neljapäev, 2. jaanuar 2014

Lugu sellest, kuidas ma viinamarju korjamas käisin.


Meil on Toscanas oma „kodustatud“ veinimõis www.vallorsi.it  „Kodustamine“ tähendab seda, et viime sinna veinitallu kõik oma külalised degusteerima ja ostma ning soovitame ka kohalikele itaalia sõpradele  Vallorsi veinitalu, sest seal on vähemalt degusteerimine tasuta, hinna ja kvaliteedi suhe aga lausa suurepärane. Vallorsi, kui veinimõis, on asutatud 1966.a. olles enne seda tegeletud pikka aega hoopis leivaküpsetamisega. Kuna pereisal on neli tursket poega ja kahest pojast on saanud haritud veinimeistrid, siis muutis perekond oma tegevusala. Lisaks veinile pakutakse ka kõrgel tasemel taluturismi teenust. Klientideks on peamiselt Saksamaa turistid ja minimaalne talus viibimise aeg on üks nädal. Lisaks kõigele on töökal suurperel  Pisa linnas  oma restoran „I Santi“ (tõlkes pühakud), mis asub Imede Väljaku läheduses ning on klientide poolt taevani kiidetud. Nagu muinasjutus, töötab sealgi üks perepoegadest.  
Kuigi meie perele tuuakse vein tellimise peale otse koju, läksime septembri keskel ise sinnakanti ja ma mainisin, et tahaksin  osaleda viinamarjakoristusel (vendemmia) nagu lihttööline ning kirjutada sellest kogemusest artikkel ühele Eesti ajalehele. Stefano Bibbiani, üks peremeestest, oli sellega nõus, kuigi neil on olemas alaline tööjõud ja minu virkasid käekesi tegelikult vaja polnudki.  
Nagu kokku lepitud, sõitsingi 17. septembri hommikul tööriietuses ja kindad ning võileib kotis, oma elu esimesele viinamarjakoristusele. Talul on istandusi mitmes erinevas vanuses, ning mõistagi kasvatatakse erinevaid viinamarjasorte kokku 17-l hektaril. Kui mina põllule jõudsin olid 12 virka kätepaari juba ühe traktorikoorma jõudnud kõrgtehnoloogiliste masinate vahelt läbi lasta, st. traktori käru põhjas asub suur tigukruvi, mis juhib kobarad läbi pisikese avause ja ühest küljest kukuvad teise traktorikärusse kobara varred ning viinamarjad ise lähevad aastatepikkusele müstilisele teekonnale MARJAST VEINIKS JA GRAPPAKS. Mulle anti väga teravad pisikesed käärid, mis kujult meenutavad oksakääre ning Merlot viinamarjakobarate lõikumine suurtesse paarikümneliitristesse ämbritesse läks lahti.  Merlot järel korjasime veel Shiraz (Syrah) viinamarju, mis on varavalmivad sordid. Käesolev aasta on erakordselt saagirohke ja kobarad on ennast kasvatanud läbi väätide ja traatide, nii et kobaravart on mõnikord raske leida, kuid mingil juhul ei tohi kogemata vääti läbi lõigata. Kümneaastase istanduse vääti on muidugi võimatu läbi lõigata, sest see on käsivarre jämedune, aga noorematel istandustel on väät tõesti peenike ja saak on ka pisut väiksem. Mõnus on korjata kahekesi paaris, st. teisel pool väätide rivi kasvavaid kobaraid lõigub teine korjaja. Nii aga võib ka hooletuse korral oma sõrmest ilma jääda. Hommikul, kui töölised   on veel puhanud, kostab pidevat lõõpimist, jutuvada ja anekdoote ning sõimatakse roppude sõnadega Berlusconit, enne lõunasööki aga võtab väsimus võimust ja töö käib vaikselt nahistades. Lõunapaus algab minutipealt kell 12 ja kestab kella 13.00-ni. Kõik sõidavad põllult üles talu juurde, kus pererahvas sööb köögis ning töölised söövad kaunil avatud terrassil. Kõik söövad ainult võileibu. Mind kutsutakse nii tööliste kui pererahva lauda. Igaks juhuks lähen lahke pererahva juurde, kuigi näen, et minuga sõbruneda jõudnud töölised muutuvad väga kurvaks. Niipea kui peremees lauda istub, ütleb ta ainult ühe sõna „KOLMTEISTKOMASEITSE“. Küsin, et mida see peaks tähendama? Tuleb välja, et see tähendab viinamarjade suhkrusisaldusest sõltuvat veini kanguse  kraadi ja on pererahva söögilauas kõige tähtsam jututeema. Iga päikseline päev tõstab viinamarjade suhkrusisaldust, kuid samas tuleb olla väga täpne korjeaja määramisel, sest vihmane ilm paneb marjad omakorda riknema ning hallitama. Marju söövad ka faasanid ja metssead. Kahjuriteks on samuti teod.
Võileibade juurde pakutakse rose´ ja valget veini ning magustoiduks jäätist ja kanget maitsvat kohvi. Imetlusväärselt kiiresti on lõunatund möödunud, kuid õnneks on ka jõud taastunud.  Hakkame innukalt kobaraid lõikuma ning taaskord Berlusconit sõimama.  Sõim vaibub umbes kella nelja paiku ja tunnen, et mul löövad kükitamisest kõik jalalihased tuld välja. Töölised soovitavad mul tühja ämbri keerata tagurpidi ja tarvitada seda toolina. Ämbritool aitabki viimase tunni veel vastu pidada.  Töölised räägivad, et neile makstakse töö eest 7 eurot tunnis ja palgapäev on kord kuus.  Lõpetame oma tööpäeva minutipealt kell 17.00 ja sõidame pesema. Minu riided, sokid, kindad, pluus, seisavad kõik nagu skulptuurid iseseisvalt püsti, sest viinamarjade magusus on muutnud nad suhkrukujudeks. Nüüd näen, et teised loputavad kraani all oma vahariidest põllesid ja ongi puhtad poisid. Kindad on kõigil nn. “pika varrega“ et mitte käsivarsi kriimustada.    Vaatan veel viimase koorma kadumist mehhanismide sisse, seejärel pestakse suurest voolikust kõik traktorikärud ja riistad ning ongi tööpäev läbi. Koju jõuan surmväsinuna, lihaste valu pole veel nädala möödudeski järele andnud ja normaalseks kõndimiseks pean isegi valuvaigistit võtma. Jah, ei tule see vein nii kergelt lauale, olgu mehhaniseerimise tase ükskõik kui kõrge. Tõeliselt kvaliteetse toodangu saamiseks ei saa mingil juhul läbi ilma raske käsitsitööta. Vallorsi valmistab veine Argante, I Cerroni, Chianti D.O.C. , San Bartolomeo, Vermentino ja muidugi grappat. Meie tarbime Vallorsi punast majaveini ning maksame 1.70 liitrist.  Kujutan ette, et selline hind meeldiks ka Eesti veinisõpradele. 
Anneli  Treumuth
Pisa
Itaalia Lugu on avaldatud ajakirja "Vine" 2014 aasta jaanuaris, veebiväljaandes.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar