Itaalia presidendid

Itaalia president on 73-aastane Sergio Mattarella.

Elan Itaalias juba aastaid ja juurdlen pidevalt selle kauni maa fenomenide üle.

Vean paralleele peamiselt Eestiga, mis on tegelikul sama mõttetu tegevus nagu võrrelda võrreldamatuid. Võtame täna näiteks kõne alla suhtumise vanusesse ja vanadusse. Kas inimene on ikka nii vana nagu ta ennast tunneb? Kui 100-aastane tunneb ennast 50-sena, siis kas see ikka tegelikult on adekvaatne suhtumine? Jah, võib-olla, kui ta juhuslikult ei ole vastutav ühe 60-miljonilise elanikkonnaga riigi käekäigu eest.

Seoses eile lõpulejõudnud Itaalia presidendivalimistega, kuulsin Itaalia riigitelevisoonist, et inimene saab küpseks 50-aastaselt ning seetõttu näeb seadus ette, et president peab olema vähemalt 50-aastane. Eestis seevastu 40-aastane. Me küpseme järelikult varem. Itaalias valitakse president seitsmeks aastaks, Eestis viieks aastaks. Me järelikult ammendame ennast kiiremini.

Eelmine Itaalia president Giorgio Napolitano oli 89-aastane, vanim ametisolev terves maailmas. Ei, ta ei läinud pensionile ega puhkusele. Juba järgmisel päeval vudis Napoiltano vilkalt tööle ja jätkab senaatorina. Praegune riigipea on niisiis 73-aastane Sergio Mattarella. Valitsemisaja lõppedes on ta 80-aastane ja võidakse vabalt veel valida teiseks ametiajaks nagu juhtus Napolitanoga, kes valiti tagasi teiseks ametiajaks veel 87- aastaselt. 

Üks põhjus, miks Napolitano omal ajal tagasi valiti oli selles, et liiga palju on riigis neid, kelle huvides võiks elu edasi minna vaikselt ja vanaviisi. Teise põhjuse avastasin eile. Siin riigis kestab ju lapsepõlv veidi üle 40 aasta. Varem kodunt reeglina ei lahkuta. Kihlatud ollakse aastaid, isegi kümneid aastaid ja kuna kuulus laulja Gianna Nannini sünnitas 56-aastaselt, siis arutlevad juba mitmed naised tema eeskujul: „aega ju on oma pere loomisega“. Kui laps saab täiskasvanuks on vanemad 70-sed ja sel juhul on täiesti mõistetav, et karjääri tippu jõutakse Itaalias peale 70-ndat eluaastat. Kolmas põhjus on muidugi selles, et meditsiinisüsteem on ülimalt inimlik ja pensionäridel on ravi kättesaadavus praktiliselt tasuta, nii et nad tõepoolest püsivadki hea tervise juures palju kauem kui eestlased.

Mõistagi on mul hea meel, et Eesti riik tänu oma noorusele, liigub edasi kiiremini, samas aga on kahju, et 50-60-aastased on tööturul tõrjutud seisus.  Eestis kitkub juukseid inimene, kes peab neljakümnendat-viiekümnendat juubelit ja mõtleb, et elu on läbi. Itaalias neljakümnesed hõljuvad kodus päev otsa pidžaamas ringi ja ootavad, et ema sööma hõikaks. Selles vanuses inimesed pole veel oma kohta elus leidnud. Pole siis ime, et presidendid on vanad nagu indiaani suguharu pealikud oma vigvamis ja riik liigub edasi teosammul, tagasi aga täiskäigul. Õnneks sõltub presidendist suhteliselt vähe ja pisike lootus on, et noorenenud valitsus suudab vähehaaval eluga edasi minna. Lootma ju peab.

Anneli Treumuth

Pisa, 01. Veebruar 2015 artikkel on avaldatud ajakirjanduses, Nelli teatajas sept. 2015