Mõtlen siin, et milline võiks olla see mägi, kui kokku kuhjata kõik elu jooksul tehtud tööd?. Mul tuleks viis vundamenti, oma kätega tassitud kivid ja tsement (üks neist on keldriga ja ei jää maa peale näha), mõned hooned nagu garaaz, kuurid, laut ja maja. Kui palju nõusid ja pesu on elu jooksul pestud, millise kõrgusega oleks mägi neist toitudest mida on küpsetatud,ja käsitööst, mis tehtud? Kui kõrge kuhja saaks kogu rohitud ja niidetud umbrohust ning heinast? Millise mäe teeksid kasvatatud marjad, õunad, kapsad, kartulid ja istutatud puud-põõsad. Nojah, ja loomad! Kitsed, lambad, sead, kanad, jänesed, kassid, koerad , kes kõik on olnud mu elu osa kümme aastat vähemalt. Noh, ja siis veel üks laululava, üks pesumaja, üks rahvamaja, orkester, murutraktor, halumasin ja kõik see värk, mis on külale oma tööga teenitud. Ehh, kuidas tahaks näha seda raamatute virna, mis elu jooksul on läbi loetud!!! Aga siin, Itaalias, näen oma kondomiiniumis 40-aastaseid mehi ja naisi, kes pole triikinud mitte ainsamat püksiharu ega särki, pesnud mitte ainsamat taldrikut...no muust me ei räägi ja õhtul kui jalutama lähen, siis istuvad nemad restoranis või pargipingil, libistavad sõrmega üle mõne millimeetri paksuse Galaxy ja neist möödudes fantaseerin oma statistilisest töömäe kõrgusest.
Aga milles on probleem?
Probleem on selles, et ma ei näe seda põlvkonda, kes hakkaks maksma mulle tulevikus pensioni. Viis miljonit töötut Itaalias on tunduvalt kõrgem mägi, kui minu tehtud tööd.
Anneli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar