Lugu sellest kuidas mul Itaalias nahakasvajat eemaldati

Lugu sellest, kuidas ma käisin operatsioonil.

Mul oli jala peal mingi kanamuna suurune ovaalne lööve juba poolteist aastat ja otsustasin seda dermatoloogile näidata. Arsti juures tuli mulle meelde, et käsivarre peal elutseb juba palju aastaid üks pisike punane kublake, nagu kolmejalgse sääse hammustus. See kublake andis vahetevahel endast märku sügelemise, veritsuse ja  kerge õhetuse näol. Dermatoloog andis kohe saatekirja kirurgi juurde ja kirjutas sinna ka histoloogilise uuringu soovituse, kuna tegemist olevat nahakasvajaga. Broneerisime kirurgi vastuvõtu Volterra linna, sest Pisas oli järjekord juuni keskpaigani. Maksin operatsiooni tasu 29 eurot ja sõit haiglasse, mis asub meist 70 km kaugusel, võis alata. Kuna operatsioon aeg oli mul kell 8.30 hommikul, siis läksime matkabussiga haigla parklasse juba eelmise päeva õhtul, et olla varakult kohal. Tee Volterrasse oli jube, sest  paarist kohast olid vihmad kurvilise mägitee minema uhtunud ja alles oli jäänud vaid pool asfaldist. Igatahes asusime kirurgi ukse taha pool tundi enne vastuvõtu aega ja hakkasin raamatut lugema, sest tean juba itaallaste “kellatundmist”. Ukse taha saabus veel neli patsienti, kelle kõigi vastuvõtu aeg oli 8.30. Nemad mängisid telefonidega ja käisid aeg-ajalt suitsetamas. Ühe naise telefon helises vahetpidamata, sest talle helistasid ema, isa ja sugulased. Helin oli täpselt selline, nagu mingi pardi kõhulahtisuse lörin.  Vastuvõtt algas kell 9.00. Kõigepealt kutsuti üks naine mingi kasvajaga juuste sees, siis  üks mees mingi salapärase hädaga, seejärel üks vanem naine ja neljandana hõigati mind.  Kirurg küsis, et kas ma mõtlen, et 29 euroga saab ka histoloogilise uuringu? Jäin teda lolli näoga vahtima ja vastasin, et ei tea, sest mul pole nahakasvajate osas erilisi kogemusi. Arst seletas, et dermatoloog oleks pidanud andma mulle ka teise kviitungi, mille alusel saaks kublakese laboratooriumi saata. Küsisin, et mida peaksin tegema ja tema vastas alistunult, et Ok, ta tuleb mulle vastu ja annab saatekirja laborisse, kuid kas mul ikka on 30 eurot, et selle eest maksta. Vastasin, et loomulikult on mul 30 eurot. Arst ütles, et enne see proov siit laborisse ei lähe kui raha makstud. Andsin õele oma pangakaardi, haigekassakaardi ja saatelehe ning palusin selle anda tasumiseks minu kaaslasele, ehk siis Francole arsti ukse taga. Ise olin juba lõikuslaual, välisjalatsidtes ja täies riides. Isegi ühekordseid susse ei antud jalga. Arst hoiatas, et toimub mingi torge ja kõrvetus, seejärel lõigati kasvaja välja ja asuti õmblema. Arst küsis õelt, et kus asub tekstiilipood, sest ta peab oma diivanile uue katte õmblema. Lõpuks otsustas arst, et ta läheb kangast ostma Rooma ja kiitles oma õmblemiskunstiga. Mu haavale sai neli õmblust pandud ja seejärel selgitati et 8 päeva pärast võib perearst õmblused välja võtta…kui mul ikka on perearst. Vastasin, et muidugi on. Seejärel küsis õde et kuidas kirjutatakse sõna ESTONIA, et kas X tähega peale E-d, st EXTONIA, seletasin , et "S" nagu Siena.   Samal ajal lõi Franco kuskil neljandal korrusel lahinguid haigla juhtkonnaga, sest need näitsikud, kes ticketite eest raha võtsid, ei soostunud rääkima uuringu tulemuste kojusaatmise teemal. Post minevat kaduma ja MIS SIIS SAAB? Talle teatati, et me peame 30 päeva pärast tulema vastusele järele. Mingit lootust ei antud, et tulemused saadetakse postiga koju. Selline on kord ja see polevat haigla süü. Kui Franco oli mingile ülemusele jätnud tähitud kirja jaoks raha ja karjunud kõigi peale, keda oma teel kohtas, siis lubati vastus koju saata. Franco värises vihast nii, et ei saanud jopet kah selga panna. Matkabussis pidi ta kõigepealt pool tundi midagi sööma ja jooma, et üldse tagasitee ette võtta. Tõtt öelda, ma pole kunagi kuulnud, et Franco karjuks kellegi peale ja pole ka näinud, et ta läheks endast välja. Kuid eks näis kas tuleb siis vastus postiga koju või peame tõesti minema Volterrasse  tagasi. Ilus linn ju iseenesest. Järgmisel öösel varises alla 30 meetrit keskaegset Volterra linnamüüri ja suur jupp teed. Selle serval olevast suurest mitmekordsest elumajast evakueeriti kõik elanikud varavalges, nii et keegi ei saanud kaasa võtta isegi isiklikke asju. Toscanas on suurte vihmade tagajärjel pidevad erosioonid ja üleujutused. Pääsesime Volterrast tulema sõna otseses mõttes ÜLE NOATERA. 
30.jaanuar 2014.

Pisa

Anneli Treumuth