Turu-uuringud
kinnitavad, et jõulukuuse all leidub riideesemeid pereliikmetele, CD, DVD
plaate ja raamatuid sõpradele, veini tuttavatele ja elektroonilisi vidinaid
iseendale. Traditsiooniliste mänguasjade ning maiustuste kinkimine lastele,
jääb alla elektrooniliste vidinate ja
videomängude kinkimisele, ning tavatelefonid jäävad alla
nutitelefonidele.
Jõulukinke
hakatakse ostma kolm kuud enne jõule, kuid 49,4 % sooritavad ostu ajavahemikus
1-15. detsember ja 34,8 % kingisõltlastest tormlevad poodides vahemikus 16-31.
detsember.
Kuna ma ei
soovi kasutada üldistamise libedat teed, siis palun lugejatel ära kannatada
veel pisut statistikat.
48, 7 %
itaallastest kulutavad kinkide ostmiseks 100-300 eurot, 19,5 % panevad mängu
300-500 eurot, 8,5 % raiskavad rõõmuga
500-1000 eurot ja 3,7 % ei pilguta silmagi, kui kinkideks kulub üle 1000
euro. Teadupärast saavad nii tööl käivad itaallased kui ka pensionärid
detsembris kolmeteistkümnenda palga või pensioni ning koguni 71 %
ostuhulludest, ei jää ootama seda 13-ndat palka, vaid teevad ostu juba enne
raha laekumist.
Lisaks
ametlikule statistikale hakkasin küsitlema ka oma lähikondseid, sõpru ja
koolikaaslasi, et mida nad sooviksid saada jõulukingiks. Mõned arvasid, et
soovin neile kinki teha ning seetõttu vajan häid vihjeid. Kurvastuseks
teatasin, et kasutan infot vaid
ajakirjanduse huvides. Niisiis, minu õpetaja soovis jõuluimet: et Itaalia valitsus võtaks vastu mõne
edasiviiva seaduse, otsuse või positiivse muudatuse. Mu elukaaslane soovis, et
mitte keegi ei teeks mitte kellelegi ebavajalikke kingitusi. Ta võttis kohe
tarvitusele ka vastavad abinõud ja helistas oma lähikondsetele, et mingit
kinkimist sel aastal ei tule ja armastust ning hoolimist väljendatakse aasta
jooksul pidevalt, mitte aga jõuluaegse „peavaluga“, mida kinkida. Pikapeale
sugulased nõustusid selle seaduse muudatus-ettepanekuga. Koolikaaslased
ütlesid, et nende lapsed tahavad kingiks saada kõike seda, mis on nende
sõpradel, kuid tegelikkuses kavatsevad
nad lastele kinkida vaid riideid ja raamatuid. Lisaks selgitasin välja, et kogu
oma teadliku elu vältel on itaallased täie südamerahuga neile kingitud vidinad
pakendist lahti harutanud, õnnitluskaardi eemaldanud, ning seejärel kingituse
lasknud teisele ringile st. uuesti pakkinud ja edasi kinkinud. Nüüd taipan,
miks ma pole kunagi näinud, et meie kingitud õlasalle, ehteid, raamatuid
kasutatakse. Selge pilt, järelikult on need
kingitud edasi oma sõpradele!
Neile, kes
ei viitsi oma peaga mõelda on igas Itaalia supermarketis müügil nii-öelda
„näidis kingipakid“. Seal sees on üks sampus, pudelike veini, pakk kohvi,
jõulukeeks, kommipakk jms. Need koond-pakendid
on tõesti imeilusad ja sisu on suhteliselt praktiline, seetõttu on nad
mõeldud kinkimiseks oma firma töötajatele, klientidele, perearstidele,
advokaatidele ja miks mitte ka sugulastele ja sõpradele. Paki hind on
keskmiselt 30 eurot. Lõhnaõli ja potte-panne itaallased teineteisele ei kingi.
Asi on nimelt selles, et lõhnaõli kinkimine justkui vihjaks asjaolule, et kingi
saaja on silma paistnud oma haiseva kehaga ja potid pannid on siiski mõeldud ju
kodule, mitte personaalselt inimesele keda armastame.
Mulle
isiklikult meeldib kingitusi teha, kuid tuleb tunnistada, et jõulumöll jätab
mind täiesti külmaks. Ilmselt on see tingitud ealistest iseärasustest ja jõuluvana on ikkagi laste rõõm. Omatehtud
kingitusi võiks siiski teha, sest jõulud on tõesti hea põhjus avaldada
hoolimist ja armastust ning tänu, just nende väikeste tähelepanuavaldustega,
olgu selleks kasvõi lihtsalt jõulukaart.
Mr. Beanist eeskuju võttes, on tark tegu teha kingitus ka iseendale.
Anneli
Treumuth
Pisa,
Itaalia avaldatud ajalehes "Võrumaa Teataja" 30. november 2013.a.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar