Hingede aeg Itaalias. Kalmistud!

Hingede kuu Itaalias.

Hingede aeg algab Itaalias samal moel nagu Eestis: 31. oktoobril peetakse Halloweeni,  1. novembril  tähistatakse Kõikide Pühakute Päeva  ja 2. novembril Hingedepäeva. Selles suhtes mingeid erinevusi pole.  See tähendab seda, et kõik sügava, ajaloolise ja religioosse sisuga pühad kipuvad muutuma kommertslikuks. Mis puutub aga surnuaedadesse, siis need on täielikult erinevad.  Esimene kõige silmatorkavam erisus on see, et kalmistuid  ümbritseb vähemalt kolme meetri kõrgune kivist müür,  väravad on meeletult suured, tugevad  ja  sepistatud rauast ning need pannakse ööseks lukku.  Viimsete puhkepaikade lahtioleku ajad on enamasti hommikul kella 8-st õhtul kella seitsmeni. Mõni rahula suletakse ka lõunaseks siestaks. Neid aegu tasub jälgida, et mitte jääda haudade vahele terveks ööks lõksu. Itaalias valitseb täielik surnute kultus, sest tõemeeli usutakse hauatagusesse ellu. Hauaplatsidega on umbes nii nagu elamukruntidega. Igaüks tahab naabrist parem olla  ja demonstreerida, et tema armastus oma kalli kadunukese vastu on nii suur, et ta laseb hauale paigutada kasvõi täismõõtudes marmorist auto.  Rooma, Milano, Catania, Messina, Livorno jt. suuremate linnade kalmistutele rajatud marmorist ja graniidist mausoleumid on nii võimsad ja uhked, et kodutud üritavad seal aeg-ajalt peavarju leida.

Ega pisikesed külakabelidki  taha  sugugi alla jääda.  Hauaplaatidel on kindlasti ka kadunukese foto. Mõned skulptuurid  kujutavad lahkunu tegevust tema eluajal või siis surma momendil, näiteks jahil olles, ujumas, autosõidul.

Väga paljud mälestusmärgid kujutavad Jeesust ristil või surnuna oma ema Maria põlvedel lebamas. Kui saabub 1-2 november, siis muutuvad kalmistud õitemereks. Hiiglaslikud krüsanteemide puhmad ja suured alpikannide potid katavad haudu nii kaugele kui silm ulatub. Laternad on enamasti elektrilised ja monteeritud hauaplaatide sisse. Täielikult erinevad on ka matuste pidamise kombed. Esimene kõige tähtsam tähelepanek on see, et matused võivad aset leida juba 24 tunni möödudes surmast. Eestis läheb ikka peaaegu nädalakene, enne kui muldasängitamine toimub. Tõeline katoliiklane kremeerimist ei soovi, kuid kremeerimise matuseid siiski juba esineb ja seda sätestav seadus võeti vastu 2001 aastal. Sitsiilias palgatakse veel tänapäevalgi kadunukese juurde nutunaisi, kes terve õhtu surnukirstu juures halavad. Kui kirikust saadetakse viimsele teekonnale näiteks tuntud poliitika- või kultuuritegelast, siis lauldakse vana partisanilaulu „Bella ciao, bella ciao, bella ciao ciao ciao..... Eesti matustest täielik erinevus seisneb ka selles, et matuseid pildistada peetakse ebaviisakaks käitumiseks. Surnuaial mingeid suupisteid ega alkoholi, ei pakuta ning mälestuseks õhtusööki ei toimu. Üha rohkem on hakanud levima komme, et lilli ja pärgi matustele ei viida ning selle asemel annetatakse lillede ostuks mõeldud raha vähiravi vajavate  haigete toetuseks.

Kui näiteks  USA-s on  suurtele kalmistutele eluslillede viimine keelatud, kuna need jäävad sinna närtsima ja vesi vaasis hakkab lehkama, siis Itaalia rahulates domineerivad just eluslilled. Vaasid on kallihinnalised, suured, rasked ja valmistatud peamiselt marmorist või graniidist. Võrdluseks veel USA-ga võiks mainida seda, et seal kirendavad iseseisvuspäeval hauad riigilippudest, mujal maailmas pole ma tähele pannud, et Iseseisvuspäeval paigutataks haudadele riigilipukesi. Itaalias on hauaplaatide või ristide küljes rippumas palvehelmed ja laste haudadele viiakse hulgaliselt mänguasju. Hauakoht maamulda matmise puhul on võimalik osta kümneks aastaks ja peale seda maetakse kadunukese kondid surnuaia müüri sisse, spetsiaalsetesse kambrikestesse.

Need kohad on võimalik osta 30-ks aastaks. Ümbermatmise juurde palutakse  tulla kõigil lähisugulastel, kuid tuleb tõdeda, et väga raske on näha oma lähedasi põrmuks varisenult. Samas tahavad aga perekonnaliikmed olla kindlad, et metallist kastikesse, saavad pandud ikkagi justnimelt nende lähedase inimese  luud. Koheselt müüri sisse matmisel, saab koha 40-ks aastaks. Vabade kohtade olemasolul on võimalik lepingut pikendada veel 20-ks aastaks.  Kui omaksed seda lepingut pikendama ei tule, siis likvideeritakse viimne puhkepaik ja asemele paigutatakse järgmiste kadunukeste maised jäänused.  Hinnad kehtestab kohalik omavalitsus ja need varieeruvad vastavalt linna suurusele ning surnuaia tähtsusele. Matusekulud sõltuvad ka perekonna aastasest sissetulekust.  Ainult väga rikastel on hauakambrid,

seega niisugust asja pole, et keskklassi või vaesem perekond saaks endale lubada ühist hauaplatsi. Maetakse ikkagi vaid sinna, kus ruumi on. Pisa vanal surnuaial on spetsiaalne ala, kuhu maetakse lapsed ja surnult sündinud. Hinnad on ümbermatmiste puhulgi nii kallid, et neid saab tasuda isegi järelmaksuga.  Mõned pered on otsustanud just seetõttu valida oma kalli matmiseks kremeerimise ja tuha mitte paigutamise surnuaiale, sest sel juhul on teenus veidi odavam. Lähisugulasi on lubatud ümbermatmise või tuhamatuse korral paigutada  ka ühte ja samasse müüri sees olevasse kambrikesse, siis  on teenus veidi odavam.  Kui perekonna aastane sissetulek on väiksem kui 13 000 eurot, siis on võimalik omavalitsuselt taotleda tasuta matmise teenust. Kui perekond soovib hauale istutada mingit dekoratiivset taime, siis oma peaga seda teha ei tohi. Selleks on vaja maksta tubli 300.- eurot ja sellisel juhul istutatakse hauale näiteks küpress, mis on väga iseloomulik kalmistu puu.

Anneli Treumuth

Pisa, 05. november 2015, Itaalia.

Artikkel on avaldatud Eesti Ekspressi Kohvri rubriigis 19.nov.2015