Costa Concordia jaluleupitamise erakordne protsess.

Costa Concordia ülestõstmise enneolematu protsess.

Kuna 16. septembri varahommikul on Giglio saarel tugev äike, algab laeva ülestõstmine hommikul kella kuue asemel hoopis kell 09.06. RaiNews24  katkematu otseülekanne naelutab mind terveks päevaks televiisori ette, et fikseerida selle ajaloolise sündmuse puhul eetrisse jõudvad intervjuud,  tehnilised andmed, vraki rotatsiooni kraadid ja sentimeetrid.  Kohe teleülekannete algul, avaldub itaallaste imetlusväärne iseloomujoon:  see on võime iseenda üle nalja heita. Heidetakse õhku väide,  et operatsiooni õnnestumine suudab taastada maailma üldsuse usu itaallaste intelligentsi, mis vahepeal on suure kahtluse alla sattunud.

Vahetult eelmistel päevadel enne operatsiooni on paigaldatud hulgaliselt  kaameraid nii laeva sisemusse, merevette, sadamakaile ja muulidele . Välja on „müüdud“ ka õhuruum laeva kohal, sest tegevust filmitakse ka helikopteritelt.

16.septembril lihtsurelikud  saarele enam ei pääse, sest saarel tohivad ringi liikuda vaid umbes 400 akrediteeritud ajakirjanikku,  saare elanikud ja spetsialistid, kes on seotud ülestõstmise tehnilise teostamisega. Viimastel andmetel oli spetsialistide arv tõusnud 500-ni ja tööde juhtimiseks  on moodustatud 11 insenerist koosnev staap.  Töödega loodetakse lõpule jõuda 12 tunni jooksul.

Esimese kahe ja poole tunni jooksul suudetakse laeva kergitada 10 cm ehk 6 kraadi. Edaspidiseks kiiruseks prognoositakse 5 kraadi tunnis. Õige pea hakkabki vee alt paistma umbes vaksajagu pruunikaks  tõmbunud laevakeret.  Kohe toimub ka  pressikonverents, kus tõtt-öelda pole veel millestki rääkida.  Küsimustele lihtsalt pole veel vastuseid, mingit ohtu keskkonnale ei täheldata ja olukord tundub olevat kontrolli all.  Jääb üle vaid oodata sündmuste arengut.

Emotsioonide üleskütmiseks intervjueeritakse telestuudios neid inimesi, kellel on tõepoolest sündmusega seoses valusaimad mälestused.  Oma üleelamistest räägib laevahuku öösel ime läbi pääsenud ja viimaste hulgas päästepaadiga maale toimetatud  naine Francesca Sinatra, kes nuttes meenutab, kuidas reisijad olid õnnetuse ööl täielikus teadmatuses ja et korraldus evakueerumiseks anti alles 50 minutit peale kokkupõrget veealuse kariga. Viimased ellujäänud reisijad said maale aga alles 8-10 tundi peale laevahukku. Teiseks on stuudiosse kutsutud laevahuku ööl kadunuks jäänud india päritolu meeskonnaliikme Russell Rebello vend Kevin Rebello, kelle silmis keerlevad samuti pisarad, kui ta meenutab laeva juhtkonna ebaprofessionaalset tegutsemist  laevahuku ööl.

5 tundi peale „parbuckling“  operatsiooni algust kantakse telekanalite vahendusel üle peamiselt vaid skemaatilist kujutist, kuidas tehniliselt peaks rotatsioon lõplikult teoks saama ja samuti olukorda saarel, kus sadade inimeste pilgud ja kaamerad on naelutatud toimuva jälgimisele.  Sergio Girotto, Greenpace Manager räägib sellest,  et laeva meeskonna hulgas leidus inimesi, kes ei osanud inglise keelt, see räägib ülimast võhiklikkusest.  Samuti on jätkuvalt kõne all  suurte ristluslaevade sisenemise keelustamine hapra ökosüsteemiga sadamatesse, näiteks Veneetsiasse. Kõneks tuleb ka laeva maksumus, mis  2006.a. oli  450 miljonit eurot, praeguseks hetkeks aga ulatub päästetööde kogumaksumus erinevatel andmetel isegi kuni 700 miljoni euroni, mis pole mõistagi lõplik summa, kuna laev jääb saarele veel vähemalt üheks aastaks.   

Kella 15.35-ks  on tõstetud vrakki 8 kraadi, kriitilised punktid  olevat aga 25 kraadi ja 45 kraadi juures, kuid lõplikult on vajalik saavutada 65 kraadine rotatsioon.   

Kell 16.20 toimub järjekordne pressikonverents. Küsimused on naiivsed ja ei paku midagi uut.  Näiteks küsitakse:  „kas kuni käesoleva hetkeni pole veel laevast väljunud reovett?“ Laev on tegelikult saanud juba osaks merest, seal sees elavad kalad ja veetaimed, iga kuupmeeter vett, mis kuskilt välja pumbatakse läbib puhastusfiltrid. Muidugi on võimalik veelgi mõne toru  purunemine või deformatsioon kuid massilised kogused kütuseid ja õlisid ning kemikaale on suudetud 20 kuu jooksul laevast eemaldada.  Jäänud on külmikud, telerid ja hüdraulika, kuid need ei hakka lekkima sel määral, et põhjustaks  pöördumatu ökokatastroofi.

Kella 18.40-ks õhtul on ilmnenud rotatsiooni protsessis teatud takistused, mis seisnevad laevakere ja selle ümber veetud kettide  mitte plaanipärases liikumises. Takistuste likvideerimine nõuab umbes tund aega. Selgeks on saanud, et 12 tunnist ei piisa operatsiooni täideviimiseks.  Loodetakse siiski, et enne koitu on laevakere suudetud viia soovitud asendisse. Kuni selle hetkeni on laevakeret suudetud  liigutada 10 kraadi.  Tasapisi hakatakse veega täitma laeva vasakule küljele keevitatud hiiglaslikke mahuteid. See kiirendab tunduvalt laeva rotatsiooni. Telekanalid kordavad pidevalt informatsiooni, mis puudutab 13. jaanuaril 2012 toimunud katastroofi. Rõhutatakse, et õige tegutsemise korral oleks suudetud inimohvreid vältida.  Laevas viibinud reisijad meenutavad paanikat, hilisemat närvisüsteemi kokkuvarisemist ja sisemist soovi, mitte iialgi sündmuspaigale tagasi pöörduda.   

17.septembri öösel kell 04.00 on laev õigesse asendisse pööratud. Laeva parem külg on rusudes kuid võit on käes. Kõlab laevasireen ja rahvas juubeldab. Veel hommikuste uudiste ajal pidutsevad kõik, kes jaksavad jalul püsida. Usk itaallastesse on taastatud! J

Anneli Treumuth
Avaldatud "Postimehe" välisuudistes ja ajalehes "Võrumaa Teataja" 29. september 2013 

Pisa

Itaalia