangul on 3 kuni 7 korda kõrgemad muust toodangust. Kui näiteks tavalises supermarketis maksab makaronitoodete kilo ühe euro ringis, siis mahemakaroni kilohinnaks tuleb 6 eurot. Supermarketi oliiviõli  maksab umbes 3 eurot liiter, mahetootja juures aga vähemalt 12 eurot liiter. Kui tavalises poes maksab aedoa kilo näiteks 1 euro, siis turul on kilohind 7 eurot, kusjuures kauba juures ei olnud isegi mahetoodangu silti. Siit järeldub, et kui ma kulutan reaalselt söögi-joogi ostmiseks 200 eurot kuus, siis puhtaid loodustooteid tarbides kuluks  vähemalt 3-6 korda suurem summa.  Seega on tarbijatel 3 valikut:

1.     Kulutada ühe kuuga kõik oma säästud mahetoidule ja järgmisel kuul paastuda.

2.     Hakata sööma kolm kuni seitse korda väiksemaid koguseid, kuid see-eest mahedaid. Figuuri nimel tasub kaaluda seda varianti.

3.     Elada nii kaua kui jumal elupäevi annab, aga süüa väetiste, umbrohutõrjete ja putukamürkide abil kasvatatud kraami, kuid mis on siiski tervisekaitse poolt kontrollitud, et mürkide tase ei niidaks kohe jalust maha.

Mis puutub ravimtaimedesse, siis neid kasvatavad Itaalias vastavalt sellele tegevusele spetsialiseerunud talud. Mingit rahvahulkade poolt  initsiatiivi ülesnäitamist ei toimu ja rahvas metsast ning aasalt lisa ei korja. Üldrahvalikult on levinud nipp, et  külmetuse puhul tarvitatakse meega segatud sidrunimahla ja kui see ei aita siis „apteek avita“ kuni antibiootikumideni välja! Mina segan meega ka aaloe mahla, kuid see on itaallaste jaoks liiga mõru ja sellist piinamist nad ei kannata.

Kuna Itaalia on vananeva rahvastikuga riik ja pensionid on siin ikka tunduvalt suuremad kui Eestis ning toiduga seotud teemadele pööratakse palju rohkem rõhku, siis on selge, et aeg-ajalt lubab terviseprobleemide ennetamisele mõtlev  itaallane endale ka kallimat toidukraami. Kuid mingit küünarnukkidega tunglemist mahetoodangu lettide ees ei ole ega saagi olema, sest talutav  hinnavahe oleks  maksimaalselt 30% kuid mitte mingil juhul 300-600%!

Miks aga rahvas ei tegele koriluse ja moosikeetmisega, kuigi aiamaalappe on ka linnarahval? Põhjus on lihtne. See põlvkond, kes praegu on 30-50-aastased, on kaotanud vastavad traditsioonid ja huvid. Selle põlvkonna emad-isad on pealesõjajärgsel elatustaseme paranemise perioodil hoidnud oma võsukesed eemal raskest tööst ja seljaküürutamisest. Kui poest on kõike saada, siis milleks vaeva näha!? See põlvkond isegi häbeneb tegeleda korilusega, mida näitab fakt, et meist kõnniti mööda suure kaarega kui puu otsast pähkleid küünitasime.  Aga päevade viisi kodus pidžaamaga ringi uimerdada ja oma ema-isa kapi taga põõnata ning nende pensionist elada, seda nad miskipärast ei häbene.

 Meil on nüüdseks  suur külmkapp ääreni viigimarja moose täis ja kuna nendest enamus on mõeldud kinkimiseks, siis on ka jõulukingitused kõigile sugulastele ja sõpradele  olemas.  

Anneli Treumuth, 10.10.2013 Pisa, Itaalia

Artikkel on avaldatud ka Võrumaa Teatajas 26.oktoobril 2013 

   

Püha õhtusöömaaeg budismi instituudis Toskaanas

Kuna meie, 1950-ndatel sündinud põlvkonna, ainus religioon oli usk helgesse kommunistlikku tulevikku, siis peale raudse eesriide langemist on mul pidevalt olnud kange tahtmine teada saada, mida meie eest isakesed Hrustsovid ja Breznevid ligi pool sajandit varjasid ning surmapatuks pidasid.  Juba ammu tahtsin piiluda usumeeste telgitagustesse. Aga tuleb välja, et vähemalt budistidel polegi midagi varjata, pole luukeresid kapis, ega liiga palju mooniseemneid söönud karjuslaste hallutsinatsioone inglitest ning Madonnadest. Kuna vanas eas ma nagunii ei suudaks ära õppida selliseid mõisteid nagu stupa, mahajaana, sangha, suutra, thankad jne, siis otsustasin minna kergema vastupanu teed ja süüa instituudis koos targematega üks õhtusöök. Rääkisin augu pähe oma Itaalia perekonnale ja püüdsin korduvalt selgitada, et budistid on taimetoitlased. Õhtusöögi broneerisime telefonitsi ja kuigi oleks pidanud minema selle eest maksma kaks ja pool tundi enne söögi algust, jäädi meid siiski uskuma, et tuleme ja maksame vahetult enne sööma asumist.  Õhtusöögi hind on 10 eurot.

Instituut Laama Tsong Khapa, asub Toscanas, Pomaia nimelises asustatud punktis, ligi 40 kilomeetrit Pisast lõuna suunas. www.iltk.org  See on minu arust üks kaunimaid paiku terves maakonnas ja asub keset kõige tüüpilisemaid Toscana künkaid, küpresse, põlde ja mõisaid. Budistidel on õnnestunud enda käsutusse saada üks mõisa ja lossi ristsugutise moodi imposantne hoone, kus toimuvad huvilistele õppepäevad. Ööbimisvajaduseks on ehitatud hulgaliselt armsaid bungalow tüüpi majakesi. Need, kes ei soovi osaleda instituudi töös, võivad sellegipoolest seal puhkust veeta. Ööpäev koos kolme toidukorraga maksab 38 eurot inimese kohta. 

Instituudi territooriumile jõudes hakkas minu Itaalia perekond tegelema peamiselt sääsetõrjevahendi pritsimisega oma tundlikele jalakestele ja ümbruskonna kasside silitamisega. Aruteluks tuli ka kasside taimetoitluse võimalikkus planeedil Maa.  Tuletasin neile meelde, et see pole restoran ja toit tuleb iseteeninduslikus korras lauale tuua, seistes eelnevalt pikas järjekorras. Õnneks lasti meid järjekorras ette, sest viimaseks jäeti need külastajad, kes polnud ettetellimist vormistanud. Menüüs olid kruubisupp köögiviljadega (kapsas, kartul, porgand jne.), läätsesalat millele oli lisatud maisi, hautatud spinat, mis oli maitsestatud vist sidrunimahlaga, keedetud aedoad, värske rukola, penned tomatikastmes, riisi ja sojajahust valmistatud kotlet, mis oli paneeritud riivsaias, leib ja lõpetuseks meloniviilud, üliküpsed viigimarjad ning persikud. Joogiks vesi. Igaüks sai valida toidud, mida isikliku prognoosi kohaselt oleks meelsasti suutnud ära süüa. Lauale oli asetatud toidupalve, mida üritasin kõigile ette lugeda, kuid mind ei kuulatud. Üldjoontes taheti toidupalvega öelda seda, et toit on nagu ravim, mida tuleks süüa vaid keha varustamiseks vajalike ainetega.  Üks vanem proua meie seltskonnast küsis, et mis lihast kotlet on tehtud? Vastasin kulmu kergitamata, et riisist ja sojast, seepeale maitsesid kõik kotletti vaid  raasukese ning jätsid söömata. Suppi meie seltskonna härrasmees Carlo ei söönud, maitses ja lükkas eemale.  Mingeid muid toite ta samuti ei proovinudki. Annetasin talle oma puuviljad ja leivakääru. Puuviljad sõi ära, leiva jättis järele. Prouad Lucia ja Amelia jätsid järele lisaks ka neli kääru leiba, mille kohta tegin neile märkuse, et budismile on ahnitsemine võõras ja toitu tuleks suhtuda austusega. Kui ei söö, siis pole ka vaja oma taldrikuid täis laduda. Sellest märkusest tekkis ebameeldiv üllatusmoment, mis kestab praeguseni, sest ma peaksin hoidma oma arvamused endale. Toidu sõid jäägitult ära ainult Giada, kes on suur tervislike eluviiside pooldaja, mina ja Franco. Kõht sai tõesti täis, sest kruubid vist jätkasid paisumist. Laudades istus sadakond inimest. Kõik piirdusid vaid ühe taldrikutäiega ja ma ei näinud, et toitu oleks järele jäetud. Lõpetuseks tuli muidugi nõud kööki tagasi viia ja sorteerida toidujäätmed sel viisil, et kompost eraldi ja salvrätikud paberikorvi. Taldrikud eraldi esimesse pesuvanni ja noad-kahvlid teise ning klaasid kolmandasse vanni. Kuna Budistide territooriumil on suitsetamine rangelt keelatud, siis märkasin kuidas ühe suitsunäljas naise käed peale õhtusööki värisema hakkasid. Usun, et omal jõul ta hiljem sigaretti enam põlema ei saanud.

 Nagu lugeja juba aimab, lõppes meie pere „püha õhtusöömaaeg“  ühes pizza-baaris, kus Carlo tellis endale suure singipizza ja ühe sellise magusa pizza, mis on valmistatud põhimõttel nagu minu lapsepõlve  suhkrusai, millele pandi pisut vett, siin aga pannakse oliiviõli. Pizzade allaloputamiseks oli vaja ka ohtrasti õlut.

Siinkohal ei imestaks et Carlo on paks nagu kümnendat kuud rase olev elevant ja põeb suhkruhaigust ning budistide söögilauas käitumine meenutas mulle lasteaeda, kus pisikesed songivad toidus ning lõpuks lähevad koju ning pugivad krõpse ja pizzat.  Teised sõid veel lisaks jäätist ja jõid öisele ajale vaatamata kohvi, selleks et hiljem lasta endale kalli raha eest teha unetuse ravi. Mõistsin jäädavalt, et mingit nirvaanasse jõudmist või valgustushetke pole mõtet loota, selline asi jääb tuhandete valgusaastate kaugusele.

Anneli Treumuth, Pisa, Itaalia

avaldatud ka Eesti Ekspressis 03.10.2013

Costa Concordia jaluleupitamise erakordne protsess.

Costa Concordia ülestõstmise enneolematu protsess.

Kuna 16. septembri varahommikul on Giglio saarel tugev äike, algab laeva ülestõstmine hommikul kella kuue asemel hoopis kell 09.06. RaiNews24  katkematu otseülekanne naelutab mind terveks päevaks televiisori ette, et fikseerida selle ajaloolise sündmuse puhul eetrisse jõudvad intervjuud,  tehnilised andmed, vraki rotatsiooni kraadid ja sentimeetrid.  Kohe teleülekannete algul, avaldub itaallaste imetlusväärne iseloomujoon:  see on võime iseenda üle nalja heita. Heidetakse õhku väide,  et operatsiooni õnnestumine suudab taastada maailma üldsuse usu itaallaste intelligentsi, mis vahepeal on suure kahtluse alla sattunud.

Vahetult eelmistel päevadel enne operatsiooni on paigaldatud hulgaliselt  kaameraid nii laeva sisemusse, merevette, sadamakaile ja muulidele . Välja on „müüdud“ ka õhuruum laeva kohal, sest tegevust filmitakse ka helikopteritelt.

16.septembril lihtsurelikud  saarele enam ei pääse, sest saarel tohivad ringi liikuda vaid umbes 400 akrediteeritud ajakirjanikku,  saare elanikud ja spetsialistid, kes on seotud ülestõstmise tehnilise teostamisega. Viimastel andmetel oli spetsialistide arv tõusnud 500-ni ja tööde juhtimiseks  on moodustatud 11 insenerist koosnev staap.  Töödega loodetakse lõpule jõuda 12 tunni jooksul.

Esimese kahe ja poole tunni jooksul suudetakse laeva kergitada 10 cm ehk 6 kraadi. Edaspidiseks kiiruseks prognoositakse 5 kraadi tunnis. Õige pea hakkabki vee alt paistma umbes vaksajagu pruunikaks  tõmbunud laevakeret.  Kohe toimub ka  pressikonverents, kus tõtt-öelda pole veel millestki rääkida.  Küsimustele lihtsalt pole veel vastuseid, mingit ohtu keskkonnale ei täheldata ja olukord tundub olevat kontrolli all.  Jääb üle vaid oodata sündmuste arengut.

Emotsioonide üleskütmiseks intervjueeritakse telestuudios neid inimesi, kellel on tõepoolest sündmusega seoses valusaimad mälestused.  Oma üleelamistest räägib laevahuku öösel ime läbi pääsenud ja viimaste hulgas päästepaadiga maale toimetatud  naine Francesca Sinatra, kes nuttes meenutab, kuidas reisijad olid õnnetuse ööl täielikus teadmatuses ja et korraldus evakueerumiseks anti alles 50 minutit peale kokkupõrget veealuse kariga. Viimased ellujäänud reisijad said maale aga alles 8-10 tundi peale laevahukku. Teiseks on stuudiosse kutsutud laevahuku ööl kadunuks jäänud india päritolu meeskonnaliikme Russell Rebello vend Kevin Rebello, kelle silmis keerlevad samuti pisarad, kui ta meenutab laeva juhtkonna ebaprofessionaalset tegutsemist  laevahuku ööl.

5 tundi peale „parbuckling“  operatsiooni algust kantakse telekanalite vahendusel üle peamiselt vaid skemaatilist kujutist, kuidas tehniliselt peaks rotatsioon lõplikult teoks saama ja samuti olukorda saarel, kus sadade inimeste pilgud ja kaamerad on naelutatud toimuva jälgimisele.  Sergio Girotto, Greenpace Manager räägib sellest,  et laeva meeskonna hulgas leidus inimesi, kes ei osanud inglise keelt, see räägib ülimast võhiklikkusest.  Samuti on jätkuvalt kõne all  suurte ristluslaevade sisenemise keelustamine hapra ökosüsteemiga sadamatesse, näiteks Veneetsiasse. Kõneks tuleb ka laeva maksumus, mis  2006.a. oli  450 miljonit eurot, praeguseks hetkeks aga ulatub päästetööde kogumaksumus erinevatel andmetel isegi kuni 700 miljoni euroni, mis pole mõistagi lõplik summa, kuna laev jääb saarele veel vähemalt üheks aastaks.   

Kella 15.35-ks  on tõstetud vrakki 8 kraadi, kriitilised punktid  olevat aga 25 kraadi ja 45 kraadi juures, kuid lõplikult on vajalik saavutada 65 kraadine rotatsioon.   

Kell 16.20 toimub järjekordne pressikonverents. Küsimused on naiivsed ja ei paku midagi uut.  Näiteks küsitakse:  „kas kuni käesoleva hetkeni pole veel laevast väljunud reovett?“ Laev on tegelikult saanud juba osaks merest, seal sees elavad kalad ja veetaimed, iga kuupmeeter vett, mis kuskilt välja pumbatakse läbib puhastusfiltrid. Muidugi on võimalik veelgi mõne toru  purunemine või deformatsioon kuid massilised kogused kütuseid ja õlisid ning kemikaale on suudetud 20 kuu jooksul laevast eemaldada.  Jäänud on külmikud, telerid ja hüdraulika, kuid need ei hakka lekkima sel määral, et põhjustaks  pöördumatu ökokatastroofi.

Kella 18.40-ks õhtul on ilmnenud rotatsiooni protsessis teatud takistused, mis seisnevad laevakere ja selle ümber veetud kettide  mitte plaanipärases liikumises. Takistuste likvideerimine nõuab umbes tund aega. Selgeks on saanud, et 12 tunnist ei piisa operatsiooni täideviimiseks.  Loodetakse siiski, et enne koitu on laevakere suudetud viia soovitud asendisse. Kuni selle hetkeni on laevakeret suudetud  liigutada 10 kraadi.  Tasapisi hakatakse veega täitma laeva vasakule küljele keevitatud hiiglaslikke mahuteid. See kiirendab tunduvalt laeva rotatsiooni. Telekanalid kordavad pidevalt informatsiooni, mis puudutab 13. jaanuaril 2012 toimunud katastroofi. Rõhutatakse, et õige tegutsemise korral oleks suudetud inimohvreid vältida.  Laevas viibinud reisijad meenutavad paanikat, hilisemat närvisüsteemi kokkuvarisemist ja sisemist soovi, mitte iialgi sündmuspaigale tagasi pöörduda.   

17.septembri öösel kell 04.00 on laev õigesse asendisse pööratud. Laeva parem külg on rusudes kuid võit on käes. Kõlab laevasireen ja rahvas juubeldab. Veel hommikuste uudiste ajal pidutsevad kõik, kes jaksavad jalul püsida. Usk itaallastesse on taastatud! J

Anneli Treumuth
Avaldatud "Postimehe" välisuudistes ja ajalehes "Võrumaa Teataja" 29. september 2013 

Pisa

Itaalia

Crostata retsept! Loogiline järg viigimarjade loole

Crostata on marmelaadiga valmistatud kook. Marmelaadi nime tohib kanda tegelikult ainult apelsinidest valmistatud "tahke moos". Teised marjad peavad leppima selle teadmisega,  et neist keedetakse lihtsalt moosi, nn. composta või confettura. Crostata on itaallaste peakestes fikseeritud aga koogina, mida küpsetatakse vaid talvel, sest suvel süüakse ju jäätist. Olen leidnud sellele ka paar õigustust. 1. ka meie teeme piparkooke vaid talvel, mitte Jaanipäevaks 2. suvel on niigi kuum ja kui siis veel praeahi käiku lasta, muutub köök krematooriumiks. Talvel seevastu on mõnus kui praeahjust soojus ja magusad lõhnad kodus ringi hõljuvad.
Crostata peale sobib nii vaarika, mustika, aprikoosi, jne.jne....kui ka muidugi VIIGIMARJA moos.
Taigna nimi on pasta frolla, mis  valmistatakse nii:
100 gr võid (ruumitemperatuuril)
150 gr suhkrut
300 gr jahu
1 muna tervelt ja üks munarebu
 Või tuleb puulusika ja suhkruga segada, siis jahu, seejärel muna ja üks munakollane ,võib lisada ka riivitud sidrunikoort. Käed peavad olema külmad ja vormida tuleks sellest segust  üks taigna pall. mis pannakse toidukilesse mähitult pooleks tunniks külmkappi puhkama.

Seejärel jätta  umbes kolmandik taignast eraldi ja kaks kolmandikku suruda näppudega koogivormi. Eraldi pandud taignast tehakse koogile kenad triibud. Taignale võõbatakse kiht moosi, seejärel asetatakse paika ribad ja küpsetatakse 180 kraadi juures  30 minutit. Head isu! NB! Magusa kõrvale sobib vaid dessertvein, näiteks jumalik MARSALA.

kogu tõde viiGimarjadest (mitte lugeda ekslikult "viinamarjadest")

Kesk-Itaalias on august-september viigimarjade küpsemise kõrgpunkt. Lõunas on aeg juba läbi. Viigimarju on sadu erinevaid sorte, kuid mina olen kursis vaid kolme sordiga. Ühed on tumedad nagu sinised ploomid, teised jälle helekollased või helerohelised. Sisu on kõigil punane, mahlane, magus ja täis pisitillukesi meeldivaid seemneid. Viigimarjad valmivad ühel ja samal puul järk-järgult, üleküpsenud marjad kukuvad maha ja neist sõidetakse või kõnnitakse lihtsalt üle. Itaallasi pole näinud viigimarju korjamas mujal kui moosikest supermarketis korvi tõstmas ja jõulude paiku kuivatatud viigimarju ostlemas. Küps viigimari pole transporditav. Eile korjasime marju üle kümne kilo ja kolmandik oli juba koju jõudes ise "moosiks keenud". Tooreid või poolküpseid marju pole mõtet korjata. Mingit järelvalmimist ei toimu, poolküps mari on seest kuiv nagu saepuru ja mittesöödav. Viigimari peab olema katsudes täiesti pehme või isegi närtsinud, st. kuivamine on alguse saanud juba puu otsas. Viigimarju armastavad ka herilased, seega on nende korjamisel vältimatu paar nõela peopessa saada. Viigimarja otsast tuleb tihtipeale välja ilus valge kleepuv piim ja samuti on pisut kleepuvad ka lehed. Autos on meil mitu pudelit vett, et iga natukese aja tagant käsi pesta. Mõistagi on kõige ilusamad marjad puu ülemistel päikesepoolsetel okstel, okste allapainutamine on aga raske, sest oksad on haprad ja murduvad kergesti ning mulle ei meeldi puid räsida. Õnneks on puul ka madalaid oksi, et mitte jätta rõõmust ilma lühemat kasvu inimesi. Puud on erakordselt visa tervisega. Viigipuu võib kasvada välja asfaldipraost, maja vundamendist, kraavipervest, kaljunukist ning ei vaja seejuures pisematki hoolt. Aedades mõned siiski lõiguvad oksi ja annavad vett, kuid mingit saagi suurenemist ma sellest küll pole märganud. Pigem vastupidi. Viigimari ei säili ka kodus rohkem kui kaks-kolm päeva, seetõttu õppisin nendest tegema moosi. Marjad pestakse, lõigatakse vähemalt pooleks või neljaks koos koortega (varrenups on ka söödav, kuid ma viskan selle ära), seejärel lisatakse poti põhja punast veini, sidrunimahla ja lastakse segu keema. Seejärel olen moosi saumikseriga purustanud, lisanud  maitse järele suhkrut, ja pisikese näpuotsatäie meresoola, ning kõige lõpuks peeneks riivitud sidrunikoore, et kõik maitsed esile saaksid kerkida.  Kuumalt purki ja jahtunult külmkappi. Selgituseks tuleks veel lisada, et kui reeglina ma ei armasta magusat: üks küpsis,, amps jäätist, mistahes moos, pisike lusikatäis suhkrut kohvitassis, ajavad mul südame pahaks, siis viigimarjamoosi võin ma süüa purkide viisi ja ei mingit virinat. Ilmselt sidrunimahl annab maitsenüansi, mis kõrvaldab magusast tavaliselt tekkiva iivelduse. Kaalulangetamise olen lükanud edasi selleks ajaks, kui viigimarju enam pole.  Viigimari on rikas kaaliumi sisalduse poolest, ta ravib köha, südamerütmihäireid, kõhukinnisust jne. Lisaks on ta afrodisiaakum :)  
Peale marjade korjamist oleme kodus läinud üleni vanni ligunema, sest pisikesed tiigersääsed, kombinatsioonis herilastega ja nendesse haavadesse läinud viigimarja kleepuva mahlaga, panevad keha üleni sügelema. Siis aga vannist välja ja vutt-vutt moosi keetma! Ahh, milline eksootiline mõnu. Esimesel korral ei tulnud öösel isegi und, liiga tugev elamus rippus meeltes.

 

Moosi sobib kinkida neile, kes naudivad elu ja ei virise iga lisakalori pärast. Nüüd retsept kahe kilo marjade kohta:

2 kilo küpseid viigimarju tükeldada koos koortega, 

lisada klaas punast veini ja kahe-kolme sidruni värskelt pressitud mahl. 

Mida rohkem sidrunit, seda rohkem läheb suhkrut. sidrunikoore kollane õhuke kihike riivida tagavaraks, sest  see tuleb lisada kõige lõpus. Suhkrut lisada maitse järgi, katsetamist alustada vähem kui klaasitäiest. 

Lõpuks pisike näpuotsatäis meresoola ja riivitud sidrunikoor. Purustada segu saumikseriga ning kuumalt purkidesse. Keetmise ajal muidugi ei tohi kohe suhkrut panna, sest moos ei või ju ometi põhja kõrbeda.  Suhkur pannakse ikka kõige lõpus ja peale purustamist praktiliselt keeta enam ei saa, sest moos hüppab sel juhul potist välja.

Pannkoogid olgu menüüs järgmisel hommikul. Meie pere moosivargad on selleks ajaks juba mitu pisikest purgitäit magusat delikatessi nahka pannud.

(Kahjuks saavad seda mõnu tunda vaid soojades maades pesitsejad.)

06.sept. Pisa

Anneli

Miks ma elan Itaalias?

Elan siin hea kliima ja hea Franco pärast.  Igalt Eesti reisilt hangin endale mingi jubeda haiguse, millega võitlen siin Itaalias. Nüüd sain viirusliku kopsupõletiku. Varem olen saanud liigestepõletiku, mis on nüüdseks enam-vähem kontrolli all. Ja kui veel täiesti siiras olla, siis on Eesti mulle väike ja seal pole vist naljalt leida enam ühtegi kohta, mis poleks täis tipitud mu jalajälgi. Et see oleks kindel, siis käisin ka sel suvel veel 1000 km mööda Eestimaad nii, et isegi pisikesed samovarimuuseumid Peipsi ääres ei pääsenud mu käest. Liginen siiski 60-eluaastale ja Eesti on ennast minu jaoks ammendanud ülearugi. Mujal on ...vähemalt algul...."metsikult" huvitavam. Nojah, ja uus kodumaa, uus keel, st. itaalia keel on minu jaoks nagu la musica rilassante. 

meil käis tehnik, et vaadata üle pesumasin, mis ei võtnud enam voolu sisse

Loomulikult lähevad katki kõik kodumasinad nädalalõpus ja mõned päevad pärast garantiiaja lõppemist. Niisiis eelmise laupäeva hommikul pesumasin enam voolu sisse ei võtnud. Õnneks oli masin kindlustatud 36 kuu peale. Helistasime tehnikule ja see lubas tulla esmaspäeva hommikul. Kell 11 oligi mehhanik kohal, kergitas masina kaant, ütles, et on emaplaadi viga. Seejärel vuristas ta meile ette hinnad: väljakutse 20.- eurot, vea leidmine 30.- eurot, emaplaadi asendamine 20.- eurot ja emaplaat 90.- eurot, kokku 160.- Minult küsis mehhaanik, et kui palju ma pesuvahendit panen? Vastasin, et ühe korgitäie, mis on 50 ml. Aga vot selles ongi probleem, vaja olevat panna vaid pool korgitäit. Ja imestas, et panen valgele pesule ka Vanishit plekkide eemaldamiseks. Ai-ai-ai. Maksime ära ja helistasime kindlustusse.  seal vastas automaatvastaja, et vajuta üks, kui soovid lobiseda, vajuta 2 kui sul on mure, vajuta 3 kui kodumasin on tekitanud kahju, vajuta 4 kui masinal on sisemine rike ja nii edasi kuni numbrini 12.   Siis öeldi, et meil on vale number ja kahjudega tegeleb hoopis keegi teine, ning proovige kümne minuti pärast uuesti. Kahjukäsitleja muidugi ei võtnud telefoni ja helistasime uuesti esimesel numbril , mis on poliisil. Selgitati, et kindlustus, mis meile poes soovituslikus korras müüdi, korvab vaid pesumasina poolt tekitatud välised kahjud (üleujutus, lühise tõttu elektrikilbi mahapõlemine jne. ning seda siis 100.- euro ulatuses. seega kui korter või naabri korter saab kahju, maksad ise remondi ja sulle tagastab kindlustus 100.-  Rikkeid kindlustus ei korva.  Siinkohal ei saa jätta üldistamata: ITAALIAS ON TÄPSELT SELLINE skeem iga probleemi lahendamisel. Helista kuhu tahad, kuskil telefonid ei vasta, kuigi on internetis märgitud täpsed sekretäride tööajad. Kui kuskil siiski keegi imekombel vastab, siis vastuseid küsimustele ei teata ja palutakse helistada teisel numbril, mis aga ei vasta. Kolmandal numbril leitakse demagoogilised vastused, mis igal juhul välistavad probleemi lahendamise.Kuni lihtsalt süda saab täis ja saadad kõik "vaffan culo".Kindlustusleping on aga sõlmitud nii, et sellest ei saa aru õppinud jurist.
Anneli

Elu jooksul tehtud tööde mägi!

Mõtlen siin, et milline võiks olla see mägi, kui kokku kuhjata kõik elu jooksul tehtud tööd?. Mul tuleks viis vundamenti, oma kätega tassitud kivid ja tsement (üks neist on keldriga ja ei jää maa peale näha), mõned hooned nagu garaaz, kuurid, laut ja maja. Kui palju nõusid ja pesu on elu jooksul pestud, millise kõrgusega oleks mägi neist toitudest mida on küpsetatud,ja käsitööst, mis tehtud? Kui kõrge kuhja saaks kogu rohitud ja niidetud umbrohust ning heinast? Millise mäe teeksid kasvatatud marjad, õunad, kapsad, kartulid ja istutatud puud-põõsad. Nojah, ja loomad! Kitsed, lambad, sead, kanad, jänesed, kassid, koerad , kes kõik on olnud mu elu osa kümme aastat vähemalt. Noh, ja siis veel üks laululava, üks pesumaja, üks rahvamaja, orkester, murutraktor, halumasin ja kõik see värk, mis on külale  oma tööga teenitud. Ehh, kuidas tahaks näha seda raamatute virna, mis elu jooksul on läbi loetud!!! Aga siin, Itaalias, näen oma kondomiiniumis 40-aastaseid mehi ja naisi, kes pole triikinud mitte ainsamat püksiharu ega särki, pesnud mitte ainsamat taldrikut...no muust me ei räägi ja õhtul kui jalutama lähen, siis istuvad nemad restoranis või pargipingil, libistavad sõrmega üle mõne millimeetri paksuse Galaxy ja neist möödudes fantaseerin oma statistilisest töömäe kõrgusest.
Aga milles on probleem?
Probleem on selles, et ma ei näe seda põlvkonda, kes hakkaks maksma mulle tulevikus pensioni. Viis miljonit töötut Itaalias on tunduvalt kõrgem mägi, kui minu tehtud tööd.
Anneli

Suur palverännak matkabussiga ümber Pürenee poolsaare

Suur palverännak matkabussiga 11-26.04.2013

Selleks, et oma hinge eest hoolt kanda, olime juba aasta tagasi plaaninud tõsiselt käsile võtta Euroopa kõige kuulsamate  palverännakupaikade uurimise.  Sel kevadel viisime kavatsuse täide. Reisi kolm vaala said niisiis olema LOURDES (Prantsusmaa), SANTIAGO DE COMPOSTELA (Hispaania) ja  FATIMA (Portugal). Juulis-augustis  jätkame oma püha üritust Czestochowa  külastamisega Poolas.  

Kui keegi vaidleb vastu, et õige palverännak tehakse ikkagi vaid jalgsi või jalgrattaga, siis nii see siiski pole. Tõsimeelne palverännak tehakse täpselt nii, nagu igaüks soovib ja kuidas tervis võimaldab. Eesmärk pühitseb abinõu. Palverännaku paikades nägin spetsiaalseid busse ratastooli-inimestele, kus toolid on bussi alakõhus ja lift sõidutab inimese bussi teisele korrusele ning vahekäigus liigutab vastav tool abivajaja oma kohale.  Lourdes ja Fatima on loonud ka suurepärased parklad matkabussidele, kusjuures Fatima parkla on väga moodne ja täiesti tasuta, jää sinna kasvõi elama! Juba ammu ei kõmbita kohale vaid jalgsi. Miljonid rändurid saabuvad kohale igaüks vastavalt oma võimalustele ja rahakotile. Meie rännak osutus 5934 km pikkuseks ja matkabuss tegi selle tiiru ära 16-ne päevaga. http://goo.gl/maps/QWgJ2

Teekond Lourdesi viib läbi Provence maakonna ja seal on muidugi võimatu mitte tunda kuidas armumine Prantsusmaasse tahtele allumatult südamesse hiilib. Armumine võitleb metsikult kõrgete kiirteemaksudega ja 300 km eest tuleb loovutada 38 eurot, kuid loodus, mis silme eest mööda vilksatab, veenab mind lõplikult selles, et Paul Cèzanne`l oli siinkandis sündides kindlasti juba pintsel pihus.

Esimese öö veedame oma bussi koikus kuskil Arlesi linna tagahoovis. Hommikul olen juba enne turismiinfo tüdrukute tööleilmumist kärsitult nende ukse taga ja ootan  linnakaarti. Kujutan selgesti ette kuidas Vincent van Gogh siin kaunis linnas vihtus kahe aasta jooksul valmis 300 surematut teost. Arvutus näitab, et iga 2,4333 päeva möödudes sündis üks maal ja selline loominguline põlemine viib loomulikult vaimse tervise halvenemiseni! Igatahes 1890.aastal laseb kunstnik endale kuuli pähe. Mul on kahju Paul Gauguin`st , kes jääb oma sõpra leinama ja nad ei saa enam üheskoos baarileti taga impressionismi üle vaielda või hoopis nõustuda.  Arles aga elab vanast rasvast ja pakub turistidele nii Rooma Impeeriumi surematut võimsust  kui ka oma kunstnike kuulsust. Arlesi amfiteater on hoolimata Hitleri pommidest siiski üsna hästi säilinud ja seal käib elu ning toimuvad kontserdid. Jalutame piki Rhóne jõe kallast ja ma korrutan pidevalt nagu katkiläinud plaat „ilus, ilus, ilus“.

Õhtupoolikul jätkame teed Montpellieri suunas. Arvan, et olen juba klõpsutanud üle saja pildi hekkidest, mis tunduvad olevat pöetud maniküürikääridega, murust , mis on lõigatud nullipealt nagu Sinèad O`Connori juuksed. Põllud on nagu malelauad, ühel pool valged hobused ja teisel pool mustad lehmad. Igas talus saab osta ning degusteerida veini, oliiviõli ja asparaaguseid. Kartul on põldudel juba sõrmekõrgune, kuid viinamarjaväädid on alles tumepruunid juurikad, täiesti ilma lehtedeta. Mind paneb imestama, et väädid on nii madalad, aga tuleb välja, et see on mingi tuulekindel sort, ning ei kasvagi kõrgemaks.  Bensiinijaamasid ei ole aga kuskil. Kui meil paak juba tolmab, märkame imekombel bensiinijaama. Mitte ükski meie pangakaart pole aga prantsuse tanklale meelepärane. Siiani ootan vastust SEB pangast, miks minu krediitkaardil peaks prantslaste arvates olema viis- või veelgi parem kuus numbrit, mitte aga neli. Tundub, et eestlased on kokkuhoidlik rahvas ja neil on koodid lühemad. Tegelikult on mul Prantsusmaa teenindajatega juba varemgi olnud infarktieelseid seisundeid, nii ka seekord. Tädi, kes oleks pidanud vastu võtma sularaha teatas meile, et tal on vahetuse lõpp ja särises nii vihaselt nagu kuum rasvane pann kui sinna tass külma vett peale visata. Sularaha ta vastu ei võtnud ja lõi ukse nii kõvasti kinni et mul jäi kõrv lukku. Loogiliselt võttes peaks putkasse peale ühe vahetuse lõppu saabuma teine töötaja, kuid seda ei juhtunud. Kuigi kaartide osas olime pessimistlikult meelestatud, proovisime meeleheitel olles oma viimast ja viiendat Maestro krediitkaarti, mis on Itaalia PosteBanca poolt väljastatud. Ja see töötas, mõtelge!  Kuigi peale seda vahejuhtumit õitsesid teepervedel endiselt enelad, toomingad, kameeliad, magnooliad, lumepallid ja hekid olid  endiselt siledad nagu rohelised müürid, oli mu armumine  Prantsusmaasse hääbumas. Ööbisime Pujaudrani nimelises külakeses otse kiriku kõrval nagu on kohane palveränduritele ja märkasime juba esimesi kammkarbi-teeviitasid, mis näitasid  Santiagosse viiva 971 kilomeetrise jalutuskäigu suunda.  Lourdesi oli jäänud siiski vaid 140 kilomeetrit ja sinna jõudsime enne keskpäeva. Algul kavatsesime vingerdada kõrvale tasulisest parklast, kuid kuna bussi kanalisatsioonid vajasid tühjendamist, siis selleks tuli valida legaalne parkla ning loovutada 6 eurot.

Oli imeilus suvekleidi ilm ja peale proosalisi talitusi jalutasime püha paiga suunas. Mõlemal pool Gave di Pau jõge kõrguvad ainult hotellid, mille alumised korrused on suveniiripoodnike päralt. Teeviidad juhatavad Paradiisi nimelisse parklasse ja minitrammi peatustesse, kuid meid huvitas vaid see püha paik, kus 1858.a suvel teismeline neiu Bernadette  nägi 18 korda järjest valgesse riietatud naist, kes 16-ndal korral tutvustas ennast  Neitsi Maarjana. Ekstaasi sattunud neiu hakkas seepeale küüntega maad kraapima, kuni maapinnast tuli välja vesi, mis laienes üha suuremaks lombiks ning kaljukoobas, mis oli alati olnud kuiv, hakkas äkitselt valama pisaraid. Tüdruk nõudis kohalikult preestrilt selle imelise ilmutuse paika kiriku ehitamist. Kuna kohale hakkas voorima  miljoneid usklikke, siis 1958.aastal ehitati sinna uus ja võimas kirik.  Katoliku kirik on tunnistanud Lourdesi vee (mitte usu) tervendavat mõju ning kiriku kriteeriumide kohaselt on registreeritud 68 imelist tervenemist. Tegelikult nägime ka meie palju veekraane ja suurest kaljukoopast tilkus pidevalt vett ning mehed, naised ja lapsed ootasid erinevates järjekordades pühasse basseini minekut, et oma haigustest vabaneda. Kuigi ajakirjanduse huvides oleksin pidanud ühinema naiste grupiga, ei riskeerinud siiski minna vette, kus käivad raskelt haiged, sest minu loogika kohaselt  võib terve inimene sealt hoopis mõne haiguse külge saada. Täitsime neli pisikest pudelikest Lourdesi imeveega, et seda meie itaalia katoliiklastest sugulastele kingiks viia. Suveniirpudelid ja küünlad on kõik iseteeninduslikus korras võimalik vastavatest väljapanekutest  endale võtta. Nende juurde on paigutatud vaid soovituslik hind ja raha saab lasta annetuskastikestesse. Kel raha pole,  see krahmab kõike muidugi tasuta. Küünlaid on  saada igas suuruses, sealhulgas ka nii suuri, mida mina ei jaksaks liigutada ning  põlevate küünalde vahelt läbi jalutades on kergesti võimalik saada vingumürgitus.  Lourdes ise on ilus ja puhas linn, ning tänu neiu Bernadette nähtud ilmutustele on endiste talupoegade, puuraidurite ning lambakarjuste järglastest nüüdseks saanud rikkad hotelliomanikud, restoranipidajad ja osavad suveniirimüüjad.

Seda 15 000  elanikuga linna külastab igal aastal 5 miljonit  rändurit!  Sellisest turismiarendusest oleks meil nii mõndagi õppida. Räägitakse küll, et vaja on legendi, aga kõigepealt läheks ikka vaja erakordset fantaasiat ja sisendusjõudu. Värska tervendav vesi ja Haapsalu ravitoimega muda peaksid küll kõvasti pead murdma, enne kui külastajate arv kasvõi ühe miljonini tõuseks.  Neid mõtteid mõlgutades jätsime meiegi oma raha ühte lõunasöögi wunder-baari ja samuti postkaardiputkasse, kuna vanamoelise inimesena ostan ikka veel postkaarte.

Jätkasime palverännakut Hispaania suunas, tasusime verd tarretama panevaid teemakse ja ootasime pikisilmi, millal lõpuks näeme silti „SPAIN“ (Hispaania). Aga silti ei tulnud, ega tulnud, ega tulnudki, kuigi juba ammu olid prantsuskeelsed teeviidad vahetunud mingite  salakeelsete siltide vastu. Ja siis selgus tõde! Kuna baskid ei tunnista ennast Hispaania riigi haldusüksusena,  on nad riigi tähise halastamatult maha kiskunud. Rõdudel lehvisid hoopiski Baskimaa lipud ja loosungid kirjadega „INDEPENDENTZIA“ (iseseisvus). Hoolimata kolmekümnekraadisest kuumusest nägime meestel peas baskimaa mütse, mis on villased baretid ja mida müüakse igas poes. Mõnel oli baski puna-valge-roheline lipp võetud ümber õlgade nagu õlasall.   Baskimaast sain väga muheda reisinaudingu. Inimesed seletasid ja jutustasid meile kõike nii sõbralikult nagu oleksime oodatud nende iga-pühapäevasele meeleolukale tänavapeole, kus kõik on nagu üks pere. Saabusime Bilbaosse, Baskimaa pealinna, just pühapäeval mil linn oli rahulik, kuid lustlik. Porgandpaljad lapsed suplesid purskkaevus, turismiinfopunkt oli avatud ja me saime linna kaardi ning palju häid soovitusi ilusate roheliste trammide kasutamiseks.  Gugennheimi erakordse arhitektuuriga terasest  muuseumikoloss helkis päikeses ja Bilbao sümbol, pisike koerakutsikas oli ehitatud vähemalt kolmekordse maja kõrguseks elusatest mitmevärvilistest võõrasemadest.

  Jalutasime vanalinna kus kõnniteede sisse oli pressitud rohkesti kammkarbi märke, mis viitasid sellele, et Santiago on vaid  570 kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel. Sain juba paarikilomeetrise jalutuskäiguga 2 villi varvastele, seega jalgsi Santiagosse minek tõotanuks veel 570 villi. Ronisin rahulolevalt naeratades oma matkabussi ja lisasin Bilbao oma lemmiklinnade nimekirja.

Matk jätkus Oviedo suunas. Vältisime tasulisi teid ja seetõttu nägime muru pügamas eesleid ning roosat värvi lehmi. Oviedot tasub külastada eriti neil, kes koguvad lehma ja eeslikujulisi suveniire. Kõik sealsed poed on ennast jäägitult pühendanud   lehmakujude müümisele. Ka meid lüpsti sealsel turul nagu lehmi kui pisikese jääsalatipea eest küsiti 3.35 eurot. Turisti lüpsmine on rahvusvaheline spordiala ja see tuleb reisieelarvesse sisse programmeerida kui tunnetatud paratamatus.

Teekond ümber Pürenee poolsaare kulgeb nagu muinasjutt, paremat kätt jääb Atlandi ookean ja vasemale mäed, mis ei jää ilu poolest mingil juhul alla Austria Alpidele.  Rikkad kogu maailmast on siia kokku lennanud nagu kärbsed liimipaberile ja meil, keskmikel, pole isegi nööpnõelapea suurust platsi matkabussi peatamiseks. Niimoodi läbime Biarritzi linna, imetledes läbi matkabussi akna rikkaid ja ilusaid nende luksusrandades, justkui kalleid kalu akvaariumis.  Tuleb tõdeda, et rahvas on siinkandis töökas nagu künnihärg, sest kogu ümbritsev loodus on kujundatud ja mingeid minnalaskmise märke ei esine.  Erosiooni vastu on istutatud papleid, eukalüpte, mände, rajatud on kividest ja tsemendist vihmaveerenne, suurepäraseid teid ja viadukte. Õitemeri on nii neoonkollane, et paneb silmad kipitama ja mu silmatilkade varud kipuvad lõppema. Kuid meie rõõm Hispaania kaunist loodusest on üürike, sest taas sirutub rahakoti poole tasulise maantee nõudlik käsi. Enne Santiagot loovutame veel kümmekond eurot. Ennustame, et Santiago linna piiril pannakse ninna õhumõõtja ja lahkudes tuleb maksta sissehingatud püha õhu eest taas kopsakas summa.  Kuid nii siiski ei lähe. Santiago on täiesti tavaline linn, millel on olemas oma „Mustamäe  ja Lasnamäe“ . Jääme ööbima just taolisesse magalarajooni nagu Mustamäe Sõpruse puiestee. Hommikul võtame GPS seadme pihku ja suundume otsima Püha Jaakobi säilmeid. Leiame vaevata katedraali ja satume otse missale. Meie ees seisab üks palveränduritest abielupaar. Mu pilk jääb peatuma naise seljakotil, mis on nii õhuke nagu veretu lutikas ja selle välitaskutes on vaid kaks pisitillukest veepudelit. Naine nutab ja pisarad voolavad kogu missa aja. Mehe seljakott on suurem. Ma ei suuda keskenduda meieisa palve lugemisse, sest mõtlen pidevalt  nende kahe inimese  peale meie ees. Kus on naise vahetuspesu? Kas ta käis juba Finesterres ookeani kaldal, mis on vaid 100 km jalutuskäigu kaugusel Santiagost? Asi on nimelt selles, et Finesterres rändurid põletavad ära oma riided ja saapad. Meie küll Finesterresse riideid põletama ei lähe, sest mul on hoopis põletav vajadus kleite juurde osta. Vaatlen mehe seljakotti. Ka seal pole erilisi märke magamiskotist, ega vahetuspesust. Õnneks saab missa läbi ja käputäis rahvast alustab katedraaliga tutvumist. Leiame meiegi hoolika nuuskimise peale pisikese ukse kus on varjul Apostel Jaakobi kondid.  Need on pandud hõbetatud kirstu ja  kirst ise asub trellitatud võre taga. Aeg-ajalt viskub kirstu ette põlvili mõni kiriklane. Mul avaneb kolmas silm ja saan lõplikult aru filmist „Viimne Reliikvia“. Et selleks ka nii kaugele pidi tulema! No igatahes on see nüüd tehtud ja võib kohvikusse minna. Teel ostan endale väga ilusa Santiago kammkarbiga särgi ja mõtlen ikka veel palverändurite peale, kel olid kahtlaselt õhukesed seljakotid. Umbes kakssada meetrit katedraalist, märkan muuseumi, mis on täiesti tasuta ja jutustab palverännu ajalugu.  Oma nime külalisteraamatusse kirjutada ei õnnestu, sest meid registreeritakse arvutis. Muuseumi seinal on kaart, mis juhib tähelepanu asjaolule, et Revalist ja Dorpatist on siin käidud kuid Võrust ja Vastseliinast mitte. Mõtlen, et küll oleks tore kaardile lisada Vastseliina, kuid saali valvur loeb mu mõtteid ja krapsab toolilt püsti.  Muuseum on väga-väga huvitav ja soovitan seda kindlasti külastada, sest kellel kolmas silm katedraalis ei avanenud, sellel võib muuseumis  paremini minna. Saan teada, et Jaakob ei joonud veini ega söönud ka liha, ning et seetõttu pole mul  temaga midagi ühist.  Compostela,  Santiago linna nime taga tähendab aga seda, et selle koha lähedal kus asub linn, oli kunagi põld ja põllu kohal nägi talupoeg eredat tähte, ning mõistagi oli tegemist jumaliku märguandega. Campo on tõlkes põld ja stella on täht ning see oligi piisav põhjus, miks apostel Jaakobi järgijad tema kondid Jeruusalemmast ära tõid ning katedraali varjule panid. On ütlematagi selge, et iga endast lugupidav inimene peaks kindlasti nii tähtsat paika vähemalt kord elu jooksul külastama.

Santiagost lahkudes veendun veelkord, et kohutav tänapäeva arhitektuur on selle linna ära rikkunud. Küll on ikka inetud need kaasaegsete kortermajade kvartalid, aga vanalinnas on kõik muidugi suurejooneline.

Teekond kulgeb nüüd Porto suunas. Palverännaku tee on selles suhtes ideaalne, et puhkealadel on olemas veevõtukohad ja tualetid. Mingit vajadust kämpingute järele pole. Nii Hispaania kui Portugali söögikohad ja kohvikud on inimsõbralike hindadega, st. üle kahe korra odavamad Prantsusmaast ja Itaaliast. Teemaksudega on umbes sama lugu.  Porto on suur sadamalinn ja ta on andnud nime Portugalile, mis tõlkes tähendab Sadamakukk (PORTO GALLO) ning kõik Portugali suveniiripoed müüvad otse loomulikult kukekujusid.  Samuti on ta kuulsa Portveini sünnilinn ning rahvustoiduks on lehmamagu (trippa) . See on tingitud sellest, et kuulsa veiseliha eksportijana, saatis Porto sadam välismaale parimad lihatükid ja oma rahvale jäid söögiks vaid lehmamaod. Trippat proovima me ei pea, sest see on ka Firenze spetsialiteet ja me oskame seda ise suurepäraselt valmistada. Küll aga peame me kindlasti ostma Portveini.  Rühime edasi, sest hiigellinn ei paku just ohtralt tasuta peatumis- ja parklakohti matkabussidele.  Enne ülitähtsat FATIMA linna, lülitame navigaatori tasuta teede lühimale variandile ja saame õppida tundma Portugali nurgataguseid. Tuleb märkida, et kiirteedel sõites Portugali majanduslikult kehv olukord ei paista välja mitte kusagilt, niipea aga kui läbime teisejärgulisi teid, märkame kohe väsinud prostituute, kes istuvad oma toolidel juba hommikul kell kaheksa. Teistes riikides jaksavad prostituudid seista jalul!  Mustlased on klopsinud kokku käepärastest vahenditest haletsusväärseid varjendeid. Jumal tänatud, et Eestis on külm kliima ning mustlased ei saa elada mingites vineerkastides keset linnu ja aleveid! Itaalias elavad nad peamiselt sildade ja viaduktide all, siin aga otse tänava ääres ja riivavad mu ilumeelt, mõtlen vihaselt kohaliku külavanema tegemata töö peale. Jõuame lõpuks äärmiselt kitsukesele külavaheteele ja ühe talupoja heinaküüni ees käsutab meid navigaator „SEMPRE DRITTO!“ (tõlkes alati otse).

See on koht, kus mu eluiga pikenes automaatselt viis minutit, sest nii südamest polnud me naernud juba mitu nädalat.   Pildistame seda küüni, tuleme autost välja ja selgub, et ongi kõik õige! Nurga taha, maja seinale, on joonistatud nooleke, mis juhatab kõige lühemat teed pidi Fatimasse.  Linna sisenedes märkame Halleluuja nimelist hotelli ja jätame auto esialgu sinna. Seejärel võtan turismiinfost kaardi ja imestan, kui hästi info-noormees itaalia keelt räägib! Tuleb välja, et infopunkti töötaja on itaallane ja tema selgitused aitavad meil mõista kogu müsteeriumi.  Tõde on selles, et I Maailmasõja ajal 1916.a. näevad Fatimas kolm karjuslast kolmel korral läbipaistvat ilma tiibadeta inglit.  13.mail 1917, ilmutab ennast aga Neitsi Maarja isiklikult, ning räägib umbes 70 000 tunnistaja juuresolekul, (kuigi ilma mikrofonita,  kuuleb rahvas teda siiski selgesti), et kui portugallased nagu üks mees, kõik ühiselt palvetavad, siis lõpeb sõda ja II maailmasõtta Portugali ei kistagi. Täpselt nii ka läheb. Et asi oleks kindel ja rahva usk tugev kui kalju, ilmub Madonna ka 13. juunil ja 13.juulil 1917. Külastame katedraali ja  kissitame silmi, et hoomata kogu kompleksi suurust (arvan, et kirikuesine plats on sama suur nagu Moskva Punane Väljak). Seejärel jõuame muuseumi, mille pilet maksab 1 (ÜKS) euro ja sisaldab itaaliakeelset giidi meile kahele, filmi tõestisündinud loost ja meeletult suurt varakambrit, kuhu kõik need, kes on Fatima Madonnalt abi saanud, on annetanud oma kullast juveelid, vääriskivid, pruutkleidid ja laste ristimisrõivad. Portugali naiste poolt annetatud  ehetest on valmistatud Madonnale kroon, mille keskmesse on mahtunud mikromillimeetrise täpsusega kuul, mis läbistas küll paavst Giovanni Paulus II keha, kuid jättis ta ellu 13. mai 1981.a. atentaadi katsel Roomas. Imestan, et paavstil kulus asja üle järelemõtlemiseks 19 aastat, sest oma imetabase pääsemise tänuks, kinkis ta täiesti ootamatult oma hindamatu väärtusega sõrmuse Fatima Madonnale alles 12. mail 2000.a. Lõpetuseks läheme veel vaatama karjuslaste kodumuuseumi ja maksame taas ühe euro piletiraha. Karjuste kodu on täpipealt sarnane Mõniste Talurahvamuuseumiga, kuid märkimisväärne on fakt, et kaks last ei kasvanud kunagi suureks, sest Madonna kutsus nad 3-4 aasta pärast üksteise järel oma taevasesse paradiisi.  Surm ei tulnud siiski ootamatult, sest Madonna ennustas seda ette. Kolmas karjuslaps Lucia elas aga kõrge vanuseni.

Igal aastal, alates 13. maist  kuni 13. oktoobrini toimuvad iga kuu kolmeteistkümnendal kuupäeval Fatimas missad kümnetele tuhandetele kokkutulnud huvilistele ja üsna paljud kõnnivad üle platsi katedraalini põlvede peal. Selleks on seal spetsiaalne siledama kattega riba. Kuid see ei ole veel kõik! Mõned on lubanud Madonnale, et imelise pääsemise tänutäheks kõnnivad nad Santarem`i linnast 55 kilomeetrit põlvili kuni Fatima linnani. Selleks puhuks on ehitatud samuti täiesti uus kõnnitee ja manifestatsiooni ajal on iga paarisaja meetri tagant valvel üks kiirabiauto, et usklike veriseid põlvi siduda ning tohterdada neid, kes sel raskel teel nõrkevad. Pärast reisi proovisin kodus kõndida põlvede peal koridorist magamistuppa, kuid  juba 2,5 meetri pärast muutusid põlved tulivalusaks. Kes tahab katsetada peaks kasutama põlvekaitsmeid.  

Ööbime täpselt katedraali taga asuvas matkabusside paradiisis ja hommikuks on miskipärast meie, kui internetisõltlaste nälg Wifi järele kasvanud nii suureks, et võtame arvuti näppu ja suundume tagasi infopunkti. Nüüd on seal üks naine, kes kinnitab meile, et Fatimas Wifit pole. Kuid me ei usu teda ja hakkame otsima kohvikuid niisuguse näoga nagu suitsunäljas parmud loodavad leida koni. Kuigi esimese kohviku välisuksel  pole mingit viidet internetile, otsustame siiski küsida. Ja oh, imet, saamegi paroolid. Siit moraal. Ei tasu ikka kõike uskuda, mis Sulle infopunktis räägitakse. Rahulolevalt jätkame teekonda läbi Santaremi möödudes mooniväljadest, õitsevatest hobukastanitest, lehteläinud viinamarjaväätidest, kollastest leetpõõsastest  ja jõuame õhtu eel Lissaboni.

Lissabon hakkab mulle kohe meeldima, sest seal on palju ruumi matkabussile. Tejo jõgi on nii lai nagu Peipsi järv ja pealegi on nende 25.Aprilli nimeline sild täpselt samasugune nagu San Francisco Golden Gate Bridge, aga selle vahega, et silda ületades ei pea maksma kahte dollarit. Lissabonis pargime Belemis, just selle Jereminose mungakloostri ees, kus puhkab Vasco De Gama.  Portugallased on õigustatult uhked oma meresõitjate-maadeavastajate üle ning lisaks kukkedele müüvad suveniiripoed ka purjelaevukesi. See on üks inimsõbralik linn laiade, ainult  jalakäijatele  mõeldud vanalinnatänavate, välikohvikute, kindluste ja katedraalidega. Niipea kui panen oma jalakese Lissaboni pinnale, liugleb minu ette asfaldile hiigelsuur Lissaboni kaart. Arvan, et suure tuulega lendas kaart sight-seeing bussi teiselt, st. lahtiselt platvormilt mõne turisti näppude vahelt minema. Aga võib-olla, et selle lennutas mulle hoopis mõni ingel, kes tahtis meid säästa infopunkti otsinguist, sest leidsin oma bussist ka kaks inglisulge, mis on siiani mu märkmiku vahel. Uurin kaarti terve õhtu suure huviga. Seal on kirjas kõik marsruudid, mida peaksime läbima linnaga tutvumiseks. Linna on alles jäetud suured metsatukad st. linnale on alles jäetud kopsud. Ühe männimetsa taga leiame kolossaalselt suure kaubanduskeskuse, kus Starbax kohvikus rahuldame taas internetinälga. Pikendusjuhtmed on seal nii võimsad, et igaüks saab oma arvutit ka laadida. Portugallased on väga naljakas rahvas. Mehed on nii lühikest kasvu, et ulatuvad mulle vaevalt kaenlaauguni, kuid oma lühikest kasvu püüavad nad kompenseerida pika kannatlikkusega. Ükskõik kellelt teed küsime, saame vastuseks pikki ja kannatlikke seletusi. Puuviljamüüjalt ostan tundmatu vilja nimega ANONA (eesti keeles annoona), hind 2.69 kg. „Ärge seda kohe sööma hakake, laske järelvalmida paar päeva ja on väga maitsev“ ütleb ta. Kalamüüja omakorda laseb kilohinna poole peale ja seletab, et värske kala tuleb küll alles homme, kuid ka eilne on veel väga hea ja ta ei valeta! On tõesti väga hea. 

Lissabonist viib meid tee Portugali lõunatippu, iidsesse Faro linna. Seal on kõik sama võrratu: piiritu lahkus,  kannatlikkus ja odavad hinnad. Kahjuks kannatab Portugal igal aastal üüratute metsatulekahjude käes, ning seetõttu on nad oma maa täis istutanud rääbakaid kiirestikasvavaid eukalüpte. Silmailu pakuvad aga korgitammed, millede tüvi on küll ärilistel eesmärkidel  ära kooritud, kuid kork pidi taastuma viie aasta jooksul. Korgitammed näivad nagu oleksid nad püksid alla lasknud ja häbeneksid seda pisut. Neis paigus kus mäed, jõed ja korgimetsad moodustavad võluvaid kooslusi, on loodus nii sürrealistlikult ilus, et meenutab mulle Navitrolla maale. Kogu Pürenee poolsaare taimestik on  tegelikult  üks suur botaanikaaed ning meie võilillel pole sealkandis mingit sõnaõigust. Keset seda idülli tabab meid välk selgest taevast: oleme kiirtee puhkealal oma aega surnuks löönud ning pole hoolega lugenud automaadist väljastatud piletit, mis kehtib vaid 12 tundi  (teistes riikides kehtib kiirteepilet 24 tundi). Loen seda kibedat tõde liiga hilja! Järgmises putkas nõutakse meie käest kiirteemaksu 104 eurot. L See summa plingib tõkkepuu valgustablool. Putkas on kaks naist. Pangakaarte nad isegi ei vaata ja maksta tuleb sularahas. Mingit kviitungit selle kohta ei väljastata.  Võtan vastu otsuse, mis peaks aitama kaotusvalust üle saada: „terve kodutee ei mingeid kiirteid, kohvikuid ega kämpinguid,  mitte silmatäitki nende poolt pakutavat und, ega suutäitki nende poolt pakutavat toitu!“  Hüvasti Portugal.

 Sevillasse jõuame õhtusel ajal ja keset aasta suurimat pidu nimega  „FIESTA DI FEIRA“.   Vanasti oli see olnud mingi loomade ostmise-müümise laat, kuid ajapikku on pidu kasvanud nii suureks, et nädal aega Sevillas vaid süüakse, juuakse, tantsitakse ja kihutatakse ringi hobukalessides ning ratsa. Peo puhuks püstitatakse ajutised restoranid ehk casetas ja kõik see möll toimub igal aastal 20-27 aprillini .  Naised kannavad kõik võrratult kauneid  flamencokleite ja lehvikuid, mehed oma parimaid ülikondi. Peo keskmeks on üks Sevilla kvartal Los Remedios, kus kõik tänavad kannavad kuulsate härjavõitlejate nimesid.  Igal peolisel on sõrmed konksus mingi joogiklaasi ümber. Juuakse peamiselt kokteile, aga ka kangemat kraami. Tänavatel grillitakse ja tuletõrjemasinad pesevad rahvamassist hoolimata oma voolikutega minema hobuste väljaheiteid nii, et plats lainetab. Mind kutsutakse ühte kaarikusse ja lasen endast teha kogu reisi lõbusamaid pilte.

Longime tagasi üle laia ja laevatatava jõe ning märkame oma bussi ümber askeldamas mootorratastega politseinikke. Teeskleme, et see ei ole meie buss ja jälgime sündmuste käiku. Politseinikud helistavad pidevalt kuhugi ja pööravad nüüd tähelepanu meie kõrvalolevatele autodele. Tänava alguses on terve rodu suuri ekskursioonibusse ja kahtlustame, et võib-olla on see ala vaid suurtele bussidele. Teeme ennast nähtamatuks ja libiseme bussi külgmisest liuguksest sisse. Nüüd jälgime toimuvat hinge kinni pidades ja kõrvu kikki ajades. Mõne aja pärast koputatakse meie uksele. Kõhkleme, et kas avada või mitte. Esimesele koputamisele me ei ava. Teistkordsel kolkimisel, et pea mu närvid vastu ja teen ukse lahti. Selleks ajaks olen juba napis öösärgis. Politseinik ütleb mulle sulaselges hispaania keeles, et „sus Documentis, no permidito apar car“, saan aru, et tahab dokumente ja et me ei või seal parkida. Vastan itaalia keeles, et soovisin teha vaid fotosid maailma kõige kaunimast peost ja palun juhatada kuidas saaksin sõita linnast välja kõige lühemat teed.  Politseinik naeratab meelitatult, silmanurgast näen juba kuidas teisi autosid kraanataolise mehhanismiga teisaldatakse. Vaatan imetlusega mööduvaid ratsanikke ja teen kadeda näo, et nende linnas osatakse pidutseda.  Politseinik korrutab veel ühe korra, et tahaks dokumente ja vormistada trahvi, kuid siis loobub oma plaanist ning juhatab meid linnast välja. Tänan teda nii võluva naeratusega kui see minu eas üldse võimalik on ja sõidame minema.  Aga me ei saa linnast välja, vaid satume taas tagasi sinna kust tulime, sest enamus teid on selleks ajaks autodele suletud ja läbi lastakse vaid hobutransporti. Ma hakkan väsima, sest Sevilla pole mingi väike habemeajaja linnake vaid koos eeslinnadega elab seal 1,5 miljonit pidutsejat. Järgmisel teeristil suisa palume politseil meid aidata. Mingil määral on sellest abi, sest suudame kiiresti sisestada GPS-i uue suuna ja see saab olema Càdiz ning seejärel GIBRALTAR!!!! 

Càdiz asub tegelikult saarel, kuhu viib pikk sild. See on tugevate araabia-aktsentidega puhas, ilus, odav  ja mõnus linn ning seal tekib tahtmine kuskil pargipingil nurru lüüa. Märkan silti Flamencologia ja kohe tekib soov flamencot kui teadust õppima minna, siis põikame sisse mošee… aga võib-olla, et hoopis õigeusu katedraali uksest, kuid mu aju keeldub vastu võtmast mistahes kirikuid. Diagnoosin endal religioonitemplite üledoosi. Càdiz on täis lilli, purskkaevusid, poode flamencokleitidega, restorane paella ja kebabi menüüdega, kuid  erilist innustust ei tekita asjaolu, et matkabussile pole võimalik leida seaduslikku parklat. Ainsad vabad kohad on invaliididele, garaaži omanikele, residentidele ja VIP-idele. Peatume VIP külalistele mõeldud taskus ja sööme oma matkabussi kitsukeses "restoranis", kus tõotan pühalikult, et Valencias, paella sünnilinnas, läheme restorani.  Kindlasti!

Olen Gibralatrisse jõudmise õhinas, sest miskipärast on mu eelteadmised napid. Juba kaugelt hakkab paistma kuulus ja võimas Gibraltari kalju ning veerand tunniga jõuame passikontrolli. Kuna Gibraltar on Inglismaa valduses, siis seal käib kõik täpselt nii, nagu vanal heal Inglismaal ainult selle vahega, et kaubad on käibemaksuvabad nagu Andorras. Peale passikontrolli ületame lennuvälja, sest lennuväli on ühtlasi ka autotee. Gibraltaris on kõik meie poolt: pühapäev, ilm, hinnad, õnn, internet, inglise keel, taimestik, inimesed. Tundub, et matkabussil endal on aru peas, sest ta viib meid otsejoones Queen`s Hotelli parklasse. Niipea kui arvuti kaane kergitan, hakkavad piiksuma Skype, Gmail, Facebook ja seda ilma ühegi paroolita. Pühapäeviti on parkla tasuta kuni esmaspäeva hommikul kella üheksani. Suveniiripoed müüvad pehmeid mänguasju nagu oleksid need kuulsate gibraltari ahvide  topised.

Üles kaljukoopasse päris ahve vaatama me ei lähe eelkõige oma vanuseliste iseärasuste tõttu ja pealegi on jalakäijate tänavad nii kutsuvalt ilusad, et sellest piisab täiesti naudingu saamiseks. Mõned poed on hinnad välja pannud  ainult naelsterlingites aga mõnedel on lisaks märgitud ka hind eurodes. Gibraltari kaarti saaks ühe euro eest vastavatest automaatidest, kuid kuna maalapp on lühem kui viis kilomeetrit siis kaardiga pole õieti midagi peale hakata. Gibraltari taimestik on nii eksootiline, et sellest rääkimiseks pean andma taimedele endapandud nimed: ogaline laileht lihasööja, liibuv piitspeenike sümbioosikaktus, roomav kaktus, lummav parklamüürilill jne. jne. Saladuskatte all pean ütlema aga seda, et pühapäeviti Gibraltari prügivedajad ei tööta ja mitmes kohas ajasid konteinerid üle ääre. Seda ma ei oleks inglastest uskunud. Loodan siiski, et esmaspäeval teevad nad oma maalapi taas korda. Gibraltarist väljudes küsiti, et kas oleme ostnud alkoholi ja sigarette. Hakkasin seepeale naerma ja vastasin eitavalt. Autot läbi ei otsitud ning sooviti vaid head päeva. Sümpaatne paik see Gibraltar!

Edasine teekond viib meid läbi Pablo Picasso ja Antonio Banderase sünnilinna MALAGA. Hoolimata eelpoolmainitud kirikute üledoosist, küsime vanast harjumusest kõigilt vastutulijailt teed katedraali juurde.  Pigem küll spordi mõttes ja selleks, et lihtsalt jalutada. Katedraali külastamise eest tahetakse aga 3 eurot per pax ja me "varastame" kiriku sisevaate piletimüüjast paremalt mööda kiigates ning lahkume. Samas juhtub Malagas meiega ka üks väga armastusväärne lugu. Niipea kui peatame oma auto kõnniteeservas, annab  üks kohalik meile oma parkimispileti, mis kehtib veel ühe tunni ja sõidab ise minema. Peale katedraalilugu on kätte jõudnud lõunaaeg ning otsustame bussis spagette keeta. Selleks on vaja parkimisaega veelgi pikendada. Niipea kui käe automaadi poole sirutan, peatab mind üks naine ja ütleb, et tema parkimispilet kestab veel tunnikese ning ta kingib oma pileti meile ja kihutab minema. Pildil on kingitud piletid.

Esitan endale retoorilise küsimuse: „kas selline massiline armastusväärsus oleks olnud võimalik Prantsusmaal?“

Sõidame Granada suunas. Teeäärsed surnuaiad on nii luksuslikud, et me ei imestaks kui hauakambrid oleks varustatud ka õhukonditsioneeridega. Surnuaedade erinevustest väljaspool Eesti Vabariiki tuleks kirjutada raamat, mõtlen hüpoteetiliselt. Loodus on Lõuna–Hispaanias meeliülendav ja mäed meenutavad rohesamblaseid Šotimaa mäestikke, kuid oliivisalud ja apelsiniistandused mägede jalamil panevad mõtlema, et kuidas on võimalik sellises paradiislikus kliimas olla maoli maas ja vaevelda majanduskriisis. Üks kindel põhjus on varimajandus. Põldudel töötavad mustanahalised MUSTALT, neile makstakse 10 tunnilise tööpäeva eest 10 eurot ja pole ime, et Hispaania apelsinid ning oliiviõli on odavaimad Euroopas. Mustad ei küsi, mis saab nende pensionipõlvest ja kui küsiksid, siis tõstetaks nad kiiremas korras kõrvupidi istanduse värava taha.  Maanteedel aga liiguvad pikamaaveokid apelsinikastidega naaberriikidesse kuna kauba hind on konkurentsitult madal. Tähelepanu! Istandused asuvad maanteede ääres ja veokite küljed ning tagumine luuk on lahtised! Me sööme ülimalt saastunud puuvilju, arvates seejuures, et toitume tervislikult.

Mu aju on kahenädalasest reisist, adrenaliinist ja hirmust, et enne koju jõudmist tuleb läbida taas tükike Prantsusmaad,  töötamas oma viimaste tuuride peal ning mind hoiavad teovõimelisena veel paar viimast soovi: süüa paellat Valencias ja osta eksootiliste mustritega kleit kuskilt Hispaania rannast.  Valencia kesklinnas märkame lillekioskit, mille kõrval oleks teoreetiliselt võimalik peatuda, kuid oma tööd hingega tegev politseinik loeb meie mõtteid ja niipea kui bussi kiirus kergelt väheneb, kõlab läbilõikav vile.  Mõistame silmapilk, et meie koht on linnatagusel tühermaal. Sisestame GPS – i mingi suvalise tänavanime, mis meie arvates peaks sobima mereäärsetes sadamalinnades matkabussile koha leidmiseks. No näiteks Calle Puertos. Leiame tänu Jumalale üheainsa vaba autokoha magalarajoonis, mis meenutab Lasnamäed.Kahjuks aga nn. „Lasnamäe“ busside lõpppeatuse vastas, sest öörahu seal ei saabu.  Enne uinutite võtmist asume tegema tänavaküsitlust teemal „kus ma saaksin süüa paellat?“ Meid saadetakse hellalt kõigi nelja ilmakaare suunas asuvatesse restoranidesse. Näen juba isegi, et lähedal asuva restorani vaateakna menüü peal seisab kirjas paella.  Sisenen ja avaldan oma südamesoovi. Restorani omanik ehmub mu küsimuse peale, astub kaks lühikest sammu tahapoole ja karjatab mahasurutud häälel: „paellat õhtusöögiks??“  „Jah, õhtusöögiks,“ vastan. „Aga paella peab ju ometi ette tellima!“, hüüatab ta. Lühidalt: me küsitleme mitmeid inimesi, paellat me ei saa, sööme grillitud seepiaid ja järgmisel hommikul sõidame juhatuse peale Pinedo al Mar, kus pidavat olema rannarestorane nii palju, nagu juukseid Angela Davise peas. Fakt on aga see, et 24.aprillil 2013.aastal olid kõik Pinedo rannarestoranid suletud ja lahtiolekuaegasid akendel ei olnud, küll aga olid akendel menüüd, mis teatasid et paella Valenciana maksab 9 eurot.  Ette rutates tuleb öelda, et koju jõudes vedasime näpuga internetiretseptis järge, ostsime kana-ja jäneseliha, hispaania ube ja aedoakaunu, safranit ja paprikat, spetsiaalset paella riisi ning sõime suurt rahuldust tundes maailma parimat paellat omaenda köögis.

Nüüd eksootilise mustriga kleidist. Asi on nimelt selles, et ma olen oma varasemas elus, aastal 2002, käinud Costa de Sol ja LLoret de Mar linnakeses puhkamas, kuid Francol pole sellest õrna aimugi. Ta peatub omast vabast tahtest LLoret de Mar rannapromenaadil ja sirutab koibi.  Mingeid ostusoove meil  ei ole. Jalutame sadakond meetrit mööda ostutänavat ja ma näen oma unelmate suvekleiti rippumas ühes riidepoes. Ja loomulikult me ostame selle ära. Aga milles on asja müstilisus? Nimelt selles, et aastal 2002 ostsin ma sealt samuti  endale kleidi. Ostan riideid haruharva ja kuigi ma pole hilpude hull ega liigselt valiv, on ikkagi väga huvitav tõik, et  elades ränduri elu, ei leia ma endale kleiti ei Londonist, Chicagost, Roomast ega Lissabonist vaid alati ja ainult Võru Kaubamajast ja LLoret de Mar jalakäijate tänavalt. Ristin seejärel Costa de Sol ranniku ümber Kleidirannikuks.

Müstiline on ka see, et õhtu saabudes jõuame taaskord Arlesi linna. RING ON TÄIS SAANUD.  Und ei tule, oleme närvilised ja väsinud. Järgmisel hommikul ei tee ma enam märkmeid, tahan koju. Prantsusmaad läbin nagu Kiir, kes pani oma pea kahe padja vahele kui kuulis helisemas Teele pulmakelli. Lõpetuseks meenub mulle kummaline missis Savage ja tema sõnad: „ma vihkan kõike, aga eriti klaasikilde, kiirteemakse, müramüüre, prantsuse tanklaid, interneti puudumist, tasulisi kirikuid ja parklaid, põlvili kõndimist, tuult, saastunud puuvilju, varimajandust, aga eriti vihkan ma vihkamist!“  Tegelikult oli see üks märkimisväärne reis, millest  jutustusse mahtus vaid mõtteline osa.

Rooma-katoliku kiriku turismiarendustrikkide üle jätkub aga mõtlemisainet seniks kuni elan.

Pisa                                                                                                               18.05.2013

(Artikkel on lühendatud kujul ilmunud Eesti Ekspressi Kohvri rubriigis 11.juulil 2013)

Anneli Treumuth