Kesk-Itaalias on august-september viigimarjade küpsemise kõrgpunkt. Lõunas on aeg juba läbi. Viigimarju on sadu erinevaid sorte, kuid mina olen kursis vaid kolme sordiga. Ühed on tumedad nagu sinised ploomid, teised jälle helekollased või helerohelised. Sisu on kõigil punane, mahlane, magus ja täis pisitillukesi meeldivaid seemneid. Viigimarjad valmivad ühel ja samal puul järk-järgult, üleküpsenud marjad kukuvad maha ja neist sõidetakse või kõnnitakse lihtsalt üle. Itaallasi pole näinud viigimarju korjamas mujal kui moosikest supermarketis korvi tõstmas ja jõulude paiku kuivatatud viigimarju ostlemas. Küps viigimari pole transporditav. Eile korjasime marju üle kümne kilo ja kolmandik oli juba koju jõudes ise "moosiks keenud". Tooreid või poolküpseid marju pole mõtet korjata. Mingit järelvalmimist ei toimu, poolküps mari on seest kuiv nagu saepuru ja mittesöödav. Viigimari peab olema katsudes täiesti pehme või isegi närtsinud, st. kuivamine on alguse saanud juba puu otsas. Viigimarju armastavad ka herilased, seega on nende korjamisel vältimatu paar nõela peopessa saada. Viigimarja otsast tuleb tihtipeale välja ilus valge kleepuv piim ja samuti on pisut kleepuvad ka lehed. Autos on meil mitu pudelit vett, et iga natukese aja tagant käsi pesta. Mõistagi on kõige ilusamad marjad puu ülemistel päikesepoolsetel okstel, okste allapainutamine on aga raske, sest oksad on haprad ja murduvad kergesti ning mulle ei meeldi puid räsida. Õnneks on puul ka madalaid oksi, et mitte jätta rõõmust ilma lühemat kasvu inimesi. Puud on erakordselt visa tervisega. Viigipuu võib kasvada välja asfaldipraost, maja vundamendist, kraavipervest, kaljunukist ning ei vaja seejuures pisematki hoolt. Aedades mõned siiski lõiguvad oksi ja annavad vett, kuid mingit saagi suurenemist ma sellest küll pole märganud. Pigem vastupidi. Viigimari ei säili ka kodus rohkem kui kaks-kolm päeva, seetõttu õppisin nendest tegema moosi. Marjad pestakse, lõigatakse vähemalt pooleks või neljaks koos koortega (varrenups on ka söödav, kuid ma viskan selle ära), seejärel lisatakse poti põhja punast veini, sidrunimahla ja lastakse segu keema. Seejärel olen moosi saumikseriga purustanud, lisanud maitse järele suhkrut, ja pisikese näpuotsatäie meresoola, ning kõige lõpuks peeneks riivitud sidrunikoore, et kõik maitsed esile saaksid kerkida. Kuumalt purki ja jahtunult külmkappi. Selgituseks tuleks veel lisada, et kui reeglina ma ei armasta magusat: üks küpsis,, amps jäätist, mistahes moos, pisike lusikatäis suhkrut kohvitassis, ajavad mul südame pahaks, siis viigimarjamoosi võin ma süüa purkide viisi ja ei mingit virinat. Ilmselt sidrunimahl annab maitsenüansi, mis kõrvaldab magusast tavaliselt tekkiva iivelduse. Kaalulangetamise olen lükanud edasi selleks ajaks, kui viigimarju enam pole. Viigimari on rikas kaaliumi sisalduse poolest, ta ravib köha, südamerütmihäireid, kõhukinnisust jne. Lisaks on ta afrodisiaakum :)
Peale marjade korjamist oleme kodus läinud üleni vanni ligunema, sest pisikesed tiigersääsed, kombinatsioonis herilastega ja nendesse haavadesse läinud viigimarja kleepuva mahlaga, panevad keha üleni sügelema. Siis aga vannist välja ja vutt-vutt moosi keetma! Ahh, milline eksootiline mõnu. Esimesel korral ei tulnud öösel isegi und, liiga tugev elamus rippus meeltes.
Moosi sobib kinkida neile, kes naudivad elu ja ei virise iga lisakalori pärast. Nüüd retsept kahe kilo marjade kohta:
2 kilo küpseid viigimarju tükeldada koos koortega,
lisada klaas punast veini ja kahe-kolme sidruni värskelt pressitud mahl.
Mida rohkem sidrunit, seda rohkem läheb suhkrut. sidrunikoore kollane õhuke kihike riivida tagavaraks, sest see tuleb lisada kõige lõpus. Suhkrut lisada maitse järgi, katsetamist alustada vähem kui klaasitäiest.
Lõpuks pisike näpuotsatäis meresoola ja riivitud sidrunikoor. Purustada segu saumikseriga ning kuumalt purkidesse. Keetmise ajal muidugi ei tohi kohe suhkrut panna, sest moos ei või ju ometi põhja kõrbeda. Suhkur pannakse ikka kõige lõpus ja peale purustamist praktiliselt keeta enam ei saa, sest moos hüppab sel juhul potist välja.
Pannkoogid olgu menüüs järgmisel hommikul. Meie pere moosivargad on selleks ajaks juba mitu pisikest purgitäit magusat delikatessi nahka pannud.
(Kahjuks saavad seda mõnu tunda vaid soojades maades pesitsejad.)
06.sept. Pisa
Anneli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar