kastanipidu turismitalus

Toskaana on kuulus kastanikasvatamise piirkond Itaalias. Meil Põhja-Euroopas kasvab ainult hobukastan, mille viljad pole söödavad. Vahemeremaades aga kasvab harilik kastan, mille viljad on aidanud rahval ellu jääda rasketel sõja ja näljaaegadel. Harilik kastan tahab kasvamiseks vähemalt 600-700 meetrit merepinnast ja vajab rohkesti niiskust, seega leidub teda mägedes. Haigused ja putukad on viinud suured kastanimetsad hingusele, aga palju talupojad on mitmetes mägipiirkondades need uuesti istutanud ja elatuvad kastanitoodete müügist. Käesolev aasta oli liiga põuane ja taaskord kimbutasid kahjurid, seetõttu langes saak ja tõusid loomulikult hinnad. Talupojad nõuavad riigilt ikalduse toetust…..kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!  Jutt pidi tulema hoopis kastanipidudest ja laatadest, mis leiavad aset iga-aastaselt just oktoobris. Niipea kui ilmuvad tänavanurkadele grillitud kastanitega kauplevad hiigelgrillid, on selge märk sellest, et sügis on käes, kuigi õues võib veel vabalt temperatuur ulatuda 29 kraadini (nagu näiteks täna, 26.oktoobril, mil lugu kirjutan).  Kuna me oleme Pisa matkabussi assotsiatsiooni liikmed, siis igal aastal saame kutse osaleda kastanipeol. Aga kahjuks on alati juhtunud nii, et  kui registreerimistasu tormame maksma on osavõtjate arv juba täis. Sel aastal lõpuks õnnestus saada jalg ukse vahele, maksime 25.- eurot nägu  ning jäime õhinal pidu ootama. Programmi pealkiri tõotas maksimaalset lõbu ning pillerkaar pidi kestma kaks päeva. Sõitsime turismitallu kohale täpselt programmis määratud kellaajaks st. 15.30 mil pidi algama  muusika ja grillitud kastanite maiustamine ning rohke veiniga allaloputamine. Hetkel, mil neid ridu kirjutan, on möödunud juba kolm ja pool tundi ning mingit pidu pole ollagi. Kohal on umbes 25 matkabussi ja vähemalt 60 inimest, kõik jutlevad gruppides, istuvad rahulikult pinkidel, peletavad sääski. No mis siis, et ei alanud pidu kell 15.30 !!! grillpannide tooja hilines ja muusik jäi haigeks, lööge laulu kui igav on, iga väikese asja pärast pole vaja viriseda! Ja kell 20.00 algab  õhtusöök, seega midagi pole ju katki. Iga kord kui kirjutan artikleid Itaaliast, mõtlen, et nüüd aitab irooniast!!!! Annan alati endale tõotuse, et edaspidi kirjutan vaid rõõmust rõkkavaid ja üdini positiivseid lugusid…..aga ei õnnestu.  Mitte ei harju ära, et kõik üritused algavad heal juhul vähemalt paaritunnise hilinemisega, aga halvemal juhul viietunnise viivitusega.  Eestlased oleks selle aja peale ammu löönud kokku õlle ja viinaklaase, kuid itaallased vahivad kristallkainelt üksteisele otsa ja ei nurise.  Tund aega on veel kannatada, juba on läinud pimedaks, rahvas jalutab ringi taskulampidega. Kes ütles, et itaallased on temperamentsed, see näidaku mulle ühte koleerikut sel maal! Ma ise pole küll kedagi kohanud. Kui Beppe Grillo välja arvata (aga selle jätame teiseks korraks).

Kell 19.50 hakatakse tõesti lauda katma ja peagi tuuakse kohale leib ning vein. Sellele järgnevad vaagnad eelroogadega, singid, juustud ja soojad õlis friteeritud saiakesed. Niipea kui suupistete vaagnad tühjaks saavad, tuuakse kohe esimene pearoog milleks on seene-risotto ja seejärel teine pearoog: tagliatelled metssea-raguuga.  Veini voolab ojadena ja lauale kantakse teine käik. Selleks on metssea carre` ja pardipraad ahjukartulitega, lisandiks salat. Lõpetuseks tuuakse lauale kuum õunakook, kohvi, oma talus valmistatud amaro- liköör ja viinamarjaviin grappa. Muide kõik toidud on talu ümbrusest. Neil on lopsakaim juurviljaaed ja priskeimad pardid, mida eales olen näinud. Jahimehed jalutavad ringi püssid seljas ja metsloomad kütitakse sealtsamast mägedest. Enne pidu lugesin internetist, et kastanitest saab teha vähemalt 160 erinevat toitu kuid sellel nn. kastanipeol pole neist ühtegi! Järgmisel hommikul kell kümme on kogunemine ja igale perekonnale antakse kätte kotitäis kastaneid. Neile tuleb ise terava noaga  teha sisselõiked ja seejärel suurte pannide peal grillida. Pannide põhjad on pisikeste augukestega ja grillimine käib suures kaminas elava tule peal.  Meie kastanid saavad valmis, kuid veini veel pole. Asi on selles, et grillitud kastanid on üsnagi jahused ja ilma veinita neid ei sööda. Samas aga on kellaaeg veini joomiseks liiga varane. Niisiis tuleb oodata veel paar tunnikest, et veini rüübata tunduks juba sündsam.  Niipea kui kell saab üks kantakse lauale ahjus küpsetatud imemaitsev lasagne. Selle lõunasöögi nimetus oli programmis „pranzo libero“ ehk „vaba lõuna“, mis tähendab seda, et igaüks võib lauale tuua lisaks ka kodunt kaasavõetud kraami.  Naised toovadki liudadel rulaade, salateid, saiakesi ja mehed limoncellosid ning muid omavalmistatud likööre. Kõik muidugi ülimaitsvad.  Lõpuks mängime veel tombolat, mis on umbes bingo-loto taoline mäng, aga palju huvitavam. Kui 6 eurot ilma võitmata saab maha mängitud, algab kojusõit.

Olen Itaalias käinud nii mitmetelgi pidudel: pulmas, ülikooli lõpupeol, naistepäevapeol ja nüüd siis kastanipeol, kuid need on olnud ainult ühed suured söömapeod. Lõpetuseks võin öelda, et itaallased oskavad süüa, kuid nad oskavad ka juua. Purjus inimest pidudel ei näe ja peo lõpus piirdutakse alati vaid ühe pitsi kangemaga. Seda kunsti eestlased pole selgeks saanud.
   Avaldatud "Eesti Ekspressis" ja "Võrumaa Teatajas" 29. oktoober 2013