annelitreumuthblogspot.com: juuli 2013

Suur palverännak matkabussiga 11-26.04.2013

Selleks, et oma hinge eest hoolt kanda, olime juba aasta tagasi plaaninud tõsiselt käsile võtta Euroopa kõige kuulsamate palverännakupaikade uurimise. Sel kevadel viisime kavatsuse täide. Reisi kolm vaala said niisiis olema LOURDES (Prantsusmaa), SANTIAGO DE COMPOSTELA (Hispaania) ja FATIMA (Portugal). Juulis-augustis jätkame oma püha üritust Czestochowa külastamisega Poolas.

Kui keegi vaidleb vastu, et õige palverännak tehakse ikkagi vaid jalgsi või jalgrattaga, siis nii see siiski pole. Tõsimeelne palverännak tehakse täpselt nii, nagu igaüks soovib ja kuidas tervis võimaldab. Eesmärk pühitseb abinõu. Palverännaku paikades nägin spetsiaalseid busse ratastooli-inimestele, kus toolid on bussi alakõhus ja lift sõidutab inimese bussi teisele korrusele ning vahekäigus liigutab vastav tool abivajaja oma kohale. Lourdes ja Fatima on loonud ka suurepärased parklad matkabussidele, kusjuures Fatima parkla on väga moodne ja täiesti tasuta, jää sinna kasvõi elama! Juba ammu ei kõmbita kohale vaid jalgsi. Miljonid rändurid saabuvad kohale igaüks vastavalt oma võimalustele ja rahakotile. Meie rännak osutus 5934 km pikkuseks ja matkabuss tegi selle tiiru ära 16-ne päevaga. http://goo.gl/maps/QWgJ2

Teekond Lourdesi viib läbi Provence maakonna ja seal on muidugi võimatu mitte tunda kuidas armumine Prantsusmaasse tahtele allumatult südamesse hiilib. Armumine võitleb metsikult kõrgete kiirteemaksudega ja 300 km eest tuleb loovutada 38 eurot, kuid loodus, mis silme eest mööda vilksatab, veenab mind lõplikult selles, et Paul Cèzanne`l oli siinkandis sündides kindlasti juba pintsel pihus.

Esimese öö veedame oma bussi koikus kuskil Arlesi linna tagahoovis. Hommikul olen juba enne turismiinfo tüdrukute tööleilmumist kärsitult nende ukse taga ja ootan linnakaarti. Kujutan selgesti ette kuidas Vincent van Gogh siin kaunis linnas vihtus kahe aasta jooksul valmis 300 surematut teost. Arvutus näitab, et iga 2,4333 päeva möödudes sündis üks maal ja selline loominguline põlemine viib loomulikult vaimse tervise halvenemiseni! Igatahes 1890.aastal laseb kunstnik endale kuuli pähe. Mul on kahju Paul Gauguin`st , kes jääb oma sõpra leinama ja nad ei saa enam üheskoos baarileti taga impressionismi üle vaielda või hoopis nõustuda. Arles aga elab vanast rasvast ja pakub turistidele nii Rooma Impeeriumi surematut võimsust kui ka oma kunstnike kuulsust. Arlesi amfiteater on hoolimata Hitleri pommidest siiski üsna hästi säilinud ja seal käib elu ning toimuvad kontserdid. Jalutame piki Rhóne jõe kallast ja ma korrutan pidevalt nagu katkiläinud plaat „ilus, ilus, ilus“.

Õhtupoolikul jätkame teed Montpellieri suunas. Arvan, et olen juba klõpsutanud üle saja pildi hekkidest, mis tunduvad olevat pöetud maniküürikääridega, murust , mis on lõigatud nullipealt nagu Sinèad O`Connori juuksed. Põllud on nagu malelauad, ühel pool valged hobused ja teisel pool mustad lehmad. Igas talus saab osta ning degusteerida veini, oliiviõli ja asparaaguseid. Kartul on põldudel juba sõrmekõrgune, kuid viinamarjaväädid on alles tumepruunid juurikad, täiesti ilma lehtedeta. Mind paneb imestama, et väädid on nii madalad, aga tuleb välja, et see on mingi tuulekindel sort, ning ei kasvagi kõrgemaks. Bensiinijaamasid ei ole aga kuskil. Kui meil paak juba tolmab, märkame imekombel bensiinijaama. Mitte ükski meie pangakaart pole aga prantsuse tanklale meelepärane. Siiani ootan vastust SEB pangast, miks minu krediitkaardil peaks prantslaste arvates olema viis- või veelgi parem kuus numbrit, mitte aga neli. Tundub, et eestlased on kokkuhoidlik rahvas ja neil on koodid lühemad. Tegelikult on mul Prantsusmaa teenindajatega juba varemgi olnud infarktieelseid seisundeid, nii ka seekord. Tädi, kes oleks pidanud vastu võtma sularaha teatas meile, et tal on vahetuse lõpp ja särises nii vihaselt nagu kuum rasvane pann kui sinna tass külma vett peale visata. Sularaha ta vastu ei võtnud ja lõi ukse nii kõvasti kinni et mul jäi kõrv lukku. Loogiliselt võttes peaks putkasse peale ühe vahetuse lõppu saabuma teine töötaja, kuid seda ei juhtunud. Kuigi kaartide osas olime pessimistlikult meelestatud, proovisime meeleheitel olles oma viimast ja viiendat Maestro krediitkaarti, mis on Itaalia PosteBanca poolt väljastatud. Ja see töötas, mõtelge! Kuigi peale seda vahejuhtumit õitsesid teepervedel endiselt enelad, toomingad, kameeliad, magnooliad, lumepallid ja hekid olid endiselt siledad nagu rohelised müürid, oli mu armumine Prantsusmaasse hääbumas. Ööbisime Pujaudrani nimelises külakeses otse kiriku kõrval nagu on kohane palveränduritele ja märkasime juba esimesi kammkarbi-teeviitasid, mis näitasid Santiagosse viiva 971 kilomeetrise jalutuskäigu suunda. Lourdesi oli jäänud siiski vaid 140 kilomeetrit ja sinna jõudsime enne keskpäeva. Algul kavatsesime vingerdada kõrvale tasulisest parklast, kuid kuna bussi kanalisatsioonid vajasid tühjendamist, siis selleks tuli valida legaalne parkla ning loovutada 6 eurot.

Oli imeilus suvekleidi ilm ja peale proosalisi talitusi jalutasime püha paiga suunas. Mõlemal pool Gave di Pau jõge kõrguvad ainult hotellid, mille alumised korrused on suveniiripoodnike päralt. Teeviidad juhatavad Paradiisi nimelisse parklasse ja minitrammi peatustesse, kuid meid huvitas vaid see püha paik, kus 1858.a suvel teismeline neiu Bernadette nägi 18 korda järjest valgesse riietatud naist, kes 16-ndal korral tutvustas ennast Neitsi Maarjana. Ekstaasi sattunud neiu hakkas seepeale küüntega maad kraapima, kuni maapinnast tuli välja vesi, mis laienes üha suuremaks lombiks ning kaljukoobas, mis oli alati olnud kuiv, hakkas äkitselt valama pisaraid. Tüdruk nõudis kohalikult preestrilt selle imelise ilmutuse paika kiriku ehitamist. Kuna kohale hakkas voorima miljoneid usklikke, siis 1958.aastal ehitati sinna uus ja võimas kirik. Katoliku kirik on tunnistanud Lourdesi vee (mitte usu) tervendavat mõju ning kiriku kriteeriumide kohaselt on registreeritud 68 imelist tervenemist. Tegelikult nägime ka meie palju veekraane ja suurest kaljukoopast tilkus pidevalt vett ning mehed, naised ja lapsed ootasid erinevates järjekordades pühasse basseini minekut, et oma haigustest vabaneda. Kuigi ajakirjanduse huvides oleksin pidanud ühinema naiste grupiga, ei riskeerinud siiski minna vette, kus käivad raskelt haiged, sest minu loogika kohaselt võib terve inimene sealt hoopis mõne haiguse külge saada. Täitsime neli pisikest pudelikest Lourdesi imeveega, et seda meie itaalia katoliiklastest sugulastele kingiks viia. Suveniirpudelid ja küünlad on kõik iseteeninduslikus korras võimalik vastavatest väljapanekutest endale võtta. Nende juurde on paigutatud vaid soovituslik hind ja raha saab lasta annetuskastikestesse. Kel raha pole, see krahmab kõike muidugi tasuta. Küünlaid on saada igas suuruses, sealhulgas ka nii suuri, mida mina ei jaksaks liigutada ning põlevate küünalde vahelt läbi jalutades on kergesti võimalik saada vingumürgitus. Lourdes ise on ilus ja puhas linn, ning tänu neiu Bernadette nähtud ilmutustele on endiste talupoegade, puuraidurite ning lambakarjuste järglastest nüüdseks saanud rikkad hotelliomanikud, restoranipidajad ja osavad suveniirimüüjad.

Seda 15 000 elanikuga linna külastab igal aastal 5 miljonit rändurit! Sellisest turismiarendusest oleks meil nii mõndagi õppida. Räägitakse küll, et vaja on legendi, aga kõigepealt läheks ikka vaja erakordset fantaasiat ja sisendusjõudu. Värska tervendav vesi ja Haapsalu ravitoimega muda peaksid küll kõvasti pead murdma, enne kui külastajate arv kasvõi ühe miljonini tõuseks. Neid mõtteid mõlgutades jätsime meiegi oma raha ühte lõunasöögi wunder-baari ja samuti postkaardiputkasse, kuna vanamoelise inimesena ostan ikka veel postkaarte.

Jätkasime palverännakut Hispaania suunas, tasusime verd tarretama panevaid teemakse ja ootasime pikisilmi, millal lõpuks näeme silti „SPAIN“ (Hispaania). Aga silti ei tulnud, ega tulnud, ega tulnudki, kuigi juba ammu olid prantsuskeelsed teeviidad vahetunud mingite salakeelsete siltide vastu. Ja siis selgus tõde! Kuna baskid ei tunnista ennast Hispaania riigi haldusüksusena, on nad riigi tähise halastamatult maha kiskunud. Rõdudel lehvisid hoopiski Baskimaa lipud ja loosungid kirjadega „INDEPENDENTZIA“ (iseseisvus). Hoolimata kolmekümnekraadisest kuumusest nägime meestel peas baskimaa mütse, mis on villased baretid ja mida müüakse igas poes. Mõnel oli baski puna-valge-roheline lipp võetud ümber õlgade nagu õlasall. Baskimaast sain väga muheda reisinaudingu. Inimesed seletasid ja jutustasid meile kõike nii sõbralikult nagu oleksime oodatud nende iga-pühapäevasele meeleolukale tänavapeole, kus kõik on nagu üks pere. Saabusime Bilbaosse, Baskimaa pealinna, just pühapäeval mil linn oli rahulik, kuid lustlik. Porgandpaljad lapsed suplesid purskkaevus, turismiinfopunkt oli avatud ja me saime linna kaardi ning palju häid soovitusi ilusate roheliste trammide kasutamiseks. Gugennheimi erakordse arhitektuuriga terasest muuseumikoloss helkis päikeses ja Bilbao sümbol, pisike koerakutsikas oli ehitatud vähemalt kolmekordse maja kõrguseks elusatest mitmevärvilistest võõrasemadest.

Jalutasime vanalinna kus kõnniteede sisse oli pressitud rohkesti kammkarbi märke, mis viitasid sellele, et Santiago on vaid 570 kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel. Sain juba paarikilomeetrise jalutuskäiguga 2 villi varvastele, seega jalgsi Santiagosse minek tõotanuks veel 570 villi. Ronisin rahulolevalt naeratades oma matkabussi ja lisasin Bilbao oma lemmiklinnade nimekirja.

Matk jätkus Oviedo suunas. Vältisime tasulisi teid ja seetõttu nägime muru pügamas eesleid ning roosat värvi lehmi. Oviedot tasub külastada eriti neil, kes koguvad lehma ja eeslikujulisi suveniire. Kõik sealsed poed on ennast jäägitult pühendanud lehmakujude müümisele. Ka meid lüpsti sealsel turul nagu lehmi kui pisikese jääsalatipea eest küsiti 3.35 eurot. Turisti lüpsmine on rahvusvaheline spordiala ja see tuleb reisieelarvesse sisse programmeerida kui tunnetatud paratamatus.

Teekond ümber Pürenee poolsaare kulgeb nagu muinasjutt, paremat kätt jääb Atlandi ookean ja vasemale mäed, mis ei jää ilu poolest mingil juhul alla Austria Alpidele. Rikkad kogu maailmast on siia kokku lennanud nagu kärbsed liimipaberile ja meil, keskmikel, pole isegi nööpnõelapea suurust platsi matkabussi peatamiseks. Niimoodi läbime Biarritzi linna, imetledes läbi matkabussi akna rikkaid ja ilusaid nende luksusrandades, justkui kalleid kalu akvaariumis. Tuleb tõdeda, et rahvas on siinkandis töökas nagu künnihärg, sest kogu ümbritsev loodus on kujundatud ja mingeid minnalaskmise märke ei esine. Erosiooni vastu on istutatud papleid, eukalüpte, mände, rajatud on kividest ja tsemendist vihmaveerenne, suurepäraseid teid ja viadukte. Õitemeri on nii neoonkollane, et paneb silmad kipitama ja mu silmatilkade varud kipuvad lõppema. Kuid meie rõõm Hispaania kaunist loodusest on üürike, sest taas sirutub rahakoti poole tasulise maantee nõudlik käsi. Enne Santiagot loovutame veel kümmekond eurot. Ennustame, et Santiago linna piiril pannakse ninna õhumõõtja ja lahkudes tuleb maksta sissehingatud püha õhu eest taas kopsakas summa. Kuid nii siiski ei lähe. Santiago on täiesti tavaline linn, millel on olemas oma „Mustamäe ja Lasnamäe“ . Jääme ööbima just taolisesse magalarajooni nagu Mustamäe Sõpruse puiestee. Hommikul võtame GPS seadme pihku ja suundume otsima Püha Jaakobi säilmeid. Leiame vaevata katedraali ja satume otse missale. Meie ees seisab üks palveränduritest abielupaar. Mu pilk jääb peatuma naise seljakotil, mis on nii õhuke nagu veretu lutikas ja selle välitaskutes on vaid kaks pisitillukest veepudelit. Naine nutab ja pisarad voolavad kogu missa aja. Mehe seljakott on suurem. Ma ei suuda keskenduda meieisa palve lugemisse, sest mõtlen pidevalt nende kahe inimese peale meie ees. Kus on naise vahetuspesu? Kas ta käis juba Finesterres ookeani kaldal, mis on vaid 100 km jalutuskäigu kaugusel Santiagost? Asi on nimelt selles, et Finesterres rändurid põletavad ära oma riided ja saapad. Meie küll Finesterresse riideid põletama ei lähe, sest mul on hoopis põletav vajadus kleite juurde osta. Vaatlen mehe seljakotti. Ka seal pole erilisi märke magamiskotist, ega vahetuspesust. Õnneks saab missa läbi ja käputäis rahvast alustab katedraaliga tutvumist. Leiame meiegi hoolika nuuskimise peale pisikese ukse kus on varjul Apostel Jaakobi kondid. Need on pandud hõbetatud kirstu ja kirst ise asub trellitatud võre taga. Aeg-ajalt viskub kirstu ette põlvili mõni kiriklane. Mul avaneb kolmas silm ja saan lõplikult aru filmist „Viimne Reliikvia“. Et selleks ka nii kaugele pidi tulema! No igatahes on see nüüd tehtud ja võib kohvikusse minna. Teel ostan endale väga ilusa Santiago kammkarbiga särgi ja mõtlen ikka veel palverändurite peale, kel olid kahtlaselt õhukesed seljakotid. Umbes kakssada meetrit katedraalist, märkan muuseumi, mis on täiesti tasuta ja jutustab palverännu ajalugu. Oma nime külalisteraamatusse kirjutada ei õnnestu, sest meid registreeritakse arvutis. Muuseumi seinal on kaart, mis juhib tähelepanu asjaolule, et Revalist ja Dorpatist on siin käidud kuid Võrust ja Vastseliinast mitte. Mõtlen, et küll oleks tore kaardile lisada Vastseliina, kuid saali valvur loeb mu mõtteid ja krapsab toolilt püsti. Muuseum on väga-väga huvitav ja soovitan seda kindlasti külastada, sest kellel kolmas silm katedraalis ei avanenud, sellel võib muuseumis paremini minna. Saan teada, et Jaakob ei joonud veini ega söönud ka liha, ning et seetõttu pole mul temaga midagi ühist. Compostela, Santiago linna nime taga tähendab aga seda, et selle koha lähedal kus asub linn, oli kunagi põld ja põllu kohal nägi talupoeg eredat tähte, ning mõistagi oli tegemist jumaliku märguandega. Campo on tõlkes põld ja stella on täht ning see oligi piisav põhjus, miks apostel Jaakobi järgijad tema kondid Jeruusalemmast ära tõid ning katedraali varjule panid. On ütlematagi selge, et iga endast lugupidav inimene peaks kindlasti nii tähtsat paika vähemalt kord elu jooksul külastama.

Santiagost lahkudes veendun veelkord, et kohutav tänapäeva arhitektuur on selle linna ära rikkunud. Küll on ikka inetud need kaasaegsete kortermajade kvartalid, aga vanalinnas on kõik muidugi suurejooneline.

Teekond kulgeb nüüd Porto suunas. Palverännaku tee on selles suhtes ideaalne, et puhkealadel on olemas veevõtukohad ja tualetid. Mingit vajadust kämpingute järele pole. Nii Hispaania kui Portugali söögikohad ja kohvikud on inimsõbralike hindadega, st. üle kahe korra odavamad Prantsusmaast ja Itaaliast. Teemaksudega on umbes sama lugu. Porto on suur sadamalinn ja ta on andnud nime Portugalile, mis tõlkes tähendab Sadamakukk (PORTO GALLO) ning kõik Portugali suveniiripoed müüvad otse loomulikult kukekujusid. Samuti on ta kuulsa Portveini sünnilinn ning rahvustoiduks on lehmamagu (trippa) . See on tingitud sellest, et kuulsa veiseliha eksportijana, saatis Porto sadam välismaale parimad lihatükid ja oma rahvale jäid söögiks vaid lehmamaod. Trippat proovima me ei pea, sest see on ka Firenze spetsialiteet ja me oskame seda ise suurepäraselt valmistada. Küll aga peame me kindlasti ostma Portveini. Rühime edasi, sest hiigellinn ei paku just ohtralt tasuta peatumis- ja parklakohti matkabussidele. Enne ülitähtsat FATIMA linna, lülitame navigaatori tasuta teede lühimale variandile ja saame õppida tundma Portugali nurgataguseid. Tuleb märkida, et kiirteedel sõites Portugali majanduslikult kehv olukord ei paista välja mitte kusagilt, niipea aga kui läbime teisejärgulisi teid, märkame kohe väsinud prostituute, kes istuvad oma toolidel juba hommikul kell kaheksa. Teistes riikides jaksavad prostituudid seista jalul! Mustlased on klopsinud kokku käepärastest vahenditest haletsusväärseid varjendeid. Jumal tänatud, et Eestis on külm kliima ning mustlased ei saa elada mingites vineerkastides keset linnu ja aleveid! Itaalias elavad nad peamiselt sildade ja viaduktide all, siin aga otse tänava ääres ja riivavad mu ilumeelt, mõtlen vihaselt kohaliku külavanema tegemata töö peale. Jõuame lõpuks äärmiselt kitsukesele külavaheteele ja ühe talupoja heinaküüni ees käsutab meid navigaator „SEMPRE DRITTO!“ (tõlkes alati otse).

See on koht, kus mu eluiga pikenes automaatselt viis minutit, sest nii südamest polnud me naernud juba mitu nädalat. Pildistame seda küüni, tuleme autost välja ja selgub, et ongi kõik õige! Nurga taha, maja seinale, on joonistatud nooleke, mis juhatab kõige lühemat teed pidi Fatimasse. Linna sisenedes märkame Halleluuja nimelist hotelli ja jätame auto esialgu sinna. Seejärel võtan turismiinfost kaardi ja imestan, kui hästi info-noormees itaalia keelt räägib! Tuleb välja, et infopunkti töötaja on itaallane ja tema selgitused aitavad meil mõista kogu müsteeriumi. Tõde on selles, et I Maailmasõja ajal 1916.a. näevad Fatimas kolm karjuslast kolmel korral läbipaistvat ilma tiibadeta inglit. 13.mail 1917, ilmutab ennast aga Neitsi Maarja isiklikult, ning räägib umbes 70 000 tunnistaja juuresolekul, (kuigi ilma mikrofonita, kuuleb rahvas teda siiski selgesti), et kui portugallased nagu üks mees, kõik ühiselt palvetavad, siis lõpeb sõda ja II maailmasõtta Portugali ei kistagi. Täpselt nii ka läheb. Et asi oleks kindel ja rahva usk tugev kui kalju, ilmub Madonna ka 13. juunil ja 13.juulil 1917. Külastame katedraali ja kissitame silmi, et hoomata kogu kompleksi suurust (arvan, et kirikuesine plats on sama suur nagu Moskva Punane Väljak). Seejärel jõuame muuseumi, mille pilet maksab 1 (ÜKS) euro ja sisaldab itaaliakeelset giidi meile kahele, filmi tõestisündinud loost ja meeletult suurt varakambrit, kuhu kõik need, kes on Fatima Madonnalt abi saanud, on annetanud oma kullast juveelid, vääriskivid, pruutkleidid ja laste ristimisrõivad. Portugali naiste poolt annetatud ehetest on valmistatud Madonnale kroon, mille keskmesse on mahtunud mikromillimeetrise täpsusega kuul, mis läbistas küll paavst Giovanni Paulus II keha, kuid jättis ta ellu 13. mai 1981.a. atentaadi katsel Roomas. Imestan, et paavstil kulus asja üle järelemõtlemiseks 19 aastat, sest oma imetabase pääsemise tänuks, kinkis ta täiesti ootamatult oma hindamatu väärtusega sõrmuse Fatima Madonnale alles 12. mail 2000.a. Lõpetuseks läheme veel vaatama karjuslaste kodumuuseumi ja maksame taas ühe euro piletiraha. Karjuste kodu on täpipealt sarnane Mõniste Talurahvamuuseumiga, kuid märkimisväärne on fakt, et kaks last ei kasvanud kunagi suureks, sest Madonna kutsus nad 3-4 aasta pärast üksteise järel oma taevasesse paradiisi. Surm ei tulnud siiski ootamatult, sest Madonna ennustas seda ette. Kolmas karjuslaps Lucia elas aga kõrge vanuseni.

Igal aastal, alates 13. maist kuni 13. oktoobrini toimuvad iga kuu kolmeteistkümnendal kuupäeval Fatimas missad kümnetele tuhandetele kokkutulnud huvilistele ja üsna paljud kõnnivad üle platsi katedraalini põlvede peal. Selleks on seal spetsiaalne siledama kattega riba. Kuid see ei ole veel kõik! Mõned on lubanud Madonnale, et imelise pääsemise tänutäheks kõnnivad nad Santarem`i linnast 55 kilomeetrit põlvili kuni Fatima linnani. Selleks puhuks on ehitatud samuti täiesti uus kõnnitee ja manifestatsiooni ajal on iga paarisaja meetri tagant valvel üks kiirabiauto, et usklike veriseid põlvi siduda ning tohterdada neid, kes sel raskel teel nõrkevad. Pärast reisi proovisin kodus kõndida põlvede peal koridorist magamistuppa, kuid juba 2,5 meetri pärast muutusid põlved tulivalusaks. Kes tahab katsetada peaks kasutama põlvekaitsmeid.

Ööbime täpselt katedraali taga asuvas matkabusside paradiisis ja hommikuks on miskipärast meie, kui internetisõltlaste nälg Wifi järele kasvanud nii suureks, et võtame arvuti näppu ja suundume tagasi infopunkti. Nüüd on seal üks naine, kes kinnitab meile, et Fatimas Wifit pole. Kuid me ei usu teda ja hakkame otsima kohvikuid niisuguse näoga nagu suitsunäljas parmud loodavad leida koni. Kuigi esimese kohviku välisuksel pole mingit viidet internetile, otsustame siiski küsida. Ja oh, imet, saamegi paroolid. Siit moraal. Ei tasu ikka kõike uskuda, mis Sulle infopunktis räägitakse. Rahulolevalt jätkame teekonda läbi Santaremi möödudes mooniväljadest, õitsevatest hobukastanitest, lehteläinud viinamarjaväätidest, kollastest leetpõõsastest ja jõuame õhtu eel Lissaboni.

Lissabon hakkab mulle kohe meeldima, sest seal on palju ruumi matkabussile. Tejo jõgi on nii lai nagu Peipsi järv ja pealegi on nende 25.Aprilli nimeline sild täpselt samasugune nagu San Francisco Golden Gate Bridge, aga selle vahega, et silda ületades ei pea maksma kahte dollarit. Lissabonis pargime Belemis, just selle Jereminose mungakloostri ees, kus puhkab Vasco De Gama. Portugallased on õigustatult uhked oma meresõitjate-maadeavastajate üle ning lisaks kukkedele müüvad suveniiripoed ka purjelaevukesi. See on üks inimsõbralik linn laiade, ainult jalakäijatele mõeldud vanalinnatänavate, välikohvikute, kindluste ja katedraalidega. Niipea kui panen oma jalakese Lissaboni pinnale, liugleb minu ette asfaldile hiigelsuur Lissaboni kaart. Arvan, et suure tuulega lendas kaart sight-seeing bussi teiselt, st. lahtiselt platvormilt mõne turisti näppude vahelt minema. Aga võib-olla, et selle lennutas mulle hoopis mõni ingel, kes tahtis meid säästa infopunkti otsinguist, sest leidsin oma bussist ka kaks inglisulge, mis on siiani mu märkmiku vahel. Uurin kaarti terve õhtu suure huviga. Seal on kirjas kõik marsruudid, mida peaksime läbima linnaga tutvumiseks. Linna on alles jäetud suured metsatukad st. linnale on alles jäetud kopsud. Ühe männimetsa taga leiame kolossaalselt suure kaubanduskeskuse, kus Starbax kohvikus rahuldame taas internetinälga. Pikendusjuhtmed on seal nii võimsad, et igaüks saab oma arvutit ka laadida. Portugallased on väga naljakas rahvas. Mehed on nii lühikest kasvu, et ulatuvad mulle vaevalt kaenlaauguni, kuid oma lühikest kasvu püüavad nad kompenseerida pika kannatlikkusega. Ükskõik kellelt teed küsime, saame vastuseks pikki ja kannatlikke seletusi. Puuviljamüüjalt ostan tundmatu vilja nimega ANONA (eesti keeles annoona), hind 2.69 kg. „Ärge seda kohe sööma hakake, laske järelvalmida paar päeva ja on väga maitsev“ ütleb ta. Kalamüüja omakorda laseb kilohinna poole peale ja seletab, et värske kala tuleb küll alles homme, kuid ka eilne on veel väga hea ja ta ei valeta! On tõesti väga hea.

Lissabonist viib meid tee Portugali lõunatippu, iidsesse Faro linna. Seal on kõik sama võrratu: piiritu lahkus, kannatlikkus ja odavad hinnad. Kahjuks kannatab Portugal igal aastal üüratute metsatulekahjude käes, ning seetõttu on nad oma maa täis istutanud rääbakaid kiirestikasvavaid eukalüpte. Silmailu pakuvad aga korgitammed, millede tüvi on küll ärilistel eesmärkidel ära kooritud, kuid kork pidi taastuma viie aasta jooksul. Korgitammed näivad nagu oleksid nad püksid alla lasknud ja häbeneksid seda pisut. Neis paigus kus mäed, jõed ja korgimetsad moodustavad võluvaid kooslusi, on loodus nii sürrealistlikult ilus, et meenutab mulle Navitrolla maale. Kogu Pürenee poolsaare taimestik on tegelikult üks suur botaanikaaed ning meie võilillel pole sealkandis mingit sõnaõigust. Keset seda idülli tabab meid välk selgest taevast: oleme kiirtee puhkealal oma aega surnuks löönud ning pole hoolega lugenud automaadist väljastatud piletit, mis kehtib vaid 12 tundi (teistes riikides kehtib kiirteepilet 24 tundi). Loen seda kibedat tõde liiga hilja! Järgmises putkas nõutakse meie käest kiirteemaksu 104 eurot. L See summa plingib tõkkepuu valgustablool. Putkas on kaks naist. Pangakaarte nad isegi ei vaata ja maksta tuleb sularahas. Mingit kviitungit selle kohta ei väljastata. Võtan vastu otsuse, mis peaks aitama kaotusvalust üle saada: „terve kodutee ei mingeid kiirteid, kohvikuid ega kämpinguid, mitte silmatäitki nende poolt pakutavat und, ega suutäitki nende poolt pakutavat toitu!“ Hüvasti Portugal.

Sevillasse jõuame õhtusel ajal ja keset aasta suurimat pidu nimega „FIESTA DI FEIRA“. Vanasti oli see olnud mingi loomade ostmise-müümise laat, kuid ajapikku on pidu kasvanud nii suureks, et nädal aega Sevillas vaid süüakse, juuakse, tantsitakse ja kihutatakse ringi hobukalessides ning ratsa. Peo puhuks püstitatakse ajutised restoranid ehk casetas ja kõik see möll toimub igal aastal 20-27 aprillini . Naised kannavad kõik võrratult kauneid flamencokleite ja lehvikuid, mehed oma parimaid ülikondi. Peo keskmeks on üks Sevilla kvartal Los Remedios, kus kõik tänavad kannavad kuulsate härjavõitlejate nimesid. Igal peolisel on sõrmed konksus mingi joogiklaasi ümber. Juuakse peamiselt kokteile, aga ka kangemat kraami. Tänavatel grillitakse ja tuletõrjemasinad pesevad rahvamassist hoolimata oma voolikutega minema hobuste väljaheiteid nii, et plats lainetab. Mind kutsutakse ühte kaarikusse ja lasen endast teha kogu reisi lõbusamaid pilte.

Longime tagasi üle laia ja laevatatava jõe ning märkame oma bussi ümber askeldamas mootorratastega politseinikke. Teeskleme, et see ei ole meie buss ja jälgime sündmuste käiku. Politseinikud helistavad pidevalt kuhugi ja pööravad nüüd tähelepanu meie kõrvalolevatele autodele. Tänava alguses on terve rodu suuri ekskursioonibusse ja kahtlustame, et võib-olla on see ala vaid suurtele bussidele. Teeme ennast nähtamatuks ja libiseme bussi külgmisest liuguksest sisse. Nüüd jälgime toimuvat hinge kinni pidades ja kõrvu kikki ajades. Mõne aja pärast koputatakse meie uksele. Kõhkleme, et kas avada või mitte. Esimesele koputamisele me ei ava. Teistkordsel kolkimisel, et pea mu närvid vastu ja teen ukse lahti. Selleks ajaks olen juba napis öösärgis. Politseinik ütleb mulle sulaselges hispaania keeles, et „sus Documentis, no permidito apar car“, saan aru, et tahab dokumente ja et me ei või seal parkida. Vastan itaalia keeles, et soovisin teha vaid fotosid maailma kõige kaunimast peost ja palun juhatada kuidas saaksin sõita linnast välja kõige lühemat teed. Politseinik naeratab meelitatult, silmanurgast näen juba kuidas teisi autosid kraanataolise mehhanismiga teisaldatakse. Vaatan imetlusega mööduvaid ratsanikke ja teen kadeda näo, et nende linnas osatakse pidutseda. Politseinik korrutab veel ühe korra, et tahaks dokumente ja vormistada trahvi, kuid siis loobub oma plaanist ning juhatab meid linnast välja. Tänan teda nii võluva naeratusega kui see minu eas üldse võimalik on ja sõidame minema. Aga me ei saa linnast välja, vaid satume taas tagasi sinna kust tulime, sest enamus teid on selleks ajaks autodele suletud ja läbi lastakse vaid hobutransporti. Ma hakkan väsima, sest Sevilla pole mingi väike habemeajaja linnake vaid koos eeslinnadega elab seal 1,5 miljonit pidutsejat. Järgmisel teeristil suisa palume politseil meid aidata. Mingil määral on sellest abi, sest suudame kiiresti sisestada GPS-i uue suuna ja see saab olema Càdiz ning seejärel GIBRALTAR!!!!

Càdiz asub tegelikult saarel, kuhu viib pikk sild. See on tugevate araabia-aktsentidega puhas, ilus, odav ja mõnus linn ning seal tekib tahtmine kuskil pargipingil nurru lüüa. Märkan silti Flamencologia ja kohe tekib soov flamencot kui teadust õppima minna, siis põikame sisse mošee… aga võib-olla, et hoopis õigeusu katedraali uksest, kuid mu aju keeldub vastu võtmast mistahes kirikuid. Diagnoosin endal religioonitemplite üledoosi. Càdiz on täis lilli, purskkaevusid, poode flamencokleitidega, restorane paella ja kebabi menüüdega, kuid erilist innustust ei tekita asjaolu, et matkabussile pole võimalik leida seaduslikku parklat. Ainsad vabad kohad on invaliididele, garaaži omanikele, residentidele ja VIP-idele. Peatume VIP külalistele mõeldud taskus ja sööme oma matkabussi kitsukeses "restoranis", kus tõotan pühalikult, et Valencias, paella sünnilinnas, läheme restorani. Kindlasti!

Olen Gibralatrisse jõudmise õhinas, sest miskipärast on mu eelteadmised napid. Juba kaugelt hakkab paistma kuulus ja võimas Gibraltari kalju ning veerand tunniga jõuame passikontrolli. Kuna Gibraltar on Inglismaa valduses, siis seal käib kõik täpselt nii, nagu vanal heal Inglismaal ainult selle vahega, et kaubad on käibemaksuvabad nagu Andorras. Peale passikontrolli ületame lennuvälja, sest lennuväli on ühtlasi ka autotee. Gibraltaris on kõik meie poolt: pühapäev, ilm, hinnad, õnn, internet, inglise keel, taimestik, inimesed. Tundub, et matkabussil endal on aru peas, sest ta viib meid otsejoones Queen`s Hotelli parklasse. Niipea kui arvuti kaane kergitan, hakkavad piiksuma Skype, Gmail, Facebook ja seda ilma ühegi paroolita. Pühapäeviti on parkla tasuta kuni esmaspäeva hommikul kella üheksani. Suveniiripoed müüvad pehmeid mänguasju nagu oleksid need kuulsate gibraltari ahvide topised.

Üles kaljukoopasse päris ahve vaatama me ei lähe eelkõige oma vanuseliste iseärasuste tõttu ja pealegi on jalakäijate tänavad nii kutsuvalt ilusad, et sellest piisab täiesti naudingu saamiseks. Mõned poed on hinnad välja pannud ainult naelsterlingites aga mõnedel on lisaks märgitud ka hind eurodes. Gibraltari kaarti saaks ühe euro eest vastavatest automaatidest, kuid kuna maalapp on lühem kui viis kilomeetrit siis kaardiga pole õieti midagi peale hakata. Gibraltari taimestik on nii eksootiline, et sellest rääkimiseks pean andma taimedele endapandud nimed: ogaline laileht lihasööja, liibuv piitspeenike sümbioosikaktus, roomav kaktus, lummav parklamüürilill jne. jne. Saladuskatte all pean ütlema aga seda, et pühapäeviti Gibraltari prügivedajad ei tööta ja mitmes kohas ajasid konteinerid üle ääre. Seda ma ei oleks inglastest uskunud. Loodan siiski, et esmaspäeval teevad nad oma maalapi taas korda. Gibraltarist väljudes küsiti, et kas oleme ostnud alkoholi ja sigarette. Hakkasin seepeale naerma ja vastasin eitavalt. Autot läbi ei otsitud ning sooviti vaid head päeva. Sümpaatne paik see Gibraltar!

Edasine teekond viib meid läbi Pablo Picasso ja Antonio Banderase sünnilinna MALAGA. Hoolimata eelpoolmainitud kirikute üledoosist, küsime vanast harjumusest kõigilt vastutulijailt teed katedraali juurde. Pigem küll spordi mõttes ja selleks, et lihtsalt jalutada. Katedraali külastamise eest tahetakse aga 3 eurot per pax ja me "varastame" kiriku sisevaate piletimüüjast paremalt mööda kiigates ning lahkume. Samas juhtub Malagas meiega ka üks väga armastusväärne lugu. Niipea kui peatame oma auto kõnniteeservas, annab üks kohalik meile oma parkimispileti, mis kehtib veel ühe tunni ja sõidab ise minema. Peale katedraalilugu on kätte jõudnud lõunaaeg ning otsustame bussis spagette keeta. Selleks on vaja parkimisaega veelgi pikendada. Niipea kui käe automaadi poole sirutan, peatab mind üks naine ja ütleb, et tema parkimispilet kestab veel tunnikese ning ta kingib oma pileti meile ja kihutab minema. Pildil on kingitud piletid.

Esitan endale retoorilise küsimuse: „kas selline massiline armastusväärsus oleks olnud võimalik Prantsusmaal?“

Sõidame Granada suunas. Teeäärsed surnuaiad on nii luksuslikud, et me ei imestaks kui hauakambrid oleks varustatud ka õhukonditsioneeridega. Surnuaedade erinevustest väljaspool Eesti Vabariiki tuleks kirjutada raamat, mõtlen hüpoteetiliselt. Loodus on Lõuna–Hispaanias meeliülendav ja mäed meenutavad rohesamblaseid Šotimaa mäestikke, kuid oliivisalud ja apelsiniistandused mägede jalamil panevad mõtlema, et kuidas on võimalik sellises paradiislikus kliimas olla maoli maas ja vaevelda majanduskriisis. Üks kindel põhjus on varimajandus. Põldudel töötavad mustanahalised MUSTALT, neile makstakse 10 tunnilise tööpäeva eest 10 eurot ja pole ime, et Hispaania apelsinid ning oliiviõli on odavaimad Euroopas. Mustad ei küsi, mis saab nende pensionipõlvest ja kui küsiksid, siis tõstetaks nad kiiremas korras kõrvupidi istanduse värava taha. Maanteedel aga liiguvad pikamaaveokid apelsinikastidega naaberriikidesse kuna kauba hind on konkurentsitult madal. Tähelepanu! Istandused asuvad maanteede ääres ja veokite küljed ning tagumine luuk on lahtised! Me sööme ülimalt saastunud puuvilju, arvates seejuures, et toitume tervislikult.

Mu aju on kahenädalasest reisist, adrenaliinist ja hirmust, et enne koju jõudmist tuleb läbida taas tükike Prantsusmaad, töötamas oma viimaste tuuride peal ning mind hoiavad teovõimelisena veel paar viimast soovi: süüa paellat Valencias ja osta eksootiliste mustritega kleit kuskilt Hispaania rannast. Valencia kesklinnas märkame lillekioskit, mille kõrval oleks teoreetiliselt võimalik peatuda, kuid oma tööd hingega tegev politseinik loeb meie mõtteid ja niipea kui bussi kiirus kergelt väheneb, kõlab läbilõikav vile. Mõistame silmapilk, et meie koht on linnatagusel tühermaal. Sisestame GPS – i mingi suvalise tänavanime, mis meie arvates peaks sobima mereäärsetes sadamalinnades matkabussile koha leidmiseks. No näiteks Calle Puertos. Leiame tänu Jumalale üheainsa vaba autokoha magalarajoonis, mis meenutab Lasnamäed.Kahjuks aga nn. „Lasnamäe“ busside lõpppeatuse vastas, sest öörahu seal ei saabu. Enne uinutite võtmist asume tegema tänavaküsitlust teemal „kus ma saaksin süüa paellat?“ Meid saadetakse hellalt kõigi nelja ilmakaare suunas asuvatesse restoranidesse. Näen juba isegi, et lähedal asuva restorani vaateakna menüü peal seisab kirjas paella. Sisenen ja avaldan oma südamesoovi. Restorani omanik ehmub mu küsimuse peale, astub kaks lühikest sammu tahapoole ja karjatab mahasurutud häälel: „paellat õhtusöögiks??“ „Jah, õhtusöögiks,“ vastan. „Aga paella peab ju ometi ette tellima!“, hüüatab ta. Lühidalt: me küsitleme mitmeid inimesi, paellat me ei saa, sööme grillitud seepiaid ja järgmisel hommikul sõidame juhatuse peale Pinedo al Mar, kus pidavat olema rannarestorane nii palju, nagu juukseid Angela Davise peas. Fakt on aga see, et 24.aprillil 2013.aastal olid kõik Pinedo rannarestoranid suletud ja lahtiolekuaegasid akendel ei olnud, küll aga olid akendel menüüd, mis teatasid et paella Valenciana maksab 9 eurot. Ette rutates tuleb öelda, et koju jõudes vedasime näpuga internetiretseptis järge, ostsime kana-ja jäneseliha, hispaania ube ja aedoakaunu, safranit ja paprikat, spetsiaalset paella riisi ning sõime suurt rahuldust tundes maailma parimat paellat omaenda köögis.

Nüüd eksootilise mustriga kleidist. Asi on nimelt selles, et ma olen oma varasemas elus, aastal 2002, käinud Costa de Sol ja LLoret de Mar linnakeses puhkamas, kuid Francol pole sellest õrna aimugi. Ta peatub omast vabast tahtest LLoret de Mar rannapromenaadil ja sirutab koibi. Mingeid ostusoove meil ei ole. Jalutame sadakond meetrit mööda ostutänavat ja ma näen oma unelmate suvekleiti rippumas ühes riidepoes. Ja loomulikult me ostame selle ära. Aga milles on asja müstilisus? Nimelt selles, et aastal 2002 ostsin ma sealt samuti endale kleidi. Ostan riideid haruharva ja kuigi ma pole hilpude hull ega liigselt valiv, on ikkagi väga huvitav tõik, et elades ränduri elu, ei leia ma endale kleiti ei Londonist, Chicagost, Roomast ega Lissabonist vaid alati ja ainult Võru Kaubamajast ja LLoret de Mar jalakäijate tänavalt. Ristin seejärel Costa de Sol ranniku ümber Kleidirannikuks.

Müstiline on ka see, et õhtu saabudes jõuame taaskord Arlesi linna. RING ON TÄIS SAANUD. Und ei tule, oleme närvilised ja väsinud. Järgmisel hommikul ei tee ma enam märkmeid, tahan koju. Prantsusmaad läbin nagu Kiir, kes pani oma pea kahe padja vahele kui kuulis helisemas Teele pulmakelli. Lõpetuseks meenub mulle kummaline missis Savage ja tema sõnad: „ma vihkan kõike, aga eriti klaasikilde, kiirteemakse, müramüüre, prantsuse tanklaid, interneti puudumist, tasulisi kirikuid ja parklaid, põlvili kõndimist, tuult, saastunud puuvilju, varimajandust, aga eriti vihkan ma vihkamist!“ Tegelikult oli see üks märkimisväärne reis, millest jutustusse mahtus vaid mõtteline osa.

Rooma-katoliku kiriku turismiarendustrikkide üle jätkub aga mõtlemisainet seniks kuni elan.

Pisa 18.05.2013

(Artikkel on lühendatud kujul ilmunud Eesti Ekspressi Kohvri rubriigis 11.juulil 2013)

Anneli Treumuth