Uusaasta pidustused Itaalias

Ajaloost on teada, et ettepaneku uut aastat tähistada tegi Rooma jumal Giano (eesti keeles Janus). Tema võimuses oli avada kõik uksed, väravad, südamed ja sünnid ning seetõttu hakatigi aasta esimest kuud nimetama jaanuariks. Januse üks naistest kandis nime Jana, seega on Januste ja Janade käes jaanuarikuu võtmed. Kujutan ette,  et  1. jaanuaril, või üldse jaanuaris  sündinud lastele võiks selle jumala järgi ka nime anda.  Itaalias nimetatakse uusaastapidustusi “capodanno”, mis lahtiseletatult tähendab capo-algus või pea ja anno on tõlkes aasta.

 Jumal Janus ei osanud muidugi aimata, et tema algatus võtab nii tohutud pöörded ning et enamik maailma rahvastest lähevad sel päeval peast täiesti segi. Itaalias näiteks, on alates VII sajandist neid pidustusi peetud  eriti maniakaalsel kombel. On olnud ajad, mil 31. detsembrit ehk San Silvestro päeva mäletavad  minu siinsed lähikondlased kui hirmuööd, mil aknaluugid suleti ja lapsed pugesid kappi peitu. Eriti hull oli olukord mõistagi Napolis ja sellest lõunapoole jäävates linnades. Asi on nimelt selles, et Napolis, mitte ainult ei pillutud keskööl aknast välja vana kola, vaid lisaks ilutulestikule lasti pauku ka tulirelvadest päris tõeliste kuulidega. Minu itaalia keele õpetaja rääkis, et nende rõdu oli 1. jaanuari hommikul padrunikesti täis.  Tema sõnul vihisesid kuulid nagu rahesadu. Kuna akendest lendas välja vanu WC potte, televiisoreid, laudu, lauanõusid, siis mõistagi ei riskeerinud keegi parkida autosid elumajade akende alla, rääkimata veel tänaval jalutamisest. Kell üks öösel, hakkasid mööda tänavaid sõitma prahikoristusautod ja politsei, et korraldada tänavate puhastamist. Leebemal kujul levis traditsioon ka itaalia kesk-ning põhjapoolsetes regioonides. Näiteks Toscanas oli prahipildujate esirinnas Livorno linn ja ega  Pisa linnakodanikudki polnud süüst puhtad. Nüüdseks on saadud see vanakraami akendest välja loopimine siiski kontrolli alla ja vaesus sunnib inimesi viima oma träni vanakraami kauplustesse müügile. Mäletan,  et palju aastaid tagasi leidis see akendest vanade televiisorite ja muu kola väljapildumise komme järgimist ka Tallinnas ühes ühiselamus.

Mis toimub Itaalias aga tänapäeval? Vastupidiselt jõuludele, on üldine tendents, et  aastavahetusel ei taheta koju jääda. Õhtusöögid restoranides broneeritakse ette juba mitu kuud. Kõige soodsam vana-aastapeo osavõtutasu ühe inimese kohta algab 50.- eurost ja lõpeb nn. kesklassi jaoks 200.- euro ringis. 2011. aastal käisin 50.- eurose osavõtutasuga peol ühes turismitalus, kus pidutsejate arv ulatus umbes 100 inimeseni. Panin selga oma parima õhtukleidi, jalga kõige kaunimad tantsukingad ja sõin kodus nälja vaigistamiseks mõned suupisted ning seejärel asusime teele.  Söömisega on Itaalias sellised lood, et vana-aasta õhtusöök serveeritakse kella üheksa-kümne paiku öösel. Selleks ajaks ma tavaliselt magan või olen minestanud nälja kätte.  Tookord suutsin kannatada vapralt kella kümneni, mil hakatigi lauale kandma veini, valget leiba, sinki, vorsti, juustu ja muude hõrgutiste täiesti läbipaistvaid viilusid.  Seejärel saabusid kaks esimest käiku, mis on reeglina üks pastaga ja teine riisiga ning  kaks erinevat teist käiku, mis on alati üks kalaga ja teine lihaga. Vein toodi lauale suurte kannudega. Lõpetuseks serveeriti magustoit, kohvi ja pitsike kangemat kraami.  Seejärel algas tants ja ilutulestik. Üks noor naine tantsis laua peal, piserdas kõik külalised (kaasaarvatud minu ilusa kleidi) üle sampusega ja tegi seejärel algust striptiisiga. Mingit rahvakultuuri traditsiooni sealses turismitalus ei järgitud

Tegelik kombestik, millest Itaalia perekondades tänapäevani rangelt kinni hoitakse näeb ette, et sel ööl peab sööma keedetud läätsesid (võite kasutada   hernesupi retsepti) koos seajalavorstidega. Iga läätseke tähistab ühte rahamünti ja mida rohkem läätsi jaksad sisse uhada, seda rikkamaks saad järgmisel aastal. Seajalg aga sümboliseerib külluslikkust, sest see on toitvam kui mistahes muu liha.  Keskööl on täiesti kohustuslik süüa mõned viinamarjad, mis tähendavad seda, et kui Sul on viinamarju isegi talvisel perioodil, siis oled sa eriliselt õnnistatud küllusega. Mõistagi lendavad keskööl sampuse pudelitelt korgid ja sinna juurde serveeritakse lõiguke jõuludest ülejäänud keeksi pandorot või panettonet. Väga tähtis on avada valgustatud toas üks aken, et uus aasta saaks sisse tulla ja pimedas toas teine aken, et kurjad vaimud saaksid välja minna. Ukse taha oleks tulnud aegsasti panna üks puuvõõrik või tuulepesa. See ei lase kurjadel vaimudel majja siseneda ning oma armuõnne nimel oleks väga soovitav  puuvõõriku all suudelda ning kanda punast värvi aluspesu. Itaalia kombed on jõudnud Eestisse vähemalt selles osas, et  arvatakse olevat õnnetoov kohata aasta esimesel päeval kõigepealt meesolevust. Mida pikemat kasvu ja tõmmum, seda parem.

TÄHELEPANU!  Aasta esimesel päeval ei tohi mitte mingil juhul väljuda kodunt tühjade taskutega. Teil peab olema tingimata taskus kasvõi veidike raha. Kui selle vastu eksite, pole hiljem vaja kaevelda oma vaesuse ja viletsuse üle, sest raha on nagu taim, mis vajab kasvamiseks seemet. Usutakse samuti,  et andes 1.jaanuaril kellelegi võlgu, saate raha tagasi sajakordselt. Ma isiklikult ei ole selles küll väga kindel, kuid üritan sel aastal proovida esialgu 10 euroga J. Nagu märkasite sellest jutustusest, käib kogu nõiakunst ikka raha ümber. Seejärel panustatakse pisut ka armastusele. Järeldada võime vaid seda, et itaallased peavad esmatähtsaks raha ja armastust.  Võib-olla on neil isegi õigus. Ei saa ju meist keegi hakkama täiesti ilma rahata ega ammugi mitte ilma armastuseta.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

29. detsember 2013.a. Lugu on avaldatud "Võrumaa Teatajas" 31. detsember 2013.