Võin käsi
piibli peal vanduda, et Itaalia linnaelanike kortermajade keldrites on vaid autogaraazid
ja kui auto kõrval peaks olema pisutki vaba ruumi, siis seal on vana kola.
Korteri sisemuses asuvates panipaikades, aga on hoiul kasutu kraam, mida
võib-olla kunagi tulevikus läheb vaja. Ravimtaimi ei ripu „kunksmoori“ köögi kombel,
mitte ainsamaski ruuminurgas. Need üksikud linnakodanikud, kes pärinevad nn. ürgajast
ja nostalgia mõttes keedavad talveks mustikamoosi ning tomatikastmeid, elavad
tavaliselt eramutes või ridaelamutes, kus on võimalik hoidiseid jahedamas
ruumis säilitada.
Elan Pisa linnas, mille elanike arv koos eeslinnadega ulatub
ligi 100 000-ni ning käesoleval sügisel olen näinud vaid kahte inimest,
kes koos minuga linna lähiümbruse tühermaadel viigimarju korjasid. Viigimarjad küpsevad puu otsas nö. järkjärgult
ja iga kord kui läksin „marjule“ võisin olla raudkindel, et keegi teine pole
minust ette jõudnud. Saak oli väga
rikkalik ja ulatus parematel päevadel 40 kilogrammini, mille keetsin kõik
moosiks. On väga raske mõista, miks rahvas
suhtub ükskõikselt ülimaitsvate viljade all lookas olevatesse puudesse. On ju teadupoolest majanduskriis, 40% noortest
on töötud, riik ägab immigrantide koorma all JA MITTE KEEGI EI KORJA ei kreeka pähkleid
ega viigimarju, kusjuures nende kilohind supermarketites ulatub 7-8 euroni. Ma pole näinud mitte kedagi,
kes korjaks loorberilehti,
rosmariinioksi, saialilli, salveid, lavendlit jms., mis kõik kasvavad looduses
täiesti vabalt ilma inimliku hooleta. Lõuna-Itaalias märkasin pidevalt, et mõned
linnaelanikud korjasid metsikult kasvavat apteegitilli ja nurmedelt mitmeid
erinevaid taimi, mida sobis potti panna või kuivatada, kuid Põhja-Itaalias seda
ei näe.
Maaelanike
keldrites on muidugi asi täiesti teistsugune, sest nemad on ju need, kes
linnarahvast toidavad. Maarahva keldris on vein ja oliiviõli ning tomatikastmed
kindlal kohal. Ajakirjanduslikust
huvist käisin sel sügisel viinamarjaistanduses tööl ja selle veinimõisa pere
tööpuuduse üle ei kurda :)
Itaallased
on teoreetiliselt vägagi teadlikud tervislikust toitumisest, mahetoodangust,
ravimtaimedest, kuid nad leiavad siiski, et hoopis mugavam on ravimid osta
apteegist ja moosid-mahlad supermarketist. Loodustoodete apteegid ehk
erboristeriad on klientide poolest vaesed, aga tavalises apteegis peab
sisenedes kohe võtma järjekorranumbri, sest rahvast on seal alailma. Pisa
linnas on aasta tagasi avatud ka mahetoodangu kauplus koos taimeravi apteegiga,
kuid hetkel on see suletud, sest toimub omanikuvahetus. Hinnad mahetoodangul on
3 kuni 7 korda kõrgemad muust toodangust. Kui näiteks tavalises supermarketis
maksab makaronitoodete kilo ühe euro ringis, siis mahemakaroni kilohinnaks tuleb
6 eurot. Supermarketi oliiviõli maksab
umbes 3 eurot liiter, mahetootja juures aga vähemalt 12 eurot liiter. Kui
tavalises poes maksab aedoa kilo näiteks 1 euro, siis turul on kilohind 7
eurot, kusjuures kauba juures ei olnud isegi mahetoodangu silti. Siit järeldub,
et kui ma kulutan reaalselt söögi-joogi ostmiseks 200 eurot kuus, siis puhtaid
loodustooteid tarbides kuluks vähemalt
3-6 korda suurem summa. Seega on tarbijatel
3 valikut:
1. Kulutada ühe kuuga kõik oma säästud
mahetoidule ja järgmisel kuul paastuda.
2. Hakata sööma kolm kuni seitse korda
väiksemaid koguseid, kuid see-eest mahedaid. Figuuri nimel tasub kaaluda seda
varianti.
3. Elada nii kaua kui jumal elupäevi
annab, aga süüa väetiste, umbrohutõrjete ja putukamürkide abil kasvatatud kraami,
kuid mis on siiski tervisekaitse poolt kontrollitud, et mürkide tase ei niidaks
kohe jalust maha.
Mis puutub ravimtaimedesse, siis neid kasvatavad Itaalias
vastavalt sellele tegevusele spetsialiseerunud talud. Mingit rahvahulkade poolt
initsiatiivi ülesnäitamist ei toimu ja
rahvas metsast ning aasalt lisa ei korja. Üldrahvalikult on levinud nipp, et külmetuse puhul tarvitatakse meega segatud
sidrunimahla ja kui see ei aita siis „apteek avita“ kuni antibiootikumideni
välja! Mina segan meega ka aaloe mahla, kuid see on itaallaste jaoks liiga mõru
ja sellist piinamist nad ei kannata.
Kuna Itaalia
on vananeva rahvastikuga riik ja pensionid on siin ikka tunduvalt suuremad kui
Eestis ning toiduga seotud teemadele pööratakse palju rohkem rõhku, siis on
selge, et aeg-ajalt lubab terviseprobleemide ennetamisele mõtlev itaallane endale ka kallimat toidukraami.
Kuid mingit küünarnukkidega tunglemist mahetoodangu lettide ees ei ole ega
saagi olema, sest talutav hinnavahe
oleks maksimaalselt 30% kuid mitte
mingil juhul 300-600%!
Miks aga
rahvas ei tegele koriluse ja moosikeetmisega, kuigi aiamaalappe on ka
linnarahval? Põhjus on lihtne. See põlvkond, kes praegu on 30-50-aastased, on
kaotanud vastavad traditsioonid ja huvid. Selle põlvkonna emad-isad on pealesõjajärgsel
elatustaseme paranemise perioodil hoidnud oma võsukesed eemal raskest tööst ja
seljaküürutamisest. Kui poest on kõike saada, siis milleks vaeva näha!? See
põlvkond isegi häbeneb tegeleda korilusega, mida näitab fakt, et meist kõnniti
mööda suure kaarega kui puu otsast pähkleid küünitasime. Aga päevade viisi kodus pidžaamaga ringi
uimerdada ja oma ema-isa kapi taga põõnata ning nende pensionist elada, seda
nad miskipärast ei häbene.
Meil on nüüdseks suur külmkapp ääreni viigimarja moose täis ja
kuna nendest enamus on mõeldud kinkimiseks, siis on ka jõulukingitused kõigile
sugulastele ja sõpradele olemas.
Anneli
Treumuth, 10.10.2013 Pisa, Itaalia
Artikkel on avaldatud ka Võrumaa Teatajas 26.oktoobril 2013
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar