Püha õhtusöömaaeg budismi instituudis Toskaanas

Kuna meie, 1950-ndatel sündinud põlvkonna, ainus religioon oli usk helgesse kommunistlikku tulevikku, siis peale raudse eesriide langemist on mul pidevalt olnud kange tahtmine teada saada, mida meie eest isakesed Hrustsovid ja Breznevid ligi pool sajandit varjasid ning surmapatuks pidasid.  Juba ammu tahtsin piiluda usumeeste telgitagustesse. Aga tuleb välja, et vähemalt budistidel polegi midagi varjata, pole luukeresid kapis, ega liiga palju mooniseemneid söönud karjuslaste hallutsinatsioone inglitest ning Madonnadest. Kuna vanas eas ma nagunii ei suudaks ära õppida selliseid mõisteid nagu stupa, mahajaana, sangha, suutra, thankad jne, siis otsustasin minna kergema vastupanu teed ja süüa instituudis koos targematega üks õhtusöök. Rääkisin augu pähe oma Itaalia perekonnale ja püüdsin korduvalt selgitada, et budistid on taimetoitlased. Õhtusöögi broneerisime telefonitsi ja kuigi oleks pidanud minema selle eest maksma kaks ja pool tundi enne söögi algust, jäädi meid siiski uskuma, et tuleme ja maksame vahetult enne sööma asumist.  Õhtusöögi hind on 10 eurot.

Instituut Laama Tsong Khapa, asub Toscanas, Pomaia nimelises asustatud punktis, ligi 40 kilomeetrit Pisast lõuna suunas. www.iltk.org  See on minu arust üks kaunimaid paiku terves maakonnas ja asub keset kõige tüüpilisemaid Toscana künkaid, küpresse, põlde ja mõisaid. Budistidel on õnnestunud enda käsutusse saada üks mõisa ja lossi ristsugutise moodi imposantne hoone, kus toimuvad huvilistele õppepäevad. Ööbimisvajaduseks on ehitatud hulgaliselt armsaid bungalow tüüpi majakesi. Need, kes ei soovi osaleda instituudi töös, võivad sellegipoolest seal puhkust veeta. Ööpäev koos kolme toidukorraga maksab 38 eurot inimese kohta. 

Instituudi territooriumile jõudes hakkas minu Itaalia perekond tegelema peamiselt sääsetõrjevahendi pritsimisega oma tundlikele jalakestele ja ümbruskonna kasside silitamisega. Aruteluks tuli ka kasside taimetoitluse võimalikkus planeedil Maa.  Tuletasin neile meelde, et see pole restoran ja toit tuleb iseteeninduslikus korras lauale tuua, seistes eelnevalt pikas järjekorras. Õnneks lasti meid järjekorras ette, sest viimaseks jäeti need külastajad, kes polnud ettetellimist vormistanud. Menüüs olid kruubisupp köögiviljadega (kapsas, kartul, porgand jne.), läätsesalat millele oli lisatud maisi, hautatud spinat, mis oli maitsestatud vist sidrunimahlaga, keedetud aedoad, värske rukola, penned tomatikastmes, riisi ja sojajahust valmistatud kotlet, mis oli paneeritud riivsaias, leib ja lõpetuseks meloniviilud, üliküpsed viigimarjad ning persikud. Joogiks vesi. Igaüks sai valida toidud, mida isikliku prognoosi kohaselt oleks meelsasti suutnud ära süüa. Lauale oli asetatud toidupalve, mida üritasin kõigile ette lugeda, kuid mind ei kuulatud. Üldjoontes taheti toidupalvega öelda seda, et toit on nagu ravim, mida tuleks süüa vaid keha varustamiseks vajalike ainetega.  Üks vanem proua meie seltskonnast küsis, et mis lihast kotlet on tehtud? Vastasin kulmu kergitamata, et riisist ja sojast, seepeale maitsesid kõik kotletti vaid  raasukese ning jätsid söömata. Suppi meie seltskonna härrasmees Carlo ei söönud, maitses ja lükkas eemale.  Mingeid muid toite ta samuti ei proovinudki. Annetasin talle oma puuviljad ja leivakääru. Puuviljad sõi ära, leiva jättis järele. Prouad Lucia ja Amelia jätsid järele lisaks ka neli kääru leiba, mille kohta tegin neile märkuse, et budismile on ahnitsemine võõras ja toitu tuleks suhtuda austusega. Kui ei söö, siis pole ka vaja oma taldrikuid täis laduda. Sellest märkusest tekkis ebameeldiv üllatusmoment, mis kestab praeguseni, sest ma peaksin hoidma oma arvamused endale. Toidu sõid jäägitult ära ainult Giada, kes on suur tervislike eluviiside pooldaja, mina ja Franco. Kõht sai tõesti täis, sest kruubid vist jätkasid paisumist. Laudades istus sadakond inimest. Kõik piirdusid vaid ühe taldrikutäiega ja ma ei näinud, et toitu oleks järele jäetud. Lõpetuseks tuli muidugi nõud kööki tagasi viia ja sorteerida toidujäätmed sel viisil, et kompost eraldi ja salvrätikud paberikorvi. Taldrikud eraldi esimesse pesuvanni ja noad-kahvlid teise ning klaasid kolmandasse vanni. Kuna Budistide territooriumil on suitsetamine rangelt keelatud, siis märkasin kuidas ühe suitsunäljas naise käed peale õhtusööki värisema hakkasid. Usun, et omal jõul ta hiljem sigaretti enam põlema ei saanud.

 Nagu lugeja juba aimab, lõppes meie pere „püha õhtusöömaaeg“  ühes pizza-baaris, kus Carlo tellis endale suure singipizza ja ühe sellise magusa pizza, mis on valmistatud põhimõttel nagu minu lapsepõlve  suhkrusai, millele pandi pisut vett, siin aga pannakse oliiviõli. Pizzade allaloputamiseks oli vaja ka ohtrasti õlut.

Siinkohal ei imestaks et Carlo on paks nagu kümnendat kuud rase olev elevant ja põeb suhkruhaigust ning budistide söögilauas käitumine meenutas mulle lasteaeda, kus pisikesed songivad toidus ning lõpuks lähevad koju ning pugivad krõpse ja pizzat.  Teised sõid veel lisaks jäätist ja jõid öisele ajale vaatamata kohvi, selleks et hiljem lasta endale kalli raha eest teha unetuse ravi. Mõistsin jäädavalt, et mingit nirvaanasse jõudmist või valgustushetke pole mõtet loota, selline asi jääb tuhandete valgusaastate kaugusele.

Anneli Treumuth, Pisa, Itaalia

avaldatud ka Eesti Ekspressis 03.10.2013