kartulimarmelaad Pisa toidufestivalil

.

Kartulimarmelaadi avastasin Pisa toidufestivalil.  Olles ise maal elanud, mäletan et suve saabudes viskasid  talupojad salvedest vanad kartulid lihtsalt minema. Nüüd aga ostsin peale korralikku degusteerimist pisikese 200 grammise purgikese tervelt viie euro eest. Tulin koju ja asusin katsetama. Võtsin kolm hästi suurt kartulit (600 gr), koorisin ja tükeldasin üsnagi väikesteks  kuubikuteks ja panin vett just niipalju, et kartulid oleksid vaevu kaetud.  Keetsin neid 20 minutit ja lisasin poole sidruni mahla. Loomulikult ilma seemneteta ja pigistatud pressi abil. Riivisin moosi sisse umbes paar sentimeetrit ingveri juurt ja seejärel lisasin 200gr tumedat roosuhkrut ning 20 grammi fruttapec suhkrut, mis teeb moosi paksemaks. Seejärel püreestasin moosi saumikseriga ja kolme minuti möödudes  tõstsin tulelt.  Panin pisikestesse purkidesse, nagu ikka katsete puhul, mis vajavad veel tõestamist. Moos sai taevalikult hea. Kuumalt meenutas ta õunamoosi, aga külmalt oli tunda ka kartuli maitset. Hommikul sõin seda salaamivorsti võileivaga ja kaaslane sõi röstsaiaga.  Kujutan ette, et kartulimoos sobib  suurepäraselt ka verivorstide juurde. Edaspidi üritan lisada veidi rohkem sidrunimahla ja riivida sisse ka sidrunikoort . Külmalt maitstes tundus, et moos vajab veidi krehvtisemat aktsenti.

https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/Kartulimarmelaad

Anneli Treumuth

Pisa

Artikkel on avaldatud augustikuises Eesti Naises 2015

Ebausust Itaalias

Ebausust Itaalias.

Naljakas on see, et nii eestlased kui itaallased peavad ennast kõige ebausklikumaks rahvaks maailmas. Aga jätame selle lugeja otsustada.

Itaallased ise arvavad, et kõige ebausklikum on just Napoli kandi rahvas. Must kass kui ebaõnne tooja, peegli lõhkumine ja 7 aastat õnnetut armastust , ämblik kui õnneloom, need on  ebausu rusikareeglid, kuid kõige rohkem ebausku on makaronimaal seotud  vana-aasta kommetega. Praeguseks on seadusega keelatud vana-aasta öösel vanu asju aknast välja loopida, aga salaja ikka mõni vana püksipaar või vihmavari maandub alumiste naabrite rõdudele. Ebausk on nii juurdunud, et seda nimetatakse hellitavalt traditsiooniks. Näiteks läätsede söömine koos seajalgadega vana-aasta öösel olevat traditsioon, tegelikult aga loodetakse läätsesupi söömisega suurendada oma rahalist rikkust, sest iga lääts sümboliseerib ühte münti. Seajalg sümboliseerib samuti külluslikkust, sest see on toitvam kui mistahes muu liha. Keskööl on täiesti kohustuslik süüa mõned viinamarjad, mis tähendavad seda, et kui Sul on viinamarju isegi talvisel perioodil, siis oled sa eriliselt õnnistatud küllusega. Väga tähtis on avada valgustatud toas üks aken, et uus aasta saaks sisse tulla ja pimedas toas teine aken, et kurjad vaimud saaksid välja minna. Ukse taha tuleks aegsasti panna üks puuvõõrik või tuulepesa. See ei lase kurjadel vaimudel majja siseneda ning oma armuõnne nimel oleks väga soovitav  puuvõõriku all suudelda ning kanda punast värvi aluspesu. Itaalia kombed on jõudnud Eestisse vähemalt selles osas, et  arvatakse olevat õnnetoov kohata aasta esimesel päeval kõigepealt meesolevust. Mida pikemat kasvu ja tõmmum, seda parem.  Aasta esimesel päeval ei tohi mitte mingil juhul väljuda kodunt tühjade taskutega. Teil peab olema tingimata taskus kasvõi veidike raha. Kui selle vastu eksite, pole hiljem vaja kaevelda oma vaesuse ja viletsuse üle, sest raha on nagu taim, mis vajab kasvamiseks seemet. Usutakse samuti,  et andes 1.jaanuaril kellelegi võlgu, saate raha tagasi sajakordselt. Ma isiklikult ei ole selles küll väga kindel. Nagu märkasite sellest jutustusest, käib kogu nõiakunst ikka raha ümber. Seejärel panustatakse pisut ka armastusele. Järeldada võime vaid seda, et itaallased peavad esmatähtsaks raha ja armastust.  Võib-olla on neil isegi õigus. Ei saa ju meist keegi hakkama täiesti ilma rahata ega ammugi mitte ilma armastuseta.

Kuid ebausk saadab itaallasi ka igal argipäeval. Ükskord tulin tuppa ja panin märja vihmavarju avatuna kuivama. Franco tormas minu suunas ja käskis   kiiresti vihmavarju sulgeda ning uksest väljuda. Itaallastele toob ebaõnne vihmavarju avamine kodus. Neil on enamasti kõigil ukse taga vihmavarju vaasid ja samuti ei tohi vihmavarjuga siseneda ei kooli, mistahes asutusse ega muuseumi. Välisjalanõudega on normaalne siseneda isegi arstikabinetti, aga vihmavarjuga mitte mingil juhul.

Algul ma ei saanud aru, miks Franco keset sõiduteed järsku hüüatas: „katsu mune, katsu mune!“ Asi on nimelt selles, et kui kellestki möödub surnuauto, siis tuleb kiiresti haarata kinni munadest. Naised peaksid kohe katsuma mingit metallist eset, kasvõi juukseklambrit. Avalikus paigas libistavad mehed käe taskusse ja katsuvad oma mune, abikaasa võib sama teha oma mehe teise tasku kaudu J.

Nii Eestis kui  ka Itaalias ei tohi söögilauda pühkida palja käega vaid ikka lapiga. Muidu tuleb nälg majja. Samuti ei tohi voodist  välja astuda vasaku jalaga, kuid eestlaste kombest, sülitada kolm korda üle vasaku õla, pole enamik itaallasi kuulnudki. Algul oli sellega palju nalja, sest  sülitasin iga ebaõnne kahtluse korral kiiresti ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla, mispeale kõik jäid üllatusest suurte silmadega vahtima.Algul ei teadnud ma sedagi, et soola ei tohi kogemata maha minna. Kui see juhtub, tuleb võtta seda soola näpuotsaga ja visata üle vasaku õla. Itaallased ei tohi minna ei trepi ega redeli alt läbi, täpselt nagu eestlasedki, aga seda, et kaks inimest ei tohi tänaval kõndides jätta enda vahele puud või posti, nad ei tea. Nuga ja prossi ei tohi kinkida, see ajab suhted teravaks. Kui anda vastutasuks üks münt, siis sellega saab asi silutud. Eriti hull märk on see, kui ämm kingib miniale prossi või vastupidi. Siis tuleb pross kauplusse tagasi viia, seal muu nõu ei aita. 

Pulmadega seoses tuleb silmas pidada sadu pisikesi nõidusi. Pruudi riietuses peab olema tingimata midagi uut, näiteks aluspesu. Samuti midagi vana, näiteks juuksekinnitus. Midagi peab olema sõbrannalt laenatud, näiteks käevõru. Mingi ese peab olema kingitud, näiteks kaelakee ja mingi detail peab olema sinist värvi, see sümboliseerib siirust ja puhtust. Pruutpaari tuleb kirikust väljudes pilduda riisiga, see kindlustab lasteõnne, rikkust ja rõõmu.  Kui kogemata peaks  abielusõrmus kaduma, siis tuleb jooksujalu minna uut sõrmust ostma. Abielluda ei ole soovitav reedesel päeval ja kurjakuulutav on pulmi pidada maikuus. Kui pulmapäeval sajab vihma, siis see toob õnne: „sposa bagnata, sposa fortunata“ ehk tõlkes „märg pruut on õnnelik pruut“ .

Mõistagi on tähtis, et pulmareisile ega üldse mingile reisile ei mindaks teisipäevasel päeval. See tooks kaasa sekeldusi ja takistusi. Esimese kuu jooksul peale pulmi, peaks noorpaar iga päev lusikatäie mett sööma, selleks, et abielu saaks hästi magus olema.

Enamasti on nii itaallaste kui eestlaste õnne ja ebaõnne sümbolid üsnagi sarnased: sülega õnne toob neljaleheline ristik, mündi leidmine, talismani kandmine jms. Viie õielehega sirelit aga siinmail ei tunta.

 Uudiseks on mulle itaallaste uskumus, et imikut ei tohi kaelale suudelda, muidu maimuke ei maga hästi. Nüüd on selge, miks mu pojad öösiti mürglit tegid.

Itaalias  ei tunta ka seda lihtsat trikki, et eksamitele peab minema alati samade riietega. Üks  itaallannast tuttav käis ülikoolis tervelt kümme aastat nelja aasta asemel! Pidevalt kukkus eksamitest läbi! Ilmselt ei teadnud vaeseke ka seda, millise käega  eksamipiletit peab võtma ja kuhu spikrid peita. Piletit peab võtma alati parema käega ja uksepoolsest reast esimese nelja hulgast. Sel viisil sain  maksimumhindeid ja spikrit ei läinudki vaja. Mu abikaasa sokid aga olid peale viimast eksamit nii mustad, et seisid ise pesumasina kõrval püsti. Sellest oli kõvasti abi ja ülikool sai edukalt lõpetatud.

Lõpetuseks ütleksin, et igaüks on oma õnne sepp, kuid mingil juhul ei tohi lasta vasarat ära varastada.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia,

27.detsember 2014 artikkel on avaldatud märtsis 2015, ajakirjas "Müstilised Lood"

 

UFO-d Itaalias

UFO-d Itaalias.

Alates 1972.a. on Itaalias „ametlikult“ registreeritud  445 Ufo vaatlust. Nende all peetakse silmas ainult neid objekte, mida on kirjeldatud Itaalia Sõjalennunduse spetsialistide poolt. Lihtkodanike poolt kirjeldatakse samuti igal aastal mitusada objekti, kusjuures näiteks 1978.aastal isegi üle 800 lendava objekti. (Igaüks võib Aeronautika kodulehel täita vastava blanketi, kui on märganud mingit ebatavalist objekti või näiteks avastanud mustreid oma viljapõllul. Blanketil on 21 küsimust, mis teevad kirjeldamise lihtsamaks.) Taolised andmed toodi välja toimikus, mis esitati  Ülemaailmsele Ufoloogia Kongressile San Marinos 30. märtsil 2014.a. Näiteks vaadeldi viimase nelja aasta jooksul  56  tundmatut lendavat objekti, neist seitset 2013.aastal., kümmet objekti 2012.aastal, 17 objekti 2011.aastal ja kakskümmend kaks lendavat objekti 2010.aastal  Sõjalennunduse Amet peab koguma, kirjeldama ja tõestama ufode ilmumisi ning läbi viima tehniliste andmete uurimusi, et panna paika informatsioon, kas nähtud objektid on inimolendite poolt fabritseeritud või sootuks loodusnähtused. Seda kõike tehakse eelkõige selleks, et garanteerida Itaalia õhuruumis toimuvate lendude ohutus. Kui tsiviillendurid märkavad UFO-sid, ei julge nad sellest enne rääkida, kui pensionipõlves. Sest muidu peetaks neid hulluks ja nad kaotaks töö. Juhul kui pole olnud võimalik kindlaks teha tehnilist või looduslikku päritolu, kvalifitseeritakse episoodid nagu tundmatud lendavad objektid. Unknown flying objects ehk ufo inglise keeles ja oggetti volanti non identificati ehk ovni itaalia keeles.  Täheldatud on ka seda, et mõnes Itaalia piirkonnas ei ole praktiliselt ühtegi juhtumit registreeritud, samas kui Lazio maakonnas (Rooma) ümbruses on esinemissagedus kõige suurem. Kusjuures esineb aastaid, mil ei registreerita ühtegi objekti, samas aga 1978.a. registreeriti koguni 69 juhtumit. Kongressil käsitleti ka UFO-de seost mõjukate isikutega, näiteks Eisenhoweri juhtumit 1954.a., mil püstitati hüpotees, et USA administratsioon ja maavälised olendid on olnud kontaktis. Kongressi kokkuvõtvas otsuses märgitakse, et kuigi oletusi on igasuguseid, on UFO-de näol siiski tegemist reaalse fenomeniga. Mina isiklikult usun, et Antarktikal lendurite poolt nähtud UFO-de maa-alune baas on olemas ja et UFO-d on inimestega kontaktis. Pealegi tundub mõningaid inimesi vaadates, et nad pole maapealsed olendid ei käitumiselt ega välimuselt. Arvatakse, et nad on hübriidid. Olen pannud tähele, et mõningaid inimesi teleekraanil nähes ma sõna otseses mõttes ehmun ja tunnen nii tugevat vastikust, et pean kanalit vahetama. Lapsepõlvest mäletan, et ehmusin alati kui nägin meie kooli direktorit. Kõik kutsusidki teda Fantoomiks. Kõige ohtlikumaks pean aga seda fenomeni, et valitsused vaikivad UFO-dest, samas on nii ajaloost kui tänapäevast selge, et paljud valitsusjuhid ei käitu nagu inimesed, kellelt eeldaks alalhoiuinstinkti, empaatiavõimet ja muid üldinimlikke omadusi. Rahvas ei saadaks iseennast hukatusse kui juhid nendega ei manipuleeriks. 

Artikkel on avaldatud minu varjunime all ajakirjas Müstilised Lood juunis 2015  

Taimemaagia Itaalias

Roheline maagia.

Taimemaagia on suhteliselt lihtne, sest maagiaks vajalik vägi, energia ja vibratsioonid asuvad taimede sees ning pole vajadust kutsuda appi väliseid jõude. Vajalikud on vaid mõned lihtsad võtted nagu taimede kimpu sidumine, keetmine, põletamine, õmblemine riidest kotikestesse  või maasse matmine. Tööriistadeks on vaja vaid uhmrit, et purustada seemneid või pulbriks hõõruda kuivatatud taimeosakesi, puust  või savist kausikesi, kus võluväega taimi hoida, riidest kotikesi, klaaspurki leotiste jaoks ja tulekindlat keeglit kus taime põletada viiruki asendajana. Enne taimede kasutamist tuleb neilt selleks luba küsida ja lausuda sõnu, mille jaoks me neid appi palume. Sõnad harmoniseerivad vibratsioone ja muudavad abi tõhusamaks. Maksimaalne efekt on võimalik saavutada 24.juunil, suvisel pööripäeval, mil taimedes on eriline vägi. Traditsiooniliselt kogutakse taimi 23.juunil kuni südaööni ja sel ajal korjatud taimi kasutatakse terve aasta jooksul sellisteks maagilisteks rituaalideks nagu näiteks vannide võtmiseks, võidmisteks, suitsuga puhastamiseks, õlidesse lisamiseks, kotikestesse puistamiseks, nukkude valmistamiseks.

Vahemeremaades kasvavatest taimedest on maagias kõige rohkem kasutamist leidnud loorber, rosmariin, sidrun, salvei, basiilik, oliiv, granaatõun, lavendel, kuid loomulikult ka sellised tuntud taimed nagu küüslauk, sibul, nõges, raudrohi, naistepuna, saialill, kummel, tähtaniis, õun, piparmünt, koirohi, palderjan, ristik, puju ja samuti paljud teised vähemtuntud taimed, kelle kodumaaks on eksootilised paigad (lootos, zen-zen jt.) Antud kontekstis tuleks taimede kohta öelda „kes“, sest nad on elusorganismid, kes sünnivad, kasvavad, muutuvad ja lõpuks surevad. Lisaks maagias kasutamisele on nad ka mõistagi ka võimsad ravimtaimed ning selleks, et neid raviotstarbel õigesti kasutada tuleks ikkagi pidada nõu arsti- või apteekriga.

Loorber, ladina keeles laurus, on oma vägevusega teeninud selle au, et tema lehtedega pärjatakse võitjaid ja samuti ülikoolilõpetanuid. Sõna laureaat tuleneb just loorberist. Laurad ja Laurid võivad oma nime üle uhkust tunda. Maagias tuleks loorberilehte kanda endaga kaasas sel juhul kui soovitakse parandada  selgeltnägemise võimet ja hoida oma tervist. Põletades kuivatatud ja purustatud loorberilehti, saame puhastada oma kodu võõrastest energiatest, näiteks peale külaliste lahkumist.

Rosmariin, on oma nime saanud pisikeste siniste õite tõttu, mis tõlkes tähendavad mere kastepiisku. Maagias on ta üks võimsamaid kaitsjaid ja kodu puhastajaid. Tema okste riputamine aknale või rõdule, kaitseb kodu varaste eest. Padja ja voodi alla pandud rosmariinioksad hoiavad eemal õudusunenäod. Oksakeste põletamine asendab viirukit ja ajab eemale kurjad vaimud.

Sidruni oskuslik kasutamine maagias, aitab elus hakkama saada poole väiksema vaevaga, sest tema abil on võimalik võita sõprust, armastust ning samuti puhastada oma kodu ja keha deemonitest. Kui aga soovitakse lahti saada ebameeldivast partnerist, siis tuleb sidrunit kasutada koos soolaga.  Lõigata sidruni sisse rist, puistata sinna sisse soola ja seejärel puistata sool laiali, ning lausuda sõnad, nimetades nime, kellest soovitakse lahti saada. 

Salvia on oma nime saanud sõnadest salvare ja salvo mis tõlkes tähendavad elu päästma, päästja ja kaitsja. Salveid on väga palju erinevaid liike ja mõned neist on ka sellised, mis tekitavad hallutsinatsioone ning on mürgised, seega kasutada tohib vaid aedsalveid (salvia officinalis) , lisades lehti näiteks kalatoitudele. Maagias tuleks salveid kasutada viiruki asemel, põletades salvei lehti ja liikudes kas kodu või koduaia territooriumil kellaosuti liikumise suunas ning lausuda sõnu: „ma kaitsen seda kodu kurjade vaimude eest ning soovin rahu, rõõmu ja edu sellele kodule!“ 

Basiilik on oma nime saanud kreekakeelsest sõnast basilicos, mis tähendab kuninglik. Maagias puhastatakse oma kodu kuivatatud basiilikulehti põletades sarnaselt teiste viirukit asendavate taimedega. Äris on soovitav hoida basiilikut ukse läheduses või kassa juures, samuti võiks rahaõnne hoidmiseks puistata basiilikut rahakotti.

Oliivid, oliivipuu lehed ja oksad on tänapäevani ühed tähtsaimad abimehed maagias. Vaadates läbi oliiviõli pudeli päikese poole, garanteerime endale hea silmanägemise. Ollivipuu oksi tasuks heaolu ja õnne nimel hoida oma kodus. Oliivipuu energiat on kasutatud rahu, tervise, vaimsuse ja meditatsiooni soodustamiseks. 24. juunil võiks oliivipuidust või oksast valmistada endale talisman. Oliivipuu lehed aitavad lahti saada depressioonist, kurbusest ja melanhooniast. Nad soodustavad viljakust ja laste sündimist. Selleks, et ravida migreeni, tuleks pisikesele oliivilehele kirjutada „Atena“ ja suruda seda lehte vastu pead. Samuti võib lehekest kanda taskus või käekotis. Oliivipuu lehti soovitatakse puistata mööda kodu laiali, sest nad levitavad rahumeelseid vibratsioone. Oliivioks esikus või kamina kohal, hoiab eemal äikese, tulekahju ja vargad. Haigele võiks valmistada oliividest kaelakee, et kiirendada paranemist. Laialdaselt kasutatakse oliiviõliga võidmist ja võlusõnade lausumist vastavalt sellele, millist tulemust soovitakse saavutada.

Granaatõun on maagias ideaalne kingitus, millega soovida õnne. Maades, kus granaatõun kasvab, toovad pruudid oma ämma aiast granaatõuna istiku ja istutavad selle oma aeda. Kes soovib, et kaaslane jääks talle truuks peab võtma 7 granaatõuna seemet ja 7 riisitera ning panema need pisikesse rohelisest riidest kotikesse. Seejärel on täiskuu ajal vaja põletada luuderohu lehti, lasta neil terve öö valgel taldrikul kuupaistes peesitada, lisada tuhk kotikesse ning kanda seda oma vasakus taskus.

Lavendel kaitseb vooruslikkust, armastust, und, õnne ja rahu. Samuti on ta hea kodupuhastaja. Lavendlit tuleb kanda kaasas või riputada roosas või rohelises kotikeses oma kodu seinale. Kotike tuleb kinni siduda sama värvi paelaga. Lavendli õisi võib põletada enne magamaminekut. Lavendli nuusutamine ja vaatamine aitab pikendada eluiga.

Eestlastele rohkem tuntud taimed nagu küüslauk, saialill, raudrohi, jne. on kõik kaitsva ja kurje vaime peletava toimega ning laialdaselt kasutusel. Piisab vaid vanikute valmistamisest ja nende riputamisest kööki või koridori, et hoida eemal negatiivseid energiaid. Peamine on sealjuures ise olla positiivne, rõõmus ja rahulik ning lausuda sõnu ainult jaatavas vormis.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia                                 23.aprill 2015.a. artikkel on avaldatud ajakirjas Müstilised Lood juuni 2015 

Nutella nutab

NUTELLA nutab.

Sõbrapäeval suri laste suurimate sõprade Nutella, Mon Chéri, Ferrero Rocheri, Tic Tac ja Kinder šokolaadide isa, Michele Ferrero. Ta oli Itaalia rikkaim mees ja maailmas rikkuselt 30-ndal kohal. Eelmise aasta andmete põhjal ulatus šokolaadikuninga varandus 23,4 miljardit dollarini.

 Michele sündis Loode-Itaalias, pisikeses asulas nimega Dogliani, 26.aprillil 1925 ja lahkus siitilmast 14.veebruaril 2015.a. Monte Carlos, olles 89-aastane.

Tema vanemad olid lihtsad itaalia talupojad, kes üritasid proovida õnne suures linnas, Torinos. Nad avasid otse peatänaval oma maiustustepoe. Sõja tõttu tuli siiski pöörduda tagasi kodukanti ja 1946.a. rajasid Pietro ja Piera  kaunis Alba linnas pisikese kondiitriäri. See oli läbinisti perefirma, kus lõid kaasa kõik pere liikmed: isa, ema, onu Giovanni ja poeg Michele. Peale isa surma 1949.a. asusid ettevõtet juhtima onu, ema  ja 24-aastane Michele , kuid 1957.a. sai temast kogu ettevõtte peadirektor. Ta abiellus oma sekretäriga, Maria Franca nimelise neiuga ning perre sündisid pojad, kellele pandi nimed isa ja onu järgi Pietro ja Giovanni. Seitsmekümnendatel aastatel Itaalias asetleidnud terrorismilaine ajal pidi perekond saatma oma pojad õppima Brüsselisse ja nendest said samuti perefirma edukad edasiviijad.  Tänaseks päevaks on Ferrero SpA maiustuste impeeriumil  34 000 kaastöötajat 53 riigis, tehased 20 riigis ja nendest 3 tegutsevad sotsiaalvaldkonnas Lõuna-Aafika Vabariigis, Kamerunis ja Indias. Lisaks on neil veel 9 põllumajandusettevõtet. Geniaalset maiusteloojat on elu jooksul tabanud ka rasked tagasilöögid: seitsmekümnendatel aastatel, kui Itaalias möllas terrorism, pandi toime tema jõhker kinnipidamine. Teine õnnetus juhtus   1994.aaastal, mil Alba linna üleujutuses sai tehas kõvasti kannatada. Tookordne peaminister S.Berlusconi lendas kohale helikopteriga ja ei uskunud oma silmi kui nägi Ferrero perekonda kummisäärikutes ning labidatega oma kommivabrikust muda välja kühveldamas. Kõige hullem tragöödia juhtus aga 2011.a. kui Lõuna-Aafrikas, Camps Bays suri jalgrattasõidu ajal infarkti nende esimene poeg Pietro, kes oli vaid 48-aastane. Ta oli noor abielumees ja kolme pisikese lapse isa.

Michele Ferrero soovil sündis 1983.a. Ferrero Fond, mille peakorter on Alba linnas. Sellel fondil on kaks eesmärki: hoolitseda oma endiste töötajate eest ja edendada kultuuri ning kunsti. Fondi logol seisavad Sõnad: „Töötada, Luua, Annetada“.  Nendes piirkondades kus on Ferrero tehased, on eesmärgiks toetada laste hariduse-ja tervisega seotud projekte.

Michele Ferrero matused peeti 18.veebruaril Alba linnas, kus sel päeval olid suletud kõik kauplused ja koolid. Majadel olid heisatud leinalipud ja tuhandetel inimestel, kes olid kogunenud Toomkiriku esisele väljakule, veeresid mööda põski pisarad.  Matusekõnes tuletas tema noorem poeg Giovanni meelde oma isa sõnu: „tehas on inimeste jaoks, mitte inimesed pole tehase jaoks“.  Magusalooja oli rahva poolt armastatud oma tagasihoidlikkuse, loomingulisuse ja töötajatesse lugupidava suhtumise tõttu. Matustele saabusid ka Itaalia peaminister Matteo Renzi, ekspeaminister Romano Prodi, Piemonte kuberner Sergio Chiamparino ja mitmed teised ametiisikud. 

Michele Ferrero maeti Alba kalmistule. Kirstu järel kõndisid abikaasa Maria Franca, poeg Giovanni, miniad  Paola ja Luisa ning viis lapselast. Neile järgnesid tuhanded leinavad kaastöötajad ja linnaelanikud.

Anneli Treumuth

Pisa, veebruar 2015

Itaalia presidendid

Itaalia president on 73-aastane Sergio Mattarella.

Elan Itaalias juba aastaid ja juurdlen pidevalt selle kauni maa fenomenide üle.

Vean paralleele peamiselt Eestiga, mis on tegelikul sama mõttetu tegevus nagu võrrelda võrreldamatuid. Võtame täna näiteks kõne alla suhtumise vanusesse ja vanadusse. Kas inimene on ikka nii vana nagu ta ennast tunneb? Kui 100-aastane tunneb ennast 50-sena, siis kas see ikka tegelikult on adekvaatne suhtumine? Jah, võib-olla, kui ta juhuslikult ei ole vastutav ühe 60-miljonilise elanikkonnaga riigi käekäigu eest.

Seoses eile lõpulejõudnud Itaalia presidendivalimistega, kuulsin Itaalia riigitelevisoonist, et inimene saab küpseks 50-aastaselt ning seetõttu näeb seadus ette, et president peab olema vähemalt 50-aastane. Eestis seevastu 40-aastane. Me küpseme järelikult varem. Itaalias valitakse president seitsmeks aastaks, Eestis viieks aastaks. Me järelikult ammendame ennast kiiremini.

Eelmine Itaalia president Giorgio Napolitano oli 89-aastane, vanim ametisolev terves maailmas. Ei, ta ei läinud pensionile ega puhkusele. Juba järgmisel päeval vudis Napoiltano vilkalt tööle ja jätkab senaatorina. Praegune riigipea on niisiis 73-aastane Sergio Mattarella. Valitsemisaja lõppedes on ta 80-aastane ja võidakse vabalt veel valida teiseks ametiajaks nagu juhtus Napolitanoga, kes valiti tagasi teiseks ametiajaks veel 87- aastaselt. 

Üks põhjus, miks Napolitano omal ajal tagasi valiti oli selles, et liiga palju on riigis neid, kelle huvides võiks elu edasi minna vaikselt ja vanaviisi. Teise põhjuse avastasin eile. Siin riigis kestab ju lapsepõlv veidi üle 40 aasta. Varem kodunt reeglina ei lahkuta. Kihlatud ollakse aastaid, isegi kümneid aastaid ja kuna kuulus laulja Gianna Nannini sünnitas 56-aastaselt, siis arutlevad juba mitmed naised tema eeskujul: „aega ju on oma pere loomisega“. Kui laps saab täiskasvanuks on vanemad 70-sed ja sel juhul on täiesti mõistetav, et karjääri tippu jõutakse Itaalias peale 70-ndat eluaastat. Kolmas põhjus on muidugi selles, et meditsiinisüsteem on ülimalt inimlik ja pensionäridel on ravi kättesaadavus praktiliselt tasuta, nii et nad tõepoolest püsivadki hea tervise juures palju kauem kui eestlased.

Mõistagi on mul hea meel, et Eesti riik tänu oma noorusele, liigub edasi kiiremini, samas aga on kahju, et 50-60-aastased on tööturul tõrjutud seisus.  Eestis kitkub juukseid inimene, kes peab neljakümnendat-viiekümnendat juubelit ja mõtleb, et elu on läbi. Itaalias neljakümnesed hõljuvad kodus päev otsa pidžaamas ringi ja ootavad, et ema sööma hõikaks. Selles vanuses inimesed pole veel oma kohta elus leidnud. Pole siis ime, et presidendid on vanad nagu indiaani suguharu pealikud oma vigvamis ja riik liigub edasi teosammul, tagasi aga täiskäigul. Õnneks sõltub presidendist suhteliselt vähe ja pisike lootus on, et noorenenud valitsus suudab vähehaaval eluga edasi minna. Lootma ju peab.

Anneli Treumuth

Pisa, 01. Veebruar 2015 artikkel on avaldatud ajakirjanduses, Nelli teatajas sept. 2015

Palverännakutest

Palverännak on spirituaalne puhkus.

Esimesed kristlikud palverännakud tehti paikadesse, mis olid seotud Jeesuse sünni, elu, ja ristilöömisega. Seejärel muutusid populaarseks palverännakud Jeesuse apostlite matmispaikadesse nagu näiteks Rooma apostel Peetruse ja Pauluse haudadele ning Santiago de Compostelasse Hispaanias, apostel Jaakobi säilmete juurde. Kristluse üks suurimaid palverännakuid leidis aset paavst Johannes Paulus II matusele 8. aprillil 2005. aastal, mil umbes neli miljonit inimest rändasid Vatikani. Palverännakuid tehakse ka neisse pühapaikadesse, kus on nähtud Neitsi Maarjat või ingleid ennast ilmutamas. Kuulsaimad on Lourdes Prantsusmaal ja Fatima Portugalis, kuid neid paiku on lugematul arvul. Ütlus, „kõik teed viivad Rooma“, pärineb küll Rooma Impeeriumi aegadest, kuid ei ole kaotanud oma tähtsust palverändurite jaoks, kes on Püha Peetruse ja Pauluse haudadele rännanud kõigist maailma paigust. Itaalias on üks kuulsamaid ja tänapäevani kasutuses olev palverännutee via Francigena, mis kulgeb Prantsusmaalt Itaaliasse Rooma. Hiljem lisandus sellele veel mitmeid teelõike ja nüüd algab teekond nii Inglismaalt Londonist  kui ka Hispaaniast,  Santiago de Compostelast.

Poola kõige kuulsamasse palverännakupaika Częstochowasse sattusin just Neitsi Maarja taevaminemise pühal 15.augustil. Seda linna külastab igal aastal neli miljonit palverändurit, kes kõik tulevad vaatama ikooni, millel on kujutatud musta Madonnat lapsega ja mille, legendi kohaselt, maalis püha Luukas. Ikoon on toodud Czestochowasse Ukrainast, Jasna Gorast, 1382.aastal. Palverändurite grupid tulid selle tõeliselt kauni ja suursuguse pühakoja jalamile ning viskusid kõhuli maha. Lebasid asfaldil veidi aega ja seejärel suundusid ikooni juurde palvetama. Tegin ümber kiriku ühe pika jalutuskäigu ja nägin, et absoluutselt iga pühakuju juures viskuti põlvili, palvetati ja löödi risti ette. Imestama pani see, et palvetamas nägin ka lapsi ja verinoori inimesi. Ümbrus oli tõeliselt kaunis ja ehitud kõikjal lilledega. Mõistagi õitses suveniirikaubandus-, lillede- ja toitlustusäri, hotellindusest rääkimata, sest kohale tuleb mitmeid tuhandeid katoliiklasi ning uudishimulikke. Santiago de Compostelasse jõudsime täiesti tavalisel argipäeval ja rahvast eriti palju ei olnud. Kirik, kus on hoiul Püha Jaakobi säilmed, oli missa ajal poolenisti rahvast täis, kuid missat kuulati enamasti püstijalu ja pisaratel lasti voolata mööda põski tervelt tund aega järjest. Säilmed asusid siiski veidi uhkemas kastis, kui seda olin harjunud nägema filmis „Viimne reliikvia“ ja seal ees palvetati vahetpidamata. Lourdes on väga kuulus palverännakupaik Prantsusmaal ja seal käiakse peamiselt oma terviseprobleemidele abi saamas. See on linn, mis peamiselt koosneb hotellidest, restoranidest ja suveniiripoodidest. Pühakoda ja väljak selle ees on muljetavaldavalt kaunid. See on koht, kus kõigepealt palvetatakse ja nutetakse kaljuorvas seisva Madonna ees, seejärel süüdatakse küünlaid, käiakse pühas vees ja võetakse vett pudelitega koju kaasa. Imelisi tervenemisi on registreeritud katoliku kiriku kriteeriumide alusel 68.  Fatima  asub Portugalis ja sealne Madonna on teinud sellise imeteo, et suutis jätta Portugali puutumata II Maailmasõjast. Fatima pühakoda on suur nagu Kongresside Palee Moskvas ja pühakoja esine väljak on võib-olla suuremgi Punasest Väljakust. Hiiglaslik muuseum peidab endas enneolematult suurtes kogustes kulda, hõbedat ja kõikmõeldavaid kalleid kingitusi, mida rahvas on oma Madonnale tänutäheks kokku kandnud. Ka Fatimast saab kaasa võtta püha ning tervendavat vett. Rooma on kõigile tuntud oma suursuguse Püha Peetri Katedraaliga ja selle ees asuva unikaalse arhitektuuriga hiiglaslikult suure väljakuga, mis on igal issanda päeval puupüsti rahvast täis. Viimasel ajal pöördub paavst Francesco peaaegu iga päev oma sisukate kõnedega rahva poole. Püha Peetruse haual palvetamas käis ka äsja Itaalia presidendiks valitud Sergio Mattarella.

Minu elukohale Toscanas, asub kõige lähemal täiesti uskumatult kaunis Montenero Pühakoda, kus rahvas käib Madonnalt abi palumas juba 670 aastat järjepannu. See on ülemaailmselt vähemtuntud palverännaku teekond, kuid soovitan seda Livorno linna lõunaküljele jäävat imelist pühakoda kindlasti külastada.  Inimesed, kellel on tõsine mure, pöörduvad palvetega Halastaja Madonna poole ja peale abi saamist tulevad tagasi, et tänutäheks tuua pruutkleite, sünnirosette, medaleid, maale, leiba jne. Tänatakse mehelesaamise, rasedaksjäämise, haigusest vabanemise, õnnetustest eluga pääsemise ja muudest muredest puhta nahaga väljatulemise eest. On täiesti hämmastav, milliseid tulemusi annab tõeline pühendumus ja usk: viljatud saavad õnnelikeks lapsevanemateks, üksikud saavad mehele, haavatud saavad terveks ja kaotsi läinud lähedased leitakse taas üles. Sealses hiigelsuures pühakojas pole enam ühtegi vaba sentimeetrit kuhu paigutada tänulike inimeste kingitusi.

Iga kord, kui külastan pühapaiku, veendun, et taolisi rajatisi ilma Jumala abita pole kindlasti olnud võimalik ehitada. Ainult väga tugev vaimline vägi suudab ajada miljoneid inimesi palverännakuradadele, sest spirituaalne maailm on primaarne ja määrava tähtsusega. Mõistetamatuks jäävad vaid religioonidevahelised konfliktid ja väärastumised. Ametlik ning teaduslik seisukoht palverännaku paikade kohta on see, et nähtud inglid ja Madonnad on hallutsinatsioonid, sinna juurde kuuluvad jutustused, aga on väga tugevad legendid, mille taotluseks on hiigelsuure finantsilise tulu saamine.  Samas on selge, et usku ei saa ega tohi inimestelt ära võtta, seda enam, et kõik, mis on käega katsutav ja silmaga nähtav, pole mitte midagi muud kui ainult energia.  

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia, aprill 2015.a.  Lugu on avaldatud ajakirjas Müstilised Lood juunis 2015 

Lemmikloomapidamise kultuurist Itaalias

Statistika andmetel tuleb iga itaallase kohta üks lemmikloom, tõlkes animale domestico ja harvem kasutatakse inglisekeelset sõna pet. Sõna animale tuleneb sõnast anima, mis tähendab hing ja see omakorda tuleneb kreekakeelsest sõnast anemos, mis tähendab tuulepuhang. Meil siin Pisa lähedal on üks suur, mitme omavalitsusega kambapeale   rajatud, koerte varjupaik, mille nimeks ongi pandud „Tuulepuhang“. Itaalia elanike arv on ligikaudu 60 miljonit ja oma koduseinte vahel peetaksegi niisiis  60,5 miljonit  lemmiklooma. Üksikute inimeste kaaslaseks on valdavas enamuses kassid, seevastu aga  perekondades, kus on ka lapsi, peetakse valdavalt koeri. Vähemtähtsad pole ka linnud, kalad ja roomajad (sinna hulka on arvatud ka kilpkonnad).

Uuringud väidavad, et lemmikloomad teevad rõõmu, tekitavad head tuju, on head kaaslased vanuritele ja aitavad kaasa laste sotsialiseerimisele. Lapsevanemad eelistavad, et nende lapsed mängiks pigem lemmikloomadega kui videomängudega.

 Euromonitori andmetel on Itaalias loendatud  6,95 miljonit koera, 7, 48 miljonit kassi, 13 miljonit puurilindu, 30 miljonit akvaariumikala ja 3 miljonit kilpkonna-, madu-iguaani ning väikesi närilisi: hamstreid, hiiri, rotte.

 Eurispes  andmetel  kulutasid loomaomanikud  2013.aastal oma lemmikute ülalpidamiseks kokku 1,77 miljardit eurot, Omanikud väidavad, et ühe kuu keskmine kulu lemmikloomale on 30 eurot ja aasta jooksul kulub veterinaari ning ravimite peale umbes 100 eurot.  Lemmikloomade tarvis on suured spetsiaalsed kaubamajad nt. Arcaplanet, mis tõlkes tähendab Noa laeva planeet. Siiski tuleb märkida, et need poeketid on pankroti äärel, kuna majanduskriisi ajal vähendasid loomaomanikud ka lemmikutele mõeldud eelarvet.

Kurb statistika teab rääkida, et kodutuid koeri ja kasse  on saapasääreriigis üle nelja miljoni. Varjupaikades töötavad peamiselt vabatahtlikud ja raha tuleb annetajatelt ning omavalitsustelt. Varjupaigad asuvad elurajoonidest kaugel, täiesti lõputuna näivatel tühermaadel, et linna ei kostaks koerte haukumine, ega leviks spetsiifiline lõhn. Üritasin ühe varjupaiga juurde sõita, kuid tee oli auklik, pindamata ja mudane. Auto sai ülepeakaela poriseks ja kohale ma ei jõudnuki, sest tahtsin autot säästa. Nägin, et sinna sõidetakse suisa maasturiga. Edukalt tegutsevad ka koerte-kasside pansionaadid  ehk tasulised hoiukodud. Kõrgtasemel paistab lemmikloomadega olevat kõik korras. Toimuvad   lemmikloomanäitused, tegutsevad koertekoolid, ilmuvad kõikvõimalikele huvigruppidele mõeldud lemmikloomade ajakirjad. Pisa raamatukogu on endale tellinud vaid koerakasvatajaid abistava ja nõustava ajakirja: „Il mio cane“, tõlkes minu koer. Selle ajakirja igas numbris on rubriik, kus tuuakse esile 10 parimat tõugu näiteks neile, kellele meeldivad gigantsed koerad või siis omakorda 10 tõugu neile, kes eelistavad pisikesi taskunoa suurusi koerakesi. Samuti 10 töökoera, 10 moekoera, 10 mägedes elamiseks sobilikku kaaslast ja 10 järve-ning meresõbralikku ujumisfanaatilist koera. Lisaks on igas numbris lugejate poolt saadetud parimad fotod, veterinaari nõuanded, reklaamid näituste ning koolituste kohta. Tooksin siinkohal ära ka mõned tõukoerte hinnad koos käibemaksuga: http://www.vendita-cuccioli.com/referenze.asp:  saksa lambakoera kutsikas maksab 600.-, kuldne retriiver 650.-,  taksikoer 750.-, inglise buldog 1300.- jne.

Tõukasside hinnad oleksid järgmised: Siiami kassid vahemikus 150-600 eurot, Siberi kass samuti kuni 600.-, Birma kass 600.- jne. http://animali-vendita.vivastreet.it

Mis  puutub tavalisse koerapidamisse, siis muutus elamurajoonides koerte-kasside  rohkuse tõttu olukord pikapeale katastroofiliseks, sest loomaomanikud ei koristanud oma lemmikute kakat. Ei ole ma näinud ka ühtegi suukorviga koera. Mõned ei kasuta isegi rihma. Eriti ohtlikke tõugude puhul võib sellise käitumise puhul trahv ulatuda kuni 1300.- euroni. Autos peaksid koerad olema juhist eraldatud kas võrguga või olema puuris. Trahvid lahtiselt autos transporditavate loomade puhul on vahemikus 68-275 eurot ja trahvi suuruse otsustab politseinik.  Paar aastat tagasi otsustasid linnavõimud rajada suurematesse  elurajoonidesse koerte aiad. Meie elamurajoonis on neid aedu koguni kaks. Paar suuremat muruplatsi piirati kõrge traataiaga, sisse pandi mõni pink omanikele ja koerad saavad nüüd toredasti ilma rihmata joosta. Järgi on jäänud küll must maa, aga vähemalt on koerakaka miiniväljad vähenenud. Märganud olen ka omanike käes pisikesi kilekotikesi, mida nad demonstratiivselt nähtaval hoiavad. Kui jõuab kätte moment, mil on vaja kaka üles korjata, siis teeseldakse, et  ei märgatud midagi. Halvem veel, mis tehakse on see, et junnikesed korjatakse küll üles, aga jäetakse nad kilekotiga muru sisse ja prügikasti juurde minna ei viitsita. Meie kortermajas on mõnel naabril kolm koera, mõnel kaks, sealhulgas ka üks suur rottweiler, kes elab avaral rõdul, haugub pisemagi liikumise peale  ja kakab igasse rõdunurka. 

Koerte-kasside surnuaiad, koos kremeerimise teenusega, on Itaalias küll olemas, aga minu tuttavad on oma surnud kassid nutu saatel pannud saapakarpi ning aianurka maha matnud. Mõned inimesed isegi ei tea, et sellised surnuaiad eksisteerivad, sest asi on väga uus.  Fauglia asulas, Pisa provintsis avati 2012. aastal koerte-kasside ja nende omanike segasurnuaed, mis on ainulaadne ja esimene taoline terves Itaalias. Selge see, et üksikuna elavad inimesed tahavad saada maetud oma lemmiklooma kõrvale.  Iga vanatüdruk ikka oma kassi kõrvale. Vastav seadus, mis taoliste surnuaedade tööd reguleerib,  anti Toscanas välja alles 2015.a. jaanuaris.

Kõige jubedam, mis lemmikloomateemat puudutab on see, et Veneto maakonnas esineb veel tänapäevalgi kasside söömise juhtumeid. Alguse sai see  komme küll sõja-ja nälja ajal, kuid on jätkunud näiteks Vicenza linnas tänaseni. Mees, kes sõi kahe aasta jooksul 15 musta kassi, võeti vahi alla.  Samuti eksisteerivad seal  hobuse-ja eesliliha müüvad poed ning restoranid. Kui elasin Venetos 2009.aastal, sõin ka ise ühel suurel rahvapeol eesliliha. Väga hõrk ja maitsev, palju parem veiselihast. Eestlastele on see harjumatu, kuid itaallased kasvatavad ja söövad ka tuvisid ja jahimehed käivad kuldnokajahil. Sitsiilias keedeti vanasti kilpkonnasuppi, tõlkes zuppa di tartaruga. Usun, et seda keelatud tegevust kuskil mereäärses paigas  tehakse salaja veel tänagi. Igatahes on internetis olemas zuppa di tartaruga kohta 4763 retsepti ja samuti tuhandeid illustreerivaid fotosid. Itaalias on igas eluvaldkonnas väga põhjalik seadusandlus, nii ka loomapidamises, kuid seda hoomamatult suurt  seadusekoormat,  tõlgendab iga itaallane just talle meelepäraselt. 

 Anneli Treumuth

Pisa, oktoober  2015 artikkel on avaldatud ajakirjas "Lemmik" dets. 2015