Suur palverännak matkabussiga
11-26.04.2013
Selleks, et oma hinge eest hoolt kanda, olime juba aasta tagasi plaaninud
tõsiselt käsile võtta Euroopa kõige kuulsamate palverännakupaikade uurimise. Sel kevadel viisime kavatsuse täide. Reisi
kolm vaala said niisiis olema LOURDES (Prantsusmaa), SANTIAGO DE COMPOSTELA
(Hispaania) ja FATIMA (Portugal).
Juulis-augustis jätkame oma püha üritust
Czestochowa külastamisega Poolas.
Kui keegi vaidleb vastu, et õige
palverännak tehakse ikkagi vaid jalgsi või jalgrattaga, siis nii see siiski
pole. Tõsimeelne palverännak tehakse täpselt nii, nagu igaüks soovib ja kuidas
tervis võimaldab. Eesmärk pühitseb abinõu. Palverännaku paikades nägin
spetsiaalseid busse ratastooli-inimestele, kus toolid on bussi alakõhus ja lift
sõidutab inimese bussi teisele korrusele ning vahekäigus liigutab vastav tool
abivajaja oma kohale. Lourdes ja Fatima
on loonud ka suurepärased parklad matkabussidele, kusjuures Fatima parkla on
väga moodne ja täiesti tasuta, jää sinna kasvõi elama! Juba ammu ei kõmbita
kohale vaid jalgsi. Miljonid rändurid saabuvad kohale igaüks vastavalt oma
võimalustele ja rahakotile. Meie rännak osutus 5934 km pikkuseks ja matkabuss
tegi selle tiiru ära 16-ne päevaga. http://goo.gl/maps/QWgJ2
Teekond Lourdesi viib läbi Provence maakonna ja seal on muidugi võimatu
mitte tunda kuidas armumine Prantsusmaasse tahtele allumatult südamesse hiilib.
Armumine võitleb metsikult kõrgete kiirteemaksudega ja 300 km eest tuleb
loovutada 38 eurot, kuid loodus, mis silme eest mööda vilksatab, veenab mind
lõplikult selles, et Paul Cèzanne`l oli siinkandis sündides kindlasti juba
pintsel pihus.
Esimese öö veedame oma bussi koikus kuskil Arlesi linna tagahoovis.
Hommikul olen juba enne turismiinfo tüdrukute tööleilmumist kärsitult nende
ukse taga ja ootan linnakaarti. Kujutan
selgesti ette kuidas Vincent van Gogh siin kaunis linnas vihtus kahe aasta
jooksul valmis 300 surematut teost. Arvutus näitab, et iga 2,4333 päeva
möödudes sündis üks maal ja selline loominguline põlemine viib loomulikult
vaimse tervise halvenemiseni! Igatahes 1890.aastal laseb kunstnik endale kuuli
pähe. Mul on kahju Paul Gauguin`st , kes jääb oma sõpra leinama ja nad ei saa
enam üheskoos baarileti taga impressionismi üle vaielda või hoopis nõustuda. Arles aga elab vanast rasvast ja pakub turistidele
nii Rooma Impeeriumi surematut võimsust
kui ka oma kunstnike kuulsust. Arlesi amfiteater on hoolimata Hitleri
pommidest siiski üsna hästi säilinud ja seal käib elu ning toimuvad kontserdid.
Jalutame piki Rhóne jõe kallast ja ma korrutan pidevalt nagu katkiläinud plaat
„ilus, ilus, ilus“.
Õhtupoolikul jätkame teed Montpellieri suunas. Arvan, et olen juba
klõpsutanud üle saja pildi hekkidest, mis tunduvad olevat pöetud
maniküürikääridega, murust , mis on lõigatud nullipealt nagu Sinèad O`Connori
juuksed. Põllud on nagu malelauad, ühel pool valged hobused ja teisel pool
mustad lehmad. Igas talus saab osta ning degusteerida veini, oliiviõli ja
asparaaguseid. Kartul on põldudel juba sõrmekõrgune, kuid viinamarjaväädid on
alles tumepruunid juurikad, täiesti ilma lehtedeta. Mind paneb imestama, et
väädid on nii madalad, aga tuleb välja, et see on mingi tuulekindel sort, ning
ei kasvagi kõrgemaks. Bensiinijaamasid
ei ole aga kuskil. Kui meil paak juba tolmab, märkame imekombel bensiinijaama.
Mitte ükski meie pangakaart pole aga prantsuse tanklale meelepärane. Siiani
ootan vastust SEB pangast, miks minu krediitkaardil peaks prantslaste arvates
olema viis- või veelgi parem kuus numbrit, mitte aga neli. Tundub, et eestlased
on kokkuhoidlik rahvas ja neil on koodid lühemad. Tegelikult on mul Prantsusmaa
teenindajatega juba varemgi olnud infarktieelseid seisundeid, nii ka seekord. Tädi,
kes oleks pidanud vastu võtma sularaha teatas meile, et tal on vahetuse lõpp ja
särises nii vihaselt nagu kuum rasvane pann kui sinna tass külma vett peale
visata. Sularaha ta vastu ei võtnud ja lõi ukse nii kõvasti kinni et mul jäi
kõrv lukku. Loogiliselt võttes peaks putkasse peale ühe vahetuse lõppu saabuma
teine töötaja, kuid seda ei juhtunud. Kuigi kaartide osas olime pessimistlikult
meelestatud, proovisime meeleheitel olles oma viimast ja viiendat Maestro
krediitkaarti, mis on Itaalia PosteBanca poolt väljastatud. Ja see töötas,
mõtelge! Kuigi peale seda vahejuhtumit
õitsesid teepervedel endiselt enelad, toomingad, kameeliad, magnooliad,
lumepallid ja hekid olid endiselt
siledad nagu rohelised müürid, oli mu armumine
Prantsusmaasse hääbumas. Ööbisime Pujaudrani nimelises külakeses otse
kiriku kõrval nagu on kohane palveränduritele ja märkasime juba esimesi kammkarbi-teeviitasid,
mis näitasid Santiagosse viiva 971
kilomeetrise jalutuskäigu suunda.
Lourdesi oli jäänud siiski vaid 140 kilomeetrit ja sinna jõudsime enne
keskpäeva. Algul kavatsesime vingerdada kõrvale tasulisest parklast, kuid kuna
bussi kanalisatsioonid vajasid tühjendamist, siis selleks tuli valida legaalne
parkla ning loovutada 6 eurot.
Oli imeilus suvekleidi ilm ja peale proosalisi talitusi jalutasime püha
paiga suunas. Mõlemal pool Gave di Pau jõge kõrguvad ainult hotellid, mille
alumised korrused on suveniiripoodnike päralt. Teeviidad juhatavad Paradiisi
nimelisse parklasse ja minitrammi peatustesse, kuid meid huvitas vaid see püha
paik, kus 1858.a suvel teismeline neiu Bernadette nägi 18 korda järjest valgesse riietatud
naist, kes 16-ndal korral tutvustas ennast Neitsi Maarjana. Ekstaasi sattunud neiu hakkas
seepeale küüntega maad kraapima, kuni maapinnast tuli välja vesi, mis laienes
üha suuremaks lombiks ning kaljukoobas, mis oli alati olnud kuiv, hakkas
äkitselt valama pisaraid. Tüdruk nõudis kohalikult preestrilt selle imelise
ilmutuse paika kiriku ehitamist. Kuna kohale hakkas voorima miljoneid usklikke, siis 1958.aastal ehitati
sinna uus ja võimas kirik. Katoliku
kirik on tunnistanud Lourdesi vee (mitte
usu) tervendavat mõju ning kiriku kriteeriumide kohaselt on registreeritud 68
imelist tervenemist. Tegelikult nägime ka meie palju veekraane ja suurest kaljukoopast tilkus pidevalt vett ning
mehed, naised ja lapsed ootasid erinevates järjekordades pühasse basseini
minekut, et oma haigustest vabaneda. Kuigi ajakirjanduse huvides oleksin
pidanud ühinema naiste grupiga, ei riskeerinud siiski minna vette, kus käivad
raskelt haiged, sest minu loogika kohaselt
võib terve inimene sealt hoopis mõne haiguse külge saada. Täitsime neli
pisikest pudelikest Lourdesi imeveega, et seda meie itaalia katoliiklastest sugulastele
kingiks viia. Suveniirpudelid ja küünlad on kõik iseteeninduslikus korras
võimalik vastavatest väljapanekutest
endale võtta. Nende juurde on paigutatud vaid soovituslik hind ja raha
saab lasta annetuskastikestesse. Kel raha pole,
see krahmab kõike muidugi tasuta. Küünlaid on saada igas suuruses, sealhulgas ka nii suuri,
mida mina ei jaksaks liigutada ning
põlevate küünalde vahelt läbi jalutades on kergesti võimalik saada vingumürgitus.
Lourdes ise on ilus ja puhas linn, ning
tänu neiu Bernadette nähtud ilmutustele on endiste talupoegade, puuraidurite
ning lambakarjuste järglastest nüüdseks saanud rikkad hotelliomanikud,
restoranipidajad ja osavad suveniirimüüjad.
Seda 15 000 elanikuga linna külastab
igal aastal 5 miljonit rändurit! Sellisest turismiarendusest oleks meil nii mõndagi
õppida. Räägitakse küll, et vaja on legendi, aga kõigepealt läheks ikka vaja erakordset
fantaasiat ja sisendusjõudu. Värska tervendav vesi ja Haapsalu ravitoimega muda
peaksid küll kõvasti pead murdma, enne kui külastajate arv kasvõi ühe miljonini
tõuseks. Neid mõtteid mõlgutades jätsime
meiegi oma raha ühte lõunasöögi wunder-baari ja samuti postkaardiputkasse, kuna
vanamoelise inimesena ostan ikka veel postkaarte.
Jätkasime palverännakut Hispaania suunas, tasusime verd tarretama panevaid
teemakse ja ootasime pikisilmi, millal lõpuks näeme silti „SPAIN“ (Hispaania).
Aga silti ei tulnud, ega tulnud, ega tulnudki, kuigi juba ammu olid
prantsuskeelsed teeviidad vahetunud mingite
salakeelsete siltide vastu. Ja siis selgus tõde! Kuna baskid ei tunnista
ennast Hispaania riigi haldusüksusena, on nad riigi tähise halastamatult maha
kiskunud. Rõdudel lehvisid hoopiski Baskimaa lipud ja loosungid kirjadega „INDEPENDENTZIA“
(iseseisvus). Hoolimata kolmekümnekraadisest kuumusest nägime meestel peas
baskimaa mütse, mis on villased baretid ja mida müüakse igas poes. Mõnel oli
baski puna-valge-roheline lipp võetud ümber õlgade nagu õlasall. Baskimaast sain väga muheda reisinaudingu. Inimesed
seletasid ja jutustasid meile kõike nii sõbralikult nagu oleksime oodatud nende
iga-pühapäevasele meeleolukale tänavapeole, kus kõik on nagu üks pere. Saabusime
Bilbaosse, Baskimaa pealinna, just pühapäeval mil linn oli rahulik, kuid
lustlik. Porgandpaljad lapsed suplesid purskkaevus, turismiinfopunkt oli avatud
ja me saime linna kaardi ning palju häid soovitusi ilusate roheliste trammide
kasutamiseks. Gugennheimi erakordse
arhitektuuriga terasest muuseumikoloss
helkis päikeses ja Bilbao sümbol, pisike koerakutsikas oli ehitatud vähemalt kolmekordse
maja kõrguseks elusatest
mitmevärvilistest võõrasemadest.
Jalutasime vanalinna kus kõnniteede sisse oli
pressitud rohkesti kammkarbi märke, mis viitasid sellele, et Santiago on vaid 570 kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel. Sain
juba paarikilomeetrise jalutuskäiguga 2 villi varvastele, seega jalgsi Santiagosse
minek tõotanuks veel 570 villi. Ronisin rahulolevalt naeratades oma matkabussi
ja lisasin Bilbao oma lemmiklinnade nimekirja.
Matk jätkus Oviedo suunas. Vältisime tasulisi teid ja seetõttu nägime muru
pügamas eesleid ning roosat värvi lehmi. Oviedot tasub külastada eriti neil,
kes koguvad lehma ja eeslikujulisi suveniire. Kõik sealsed poed on ennast
jäägitult pühendanud lehmakujude
müümisele. Ka meid lüpsti sealsel turul nagu lehmi kui pisikese jääsalatipea
eest küsiti 3.35 eurot. Turisti lüpsmine on rahvusvaheline spordiala ja see
tuleb reisieelarvesse sisse programmeerida kui tunnetatud paratamatus.
Teekond ümber Pürenee poolsaare kulgeb nagu muinasjutt, paremat kätt jääb
Atlandi ookean ja vasemale mäed, mis ei jää ilu poolest mingil juhul alla
Austria Alpidele. Rikkad kogu maailmast
on siia kokku lennanud nagu kärbsed liimipaberile ja meil, keskmikel, pole
isegi nööpnõelapea suurust platsi matkabussi peatamiseks. Niimoodi läbime Biarritzi
linna, imetledes läbi matkabussi akna rikkaid ja ilusaid nende luksusrandades,
justkui kalleid kalu akvaariumis. Tuleb
tõdeda, et rahvas on siinkandis töökas nagu künnihärg, sest kogu ümbritsev
loodus on kujundatud ja mingeid minnalaskmise märke ei esine. Erosiooni vastu on istutatud papleid,
eukalüpte, mände, rajatud on kividest ja tsemendist vihmaveerenne,
suurepäraseid teid ja viadukte. Õitemeri on nii neoonkollane, et paneb silmad
kipitama ja mu silmatilkade varud kipuvad lõppema. Kuid meie rõõm Hispaania
kaunist loodusest on üürike, sest taas sirutub rahakoti poole tasulise maantee nõudlik
käsi. Enne Santiagot loovutame veel kümmekond eurot. Ennustame, et Santiago
linna piiril pannakse ninna õhumõõtja ja lahkudes tuleb maksta sissehingatud püha
õhu eest taas kopsakas summa. Kuid nii
siiski ei lähe. Santiago on täiesti tavaline linn, millel on olemas oma
„Mustamäe ja Lasnamäe“ . Jääme ööbima
just taolisesse magalarajooni nagu Mustamäe Sõpruse puiestee. Hommikul võtame
GPS seadme pihku ja suundume otsima Püha Jaakobi säilmeid. Leiame vaevata
katedraali ja satume otse missale. Meie ees seisab üks palveränduritest
abielupaar. Mu pilk jääb peatuma naise seljakotil, mis on nii õhuke nagu veretu
lutikas ja selle välitaskutes on vaid kaks pisitillukest veepudelit. Naine
nutab ja pisarad voolavad kogu missa aja. Mehe seljakott on suurem. Ma ei suuda
keskenduda meieisa palve lugemisse, sest mõtlen pidevalt nende kahe inimese peale meie ees. Kus on naise vahetuspesu? Kas
ta käis juba Finesterres ookeani kaldal, mis on vaid 100 km jalutuskäigu
kaugusel Santiagost? Asi on nimelt selles, et Finesterres rändurid põletavad
ära oma riided ja saapad. Meie küll Finesterresse riideid põletama ei lähe,
sest mul on hoopis põletav vajadus kleite juurde osta. Vaatlen mehe seljakotti.
Ka seal pole erilisi märke magamiskotist, ega vahetuspesust. Õnneks saab missa
läbi ja käputäis rahvast alustab katedraaliga tutvumist. Leiame meiegi hoolika
nuuskimise peale pisikese ukse kus on varjul Apostel Jaakobi kondid. Need on pandud hõbetatud kirstu ja kirst ise asub trellitatud võre taga.
Aeg-ajalt viskub kirstu ette põlvili mõni kiriklane. Mul avaneb kolmas silm ja saan
lõplikult aru filmist „Viimne Reliikvia“. Et selleks ka nii kaugele pidi
tulema! No igatahes on see nüüd tehtud ja võib kohvikusse minna. Teel ostan
endale väga ilusa Santiago kammkarbiga särgi ja mõtlen ikka veel palverändurite
peale, kel olid kahtlaselt õhukesed seljakotid. Umbes kakssada meetrit
katedraalist, märkan muuseumi, mis on täiesti tasuta ja jutustab palverännu
ajalugu. Oma nime külalisteraamatusse
kirjutada ei õnnestu, sest meid registreeritakse arvutis. Muuseumi seinal on
kaart, mis juhib tähelepanu asjaolule, et Revalist ja Dorpatist on siin käidud
kuid Võrust ja Vastseliinast mitte. Mõtlen, et küll oleks tore kaardile lisada
Vastseliina, kuid saali valvur loeb mu mõtteid ja krapsab toolilt püsti. Muuseum on väga-väga huvitav ja soovitan seda
kindlasti külastada, sest kellel kolmas silm katedraalis ei avanenud, sellel
võib muuseumis paremini minna. Saan
teada, et Jaakob ei joonud veini ega söönud ka liha, ning et seetõttu pole
mul temaga midagi ühist. Compostela,
Santiago linna nime taga tähendab aga seda, et selle koha lähedal kus asub
linn, oli kunagi põld ja põllu kohal nägi talupoeg eredat tähte, ning mõistagi
oli tegemist jumaliku märguandega. Campo on tõlkes põld ja stella on täht ning
see oligi piisav põhjus, miks apostel Jaakobi järgijad tema kondid
Jeruusalemmast ära tõid ning katedraali varjule panid. On ütlematagi selge, et
iga endast lugupidav inimene peaks kindlasti nii tähtsat paika vähemalt kord
elu jooksul külastama.
Santiagost lahkudes veendun veelkord, et kohutav tänapäeva arhitektuur on
selle linna ära rikkunud. Küll on ikka inetud need kaasaegsete kortermajade
kvartalid, aga vanalinnas on kõik muidugi suurejooneline.
Teekond kulgeb nüüd Porto suunas. Palverännaku tee on selles suhtes
ideaalne, et puhkealadel on olemas veevõtukohad ja tualetid. Mingit vajadust
kämpingute järele pole. Nii Hispaania kui Portugali söögikohad ja kohvikud on
inimsõbralike hindadega, st. üle kahe korra odavamad Prantsusmaast ja
Itaaliast. Teemaksudega on umbes sama lugu.
Porto on suur sadamalinn ja ta on andnud nime Portugalile, mis tõlkes
tähendab Sadamakukk (PORTO GALLO) ning kõik Portugali suveniiripoed müüvad otse
loomulikult kukekujusid. Samuti on ta
kuulsa Portveini sünnilinn ning rahvustoiduks on lehmamagu (trippa) . See on
tingitud sellest, et kuulsa veiseliha eksportijana, saatis Porto sadam
välismaale parimad lihatükid ja oma rahvale jäid söögiks vaid lehmamaod.
Trippat proovima me ei pea, sest see on ka Firenze spetsialiteet ja me oskame
seda ise suurepäraselt valmistada. Küll aga peame me kindlasti ostma Portveini.
Rühime edasi, sest hiigellinn ei paku
just ohtralt tasuta peatumis- ja parklakohti matkabussidele. Enne ülitähtsat FATIMA linna, lülitame
navigaatori tasuta teede lühimale variandile ja saame õppida tundma Portugali nurgataguseid.
Tuleb märkida, et kiirteedel sõites Portugali majanduslikult kehv olukord ei
paista välja mitte kusagilt, niipea aga kui läbime teisejärgulisi teid,
märkame kohe väsinud prostituute, kes istuvad oma toolidel juba hommikul kell
kaheksa. Teistes riikides jaksavad prostituudid seista jalul! Mustlased on klopsinud kokku käepärastest
vahenditest haletsusväärseid varjendeid. Jumal tänatud, et Eestis on külm
kliima ning mustlased ei saa elada mingites vineerkastides keset linnu ja
aleveid! Itaalias elavad nad peamiselt sildade ja viaduktide all, siin aga otse
tänava ääres ja riivavad mu ilumeelt, mõtlen vihaselt kohaliku külavanema
tegemata töö peale. Jõuame lõpuks äärmiselt kitsukesele külavaheteele ja ühe
talupoja heinaküüni ees käsutab meid navigaator „SEMPRE DRITTO!“ (tõlkes alati
otse).
See on koht, kus mu eluiga pikenes automaatselt viis minutit, sest nii
südamest polnud me naernud juba mitu nädalat.
Pildistame seda küüni, tuleme
autost välja ja selgub, et ongi kõik õige! Nurga taha, maja seinale, on
joonistatud nooleke, mis juhatab kõige lühemat teed pidi Fatimasse. Linna sisenedes märkame Halleluuja nimelist
hotelli ja jätame auto esialgu sinna. Seejärel võtan turismiinfost kaardi ja
imestan, kui hästi info-noormees itaalia keelt räägib! Tuleb välja, et
infopunkti töötaja on itaallane ja tema selgitused aitavad meil mõista kogu
müsteeriumi. Tõde on selles, et I
Maailmasõja ajal 1916.a. näevad Fatimas kolm karjuslast kolmel korral
läbipaistvat ilma tiibadeta inglit. 13.mail 1917, ilmutab ennast aga Neitsi Maarja
isiklikult, ning räägib umbes 70 000 tunnistaja juuresolekul, (kuigi ilma
mikrofonita, kuuleb rahvas teda siiski selgesti),
et kui portugallased nagu üks mees, kõik ühiselt palvetavad, siis lõpeb sõda ja
II maailmasõtta Portugali ei kistagi. Täpselt nii ka läheb. Et asi oleks kindel
ja rahva usk tugev kui kalju, ilmub Madonna ka 13. juunil ja 13.juulil 1917.
Külastame katedraali ja kissitame silmi,
et hoomata kogu kompleksi suurust (arvan, et kirikuesine plats on sama suur
nagu Moskva Punane Väljak). Seejärel jõuame muuseumi, mille pilet maksab 1
(ÜKS) euro ja sisaldab itaaliakeelset giidi meile kahele, filmi tõestisündinud
loost ja meeletult suurt varakambrit, kuhu kõik need, kes on Fatima Madonnalt
abi saanud, on annetanud oma kullast juveelid, vääriskivid, pruutkleidid ja
laste ristimisrõivad. Portugali naiste poolt annetatud ehetest on valmistatud Madonnale kroon, mille
keskmesse on mahtunud mikromillimeetrise täpsusega kuul, mis läbistas küll
paavst Giovanni Paulus II keha, kuid jättis ta ellu 13. mai 1981.a. atentaadi
katsel Roomas. Imestan, et paavstil kulus asja üle järelemõtlemiseks 19 aastat,
sest oma imetabase pääsemise tänuks, kinkis ta täiesti ootamatult oma hindamatu
väärtusega sõrmuse Fatima Madonnale alles 12. mail 2000.a. Lõpetuseks läheme
veel vaatama karjuslaste kodumuuseumi ja maksame taas ühe euro piletiraha. Karjuste
kodu on täpipealt sarnane Mõniste Talurahvamuuseumiga, kuid märkimisväärne on
fakt, et kaks last ei kasvanud kunagi suureks, sest Madonna kutsus nad 3-4
aasta pärast üksteise järel oma taevasesse paradiisi. Surm ei tulnud siiski ootamatult, sest Madonna
ennustas seda ette. Kolmas karjuslaps Lucia elas aga kõrge vanuseni.
Igal aastal, alates 13. maist kuni
13. oktoobrini toimuvad iga kuu kolmeteistkümnendal kuupäeval Fatimas missad
kümnetele tuhandetele kokkutulnud huvilistele ja üsna paljud kõnnivad üle
platsi katedraalini põlvede peal. Selleks on seal spetsiaalne siledama kattega
riba. Kuid see ei ole veel kõik! Mõned on lubanud Madonnale, et imelise
pääsemise tänutäheks kõnnivad nad Santarem`i linnast 55 kilomeetrit põlvili
kuni Fatima linnani. Selleks puhuks on ehitatud samuti täiesti uus kõnnitee ja manifestatsiooni
ajal on iga paarisaja meetri tagant valvel üks kiirabiauto, et usklike veriseid
põlvi siduda ning tohterdada neid, kes sel raskel teel nõrkevad. Pärast reisi proovisin
kodus kõndida põlvede peal koridorist magamistuppa, kuid juba 2,5 meetri pärast muutusid põlved tulivalusaks.
Kes tahab katsetada peaks kasutama põlvekaitsmeid.
Ööbime täpselt katedraali taga asuvas matkabusside paradiisis ja hommikuks on
miskipärast meie, kui internetisõltlaste nälg Wifi järele kasvanud nii suureks,
et võtame arvuti näppu ja suundume tagasi infopunkti. Nüüd on seal üks naine,
kes kinnitab meile, et Fatimas Wifit pole. Kuid me ei usu teda ja hakkame
otsima kohvikuid niisuguse näoga nagu suitsunäljas parmud loodavad leida koni.
Kuigi esimese kohviku välisuksel pole
mingit viidet internetile, otsustame siiski küsida. Ja oh, imet, saamegi
paroolid. Siit moraal. Ei tasu ikka kõike uskuda, mis Sulle infopunktis
räägitakse. Rahulolevalt jätkame teekonda läbi Santaremi möödudes mooniväljadest,
õitsevatest hobukastanitest, lehteläinud viinamarjaväätidest, kollastest
leetpõõsastest ja jõuame õhtu eel Lissaboni.
Lissabon hakkab mulle kohe meeldima, sest seal on palju ruumi matkabussile.
Tejo jõgi on nii lai nagu Peipsi järv ja pealegi on nende 25.Aprilli nimeline
sild täpselt samasugune nagu San Francisco Golden Gate Bridge, aga selle
vahega, et silda ületades ei pea maksma kahte dollarit. Lissabonis pargime
Belemis, just selle Jereminose mungakloostri ees, kus puhkab Vasco De
Gama. Portugallased on õigustatult uhked
oma meresõitjate-maadeavastajate üle ning lisaks kukkedele müüvad suveniiripoed
ka purjelaevukesi. See on üks inimsõbralik linn laiade, ainult jalakäijatele
mõeldud vanalinnatänavate, välikohvikute, kindluste ja katedraalidega. Niipea
kui panen oma jalakese Lissaboni pinnale, liugleb minu ette asfaldile hiigelsuur
Lissaboni kaart. Arvan, et suure tuulega lendas kaart sight-seeing bussi
teiselt, st. lahtiselt platvormilt mõne turisti näppude vahelt minema. Aga
võib-olla, et selle lennutas mulle hoopis mõni ingel, kes tahtis meid säästa
infopunkti otsinguist, sest leidsin oma bussist ka kaks inglisulge, mis on
siiani mu märkmiku vahel. Uurin kaarti terve õhtu suure huviga. Seal on kirjas
kõik marsruudid, mida peaksime läbima linnaga tutvumiseks. Linna on alles
jäetud suured metsatukad st. linnale on alles jäetud kopsud. Ühe männimetsa
taga leiame kolossaalselt suure kaubanduskeskuse, kus Starbax kohvikus
rahuldame taas internetinälga. Pikendusjuhtmed on seal nii võimsad, et igaüks
saab oma arvutit ka laadida. Portugallased on väga naljakas rahvas. Mehed on
nii lühikest kasvu, et ulatuvad mulle vaevalt kaenlaauguni, kuid oma lühikest
kasvu püüavad nad kompenseerida pika kannatlikkusega. Ükskõik kellelt teed
küsime, saame vastuseks pikki ja kannatlikke seletusi. Puuviljamüüjalt ostan
tundmatu vilja nimega ANONA (eesti keeles annoona), hind 2.69 kg. „Ärge seda
kohe sööma hakake, laske järelvalmida paar päeva ja on väga maitsev“ ütleb ta.
Kalamüüja omakorda laseb kilohinna poole peale ja seletab, et värske kala tuleb
küll alles homme, kuid ka eilne on veel väga hea ja ta ei valeta! On tõesti
väga hea.
Lissabonist viib meid tee Portugali lõunatippu, iidsesse Faro linna. Seal
on kõik sama võrratu: piiritu lahkus,
kannatlikkus ja odavad hinnad. Kahjuks kannatab Portugal igal aastal
üüratute metsatulekahjude käes, ning seetõttu on nad oma maa täis istutanud
rääbakaid kiirestikasvavaid eukalüpte. Silmailu pakuvad aga korgitammed,
millede tüvi on küll ärilistel eesmärkidel ära kooritud, kuid kork pidi taastuma viie
aasta jooksul. Korgitammed näivad nagu oleksid nad püksid alla lasknud ja
häbeneksid seda pisut. Neis paigus kus mäed, jõed ja korgimetsad moodustavad
võluvaid kooslusi, on loodus nii sürrealistlikult ilus, et meenutab mulle
Navitrolla maale. Kogu Pürenee poolsaare taimestik on tegelikult
üks suur botaanikaaed ning meie võilillel pole sealkandis mingit
sõnaõigust. Keset seda idülli tabab meid välk selgest taevast: oleme kiirtee
puhkealal oma aega surnuks löönud ning pole hoolega lugenud automaadist
väljastatud piletit, mis kehtib vaid 12 tundi
(teistes riikides kehtib kiirteepilet 24 tundi). Loen seda kibedat tõde
liiga hilja! Järgmises putkas nõutakse meie käest kiirteemaksu 104 eurot. L See summa plingib tõkkepuu valgustablool. Putkas on kaks
naist. Pangakaarte nad isegi ei vaata ja maksta tuleb sularahas. Mingit
kviitungit selle kohta ei väljastata.
Võtan vastu otsuse, mis peaks aitama kaotusvalust üle saada: „terve
kodutee ei mingeid kiirteid, kohvikuid ega kämpinguid, mitte silmatäitki nende poolt pakutavat und,
ega suutäitki nende poolt pakutavat toitu!“ Hüvasti Portugal.
Sevillasse jõuame õhtusel ajal ja
keset aasta suurimat pidu nimega „FIESTA
DI FEIRA“. Vanasti oli see olnud mingi loomade
ostmise-müümise laat, kuid ajapikku on pidu kasvanud nii suureks, et nädal aega
Sevillas vaid süüakse, juuakse, tantsitakse ja kihutatakse ringi hobukalessides
ning ratsa. Peo puhuks püstitatakse ajutised restoranid ehk casetas ja kõik see
möll toimub igal aastal 20-27 aprillini .
Naised kannavad kõik võrratult kauneid
flamencokleite ja lehvikuid, mehed oma parimaid ülikondi. Peo keskmeks
on üks Sevilla kvartal Los Remedios, kus kõik tänavad kannavad kuulsate
härjavõitlejate nimesid. Igal peolisel
on sõrmed konksus mingi joogiklaasi ümber. Juuakse peamiselt kokteile, aga ka
kangemat kraami. Tänavatel grillitakse ja tuletõrjemasinad pesevad rahvamassist
hoolimata oma voolikutega minema hobuste väljaheiteid nii, et plats lainetab.
Mind kutsutakse ühte kaarikusse ja lasen endast teha kogu reisi lõbusamaid
pilte.
Longime tagasi üle laia ja laevatatava jõe ning märkame oma bussi ümber
askeldamas mootorratastega politseinikke. Teeskleme, et see ei ole meie buss ja
jälgime sündmuste käiku. Politseinikud helistavad pidevalt kuhugi ja pööravad
nüüd tähelepanu meie kõrvalolevatele autodele. Tänava alguses on terve rodu
suuri ekskursioonibusse ja kahtlustame, et võib-olla on see ala vaid suurtele
bussidele. Teeme ennast nähtamatuks ja libiseme bussi külgmisest liuguksest
sisse. Nüüd jälgime toimuvat hinge kinni pidades ja kõrvu kikki ajades. Mõne
aja pärast koputatakse meie uksele. Kõhkleme, et kas avada või mitte. Esimesele
koputamisele me ei ava. Teistkordsel kolkimisel, et pea mu närvid vastu ja teen
ukse lahti. Selleks ajaks olen juba napis öösärgis. Politseinik ütleb mulle
sulaselges hispaania keeles, et „sus Documentis, no permidito apar car“, saan
aru, et tahab dokumente ja et me ei või seal parkida. Vastan itaalia keeles, et
soovisin teha vaid fotosid maailma kõige kaunimast peost ja palun juhatada
kuidas saaksin sõita linnast välja kõige lühemat teed. Politseinik naeratab meelitatult, silmanurgast
näen juba kuidas teisi autosid kraanataolise mehhanismiga teisaldatakse. Vaatan
imetlusega mööduvaid ratsanikke ja teen kadeda näo, et nende linnas osatakse
pidutseda. Politseinik korrutab veel ühe
korra, et tahaks dokumente ja vormistada trahvi, kuid siis loobub oma plaanist ning
juhatab meid linnast välja. Tänan teda nii võluva naeratusega kui see minu eas
üldse võimalik on ja sõidame minema. Aga
me ei saa linnast välja, vaid satume taas tagasi sinna kust tulime, sest enamus
teid on selleks ajaks autodele suletud ja läbi lastakse vaid hobutransporti. Ma
hakkan väsima, sest Sevilla pole mingi väike habemeajaja linnake vaid koos
eeslinnadega elab seal 1,5 miljonit pidutsejat. Järgmisel teeristil suisa
palume politseil meid aidata. Mingil määral on sellest abi, sest suudame kiiresti
sisestada GPS-i uue suuna ja see saab olema Càdiz ning seejärel
GIBRALTAR!!!!
Càdiz asub tegelikult saarel, kuhu viib pikk sild. See on tugevate
araabia-aktsentidega puhas, ilus, odav ja mõnus linn ning seal tekib tahtmine kuskil
pargipingil nurru lüüa. Märkan silti Flamencologia ja kohe tekib soov flamencot kui teadust õppima minna, siis põikame sisse mošee… aga võib-olla, et
hoopis õigeusu katedraali uksest, kuid mu aju keeldub vastu võtmast mistahes
kirikuid. Diagnoosin endal religioonitemplite üledoosi. Càdiz on täis lilli,
purskkaevusid, poode flamencokleitidega, restorane paella ja kebabi menüüdega,
kuid erilist innustust ei tekita
asjaolu, et matkabussile pole võimalik leida seaduslikku parklat. Ainsad vabad
kohad on invaliididele, garaaži omanikele, residentidele ja VIP-idele. Peatume
VIP külalistele mõeldud taskus ja sööme oma matkabussi kitsukeses "restoranis", kus tõotan
pühalikult, et Valencias, paella sünnilinnas, läheme restorani. Kindlasti!
Olen Gibralatrisse jõudmise õhinas, sest miskipärast on mu eelteadmised
napid. Juba kaugelt hakkab paistma kuulus ja võimas Gibraltari kalju ning
veerand tunniga jõuame passikontrolli. Kuna Gibraltar on Inglismaa valduses,
siis seal käib kõik täpselt nii, nagu vanal heal Inglismaal ainult selle
vahega, et kaubad on käibemaksuvabad nagu Andorras. Peale passikontrolli
ületame lennuvälja, sest lennuväli on ühtlasi ka autotee. Gibraltaris on kõik
meie poolt: pühapäev, ilm, hinnad, õnn, internet, inglise keel, taimestik,
inimesed. Tundub, et matkabussil endal on aru peas, sest ta viib meid
otsejoones Queen`s Hotelli parklasse. Niipea kui arvuti kaane kergitan,
hakkavad piiksuma Skype, Gmail, Facebook ja seda ilma ühegi paroolita. Pühapäeviti
on parkla tasuta kuni esmaspäeva hommikul kella üheksani. Suveniiripoed müüvad
pehmeid mänguasju nagu oleksid need kuulsate gibraltari ahvide topised.
Üles kaljukoopasse päris ahve
vaatama me ei lähe eelkõige oma vanuseliste iseärasuste tõttu ja pealegi on
jalakäijate tänavad nii kutsuvalt ilusad, et sellest piisab täiesti naudingu
saamiseks. Mõned poed on hinnad välja pannud
ainult naelsterlingites aga mõnedel on lisaks märgitud ka hind eurodes.
Gibraltari kaarti saaks ühe euro eest vastavatest automaatidest, kuid kuna
maalapp on lühem kui viis kilomeetrit siis kaardiga pole õieti midagi peale
hakata. Gibraltari taimestik on nii eksootiline, et sellest rääkimiseks pean
andma taimedele endapandud nimed: ogaline laileht lihasööja, liibuv
piitspeenike sümbioosikaktus, roomav kaktus, lummav parklamüürilill jne. jne.
Saladuskatte all pean ütlema aga seda, et pühapäeviti Gibraltari prügivedajad
ei tööta ja mitmes kohas ajasid konteinerid üle ääre. Seda ma ei oleks
inglastest uskunud. Loodan siiski, et esmaspäeval teevad nad oma maalapi taas
korda. Gibraltarist väljudes küsiti, et kas oleme ostnud alkoholi ja sigarette.
Hakkasin seepeale naerma ja vastasin eitavalt. Autot läbi ei otsitud ning
sooviti vaid head päeva. Sümpaatne paik see Gibraltar!
Edasine teekond viib meid läbi Pablo Picasso ja Antonio Banderase
sünnilinna MALAGA. Hoolimata eelpoolmainitud kirikute üledoosist, küsime vanast
harjumusest kõigilt vastutulijailt teed katedraali juurde. Pigem küll spordi mõttes ja selleks, et
lihtsalt jalutada. Katedraali külastamise eest tahetakse aga 3 eurot per pax ja
me "varastame" kiriku sisevaate piletimüüjast paremalt mööda kiigates ning lahkume.
Samas juhtub Malagas meiega ka üks väga armastusväärne lugu. Niipea kui peatame
oma auto kõnniteeservas, annab üks kohalik
meile oma parkimispileti, mis kehtib veel ühe tunni ja sõidab ise minema. Peale
katedraalilugu on kätte jõudnud lõunaaeg ning otsustame bussis spagette keeta.
Selleks on vaja parkimisaega veelgi pikendada. Niipea kui käe automaadi poole
sirutan, peatab mind üks naine ja ütleb, et tema parkimispilet kestab veel
tunnikese ning ta kingib oma pileti meile ja kihutab minema. Pildil on kingitud piletid.
Esitan endale
retoorilise küsimuse: „kas selline massiline armastusväärsus oleks olnud
võimalik Prantsusmaal?“
Sõidame Granada suunas. Teeäärsed surnuaiad on nii luksuslikud, et me ei
imestaks kui hauakambrid oleks varustatud ka õhukonditsioneeridega.
Surnuaedade erinevustest väljaspool Eesti Vabariiki tuleks kirjutada raamat, mõtlen
hüpoteetiliselt. Loodus on Lõuna–Hispaanias meeliülendav ja mäed meenutavad
rohesamblaseid Šotimaa mäestikke, kuid oliivisalud ja apelsiniistandused mägede
jalamil panevad mõtlema, et kuidas on võimalik sellises paradiislikus kliimas
olla maoli maas ja vaevelda majanduskriisis. Üks kindel põhjus on varimajandus.
Põldudel töötavad mustanahalised MUSTALT, neile makstakse 10 tunnilise tööpäeva
eest 10 eurot ja pole ime, et Hispaania apelsinid ning oliiviõli on odavaimad
Euroopas. Mustad ei küsi, mis saab nende pensionipõlvest ja kui küsiksid, siis
tõstetaks nad kiiremas korras kõrvupidi istanduse värava taha. Maanteedel aga liiguvad pikamaaveokid
apelsinikastidega naaberriikidesse kuna kauba hind on konkurentsitult madal. Tähelepanu!
Istandused asuvad maanteede ääres ja veokite küljed ning tagumine luuk on
lahtised! Me sööme ülimalt saastunud puuvilju, arvates seejuures, et toitume
tervislikult.
Mu aju on kahenädalasest reisist, adrenaliinist ja hirmust, et enne koju
jõudmist tuleb läbida taas tükike Prantsusmaad,
töötamas oma viimaste tuuride peal ning mind hoiavad teovõimelisena veel
paar viimast soovi: süüa paellat Valencias ja osta eksootiliste mustritega
kleit kuskilt Hispaania rannast. Valencia
kesklinnas märkame lillekioskit, mille kõrval oleks teoreetiliselt võimalik
peatuda, kuid oma tööd hingega tegev politseinik loeb meie mõtteid ja niipea
kui bussi kiirus kergelt väheneb, kõlab läbilõikav vile. Mõistame silmapilk, et meie koht on
linnatagusel tühermaal. Sisestame GPS – i mingi suvalise tänavanime, mis meie
arvates peaks sobima mereäärsetes sadamalinnades matkabussile koha leidmiseks.
No näiteks Calle Puertos. Leiame tänu Jumalale üheainsa vaba autokoha
magalarajoonis, mis meenutab Lasnamäed.Kahjuks aga nn. „Lasnamäe“ busside lõpppeatuse vastas, sest öörahu
seal ei saabu. Enne uinutite võtmist
asume tegema tänavaküsitlust teemal „kus ma saaksin süüa paellat?“ Meid
saadetakse hellalt kõigi nelja ilmakaare suunas asuvatesse restoranidesse. Näen
juba isegi, et lähedal asuva restorani vaateakna menüü peal seisab kirjas
paella. Sisenen ja avaldan oma
südamesoovi. Restorani omanik ehmub mu küsimuse peale, astub kaks lühikest
sammu tahapoole ja karjatab mahasurutud häälel: „paellat õhtusöögiks??“ „Jah, õhtusöögiks,“ vastan. „Aga paella peab
ju ometi ette tellima!“, hüüatab ta. Lühidalt: me küsitleme mitmeid inimesi,
paellat me ei saa, sööme grillitud seepiaid ja järgmisel hommikul sõidame
juhatuse peale Pinedo al Mar, kus pidavat olema rannarestorane nii palju, nagu
juukseid Angela Davise peas. Fakt on aga see, et 24.aprillil 2013.aastal olid
kõik Pinedo rannarestoranid suletud ja lahtiolekuaegasid akendel ei olnud, küll
aga olid akendel menüüd, mis teatasid et paella Valenciana maksab 9 eurot. Ette rutates tuleb öelda, et koju jõudes
vedasime näpuga internetiretseptis järge, ostsime kana-ja jäneseliha, hispaania
ube ja aedoakaunu, safranit ja paprikat, spetsiaalset paella riisi ning sõime
suurt rahuldust tundes maailma parimat paellat omaenda köögis.
Nüüd eksootilise mustriga kleidist. Asi on nimelt selles, et ma olen oma
varasemas elus, aastal 2002, käinud Costa de Sol ja LLoret de Mar linnakeses
puhkamas, kuid Francol pole sellest õrna aimugi. Ta peatub omast vabast tahtest
LLoret de Mar rannapromenaadil ja sirutab koibi. Mingeid ostusoove meil ei ole. Jalutame sadakond meetrit mööda
ostutänavat ja ma näen oma unelmate suvekleiti rippumas ühes riidepoes. Ja
loomulikult me ostame selle ära. Aga milles on asja müstilisus? Nimelt selles,
et aastal 2002 ostsin ma sealt samuti endale
kleidi. Ostan riideid haruharva ja kuigi ma pole hilpude hull ega liigselt
valiv, on ikkagi väga huvitav tõik, et elades
ränduri elu, ei leia ma endale kleiti ei Londonist, Chicagost, Roomast ega
Lissabonist vaid alati ja ainult Võru Kaubamajast ja LLoret de Mar jalakäijate
tänavalt. Ristin seejärel Costa de Sol ranniku ümber Kleidirannikuks.
Müstiline on ka see, et õhtu saabudes jõuame taaskord Arlesi linna. RING ON
TÄIS SAANUD. Und ei tule, oleme
närvilised ja väsinud. Järgmisel hommikul ei tee ma enam märkmeid, tahan koju.
Prantsusmaad läbin nagu Kiir, kes pani oma pea kahe padja vahele kui kuulis
helisemas Teele pulmakelli. Lõpetuseks meenub mulle kummaline missis Savage ja
tema sõnad: „ma vihkan kõike, aga eriti klaasikilde, kiirteemakse, müramüüre,
prantsuse tanklaid, interneti puudumist, tasulisi kirikuid ja parklaid, põlvili
kõndimist, tuult, saastunud puuvilju, varimajandust, aga eriti vihkan ma
vihkamist!“ Tegelikult oli see üks
märkimisväärne reis, millest jutustusse
mahtus vaid mõtteline osa.
Rooma-katoliku kiriku turismiarendustrikkide üle jätkub aga mõtlemisainet
seniks kuni elan.
Pisa 18.05.2013
(Artikkel on lühendatud kujul ilmunud Eesti Ekspressi Kohvri rubriigis 11.juulil 2013)
Anneli Treumuth
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar