Meil on
Toscanas oma „kodustatud“ veinimõis www.vallorsi.it „Kodustamine“ tähendab seda, et viime sinna veinitallu
kõik oma külalised degusteerima ja ostma ning soovitame ka kohalikele itaalia
sõpradele Vallorsi veinitalu, sest seal on
vähemalt degusteerimine tasuta, hinna ja kvaliteedi suhe aga lausa suurepärane.
Vallorsi, kui veinimõis, on asutatud 1966.a. olles enne seda tegeletud pikka
aega hoopis leivaküpsetamisega. Kuna pereisal on neli tursket poega ja kahest
pojast on saanud haritud veinimeistrid, siis muutis perekond oma tegevusala. Lisaks
veinile pakutakse ka kõrgel tasemel taluturismi teenust. Klientideks on
peamiselt Saksamaa turistid ja minimaalne talus viibimise aeg on üks nädal. Lisaks
kõigele on töökal suurperel Pisa
linnas oma restoran „I Santi“ (tõlkes
pühakud), mis asub Imede Väljaku läheduses ning on klientide poolt taevani
kiidetud. Nagu muinasjutus, töötab sealgi üks perepoegadest.
Kuigi meie
perele tuuakse vein tellimise peale otse koju, läksime septembri keskel ise
sinnakanti ja ma mainisin, et tahaksin
osaleda viinamarjakoristusel (vendemmia) nagu lihttööline ning kirjutada
sellest kogemusest artikkel ühele Eesti ajalehele. Stefano Bibbiani, üks
peremeestest, oli sellega nõus, kuigi neil on olemas alaline tööjõud ja minu
virkasid käekesi tegelikult vaja polnudki.
Nagu kokku
lepitud, sõitsingi 17. septembri hommikul tööriietuses ja kindad ning võileib
kotis, oma elu esimesele viinamarjakoristusele. Talul on istandusi mitmes
erinevas vanuses, ning mõistagi kasvatatakse erinevaid viinamarjasorte kokku
17-l hektaril. Kui mina põllule jõudsin olid 12 virka kätepaari juba ühe
traktorikoorma jõudnud kõrgtehnoloogiliste masinate vahelt läbi lasta, st.
traktori käru põhjas asub suur tigukruvi, mis juhib kobarad läbi pisikese
avause ja ühest küljest kukuvad teise traktorikärusse kobara varred ning
viinamarjad ise lähevad aastatepikkusele müstilisele teekonnale MARJAST VEINIKS
JA GRAPPAKS. Mulle anti väga teravad pisikesed käärid, mis kujult meenutavad
oksakääre ning Merlot viinamarjakobarate lõikumine suurtesse
paarikümneliitristesse ämbritesse läks lahti.
Merlot järel korjasime veel Shiraz (Syrah) viinamarju, mis on
varavalmivad sordid. Käesolev aasta on erakordselt saagirohke ja kobarad on
ennast kasvatanud läbi väätide ja traatide, nii et kobaravart on mõnikord raske
leida, kuid mingil juhul ei tohi kogemata vääti läbi lõigata. Kümneaastase
istanduse vääti on muidugi võimatu läbi lõigata, sest see on käsivarre
jämedune, aga noorematel istandustel on väät tõesti peenike ja saak on ka pisut
väiksem. Mõnus on korjata kahekesi paaris, st. teisel pool väätide rivi
kasvavaid kobaraid lõigub teine korjaja. Nii aga võib ka hooletuse korral oma
sõrmest ilma jääda. Hommikul, kui töölised on veel puhanud, kostab pidevat lõõpimist,
jutuvada ja anekdoote ning sõimatakse roppude sõnadega Berlusconit, enne
lõunasööki aga võtab väsimus võimust ja töö käib vaikselt nahistades. Lõunapaus
algab minutipealt kell 12 ja kestab kella 13.00-ni. Kõik sõidavad põllult üles
talu juurde, kus pererahvas sööb köögis ning töölised söövad kaunil avatud
terrassil. Kõik söövad ainult võileibu. Mind kutsutakse nii tööliste kui
pererahva lauda. Igaks juhuks lähen lahke pererahva juurde, kuigi näen, et
minuga sõbruneda jõudnud töölised muutuvad väga kurvaks. Niipea kui peremees
lauda istub, ütleb ta ainult ühe sõna „KOLMTEISTKOMASEITSE“. Küsin, et mida see
peaks tähendama? Tuleb välja, et see tähendab viinamarjade suhkrusisaldusest
sõltuvat veini kanguse kraadi ja on
pererahva söögilauas kõige tähtsam jututeema. Iga päikseline päev tõstab
viinamarjade suhkrusisaldust, kuid samas tuleb olla väga täpne korjeaja
määramisel, sest vihmane ilm paneb marjad omakorda riknema ning hallitama.
Marju söövad ka faasanid ja metssead. Kahjuriteks on samuti teod.
Võileibade
juurde pakutakse rose´ ja valget veini ning magustoiduks jäätist ja kanget
maitsvat kohvi. Imetlusväärselt kiiresti on lõunatund möödunud, kuid õnneks on
ka jõud taastunud. Hakkame innukalt
kobaraid lõikuma ning taaskord Berlusconit sõimama. Sõim vaibub umbes kella nelja paiku ja tunnen,
et mul löövad kükitamisest kõik jalalihased tuld välja. Töölised soovitavad mul
tühja ämbri keerata tagurpidi ja tarvitada seda toolina. Ämbritool aitabki
viimase tunni veel vastu pidada. Töölised räägivad, et neile makstakse töö eest
7 eurot tunnis ja palgapäev on kord kuus.
Lõpetame oma tööpäeva minutipealt kell 17.00 ja sõidame pesema. Minu
riided, sokid, kindad, pluus, seisavad kõik nagu skulptuurid iseseisvalt püsti,
sest viinamarjade magusus on muutnud nad suhkrukujudeks. Nüüd näen, et teised
loputavad kraani all oma vahariidest põllesid ja ongi puhtad poisid. Kindad on
kõigil nn. “pika varrega“ et mitte käsivarsi kriimustada. Vaatan veel viimase koorma kadumist
mehhanismide sisse, seejärel pestakse suurest voolikust kõik traktorikärud ja
riistad ning ongi tööpäev läbi. Koju jõuan surmväsinuna, lihaste valu pole veel
nädala möödudeski järele andnud ja normaalseks kõndimiseks pean isegi
valuvaigistit võtma. Jah, ei tule see vein nii kergelt lauale, olgu
mehhaniseerimise tase ükskõik kui kõrge. Tõeliselt kvaliteetse toodangu
saamiseks ei saa mingil juhul läbi ilma raske käsitsitööta. Vallorsi valmistab
veine Argante, I Cerroni, Chianti D.O.C. , San Bartolomeo, Vermentino ja
muidugi grappat. Meie tarbime Vallorsi punast majaveini ning maksame 1.70
liitrist. Kujutan ette, et selline hind
meeldiks ka Eesti veinisõpradele.
Anneli Treumuth
Pisa
Itaalia Lugu on avaldatud ajakirja "Vine" 2014 aasta jaanuaris, veebiväljaandes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar