kolmapäev, 16. detsember 2015

Lemmikloomapidamise kultuurist Itaalias

Statistika andmetel tuleb iga itaallase kohta üks lemmikloom, tõlkes animale domestico ja harvem kasutatakse inglisekeelset sõna pet. Sõna animale tuleneb sõnast anima, mis tähendab hing ja see omakorda tuleneb kreekakeelsest sõnast anemos, mis tähendab tuulepuhang. Meil siin Pisa lähedal on üks suur, mitme omavalitsusega kambapeale   rajatud, koerte varjupaik, mille nimeks ongi pandud „Tuulepuhang“. Itaalia elanike arv on ligikaudu 60 miljonit ja oma koduseinte vahel peetaksegi niisiis  60,5 miljonit  lemmiklooma. Üksikute inimeste kaaslaseks on valdavas enamuses kassid, seevastu aga  perekondades, kus on ka lapsi, peetakse valdavalt koeri. Vähemtähtsad pole ka linnud, kalad ja roomajad (sinna hulka on arvatud ka kilpkonnad).
Uuringud väidavad, et lemmikloomad teevad rõõmu, tekitavad head tuju, on head kaaslased vanuritele ja aitavad kaasa laste sotsialiseerimisele. Lapsevanemad eelistavad, et nende lapsed mängiks pigem lemmikloomadega kui videomängudega.
 Euromonitori andmetel on Itaalias loendatud  6,95 miljonit koera, 7, 48 miljonit kassi, 13 miljonit puurilindu, 30 miljonit akvaariumikala ja 3 miljonit kilpkonna-, madu-iguaani ning väikesi närilisi: hamstreid, hiiri, rotte.
 Eurispes  andmetel  kulutasid loomaomanikud  2013.aastal oma lemmikute ülalpidamiseks kokku 1,77 miljardit eurot, Omanikud väidavad, et ühe kuu keskmine kulu lemmikloomale on 30 eurot ja aasta jooksul kulub veterinaari ning ravimite peale umbes 100 eurot.  Lemmikloomade tarvis on suured spetsiaalsed kaubamajad nt. Arcaplanet, mis tõlkes tähendab Noa laeva planeet. Siiski tuleb märkida, et need poeketid on pankroti äärel, kuna majanduskriisi ajal vähendasid loomaomanikud ka lemmikutele mõeldud eelarvet.
Kurb statistika teab rääkida, et kodutuid koeri ja kasse  on saapasääreriigis üle nelja miljoni. Varjupaikades töötavad peamiselt vabatahtlikud ja raha tuleb annetajatelt ning omavalitsustelt. Varjupaigad asuvad elurajoonidest kaugel, täiesti lõputuna näivatel tühermaadel, et linna ei kostaks koerte haukumine, ega leviks spetsiifiline lõhn. Üritasin ühe varjupaiga juurde sõita, kuid tee oli auklik, pindamata ja mudane. Auto sai ülepeakaela poriseks ja kohale ma ei jõudnuki, sest tahtsin autot säästa. Nägin, et sinna sõidetakse suisa maasturiga. Edukalt tegutsevad ka koerte-kasside pansionaadid  ehk tasulised hoiukodud. Kõrgtasemel paistab lemmikloomadega olevat kõik korras. Toimuvad   lemmikloomanäitused, tegutsevad koertekoolid, ilmuvad kõikvõimalikele huvigruppidele mõeldud lemmikloomade ajakirjad. Pisa raamatukogu on endale tellinud vaid koerakasvatajaid abistava ja nõustava ajakirja: „Il mio cane“, tõlkes minu koer. Selle ajakirja igas numbris on rubriik, kus tuuakse esile 10 parimat tõugu näiteks neile, kellele meeldivad gigantsed koerad või siis omakorda 10 tõugu neile, kes eelistavad pisikesi taskunoa suurusi koerakesi. Samuti 10 töökoera, 10 moekoera, 10 mägedes elamiseks sobilikku kaaslast ja 10 järve-ning meresõbralikku ujumisfanaatilist koera. Lisaks on igas numbris lugejate poolt saadetud parimad fotod, veterinaari nõuanded, reklaamid näituste ning koolituste kohta. Tooksin siinkohal ära ka mõned tõukoerte hinnad koos käibemaksuga: http://www.vendita-cuccioli.com/referenze.asp:  saksa lambakoera kutsikas maksab 600.-, kuldne retriiver 650.-,  taksikoer 750.-, inglise buldog 1300.- jne.
Tõukasside hinnad oleksid järgmised: Siiami kassid vahemikus 150-600 eurot, Siberi kass samuti kuni 600.-, Birma kass 600.- jne. http://animali-vendita.vivastreet.it
Mis  puutub tavalisse koerapidamisse, siis muutus elamurajoonides koerte-kasside  rohkuse tõttu olukord pikapeale katastroofiliseks, sest loomaomanikud ei koristanud oma lemmikute kakat. Ei ole ma näinud ka ühtegi suukorviga koera. Mõned ei kasuta isegi rihma. Eriti ohtlikke tõugude puhul võib sellise käitumise puhul trahv ulatuda kuni 1300.- euroni. Autos peaksid koerad olema juhist eraldatud kas võrguga või olema puuris. Trahvid lahtiselt autos transporditavate loomade puhul on vahemikus 68-275 eurot ja trahvi suuruse otsustab politseinik.  Paar aastat tagasi otsustasid linnavõimud rajada suurematesse  elurajoonidesse koerte aiad. Meie elamurajoonis on neid aedu koguni kaks. Paar suuremat muruplatsi piirati kõrge traataiaga, sisse pandi mõni pink omanikele ja koerad saavad nüüd toredasti ilma rihmata joosta. Järgi on jäänud küll must maa, aga vähemalt on koerakaka miiniväljad vähenenud. Märganud olen ka omanike käes pisikesi kilekotikesi, mida nad demonstratiivselt nähtaval hoiavad. Kui jõuab kätte moment, mil on vaja kaka üles korjata, siis teeseldakse, et  ei märgatud midagi. Halvem veel, mis tehakse on see, et junnikesed korjatakse küll üles, aga jäetakse nad kilekotiga muru sisse ja prügikasti juurde minna ei viitsita. Meie kortermajas on mõnel naabril kolm koera, mõnel kaks, sealhulgas ka üks suur rottweiler, kes elab avaral rõdul, haugub pisemagi liikumise peale  ja kakab igasse rõdunurka. 
Koerte-kasside surnuaiad, koos kremeerimise teenusega, on Itaalias küll olemas, aga minu tuttavad on oma surnud kassid nutu saatel pannud saapakarpi ning aianurka maha matnud. Mõned inimesed isegi ei tea, et sellised surnuaiad eksisteerivad, sest asi on väga uus.  Fauglia asulas, Pisa provintsis avati 2012. aastal koerte-kasside ja nende omanike segasurnuaed, mis on ainulaadne ja esimene taoline terves Itaalias. Selge see, et üksikuna elavad inimesed tahavad saada maetud oma lemmiklooma kõrvale.  Iga vanatüdruk ikka oma kassi kõrvale. Vastav seadus, mis taoliste surnuaedade tööd reguleerib,  anti Toscanas välja alles 2015.a. jaanuaris.
Kõige jubedam, mis lemmikloomateemat puudutab on see, et Veneto maakonnas esineb veel tänapäevalgi kasside söömise juhtumeid. Alguse sai see  komme küll sõja-ja nälja ajal, kuid on jätkunud näiteks Vicenza linnas tänaseni. Mees, kes sõi kahe aasta jooksul 15 musta kassi, võeti vahi alla.  Samuti eksisteerivad seal  hobuse-ja eesliliha müüvad poed ning restoranid. Kui elasin Venetos 2009.aastal, sõin ka ise ühel suurel rahvapeol eesliliha. Väga hõrk ja maitsev, palju parem veiselihast. Eestlastele on see harjumatu, kuid itaallased kasvatavad ja söövad ka tuvisid ja jahimehed käivad kuldnokajahil. Sitsiilias keedeti vanasti kilpkonnasuppi, tõlkes zuppa di tartaruga. Usun, et seda keelatud tegevust kuskil mereäärses paigas  tehakse salaja veel tänagi. Igatahes on internetis olemas zuppa di tartaruga kohta 4763 retsepti ja samuti tuhandeid illustreerivaid fotosid. Itaalias on igas eluvaldkonnas väga põhjalik seadusandlus, nii ka loomapidamises, kuid seda hoomamatult suurt  seadusekoormat,  tõlgendab iga itaallane just talle meelepäraselt. 
 Anneli Treumuth

Pisa, oktoober  2015 artikkel on avaldatud ajakirjas "Lemmik" dets. 2015

2 kommentaari:

  1. Casino Review | $500 Bonus + 200 Free Spins
    Casino Review, 케이 벳 Including 유흥업소 사이트 latest yesbet88 bonuses and 게임 사 promotions. Read our in-depth casino review and claim $500 free netteller in bonus.

    VastaKustuta
  2. A new way to play slots | DrmCD
    As 수원 출장안마 the name suggests, the slot machine itself was a big success in the 순천 출장안마 past few years as there were more slots available in their 울산광역 출장샵 form. 제천 출장안마 In order to 세종특별자치 출장마사지

    VastaKustuta