Ebausust Itaalias

Ebausust Itaalias.

Naljakas on see, et nii eestlased kui itaallased peavad ennast kõige ebausklikumaks rahvaks maailmas. Aga jätame selle lugeja otsustada.

Itaallased ise arvavad, et kõige ebausklikum on just Napoli kandi rahvas. Must kass kui ebaõnne tooja, peegli lõhkumine ja 7 aastat õnnetut armastust , ämblik kui õnneloom, need on  ebausu rusikareeglid, kuid kõige rohkem ebausku on makaronimaal seotud  vana-aasta kommetega. Praeguseks on seadusega keelatud vana-aasta öösel vanu asju aknast välja loopida, aga salaja ikka mõni vana püksipaar või vihmavari maandub alumiste naabrite rõdudele. Ebausk on nii juurdunud, et seda nimetatakse hellitavalt traditsiooniks. Näiteks läätsede söömine koos seajalgadega vana-aasta öösel olevat traditsioon, tegelikult aga loodetakse läätsesupi söömisega suurendada oma rahalist rikkust, sest iga lääts sümboliseerib ühte münti. Seajalg sümboliseerib samuti külluslikkust, sest see on toitvam kui mistahes muu liha. Keskööl on täiesti kohustuslik süüa mõned viinamarjad, mis tähendavad seda, et kui Sul on viinamarju isegi talvisel perioodil, siis oled sa eriliselt õnnistatud küllusega. Väga tähtis on avada valgustatud toas üks aken, et uus aasta saaks sisse tulla ja pimedas toas teine aken, et kurjad vaimud saaksid välja minna. Ukse taha tuleks aegsasti panna üks puuvõõrik või tuulepesa. See ei lase kurjadel vaimudel majja siseneda ning oma armuõnne nimel oleks väga soovitav  puuvõõriku all suudelda ning kanda punast värvi aluspesu. Itaalia kombed on jõudnud Eestisse vähemalt selles osas, et  arvatakse olevat õnnetoov kohata aasta esimesel päeval kõigepealt meesolevust. Mida pikemat kasvu ja tõmmum, seda parem.  Aasta esimesel päeval ei tohi mitte mingil juhul väljuda kodunt tühjade taskutega. Teil peab olema tingimata taskus kasvõi veidike raha. Kui selle vastu eksite, pole hiljem vaja kaevelda oma vaesuse ja viletsuse üle, sest raha on nagu taim, mis vajab kasvamiseks seemet. Usutakse samuti,  et andes 1.jaanuaril kellelegi võlgu, saate raha tagasi sajakordselt. Ma isiklikult ei ole selles küll väga kindel. Nagu märkasite sellest jutustusest, käib kogu nõiakunst ikka raha ümber. Seejärel panustatakse pisut ka armastusele. Järeldada võime vaid seda, et itaallased peavad esmatähtsaks raha ja armastust.  Võib-olla on neil isegi õigus. Ei saa ju meist keegi hakkama täiesti ilma rahata ega ammugi mitte ilma armastuseta.

Kuid ebausk saadab itaallasi ka igal argipäeval. Ükskord tulin tuppa ja panin märja vihmavarju avatuna kuivama. Franco tormas minu suunas ja käskis   kiiresti vihmavarju sulgeda ning uksest väljuda. Itaallastele toob ebaõnne vihmavarju avamine kodus. Neil on enamasti kõigil ukse taga vihmavarju vaasid ja samuti ei tohi vihmavarjuga siseneda ei kooli, mistahes asutusse ega muuseumi. Välisjalanõudega on normaalne siseneda isegi arstikabinetti, aga vihmavarjuga mitte mingil juhul.

Algul ma ei saanud aru, miks Franco keset sõiduteed järsku hüüatas: „katsu mune, katsu mune!“ Asi on nimelt selles, et kui kellestki möödub surnuauto, siis tuleb kiiresti haarata kinni munadest. Naised peaksid kohe katsuma mingit metallist eset, kasvõi juukseklambrit. Avalikus paigas libistavad mehed käe taskusse ja katsuvad oma mune, abikaasa võib sama teha oma mehe teise tasku kaudu J.

Nii Eestis kui  ka Itaalias ei tohi söögilauda pühkida palja käega vaid ikka lapiga. Muidu tuleb nälg majja. Samuti ei tohi voodist  välja astuda vasaku jalaga, kuid eestlaste kombest, sülitada kolm korda üle vasaku õla, pole enamik itaallasi kuulnudki. Algul oli sellega palju nalja, sest  sülitasin iga ebaõnne kahtluse korral kiiresti ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla, mispeale kõik jäid üllatusest suurte silmadega vahtima.Algul ei teadnud ma sedagi, et soola ei tohi kogemata maha minna. Kui see juhtub, tuleb võtta seda soola näpuotsaga ja visata üle vasaku õla. Itaallased ei tohi minna ei trepi ega redeli alt läbi, täpselt nagu eestlasedki, aga seda, et kaks inimest ei tohi tänaval kõndides jätta enda vahele puud või posti, nad ei tea. Nuga ja prossi ei tohi kinkida, see ajab suhted teravaks. Kui anda vastutasuks üks münt, siis sellega saab asi silutud. Eriti hull märk on see, kui ämm kingib miniale prossi või vastupidi. Siis tuleb pross kauplusse tagasi viia, seal muu nõu ei aita. 

Pulmadega seoses tuleb silmas pidada sadu pisikesi nõidusi. Pruudi riietuses peab olema tingimata midagi uut, näiteks aluspesu. Samuti midagi vana, näiteks juuksekinnitus. Midagi peab olema sõbrannalt laenatud, näiteks käevõru. Mingi ese peab olema kingitud, näiteks kaelakee ja mingi detail peab olema sinist värvi, see sümboliseerib siirust ja puhtust. Pruutpaari tuleb kirikust väljudes pilduda riisiga, see kindlustab lasteõnne, rikkust ja rõõmu.  Kui kogemata peaks  abielusõrmus kaduma, siis tuleb jooksujalu minna uut sõrmust ostma. Abielluda ei ole soovitav reedesel päeval ja kurjakuulutav on pulmi pidada maikuus. Kui pulmapäeval sajab vihma, siis see toob õnne: „sposa bagnata, sposa fortunata“ ehk tõlkes „märg pruut on õnnelik pruut“ .

Mõistagi on tähtis, et pulmareisile ega üldse mingile reisile ei mindaks teisipäevasel päeval. See tooks kaasa sekeldusi ja takistusi. Esimese kuu jooksul peale pulmi, peaks noorpaar iga päev lusikatäie mett sööma, selleks, et abielu saaks hästi magus olema.

Enamasti on nii itaallaste kui eestlaste õnne ja ebaõnne sümbolid üsnagi sarnased: sülega õnne toob neljaleheline ristik, mündi leidmine, talismani kandmine jms. Viie õielehega sirelit aga siinmail ei tunta.

 Uudiseks on mulle itaallaste uskumus, et imikut ei tohi kaelale suudelda, muidu maimuke ei maga hästi. Nüüd on selge, miks mu pojad öösiti mürglit tegid.

Itaalias  ei tunta ka seda lihtsat trikki, et eksamitele peab minema alati samade riietega. Üks  itaallannast tuttav käis ülikoolis tervelt kümme aastat nelja aasta asemel! Pidevalt kukkus eksamitest läbi! Ilmselt ei teadnud vaeseke ka seda, millise käega  eksamipiletit peab võtma ja kuhu spikrid peita. Piletit peab võtma alati parema käega ja uksepoolsest reast esimese nelja hulgast. Sel viisil sain  maksimumhindeid ja spikrit ei läinudki vaja. Mu abikaasa sokid aga olid peale viimast eksamit nii mustad, et seisid ise pesumasina kõrval püsti. Sellest oli kõvasti abi ja ülikool sai edukalt lõpetatud.

Lõpetuseks ütleksin, et igaüks on oma õnne sepp, kuid mingil juhul ei tohi lasta vasarat ära varastada.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia,

27.detsember 2014 artikkel on avaldatud märtsis 2015, ajakirjas "Müstilised Lood"