Kuidas Itaalia kasutab struktuurifonde

Soe lõunamaa, Itaalia, on jäänud kauaks külma duṡṡi alla.

Kaunis ja meelitav maa, Itaalia, on pikka aega elanud üle oma võimaluste. Riigi välisvõlg on saavutanud uue rekordi ja ulatub ühe elaniku kohta  36 225 euroni ehk kokku 2168 miljardini. Maksudest kõrvalehoidjate käest jääb riigil igal aastal saamata 200 miljardit. Kui kõik maksaksid seadusekuulekalt makse, siis saaks välisvõlg tasutud 10-ne aastaga. Finantskontroll on nõrk ja maksud olevat liiga kõrged, seega langeb ülalmainitud võimalus kohe välja.  Riigi SKP aga näitab samal ajal vähenemist -0,4 % , seega liikumine toimub allamäge. Mis toimub aga EU struktuurifondide kasutamise valdkonnas?  Aastateks 2007-2013 eraldatud summadest on Itaalia suutnud ära kasutada vaid veidi üle 45%, Euroopa keskmine näitaja on 60,81%. Kõige tublimad struktuurifondide kasutajad on Baltimaad, Poola, Tsehhi ja Slovakkia. Kuna sõidan autoga läbi Euroopa igal aastal, siis pean tunnistama, et tõepoolest need maad arenevad kohe silmanähtavalt (teede olukord, üldine heakord). EURISPES aruandes märgitakse, et Itaalia paistab silma oma oskamatusega fonde kasutada ja esitab aruandeid pideva hilinemisega. (Hilinemine on Itaalias „viisaka“ käitumise üks osa:))   Kui 2015.a. lõpuks pole suudetud rahasid, jutt käib 14,4 miljardist eurost, ära kasutada, laseb EU need fondid vabaks.

Aastateks 2014-2020 on Itaaliale eraldatud struktuurifondide raha 41 miljardi euro suuruses summas. Euroopa komisjon kritiseerib Itaalia kava nende rahade kasutamise osas. Ette heidetakse nõrka haldussuutlikkust, digitaalse kava puudumist, viletsat strateegiat kultuuriväärtuste säilitamise osas, laste koolist väljalangemise vastu tõhusate abinõude puudumist, innovatsiooniks mõeldud rahade olulist vähenemist.  Minu silmade all on Itaalias vahetunud neli valitsust. Silvio Berlusconi vahetati apoliitilistest tehnokraatidest  Mario Monti (71) valitsuse vastu. Tema maksustas rahval nii eluasemed kui ka muidugi kõik ülejäänud kinnisvarad, välja arvatud Katoliku Kiriku varad, sest nende taha ei hakka ükski hammas. Kuna tehnokraadid ei oska mängida poliitikamaastikul, vahetus Monti valitsus peale valimisi Enrico Letta (48) valitsuse vastu. Lettast mäletan, et ta tõstis käibemaksu 22%-ni ja  võttis vastu seaduse naiste kaitseks ning koduvägivalla piiramiseks, mis aga pole andnud vähimatki tulemust. Seejärel asus pukki 39-aastane Matteo Renzi, kes alustas sellest, et rääkis iga päev mingist 80.- eurost, mille võrra ta soovis nende inimeste majanduslikku olukorda parandad, kelle palk kõikus kuskil 1200 euro piirimail. Seejärel üritas Renzi müüa ametiautosid (auto blu) ja kui tal tuli pähe vähendada sõjalennukite ostmist, lendas järgmisel päeval kohale Barack Obama, vahetas Renziga kinniste uste taga kaks kõvemat sõna, vaatas korraks Colosseumi ja lendas USA-sse tagasi. Seega lennukite arvel Renzil raha kokku hoida ei õnnestunud. Renzi valitsuse hea külg on see, et valitsuseliikmete keskmine vanus on 47 aastat, mida tasakaalustab riigi presidendi Giorgio Napolitano vanus 89!!! Need, kellele on kasulik, et kõik jääks vanaviisi, väidavad, et Napolitano tuleb hästi toime oma konstitutsiooniliste ülesannete täitmisega. Õnneks tegeleb praegune noor peaminister koolide reformimisega, sest Itaalia probleemiks on elanikkonna madal haridustase, mida süvendab immigrantide sissevool ja oma riigi talentide väljavool ning õpetajate madal kvalifikatsioon. Uuringud näitavad, et noored proovivad narkootikume juba algklassides ja ööklubides on erinevate narkootikumide tarvitamine tavaline. Raha narkootikumide ostmiseks saadavat sel moel, et hakatakse ise diileriks. Narkootikumid vähendavad veelgi noorte vaimset võimekust. Noorte tööpuudus on riigis 43%, üldine tööpuudus aga 12,6%.  Kinnisvaraturg on endiselt surnud punktis ja suvine turismiparameeter on langenud keskmiselt 40%. See on kaunile maale suureks tagasilöögiks. Pole valdkonda, mille põhjalikum uurimine ei mõjuks külma duṡṡina. Kui päevauudiste jälgimine viib tavaliselt pessimismi, siis suurt rõõmu valmistab minu Eesti külaliste siiras vaimustus soojast kliimast, kaunist loodusest ja heast veinist. Külalised ei pane tähelegi, et bensiinihind on 1.75 , pisikesed poed, mis ka siesta ajal avatud on,  kuuluvad juba ammu hiinlastele ja hindudele, mis viitab nende rahvaste töökusele, kuid ka nemad hoiavad kõrvale maksude maksmisest. Ka linnade heakorraga on lood kurvad. Koerakakat siinsed loomasõbrad ei armasta koristada ja eriti räpased on Lõuna-Itaalia teed ning tänavad. Võib-olla sinna ongi koer maetud, miks turism drastiliselt väheneb. Teen igal võimalikul juhul prahiprobleemist juttu ja tuleb välja, et see olevat kohaliku omavalitsuse süü! Millegipärast mina leian, et see on nende süü, kes prahti maha viskavad ja oma maja või poekese esist ei korista. Ka tööpuuduses olevat süüdi need sisserännanud, kes enamuse itaallaste töökohtadest on nende käest ära võtnud.  Hirmutav on see, et tööjõuturult eemale jäämine põhjustab omakorda tööharjumusest võõrdumist. On olemas käibetõde: „ära anna näljasele kala, vaid anna õng!“ Siin aga tuleb välja, et ei osata kasutada ei kala ega õnge.

Anneli Treumuth, 18.09.2014, Pisa, Itaalia (Artikkel on avaldatud Nelli Teatajas okt.2014.a.)

Itaalia olevik on tume (põgenikest)

See on Itaalia, mitte “ideaalia”.

Mingil saladuslikul moel on tavaks saanud Itaalia idealiseerimine. A la` : maailma parim köök, kogu maailma moemeka, kõige ilusam keel,  kirglikud mehed,  maailma kunstiväärtuste kõige kõrgem kontsentratsioon,  kaunis muusika, parimad näitlejad, võrratu kirjandus, kliimast ja loodusest rääkimata.  Tegelikult on Itaalia täiesti tavaline maa, koos oma võlude- ja valudega.

Arvan, et see üle-idealiseerimine on  samuti üheks paljudest põhjustest, miks musta-ja kollase mandri elanikud peavad Itaaliat üheks atraktiivseimaks paigaks, kus oma pagulus veeta ja seejärel vaikselt juured alla ajada ning paigale jäädagi. See oleks üsnagi  normaalne, kui sisseimbujad järgiks ühte põhireeglit: “ Roomas käitu nagu roomlane” . Üks väike seik: läksin oma itaallasest kaaslasega rahvaste sõpruse peole, mille korraldasid Pisas elavad välismaalased, et edastada oma ideed ja mõtted Pisa linnavalitsusele. Heast tahtest andis kohalik võim peoks tasuta ruumid ning linna juhid kuulasid hoolega, mis mõtted ja ideed immigrantidel on.  Mu kaaslane tervitas meie tuttavaid keelekooli päevilt, sh. somaallasi, etiooplasi, tuneeslasi kättpidi ja südamlikult. Üks nendest musta mandri külalistest lükkas pakutud käe tagasi, sest tema usk ei lubavat kätt anda. Huvitav, et seesama usk lubab neil Somaalias pidevalt  sõdida ning kurikuulsa  piraatlusega tegeleda, aga tervituseks kätt anda ei luba!

Talvel passisid pagulased parklates ja kerjasid raha , nüüd suvel on nad ennast sisse sättinud randades. Eilne rannapäev nägi välja selline: kõigepealt möödus meist stiilipuhas neegrinaine, pealael korv müügiks pakutavate kulinatega ning selga oli tal riideribaga seotud unine beebi. Seejärel tülitas meid veel kolm samasorti kauplejat, siis üks mees kes karjus cocco-bello, cocco-bello ja müütas kookost ning rongkäiguga olid ühinenud veel mitmed päikeseprillimüüjatest hindud.  Iga nädal saabub Itaaliasse paadipagulasi tublisti üle tuhande hinge, paljud lapsed on topitud paatidesse ilma vanemateta. Kas eestlane kujutaks ette, et näiteks Kärdla sadamasse saabuks iga päev sadu paate nagu Trooja hobuseid, kust valgub välja kodutute ja töötute armee, kes kõik tahavad süüa ja oma loomulikke vajadusi rahuldada?  Tagatipuks on põgenikel kaasavarana kaasas ka natuke tuberkuloosi, aidsi ning ebola viirust. Kui EL kavatseb hakata pesema Eesti poliitikute ja nemad omakorda eesti rahva ajusid ning koputama südametunnistusele, et kõik EL liikmesriigid peavad hakkama vastu võtma pagulasi, siis sellega ei tohiks mingil juhul nõustuda. Itaalia siseminister Angelo Alfano lubas peatada rannaliival kauplejate rongkäigu. Aga mil moel, seda keegi ei tea. Ilmselt ainult sõnades, sest vastasel juhul peavad need kauplejad ju leivapalukese saamiseks hakkama kerjama, röövima ja tapma. Kuritegevuse enneolematu tõus, korteriröövid ja kallaletungid on juba niigi ületanud igasuguse mõistuse piirid. Põgenike  hukkumise vältimiseks käivitatud meetmed nimetusega Mare Nostrum, on põgenike arvu tänaseks hoopis kolmekordistanud.  Käesoleval aastal on randunud Itaalia rannikule juba üle 100 000 immigrandi. Olen mõelnud, et võib-olla on see immigrantide sissevool Aafrikast, Lähis-Idast ja Aasiast lihtsalt  karmavõlg ajast, mil Mussolini surve tõttu Lõuna-Itaalia  maffiale, põgenes riigist ligikaudu miljon elanikku USA-sse. 

Muret teeb see, et rahvas ei tea kuhu on teel Euroopa Liidu paguluspoliitika ja kas meil on Euroopas  õigus elada inimväärset elu ilma võõra usu ja rahva seninägematult suure pealetungita?  Tean väga hästi, et seda nimetatakse rassismiks,  kui me ei nõustu võtma oma koju elama sadu tuhandeid tõmmusid, aga kui valge rass selle all kannatab, siis nimetatakse seda  humanismiks. On ülimalt imelik, et sellisele kolossaalsele sissetungile pole EL seadnud absoluutselt mittemingisuguseid piiranguid ega regulatsioone.

14.08.2014

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia    (artikkel on avaldatud Nelli Teatajas 12.september 2014)

Kalalkäik Vahemerel

Meie sugulane Guido on sündinud Messinas, kuid praegu elab Itaalia saapaninas täpselt suure varba kohapeal. Kuna mees on 59 aastat olnud merega sinasõber, siis reisi turvalisuse pärast paanilist hirmu tundma ei pidanud. Messina väina kaldal on tal puust mootorpaat ja sellega tegime esimese merereisi. Mina kui tsiviliseeritud kodanik nõudsin endale päästevesti. Seda otsiti mööda paadisadamat taga tubli veerand tundi, kuni leitigi! Olin täiesti naeruväärne oma vestiga ja veel lollim oma igasuguste küsimustega püügilubade ja muude kalapüügieeskirjade kohta.  Guidol pole eladeski olnud mingeid püügilubasid ega päästeveste. Kipperi ehk väkepaadi juhiload siiski on olemas, aga neid pole iial keegi kontrollinud. Itaalia merepolitsei kontrollivat vaid suuremaid laevu.

Messina väina vesi on tänu hoovustele väga puhas, kuid hoolimata kõrgest õhutemperatuurist on vesi alati suhteliselt külm. Traalisime terve hommikupooliku ja saime saagiks vaid pisikese sardiini, mille lasime vette tagasi. Lõunaks ostsime poest suure alalunga nimelise kala, mille liha on tume nagu tuunikalal ja suurus sama nagu mõõkkalal. Grillisime seda Guido õues naabrinaise karjumise saatel. Kõigepealt tegi sinjoorale tüli grillsöe suits ja hiljem tekitas kadedust krõbedate külgedega delikatess. Kuna õhtupoolikul Messina väina hoovused muudavad suunda, siis läksime uuesti kalale. Meile anti rannas pisikesi vihjeid kalaparvede kohta. Guido paadis on ka sonar, millega näeb mitmekümne meetri sügavusele, seega kalaparve kohale jõudes pole muud muret kui kiiresti välja tirida kala-kala järel nagu tavaline konveieritöö. Püüdsime ämbritäie suuri sardiine. Neid kutsutakse nimega „sarde“ , aga väikesi kutsutakse „sardini“.  Guido puhastas kõik kalad juba merel ära ja sardede pead ning sisikonnad läksid merevette suurtele kaladele toiduks. Õhtusöögiks piisas vaid mõnest fileeritud ja friteeritud sardest, ülejäänud panime soola nagu heeringad. Kaks sardiini jätsime mädanema, et nendega järgmistel päevadel suuremaid kalu ning kalmaare püüdma minna. Rannas päiksevarju all istus mulle juba eelmisest reisist tuttav paksuke mafiooso. Tema kalalkäik näeb välja selline: annab käsu poistekamba liidrile, kes omakorda annab käsu oma „alluvatele“. Nn. viimase lüli poisid tervitavad randuvaid kalamehi ja küsivad „isakesele“ parima osa saagist. Meie oma silkudest ei pidanud midagi ära andma. Vedas.

 Sõitsime järgmisel päeval praamiga üle Messina väina. Praamiliiklus on seal katkematu ja 20 minutiga olime teisel kaldal. Messinast läbi sõites jäi silma absurdini ulatuv mustus teedel ja tänavatel. Messinalased ise on  lõhnastatud, sätitud, meigitud ja lakitud. Rõdud on lilletatud, aga oma koduümbruse praht ei paista kedagi häirivat. Meie reisisihiks oli 100 km kaugusel asuv San Giorgio kalurilinnake Gioiosa Marea vallas. Selles linnakeses on mu kaaslane sündinud, seega piisas vaid tema ema perekonnanime mainimisest kui meisse hakati suhtuma nagu kuninga kassidesse. Võtsime platsi sisse Il Cicero nimelises kämpingus ja hakkasime otsima paadilaenutusi. Selgus, et kõik paadid on broneeritud vähemalt 3 päeva ette.  Siiski saime tutvuste kaudu suure kaheksale inimesele mõeldud mootorpaadi ja  ülejärgmisel hommikul olid meil kõik salarelvad kalmaaride püügiks valmisolekus number üks. Ilm oli täpselt nõuetekohane: mitte ainsamat pilvevahtu, tuulekiirus null meetrit sekundis ja meri sile nagu õli (nii on neil kombeks öelda). Läksime sadamasse 10 minutit enne kokkulepitud aega ja siis hakkas peale „itaalia kino“. Paat oli tankimata, omaniku väitel oli bensiinijaamas järjekord ja tal olevat paat juba hooaja lõpuks ette valmistatud, seega pidi ta nüüd jälle kõik juhtmed ja voolikud uuesti välja otsima. Ehh, igatahes pooleteise tunnise hilinemisega saime paadi kätte. Ladusime omanikule peo peale rendiraha 110 eurot ja õhtul lubati arvestada kütuse kulu veel juurde.  Viskasime sadamast väljudes ühe salarelva juba paadi taha lohisema ning kohe võttis konksu otsa üks imeilus tuunikala. Saak paati tiritud, kihutasime meeletu kiirusega Eolie saarestiku suunas. Poole tunniga jõudsime Vulcano saare alla ja liginesime sellele sama ohtlikult lähedale nagu kurikuulus kapten Schettino Giglio saarele.  Hing jäi küll korraks kinni, aga paat pääses õnneks karidest puutumatult mööda. Nüüd on selge, miks paate üürida eriti ei taheta.  Teisel pool seda vulkaanilist saart heitsime ankrusse, et paadis maha pidada üks väike piknik. Veealune maailm paistis kristallselgest veest oma veetaimede ja kivikestega nagu peopesal. Vein-viinamarjad-vetikad! See hetk ei olnud midagi taolist, mille kohta võinuks öelda: „Jah, vot sellest olengi unistanud!“ see oli midagi, millest kindlapeale ei oleks osanud unistada. Kuigi olen varem ühel Eolie saarestikku kuuluval müstiliselt kaunil Salina saarel käinud ja seal kappareid korjanud, ei saa miski ühe metsiku kalaretke vastu. Peale piknikut hiivasime ankru ja alustasime kalmaaripüüki. Sõitsime nende mereelukate asualale ning hakkasime tegema ettevalmistusi spetsiaalsete püügivahendite laskmiseks 600-800 meetri sügavusse. Kõigepealt valguslambikese kruvimine mingi megaharpuuni külge, siis mädanenud silgu mähkimine ümber püügiriista. Seejärel õng ise kerib kogu kupatuse ettenähtud sügavusse. Seejärel ootamine, et midagi juhtuks. Aga ei juhtunud mitte kui midagi! Lõpuks sundisime õnge oma jõhvi üles tagasi kerima ja selgus, et Sitsiilia kaupmehe müüdud lambike oli läbi põlenud. Õnneks oli meil kaasas veel üks tugevam varulamp. Kogu tegevus algas otsast peale. Niimoodi hekseldasime läbi kogu asuala, aga kalmaaridel oli vist siesta nagu õigetel vahemeremaade kodanikel olema peab ja neid ei häirinud meie valguslambike. Kalmaarid elavad nagu õiged itaallased kunagi, vilgast ööelu. Seega oleks õige olnud kalale minna öösel. Randa tagasi jõudsime meiegi „täpselt kokkulepitud ajaks“ st. poolteist tundi hiljem. Maksime 80 eurot paadikütuse eest ja suundusime kämpingusse, et  190 eurot maksma läinud tuunikala õhtusöögiks ette valmistada. Tegelikult kolme peale jagades polegi nii hullult kallis roog :)  Järgmiseks aastaks lubasid mehed San Giorgio rannale oma paadi muretseda ja sinna terveks septembriks ning oktoobriks paigale jääda. Absoluutselt kõik soovijad saavad selle meiega kaasa teha, sest kipper Guido on nõus individuaalselt iga kalausku inimesega tegelema.  https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/KalapuukVahemerel?authkey=Gv1sRgCN-mvtbukeaKxAE

Anneli Treumuth    05.sept.2014.a. Pisa, Itaalia 
Artikkel on avaldatud 15.okt.2014 Eesti Ekspressis Kohvri rubriigis

Itaalia tänavamoest, no karju appi!

Moeteemadel kirjutama ajendas mind ühe sõbranna küsimus, et „kas itaallased on moeahvid?“ Koheselt meenusid paar uut moesuunda, mis Itaalia suvises päikeselõõsas, tundusid karjumapanevalt ebanormaalsed. Need on nimelt ratsasaapad ja pika jalgevahega püksid (haaremipüksid). Ise käin suvekuumuse tõttu lugematuid kordi päeva jooksul duṡṡi all ja õues hiilin mööda varjulisemaid tänavaid, ning mõistatuseks jääbki kuidas on võimalik 30-40 kraadises lõõsas saabastega ringi käia. Ju siis pean sõbrannale vastama, et „jah, üsnagi mitmed itaallased on moeahvid!“  Haarasin ka kaamera ja tegin toidupoodi sisenedes mõned klõpsud. https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/KasItaallasedOnMoeahvid?authkey=Gv1sRgCMH_sfHr8JD6qgE

Esimestel minutitel õnnestus tabada vaid üks saapakandja, kuid neid on mõistagi rohkem.  Supermarketis oli ostlejate riietus täielik katastroof: kes oli tulnud aluspesus, kes täiesti mingites ebamäärastes hõlstides.  Et Itaalia kui moe Meka ja Eesti kui kalli kodumaa moeelamuste vahel paralleele tõmmata lasin moeteemadel peas veelkord laagerduda ja mõtlesin asja üle tõsiselt järele. Üldrahvalikke koolitusi ju igapäeva- ja tänavamoe teemadel ei toimu. Kuskilt leidsin sellise definitsiooni:

Mood on selleks, et saata kaaskodanikele sõnumeid sõnatus keeles. Riietuda tuleks võimalikult mugavalt jälgides ilmastikuolusid, aset leidvaid sündmusi ja kui see ülesanne osutub liiga raskeks, siis tuleks häbenemata küsida nõu sõbrannalt või stiilinõustajalt.

See väide, et Itaalia on maa, kus kõik käivad ringi stiilses ja elegantses riietuses, tundub olevat lihtsalt üks paljudest legendidest. Ei aita Versaci, Armani,Prada, Dolce-Gabana, Roberto Cavalli ega mitte keegi teine kui ikka iseendal pead otsas pole.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

2014
   

Kes on Franco?

Kes on Franco?

Franco sündis Sitsiilias 12-ndal maikuu päeval 1942.a. Tema ema läks Sitsiiliasse sünnitama selletõttu, et perekond elas Itaalia poolt koloniseeritud Liibüas koos kahe tütrekesega ja emale tundus, et ohutum on sünnitada oma õe juures väikeses Gioiosa Marea kalurikülas, Messina provintsis.  Kuna isa selle sünnituse juures ei olnud, siis imelikul kombel ei võtnud ta oma esimest poega kunagi päriselt omaks.  Kui Franco sai kolme aastaseks, läks ema oma lastega Liibüasse abikaasa juurde tagasi ja viie aasta möödudes sünnitas veel ühe poja, kellest sai isa lemmiklaps. Nende kolme aasta jooksul, mil isa oli üksi Liibüas, müüs ta kogu oma pere majakraami maha, selleks et päästa oma vend kaardimängu võlgade eest vangi minemast. Järele ei jäänud ei voodilinu, käterätte ega lauanõusid. Ema, oma kolme lapsega, pidi alustama kodu sisseseadmist nullist. Elati Liibüa pealinnas Tripolis ja kuna seal oli olemas ka Itaalia kool, läksid tütred kooli, kus õppetöö käis itaalia keeles. Õde Lucia oli Francost vanem 4 aastat ja Amelia 3 aastat. Kui poiss sai kooliealiseks pandi ta samasse kooli koos õdedega, kus õppis kuni kuuenda klassini. Kuna Mussolini oli sõja kaotanud ja pere oli nö.  „näljas ning paljas“ pöörduti tagasi Itaaliasse. Itaalias polnud sõjajärgselt majanduslik olukord samuti märkimisväärselt parem  ning nad suunati oma kodumaal elama Laterina põgenikelaagrisse Arezzo provintsis Toscana maakonnas. Isa töötas elektriliinide insenerina ja tegi ka kaevude kaevamise ning muid tehnilisi töid, ema oli kodune, kuid teenis pisut lisaraha õmblustöödega.  Laagris elati veidi rohkem kui üks aasta. Magada tuli põhuga täidetud kottide peal ja teistest perekondadest eraldasid neid barakkides „vaheseinteks“ ülesriputatud tekid. Kahjuks juhtus just see talv olema väga karm ja lapsed nägid oma elus esimest korda lund ning külmetasid nagu kärnased koerad täiesti ebainimlikul kombel. Riik jagas pisikest toimetulekuraha ja riideid, kuid need polnud talveriided. Lõpuks eraldas riik neile kolmetoalise kuid pisikeste tubadega korteri Livornos, kus Franco elas kuni sõjaväkke minekuni. Sõjaväeteenistus kestis kolm aastat ja väeüksus asus Vigevano asula lähistel Pavia provintsis Lombardia maakonnas. Tegemist oli bersaglieride sõjaväeosaga ehk rünnak-rühmlastega. Algusaastal Franco vihkas sõjaväes absoluutselt kõike: vastiku maitsega toitu, ülbeid ülemusi, 50 mehelisi magalaid ja muid raskeid elamistingimusi. Igal öösel haudus ta põgenemisplaane, mida aga ellu viia ei õnnestunud. Kui ta sai aga seersandiks muutus olukord tunduvalt paremaks. Peale kolmeaastast teenistust tuli ta sõjaväest tulema ja mõeldes veel praegu nendele ennasttäis harimatutele ülemustele, tulevat tal oksemaitse suhu. Peale sõjaväge isa ei võimaldanud pojale edasiõppimise võimalust ja noormees läks tööle. Kõigepealt tegeles ta jäätisekohvikute varustamisega nn. esmase toorainega ja seejärel juuksuritöökodadele vajalike materjalide müümisega. Selle tööga seoses sõitis ta läbi terve Itaalia.  Töö kõrvalt siiski käis raamatupidamise kursustel ja püüdis ennast igati harida. Kuna Franco oli erakordselt ilusa välimusega mees, siis kuni 28-nda eluaastani kulus aeg peamiselt naisi taga ajades.

Ühe kurvalt lõppenud armuloo tagajärjel otsustas ta südamevalu vaigistamiseks abielluda esimese ettejuhtuva kaunitariga. Aga see oli suur viga, sest naine oli usklik, kitsa silmaringiga, koduse eluviisiga ja traditsioonilise ning konservatiivse ellusuhtumisega. Ametilt oli naine õmbleja. Kuna naine hoidis kümne küünega kinni oma harjunud eluviisidest ja elukohast, siis asus värske abielumees elama oma abikaasa kodulinna Pisasse ja sai töökoha postkontorisse. Peagi sündis perre tütar, kelle kasvatuslikud küsimused otsustas kõik naine, sest karune mees ei sobivat õrna naishinge suunajaks. Tütar pandi kooliealiseks saades nunnade kooli ning temast kasvas piiratud silmaringiga, frigiidne ning üksik naine, kes jäi oma vanemate juurde elama kuni 40-nda eluaastani. 

Franco jätkas töötamist postkontoris, algul tavalise arveametnikuna ja hiljem direktorina. Oma töökohast leidis ta kena armukese, ning elas ligi kolmkümmend aastat kaksikelu.  Pensionile jäädes ei saanud ta salakallimaga enam kohtuda ning kavatses oma abielu lahutada, hoolimata sellest, et Itaalias on see väga raske ning mees jääb kohtuotsusega kodust ilma. Olles valmis oma plaanist abikaasale rääkima, avas naine oma suu esimesena ja teatas, et tal on avastatud vähk. Franco mõtles asja üle järele ja otsustas ennast pühendada naise eest hoolitsemisele. Tema kaalutlus kõlas nii: „kui mina oleksin haigestunud, siis olen kindel, et abikaasa oleks minu eest hoolitsenud“. Lisaks vähkkasvajale haigestus naine ka Parkinsoni tõppe. Võitlus haigustega kestis 8 aastat ja naine suri 69 aasta vanuselt.  Selleks hetkeks oli ka Franco tervis täielikult läbi. Tal olid tekkinud südame rütmihäired ning kõrgvererõhutõbi. Koheselt peale abikaasa matuseid hakkas Franco skype vahendusel otsima endale uut elukaaslast. Itaalia naiste suure asjatundjana, välistas ta nad koheselt. Kahe nädala jooksul suutis ta leida ühe kandidaadi  Bulgaariast, teise Lätist ja kolmanda Eestist. Kuna oskasin itaalia keelt, siis jäi valik minu peale pidama, sest tema inglise keel oli nõrguke ja sellele nõrgale jääle ta ei julgenud suhet rajama hakata. Franco ostis kohe lennupileti ja broneeris hotelli Riias, kuhu sõitsin oma autoga. Skeem võis olla ka selline, et kui mina osutun mittesobivaks, siis tuleks veel kõne alla kohalik lätlanna. Õnneks osutusin ma väga meeldivaks inimeseks J ning Franco tuli uuele kohtamisele juba Tallinna. Seejärel käisime Niiluse reisil, puhkasime koos Tirreenias ja oligi kätte jõudnud aeg teha  tütrele teatavaks, et majja tuleb uus naine. Tütar sõnas seepeale: „arvasin, et sa oled targem ja oskad hinnata vabadust“, pakkis oma asjad, võttis kassi kaenlasse, ostis pisikese korteri ning ei võtnud isaga ühendust ligi kaks aastat. Isa kõnedele ta ei vastanud. Kui isa kirjutas tütrele kirja, milles palus tema endise kodu võtmed tagastada ja panna need lihtsalt postkasti, tärkas tütres seoses hirmuga pärandusest ilma jääda, taas enneolematult suur isaarmastus ning nad suutsid omavahel ära leppida. Seoses sellega, et Franco ei käitunud oma abikaasa surma järgselt nii nagu peab, st. ei nutnud iga päev kummuli tema kalmul, ütlesid temast lahti kõik sõbrad ja enamik sugulasi.  Franco aga kurvastanud põrmugi. Ostis hoopiski  matkabussi ning viis täide oma eluunistuse, milleks oli reisimine. Nüüdseks oleme oma reisiteekondadest suutnud joonistada Euroopa kaardile tiheda ämblikuvõrgu ning käinud ka paar korda ka Aafrikas. Iseloomult, oma vaimsuselt ning hingelt on Franco mängur. Kaardimängukiusatusest on ta suutnud lahti saada ning nüüd võtab oma elu lihtsalt ja lustiliselt. Ta on hakanud laenutama raamatukogust sügavasisulisi ning filosoofilisi raamatuid (raamatulugemise ja reisimise harjumust tema eelmises peres polnud). Järjekindlalt tellib vaatamiseks filmiklassikat, lahendab ristsõnu, käib „kolmanda nooruse“ ülikoolis inglise keelt täiendamas, paar korda nädalas võtab võimlemistunde ning paar talve käisime ka tantsukoolis. Tema jaoks pole olemas ei halba ilma ega kehva tervist: absoluutselt igal õhtupoolikul sõidame me kuskile avastusretkele, kas mere äärde või mägedesse, kas linnadesse või küladesse. Tal on kombeks öelda: “ oma nelja seina vahel ma surma oodata ei kavatse!“ Franco on inimene, kes annab alati rohkem kui võtab, tal on stiili, huumorisoont, nii mehelike kui naiselike kodutööde oskusi, millest eriliselt vaimustav on tema „kodurestoran“.  Mis võiks saatusel veel varuks olla, see teda ei huvita, kuna ta elab vaid käesolevas hetkes.  

Anneli

14.aprill 2014

Pisa

Lugu on avaldatud ajakirjas "Saatus&Saladused" juuni 2014 

Kelmused Itaalia toiduäris

Kelmused Itaalia toiduäris.

Seda, et Itaalias on kehv söök, ei usuks keegi, sest legend Itaalia köögist kui parimast maailmas, on liialt juurdunud.  Kuid ettevaatust!

Kuulsaks on saamas ütlus: "Itaalias pole miski nii, nagu näib". Kuritegevust, mida pannakse toime toiduainete kallal, võib nimetada laiaulatuslikuks kelmuseks. Nüüd, mil lihtrahval kulub raha peamiselt söögi ostmiseks, on saabunud tõeline kuldaeg toidukraami võltsimiseks.  Ärihaid on avastanud, et  tarbija eelistab kaupa, millel on märge "made in Italy" ja  mis oleks veel lihtsam, kui selle sildi kleepimine võimalikult paljudele toitudele. Ma ei väida, et Saksamaa sealiha, Poola piim, Hispaania oliivid ja Rumeenia munad oleksid halvad, kuid millise galopi  ja muundumise on see kraam enne tarbijani jõudmist teinud? Politsei on viimasel ajal avastanud, et kuulus „värskest pühvli piimast valmistatud mozzarella“, on toodetud piirkonnas, kus pühvleid ei kasvatata ja tooraineks on hoopis Poolast ning Rumeeniast saabunud külmutatud piim. Munad, mida müüakse kui Rooma piirkonnas toodetud ja värskelt munarestidesse munetud kraami pähe, on tegelikult teinud pika reisi Rumeeniast (märge RO) ja pitsatil on pakendamise kuupäev. Saksamaa sealihatööstuste kintsud saabuvad Itaaliasse ning hakkavad justkui võluväel kandma kuulsa Parma singi templit. Varasemad kontrollimised on avastanud, et maailmakuulsat  Chianti D.O.C.G.veini on toodetud ja müüdud kolm korda rohkem, kui seda iialgi võimaldaks antud piirkonna viinamarjasaak. Hiljuti avastas toiduainete inspektsioon, et unarusse pole jäetud ka vana kommet sulatada üles külmutatud kala, tõmmata see korraks mereveest läbi ja müüa värske kala pähe. Kui kõike ära ei osteta, külmutatakse kala uuesti ja üha uuesti, kuni lõpuks kalas tekivad  mürgised ained.

 Kõige hullem lugu tuli aga ilmsiks oliiviõli äris. Kontrollimisel selgus, et Livorno sadamasse saabub kümnete tuhandete tonnide viisi Hispaania madalakvaliteedilist oliiviõli, mida Itaalia tööstus kohe kindlasti sellistes hiigelkogustes ei vaja. Tegemist on nn. „olio lampante“ ehk lambiõliga, mis on oliividest umbes 20% kvaliteetse õli kättesaamise järel kõige viimane jääkprodukt ning enne täiendavat töötlemist toiduks kõlbmatu. Selle äri ohvriks langesin  isiklikult ning tarvitasin vapralt kannatades ära tervelt viis liitrit lambiõli. Asi tuli ilmsiks kahel põhjusel. Esiteks oli õli maitse tuntavalt mõru ja lõhn imelik. Teiseks kandis riigitelevisioon üle saate, kus nimetati Salvadori firma toodangut, lambiõli müüjaks õige ekstra vergine õli pähe ja selle märkega õlipudelile olin just põhja peale teinud. Täiendaval uurimisel selgus, et Itaalia seadus lubab müüa lambiõli toiduainena kui selle happelisust on vähendatud kahelt protsendilt ühe protsendini, kuid mõistagi ei luba seadus pudelile kleepida silti ekstra vergine oliiviõli, 100% Itaalia toodang. Et happelisust vähendada, töödeldakse lambiõli sooda ja kuuma pesuga, värvi normaliseerimiseks kasutatakse samasuguseid lahusteid, mis on bensiini koostises, seejärel õli filtreeritakse, vajadusel lisatakse klorofüllivärvi. Haisu eemaldamiseks teostatakse destillatsioon 220 kraadi juures. Kõige lõpuks toimub de-marganiseerimine, ehk tahke osa eraldamine temperatuuril alla null kraadi. Kardan, et ka margariin müüakse maha. Õli hinnaks kujuneb veidi alla 3 euro liitri eest, mis tähendab, et kui arvestada maha oliivide korjamise, transportimise, töötlemise kulud ja kaubanduse juurdehindlused, siis õli ise on praktiliselt tasuta. Samasuguseid trikke kasutatakse ka teiste õlide solkimisel, lisades näiteks madalakvaliteedilisele õlile 5% kvaliteetset õli.

On tavaks saanud öelda: „sa oled see, mida sööd!“ Nüüd, mil olen õlilamp, võin valgustada ka teisi, et Itaalia imelised toiduained oleks võib-olla kindlam osta ökopoest, kuigi hind on palju kõrgem, aga kvaliteet on loodetavasti parem ja kontrollitud. Veelgi õigem tegu oleks eelistada Eestimaist!

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

26.märts 2014

Artikkel on avaldatud Eesti Ekspressis 4.juuni 2014

Ratsutamine kui eluunistus.

Ratsutamine kui eluunistus.

Meil  kõigil on elus eesmärgid ja unistused – asjad, mida me tahaksime reaalselt korda saata. Elu eesmärk ja eluunistus, aga on kaks täiesti erinevat mõistet, mis ühel hetkel siiski võivad anda elule uue suuna. Inimene võib unistada vaalade vaatlemisest ookeanis või ümbermaailma reisist,  kuid see ei ole mõistagi elu eesmärk. Tegelikult pole meil õrna aimugi, mis toimub ühe unistava inimese peas, sest paljudel juhtudel teevad inimesed oma unistustest SUURE SALADUSE. Mõni inimene unistab abielust ja lapsest, teine jälle olümpiavõidust, linnamees unistab võib-olla maakodust ja maamees jälle omakorda linnakorterist. Tean naist, kes unistab kasvõi kordki näha maailma väljaspool Eestit. Hoolimata oma heast majanduslikust seisust ja sellest, et piirid on lahti juba  üle kahekümne aasta, ei tee see inimene mitte midagi oma eluunistuse täideviimiseks. Mina näiteks unistasin ligi viiskümmend aastat sellest, et saaks kasvõi kordki elus hobuse seljas ratsutada. 13 aastat tagasi olin Yellowstone Rahvuspargis, kus kõik läksid ratsaretkele, aga mind ei lastud isegi hobuste ligidusse,  sest keegi ei tahtnud võtta vastutust juhuks kui peaks mingi õnnetus juhtuma. Selle tagajärjel nutsin kaks päeva järjest.  Pärast seda nutulugu hoidsin ja soojendasin oma unistust kuskil tagataskus ja viisin täide alles oma 58-ndal eluaastal. Mingi hetk lihtsalt taipasin, et on asju, mida ei saa jätta oma 100-ndaks sünnipäevaks. Niisiis otsustasin, et kõige parem viis  tähistada käesolevat hobuse aastat, on  haarata ohjad enda kätte. Sõitsin meelekindlalt ja täis entusiasmi, ühte mereäärsesse turismitallu, kus kasvatatakse ratsa-töö- ja võistlushobuseid, kokku 80 suksut, kes kõik vaatasid oma latritest välja sellise näoga, et „vali mind, vali mind!“ Avaldasin oma soovi esimesele ettejuhtuvale treenerile ja see südikas noormees ütles, et „kunagi on ikka esimene kord“ ning asus hobust ette valmistama. Kõigepealt toimus Bella (see oli minu hobuse nimi, mis tõlkes tähendab Ilus) põhjalik harjamine, seejärel saduldamine, päitsed pähe hobusele ja kiiver mulle ning ilma mingisuguse eelneva ettevalmistuseta aidati mul hobuse selga ronida. Selg sirgu! Hoiak pidavat olema võimalikult uhke ja suursugune, sest hobused on suursugused loomad, kannad pisut allpool ja varbad pisut ülespoole. Kätega sadulale toetuda ei tohtinud, tasakaalu pidin hoidma oma ajus ja kehas olemasoleva tasakaalusüsteemi abil. Algul mõned minutid proovisime liikumist platsil ja seejärel läksime kolmeliikmelise grupiga tunniks ajaks metsaradadele ratsutama. Mets oli rohkem küll nagu džungel: puude juured, lombid, kivid. Kuskil talus tõmmati ootamatult käima mootorsaag ja hobused pöörasid ennast ehmunult ringi ning tegid isegi paar jooksusammu. Mina olin ennast täielikult usaldanud hobuse hoolde ja aeg-ajalt patsutasin ta kaela ning kiitsin tubliduse eest. Tegelikult ehmatavad hobuseid võõrad koerad ja ootamatud helid, kuid autode suhtes olid meie armsad loomad täiesti rahulikud ning isegi suur hulk metsamehi , kes korjasid veoauto kastidesse käbisid, jättis hobused täiesti ükskõikseks. Küsisin õpetajalt veel igasuguseid käitumisjuhiseid mäest alla ja mäest üles liikumiseks, kuid selle teooriani, et mida teha kukkumise vältimiseks, me ei jõudnudki. Tunnike sai enne otsa. 

Ratsutama ponidega lubatakse lapsi juba 6-ndast eluaastast, seega selgus, et  olin oma eluunistuse elluviimisega viivitanud vaid pisut üle poole sajandi, samas kui selleks polnud vaja tegelikult mitte midagi enamat kui vaid veidi julgust ja paarikümmet eurot.

Meie reisibürool oli kunagi üks klient, kelle eluunistus oli minna Kreekasse. Kui ta oli sealt tagasi tulnud, siis tuli ta meie juurde ja teatas oma teisest eluunistusest: minna veelkord Kreekasse. Sama lugu kordus Kreekasse minekuga veel kolmandatki korda, kuni meie kallis klient läks sinna oma abikaasaga päriseks elama. Tundub, et ratsutamisega on sama lugu. Hobustesse on väga kerge armuda, nii et tulevikus pole välistatud pikemadki ratsaretked.  Kogu selle pika looga tahan soovida kõigile, et viiksite oma unistused täide südikalt ja kartmatult.  Usun, et oma eluunistusest pere ja sõpradega rääkides, on võimalik leida ka toetajaid ja mõttekaaslasi, kui aga mitte, siis mis seal ikka halada. See on ju teie ainulaadne elu, mis tahab elamist!

Anneli Treumuth

18. veebruar 2014

Pisa, Itaalia  
Lugu on avaldatud ajakirjas "Lemmik" aprill, 2014    

Kuidas veedavad Itaalia pensionärid oma üha pikenevat vanaduspõlve

Kas ja kuipalju Itaalia pensionärid töötavad?

Tõele au andes oleks õigem küsida: kuidas veedavad Itaalia pensionärid oma üha pikenevat vanaduspõlve? Ütlen kohe alguses ära, et Eesti ja Itaalia pensionäridel on ühist vaid niipalju, et nad kõnnivad kahel jalal ( mõni üksik on ka ratastoolis). Selleks, et mõista kuivõrd erinev on vanaduspõlv Itaalias, tuleb lugejatel ära kannatada pisut statistikat: Itaalia on vananeva rahvastikuga maa, kus meestel on käesoleval ajal lootust elada keskmiselt 77-ja naistel 83-aastat. (Eestis on need näitajad pisut väiksemad). Minu arust võiksid nad elada nagu muinasjutus igavesti, kui poleks ühte küllaltki suurt häda: suisa tänavapildis on märgata, et siin leidub üsna agaraid suitsetajaid ning uuringud väidavad, et sigaret on pahatihti suus ligi 60 % naistest ja 50 % meestest. Itaalias on hea kliima, värske ja tervislik toidulaud, võrratu vein (kange alkohol ei leia massilist tarbimist), sellist haiglaslikku ülekaalulisust nagu näiteks USA-s, Itaalias õnneks veel ei esine, kuigi McDonaldsid on olemas.  Riiklik tervishoiusüsteem on üles ehitatud selliselt, et pensionärid ei maksa visiiditasude, rutiinsete uuringute ega krooniliste haiguste ravimite eest mitte ainsamat eurot.  Hambaravi ja eraarstide tasu on küll kallis, kuid selle maksumusest tagastab riik 19 %.   PENSIONÄRIDE  TÖÖHÕIVEST rääkides, tuleks silmas pidada, et tublisti üle 50 % naistest pole oma pika elu jooksul ametlikku palgatööd teinud. (Naiste tööhõive on jõudnud 50% lävele alles hiljuti.) Nad on olnud koduperenaised ja oleks imelik kui järsku pensioniikka jõudes kääriksid nad käised üles ja hakkaksid käima tööl. Kui abikaasa peaks surema või lahutama, garanteeritakse naistele endine elatustase.  Need naised aga, kes on näiteks teinud 30 aastat ühte ja sama tööd kuskil tehases, põllumajanduses, kaubanduses … tunnevad tõepoolest, et jäädes koju, on nad äkitselt täiesti kasutud , nende päevad on tühjad ja kurvad, kuid avaldades soovi taas tööle asuda, selgub tööhõive keskuse (Centro per l`impiego) vestlusel, et neil pole õrna aimugi mida tähendab  Curriculum Vitae või kuhu panna käed arvuti  klaviatuuril. Sellel põlvkonnal kipub jääma vajaka neid  oskusi ja eeldusi, et tänapäeva tööturul jalg ukse vahele saada. Mida teha olukorras, kus noorte tööpuudus on hetkel  46 % ja üldine tööpuudus 12, 9 % ? Itaaliast toimub teistesse riikidesse pidev „fuga di cervelli“, sama, mis Eestis tähendab „talentide väljavoolu“, seega on selge pilt, et isegi haritud noored ei leia tööd oma kodumaal, mis siis rääkida veel pensionäridest! Igatahes tundub, et Itaalia riik seisab suure kuristiku serval ja kahetseb sügavasti tehtud vigu.  Katastroof seisneb selles, et isegi kuni 2000-2002 aastani  lasti riigiteenistujaid, riigiraudtee ametnikke ja postitöötajaid pensionile juba 40-45 aastaselt. Ei, see pole trükiviga, see on tõsi.  Riigitöötajad protesteerisid pikki aastaid oma väikeste palkade üle ja selleks, et nad jääksid vait ning teeksid ruumi noortele, lasti tihtipeale inimesed noorelt pensionile, säilitades neile enam-vähem endise palga ja pakkudes näiteks tasuta rongisõitu elu lõpuni (ma ei tee siinkohal nalja). Minu elukaaslane, kes oli Pisa peapostkontori direktor, lasti pensionile 59-aastaselt, säilitades talle 92 % palgast, sest ta oli pinnuks silmas oma lõputute parendusettepanekutega ja hoolika kaadrivalikuga. Meie kortermajas elab perekondi, kes on jäänud pensionile 40 ja 45 aastaselt ning oma pensionirahadest peavad nad üleval oma täiskasvanud lapsi, kes on töötud. 1970-ndatel sündinud põlvkond ei kipu ummisjalu abiellu astuma, ega lapsi tegema, sest  töötuna pole võimalik lastele kvaliteetset elu pakkuda. Iga kolmas itaallane elab üksi. Samas on Itaalia ja samuti teised Vahemeremaad lasknud tulla oma tööturule suured armeed Poola, Rumeenia, Ukraina,  Venemaa, Bulgaaria jt riikidest  pärit vanurite hooldajaid (badante), koristajaid (donne di pulizia)   ja perekonna abistajaid (COLF- collaboratrice  famigliare). Need viimased teevad lisaks koristamisele ka süüa. Viimasel ajal on ajalehekuulutustesse ilmunud ka Itaalia töötute kuulutused, kus selgub, et nad ei põlga enam ära isegi koristaja musta tööd. Kui näiteks mina peaksin soovima teha lihtsat koristaja tööd, siis peaksin maha vaikima kõik, mis puudutab haridust. Itaalias arvatakse, et haritud inimesel ei kõlba lihttöid teha, mina aga vastupidi , olen alati olnud seisukohal, et hädaga sööks isegi vanakurat kärbseid.

Tänaseks päevaks on jõutud olukorrani, kus paljud Itaalia perekonnad on meeleheitel ja tööjõuturule on lihtsal, kuid samas rahapuuduses vaevleval pensionäril, raske pääseda. Samas annan au neile pensionäridele, kes nokitsevad oma peenramaal ja lõikavad ajaviiteks oliivipuude oksi. Mõistagi olen harjunud, et eestlased harivad maakodus oma peenramaad ja kadestan positiivses mõttes iga Itaalia pensionäri, kellel on oma aiamaa. Mis puutub sukavarda liigutamisse, siis massilist pensionäride käsitöömaaniat Itaalias pole märgata. On olemas käsitöölaadad, kuid see pole siiski taoline „rahvuslik spordiala“  nagu Eestis.  Nüüd võite küsida, et mida siis Itaalia pensionärid teevad oma vaba ajaga?  Hommik algab tõenäoliselt sellega, et pensionär kurdab oma ängistust, tundes ennast kasutuna. Seejärel võtab ta sisse kamalutäie tasuta ravimeid oma krooniliste haiguste ohjeldamiseks ja läheb kas võimlemistundi, joogasse või hommikusele missale, kus on valdavas enamuses naised vanuses 70-82. Peale seda sööb korraliku lõuna ja laseb silma korraks looja. Õhtupoolikul läheb Itaalia pensionär õue ja teeb ühe pika jalutuskäigu mere või jõe kaldal, meespensionärid mängivad kohvikus kaarte. Mõni üksik hüppab sisse raamatukokku või võtab osa loengutest „kolmanda nooruse ülikoolis“ (L`Universita` della terza eta`), kus saab õppida 25-40 eurose aastamaksu  eest sõna otseses mõttes kõike: keeli, kunsti, arvutit, kirjandust, aiandust jms. Õpetajad on samuti pensionärid, kes teevad seda tööd tihtipeale tasuta ja vabast tahtest. Peale õhtusööki tuleb mõistagi võtta sisse teine peotäis tablette ning eriti aktiivne pensionär  läheb lisaks kõigele ka tantsutundi. Kella üheteistkümne paiku õhtul kulub marjaks ära üks  unerohutablett ning õnnis uni võib kesta kuni järgmise hommikuni.

Arvude austajatele lisaksin lõpetuseks veel paar huvitavat fakti: ametlik pensioniiga käesoleval hetkel on Itaalias naistel ja meestel ligikaudu 62-65, ning sõltub igal üksikjuhtumil tööstaažist. Neile, kes pole elu jooksul makse maksnud ja päevagi palgatööd teinud, määratakse sotsiaalpension 447.69  eurot kuus puhtalt kätte ning detsembris lisandub sellele 13-s pension samas summas,  keskklassil ulatub pension mõistagi üle tuhande euro. ( Eestis pole kuulnud kolmeteistkümnendast pensionist). Pensionile lisandub veel invaliidsuspension, juhul kui mingi puude tõttu on kaduma läinud vähemalt kolmandik elukvaliteedist. Kui nüüd rääkida teisest äärmusest, siis tundub, et soovi oma vanaduspõlve nautida ja noorematele koht loovutada pole kavas suurel osal  Itaalia poliitikutest. Näiteks Itaalia president Giorgio Napolitano on mulle teadaolevalt vanim ametis olev riigipea ning saab suvel 89 aastaseks! Kujutasin alati ette, et muldvanad pealikud võiksid olla vaid mõnesajaliikmelistel  Indiaani suguharudel, kuid siin on tegemist riigiga, mille elanike arv ulatub 60 miljonini, riigiga kuhu siseneb igal aastal 40-50 tuhat illegaalset põgenikku Aafrikast, Aasiast ja endistest Ida-Euroopa riikidest väljaspool Euroopa Liitu, riigiga, kus tegutseb maffia ja põlevad mürgised tööstus-ning olmejäätmed, kus rahvas on meeleheitel ja välisvõlg iga elaniku kohta on veidi üle 33 000 euro (st. et isegi imikutel on juba sündides kaelas võlakoorem). Siin väriseb maa ja leiavad aset suured üleujutused. See on riik, kus peaks juhtidel olema enneolematu töövõime, pingetaluvus ja nooruslik „samm“.

 Itaalia valitsus oli kuni  käesoleva aasta veebruarini kohaks, kus vanad kalad hoidsid „tugitoolist“ kinni kõigi kümne küünega ning opositsioon karjus vajadusest geriaatria järele. Alates veebruarist 2014 on ministritoolidel  8 naist ja 8 meest, keskmise vanusega 47 aastat ning rahvas loodab nooruse jõusse.  Lisaks poliitikale on Itaalias veel üks valdkond, kus pensionärid hoiavad kinni oma positsioonist ja süstivad laubale botoxit, huultesse geeli ning rindadesse silikooni. See on  show-business. Teistes valdkondades  Itaalia pensionärid eriti silma ei torka.

Anneli Treumuth

Märts 2014               Lugu on avaldatud ajakirjas "Elukiri" aprill 2014

Pisa, Itaalia

Pisas saabus aasta 2015 25.märtsil kell 12.00 keskpäeval

         Pisas saabub UUS AASTA ehk siis 2015.aasta. juba 25.märtsil kell 12.00, mil Imede Väljaku Katedraali langeb läbi ümmarguse katuseakna päikesekiir, mis puudutab kiriku kantsli samba konsoolil asuvat marmormuna täpselt keskpäeval. Esimest korda, sellel aastal on ürituste arv mitmekordistunud ning turistide huvi sündmuse vastu  kasvamas.

Sellel fenomenil on juured, mis ulatuvad keskkaega. Ka Inglismaal ja Iirimaal tähistati uue aasta saabumist XII sajandist kuni aastani 1752 just 25. märtsil ning Juliuse kalendris oli uue-aasta alustamiseks isegi mitmeid teisi kuupäevi. Aga tänapäeval on iga põhjus piisavalt hea, et jälle pikemalt pidutseda. Pidustused algasid juba 22.märtsil õhtupoolikul nn. “Kesksillal” Ponte di Mezzo, kuid halva ilma tõttu jäid ära langevarjuhüpped. Lennukilt visati alla vaid paar itaalia lipuvärvides riideriba ning vana Scotto aiataguses kindluskraavis toimusid ratsutamisega seotud meelelahutused, ning öösel leidis aset võimas ilutulestik.

    Arno jõel ja selle kallastel süüdati küünlad dekoratiivsetel metallist küünlajalgadel. Pidustused kestavad neli päeva ja keskaegset miljööd aitavad luua luksuslikud kostüümid, rikkalikud lõuna-ning õhtusöögid, mitmesugused rongkäigud ja keskaegsed mängud. Linnapea Marco Filippeschi (54), kes on Pisa  linnapea juba 2008 aastast, taotleb valgusmängu ehk luminara  kandmist ka UNESCO maailmapärandi mittemateriaalsete väärtuste nimistusse. Üritusele on saabunud UNESCO vaatlejad. Tõeliselt võimas luminara leiab aset aga hoopis 16. juunil,  linna pühaku San Ranieri surma-aastapäeval, mida Pisa tähistab rohkete üritustega ja 100 000 elava tulega küünalt paigutatakse kaunite kompositsioonidena majade fassaadidele ning Arno jõe kallastele. Viimastel aastatel on Pisa muutunud tunduvalt hoolitsetumaks, huvitavamaks ja atraktiivsemaks linnaks. Peagi jõutakse lõpule ka linnamüüride restaureerimisega, ning nende ümber kujundatakse võrratud aiad. Loodetavasti saab 2015.a. ka müüridel jalutada (asi viibib mõnede linnaelanike protesteerimise tõttu, sest ülevalt müürilt olevat turistidel võimalik piiluda nende vannitubadesse J) . Arno jõe suudmes Marina di Pisas avati eelmisel aastal võimas ning kaasaegne jahisadam. Pisa pole ainult viltune kellatorn ja Imede väljak, see linn pakub huvilistele palju enamat ning areneb edasi otse silmanähtavalt. Siia tasub tõesti tulla!

Pisa

Anneli Treumuth

Üleeile olid matused ja tüdrukute kirstud viidi nende kodumaale Albaaniasse

mõtlen lihtsalt viimastest uudistest....ning mul hakkab õudne. Itaalias viimaste aastate ning viimaste päevade uudised on ületanud igasuguse valuläve ja lootuse, et võiksin asjadest aru saada, neid õigustada, põhjendada, mõista. Olen rääkinud sellest, mis toimub, nii oma tuttavatega, lähedastega, kaaslastega. Ja ma ei mõista ka nende selgitusi: "meeleheites olevat kõik need sündmused võimalikud". Asi on nimelt selles, et ...siin tapavad oma kõige kallimaid 1. ex-kallimad, 2.isad, 3.pojad 4. emad. Hiljutine uudis, mida ei ole võimalik mõista on see, et ema tappis noaga oma kolm tütart, mil nad magasid. Rahvuselt olid nad küll albaanlased, kuid see ei muuda midagi. Fakt jääb faktiks. Mulle selgitatakse, et "kui sul pole lastele anda süüa, pole võimalik anda haridust, siis on mõistetav, et lähed hulluks ja tapad oma lapsed". Arvan, et selline selgitus on isegi hullem tehtud teost. Selline selgitus vihjab asjaolule, et sellega pole veel kõik. Veel leidub teisigi, kes mõtlevad samamoodi.

Pisa, 15. märts 2014

Itaalia pensionäri ostukorv

Pean arvestust jooksvate kulude kohta juba kolm aastat, kuid mitte just iga kuu. Piisab täiesti kui kontrollida väljaminekuid mõned korrad aastas, sest sagedasem arvestus kaotaks elu nautimise täielikult ja taandaks kogu elu üheks täikraenduseks. Ostutṡekkide äraviskamine ei tule Itaalias kõne allagi. Seadus sätestab, et tṡekid peab alles hoidma vähemalt 500 meetri raadiuses  kauplusest, vastasel korral võid saada süüdistuse kogu kauba varastamise kohta. Loomulikult on seda vaja ka igasuguste pretensioonide lahendamiseks. Niisiis, kui mul tuleb peale raamatupidamise maania, kraamin sahtlisse kogutud nn. kuludokumendid lagedale ja hakkan kokkuvõtteid tegema. Toidupoe kviitungitest saab kõige pikem jada ja ülejäänud „lõbud“ on apteek, bensiin, vesi, elekter, gaas ning muud ettenägematud väljaminekud.  Ükskõik, mis pingutusi me ka ei teeks soodsamate hindade leidmiseks, on toidupoe kviitungite summa ühe inimese kohta umbes 200 eurot kuus. Selle summa sees on samuti üliharvad väljaspool kodu söömised, kohvitamised, paberkäterätikud, mõned majapidamiskaubad ja muud raha läbi sõrmede libistamised. Bensiini ja diisli peale kulub meie perel samuti keskmiselt 200 eurot kuus. Ettenägematud kulutused on radiaatorite või boileri lekkimine, pesumasina katkiminek, jms. Enamiku parandustöödest teeb õnneks perekonnapea, kuid esineb juhtumeid, kus ühe hoobiga kulub näiteks 400 eurot katastroofikolde likvideerimiseks. Elektri, gaasi, vee ja interneti ning telefoniarved saabuvad Itaalias iga kahe-kolme kuu möödudes, mitte nagu Eestis, kus tasuda tuleb igakuiselt. Gaasiarve, mis sisaldab kütet, sooja vett ja toidukeetmist on  110 ruutmeetrise korteri kohta keskmiselt 80 eurot kuus ning sisaldab võrguteenuseid ning mitmesuguseid makse, internet ja telefoniarved on 25 eurot kuus, elekter 30 eurot ja vee arve on 26 eurot kuus (see sisaldab veepuhastusteenust ja korteriühistu vee tarbimist, mis jagatakse korterite vahel). Korteriühistu teenused maksavad ühe inimese kohta 50 eurot kuus (raamatupidamine, maja koristus, lift, muruniitmine). Prahivedu on eraldi rida ja maksab 350 eurot aastas.  Niisiis kuluvad ÜHE inimese kohta kuus keskmiselt alljärgnevad rahanumbrid: toit 200, bensiin 100, gaas 40, telefon-internet 12, vesi 13, elekter 15, korteriühistu 50 , prahivedu 14 eurot, ettenägematud kulud 100 eurot kuus (katuse lekkimine, pesumasina surm, pliidi ventilaatori purunemine, kooliõpiku ostmine, kursusetasud jne. ) Kõik kulutused on toodud aasta keskmise näitaja põhjal. Kokku ühe inimese enam-vähem inimlik elu maksab vältimatult  544 eurot kuus. „Enam-vähem“  tähendab seda, et juuksuri- maniküüri –pediküüri -jms.  teenuseid osutame perekonnasisese vastastikuse abistamise meetodil. Kino, teater ja kontsert, toimuvad kõik koduseinte vahel,  raamatud ning filmid laenutame tavaliselt raamatukogust. Lehti loeme internetis ja raamatukogus, muuseumid on pensionäridele sooduspiletitega. Itaalias on pensionäridele arstiabi tasuta, samuti ka krooniliste ja ägedate haiguste ravimid, kuid kes teab veel kui kauaks seda lõbu jätkub. Kui valitsus kärpeid teeb, siis igatahes mitte sealt, kust peaks.   Säästetud raha kulub meil viimseni reisimiseks, sest see on antud eluperioodil seatud ühiseks prioriteediks.  Kogu peremajandus käib mõistagi kokkuhoiu režiimil ja mingit „laiutamist“  ei toimu. Peamiste toidukaupade hinnad on võrreldes Eestiga umbes samad. Kõige soodsamad on hinnad suurtes supermarketites: piimaliiter 0.65, leib 1.00, munad 10 tk 1.50 jne. Bensiiniliiter on umbes 1.70. Itaalia miinimumpension on 495.43 eurot. Kinnitan oma kogemuste põhjal, et majanduskulude analüüs toob välja enneolematud kurioosumid, mida igapäevases elus muidu tähelegi ei paneks ja seetõttu oleme suutnud ebamõistlikke oste vähendada.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia
Lugu on avaldatud ajakirjas "Elukiri" märts, 2014.a.

29. detsember 2013.a. (avaldatud ajakirjas Elukiri märts 2014)

Prantslanna sünnipäev Itaalias.

Küllap on huvitav teada, kas ja kuidas peetakse sünnipäevi mujal maailmas? Mulle on jäänud mulje, et Itaalias peetakse reeglina vaid laste sünnipäevi, sest  vanemad inimesed ei hüppa just rõõmust lakke kui aastad turjale kogunevad.  Kuigi seekord oli tegemist 30-aastase päevakangelasega, võib ikkagi lugeda “lapsega”, sest et sellel 30-aastasel noorel naisel pole ei tööd, lapsi ega õiget kodugi. Ta elab Pisas oma abikaasaga, kes on samuti prantslane kuid töötab Itaalias.

 Meid oli seekord kutsutud ühte kohvikusse Arno jõe kaldal.  Selleks puhuks ostsime koolikaaslastega kingituseks hõbekõrvarõngad, pisikese nahkköites külalisteraamatu ning suure lillekimbu. Internetis täitsime osavõtjate lehe, kus pidulisi oli ennast kirja pannud üle kahekümne. Sünnipäeva alguseks oli kutse peal märgitud märgitud kell 16.30. Mina vaene lollike läksingi kohale karvapealt kella 16.30-ks. Kohvikus olid pisikesed ümmargused lauad kaetud valgete voodilinadega ja nende peale oli rullitud punane siidist tekstiil, mis meenutas jõuluaega.

Tegelikult jäi üldmulje üsnagi huvitav. Sünnipäevalapse ema oli Prantsusmaalt kohale tulnud ja koos väimehega kaunistas ta pruuni värvi muffineid mingi valge kreemi ja šokolaaditähekestega.

Sünnipäevalast kohal ei olnud. Istusin ühele seina äärde ritta seatud plastmasstoolile ja jäin ootama sündmuste käiku. Umbes paarikümne minuti pärast saabus hingeldades venetsueela-inglise segaperekond  oma lastega. Nad olid kartnud hiljaks jääda ja jooksid nii, et selg märg. Kui kell lõi viis, saabus üks teine prantsuse-inglise segaperekond oma kolme lapsega, seejärel juba tilkus kohale itaalia külalisi ja kelnerid hakkasid tooma lauale sampust ning veini, õlut, mahlu. Lõpuks tõi üks perekond martsipanitordi ja bulgaaria neiu tõi omaküpsetatud leiva. Sünnipäevalast aga polnud veel saabunud.  Lapsed pildusid koriandoleid ehk paberlitreid õhku, sest on ju saabumas karnevalide aeg. Mõned lapsed jonnisid, et tahavad süüa ja juua. Emad jagasid laiali plastist veetopsikuid kuid muffineid ei lubatud veel puutuda. Mõne aja pärast saabus juubilar. Ei mingit vabandamist tunnikese hilinemise pärast, kus sa sellega! Hakati kallistama ja musitama ning siis küsiti, et kes soovib vett või mahla. Avaldasin arvamust, et sooviksin hoopis shampust kuid sünnipäevalaps teatas, et selleks olevat veel vara. Jäin kohale puhtast ajakirjanduslikust huvist. Tahtsin teada saada kellaaega, mil on õige aeg shampust juua.

Siin pildil on veinid ja õlled, mida ei avatudki.

Kell lähenes kuuele….ja ohh imet! Võetigi lahti esimene shampus, mida aga ei jätkunud kõigile ja teist shampust mõistagi ei avatud. Koos ühe ameeriklannaga otsustasime, et teeme ise veel ühe pudeli lahti. Seejärel olid lapsed juba salaja palju muffineid nahka pistnud ja kuigi ma vihkan magusat kraami, otsustasin ikkagi proovida kuidas maitseb. Kuigi muffin oli jube magus, sõin ühe siiski peaaegu lõpuni. Nüüd tahtsin tõepoolest jalga lasta, kuid meie õpetaja märkas seda salakavalat plaani ja sundis mind istuma veel veidike.  Mingit muusikat, mängu või tantsu ei toimunud, kuigi oli tegemist „lapse“ sünnipäevaga. Õpetaja maitses ka martsipanist torti, mis olevat olnud veel magusam kui muffin.  Imekombel õnnestus mul siiski sünnipäevalapsega hüvasti jätta ja uksest välja hiilida. Koju jõudes olin nii suures suhkrudeliiriumis, et praadisin kiiresti ühe muna ja jõin klaasikese kuiva veini. Tõotasin endale, et ei lähe enam iialgi ühelegi siinsele sünnipäevale, kuid kujutan ette, et uudishimu saab siiski ka järgmisel korral võitu ja ükskord see mu tapab. 

Anneli Treumuth

25. veebruar 2014

Pisa, Itaalia

Lugu sellest kuidas mul Itaalias nahakasvajat eemaldati

Lugu sellest, kuidas ma käisin operatsioonil.

Mul oli jala peal mingi kanamuna suurune ovaalne lööve juba poolteist aastat ja otsustasin seda dermatoloogile näidata. Arsti juures tuli mulle meelde, et käsivarre peal elutseb juba palju aastaid üks pisike punane kublake, nagu kolmejalgse sääse hammustus. See kublake andis vahetevahel endast märku sügelemise, veritsuse ja  kerge õhetuse näol. Dermatoloog andis kohe saatekirja kirurgi juurde ja kirjutas sinna ka histoloogilise uuringu soovituse, kuna tegemist olevat nahakasvajaga. Broneerisime kirurgi vastuvõtu Volterra linna, sest Pisas oli järjekord juuni keskpaigani. Maksin operatsiooni tasu 29 eurot ja sõit haiglasse, mis asub meist 70 km kaugusel, võis alata. Kuna operatsioon aeg oli mul kell 8.30 hommikul, siis läksime matkabussiga haigla parklasse juba eelmise päeva õhtul, et olla varakult kohal. Tee Volterrasse oli jube, sest  paarist kohast olid vihmad kurvilise mägitee minema uhtunud ja alles oli jäänud vaid pool asfaldist. Igatahes asusime kirurgi ukse taha pool tundi enne vastuvõtu aega ja hakkasin raamatut lugema, sest tean juba itaallaste “kellatundmist”. Ukse taha saabus veel neli patsienti, kelle kõigi vastuvõtu aeg oli 8.30. Nemad mängisid telefonidega ja käisid aeg-ajalt suitsetamas. Ühe naise telefon helises vahetpidamata, sest talle helistasid ema, isa ja sugulased. Helin oli täpselt selline, nagu mingi pardi kõhulahtisuse lörin.  Vastuvõtt algas kell 9.00. Kõigepealt kutsuti üks naine mingi kasvajaga juuste sees, siis  üks mees mingi salapärase hädaga, seejärel üks vanem naine ja neljandana hõigati mind.  Kirurg küsis, et kas ma mõtlen, et 29 euroga saab ka histoloogilise uuringu? Jäin teda lolli näoga vahtima ja vastasin, et ei tea, sest mul pole nahakasvajate osas erilisi kogemusi. Arst seletas, et dermatoloog oleks pidanud andma mulle ka teise kviitungi, mille alusel saaks kublakese laboratooriumi saata. Küsisin, et mida peaksin tegema ja tema vastas alistunult, et Ok, ta tuleb mulle vastu ja annab saatekirja laborisse, kuid kas mul ikka on 30 eurot, et selle eest maksta. Vastasin, et loomulikult on mul 30 eurot. Arst ütles, et enne see proov siit laborisse ei lähe kui raha makstud. Andsin õele oma pangakaardi, haigekassakaardi ja saatelehe ning palusin selle anda tasumiseks minu kaaslasele, ehk siis Francole arsti ukse taga. Ise olin juba lõikuslaual, välisjalatsidtes ja täies riides. Isegi ühekordseid susse ei antud jalga. Arst hoiatas, et toimub mingi torge ja kõrvetus, seejärel lõigati kasvaja välja ja asuti õmblema. Arst küsis õelt, et kus asub tekstiilipood, sest ta peab oma diivanile uue katte õmblema. Lõpuks otsustas arst, et ta läheb kangast ostma Rooma ja kiitles oma õmblemiskunstiga. Mu haavale sai neli õmblust pandud ja seejärel selgitati et 8 päeva pärast võib perearst õmblused välja võtta…kui mul ikka on perearst. Vastasin, et muidugi on. Seejärel küsis õde et kuidas kirjutatakse sõna ESTONIA, et kas X tähega peale E-d, st EXTONIA, seletasin , et "S" nagu Siena.   Samal ajal lõi Franco kuskil neljandal korrusel lahinguid haigla juhtkonnaga, sest need näitsikud, kes ticketite eest raha võtsid, ei soostunud rääkima uuringu tulemuste kojusaatmise teemal. Post minevat kaduma ja MIS SIIS SAAB? Talle teatati, et me peame 30 päeva pärast tulema vastusele järele. Mingit lootust ei antud, et tulemused saadetakse postiga koju. Selline on kord ja see polevat haigla süü. Kui Franco oli mingile ülemusele jätnud tähitud kirja jaoks raha ja karjunud kõigi peale, keda oma teel kohtas, siis lubati vastus koju saata. Franco värises vihast nii, et ei saanud jopet kah selga panna. Matkabussis pidi ta kõigepealt pool tundi midagi sööma ja jooma, et üldse tagasitee ette võtta. Tõtt öelda, ma pole kunagi kuulnud, et Franco karjuks kellegi peale ja pole ka näinud, et ta läheks endast välja. Kuid eks näis kas tuleb siis vastus postiga koju või peame tõesti minema Volterrasse  tagasi. Ilus linn ju iseenesest. Järgmisel öösel varises alla 30 meetrit keskaegset Volterra linnamüüri ja suur jupp teed. Selle serval olevast suurest mitmekordsest elumajast evakueeriti kõik elanikud varavalges, nii et keegi ei saanud kaasa võtta isegi isiklikke asju. Toscanas on suurte vihmade tagajärjel pidevad erosioonid ja üleujutused. Pääsesime Volterrast tulema sõna otseses mõttes ÜLE NOATERA. 
30.jaanuar 2014.

Pisa

Anneli Treumuth

Lugu sellest, kuidas ma viinamarju korjamas käisin.

Meil on Toscanas oma „kodustatud“ veinimõis www.vallorsi.it  „Kodustamine“ tähendab seda, et viime sinna veinitallu kõik oma külalised degusteerima ja ostma ning soovitame ka kohalikele itaalia sõpradele  Vallorsi veinitalu, sest seal on vähemalt degusteerimine tasuta, hinna ja kvaliteedi suhe aga lausa suurepärane. Vallorsi, kui veinimõis, on asutatud 1966.a. olles enne seda tegeletud pikka aega hoopis leivaküpsetamisega. Kuna pereisal on neli tursket poega ja kahest pojast on saanud haritud veinimeistrid, siis muutis perekond oma tegevusala. Lisaks veinile pakutakse ka kõrgel tasemel taluturismi teenust. Klientideks on peamiselt Saksamaa turistid ja minimaalne talus viibimise aeg on üks nädal. Lisaks kõigele on töökal suurperel  Pisa linnas  oma restoran „I Santi“ (tõlkes pühakud), mis asub Imede Väljaku läheduses ning on klientide poolt taevani kiidetud. Nagu muinasjutus, töötab sealgi üks perepoegadest.  

Kuigi meie perele tuuakse vein tellimise peale otse koju, läksime septembri keskel ise sinnakanti ja ma mainisin, et tahaksin  osaleda viinamarjakoristusel (vendemmia) nagu lihttööline ning kirjutada sellest kogemusest artikkel ühele Eesti ajalehele. Stefano Bibbiani, üks peremeestest, oli sellega nõus, kuigi neil on olemas alaline tööjõud ja minu virkasid käekesi tegelikult vaja polnudki.  

Nagu kokku lepitud, sõitsingi 17. septembri hommikul tööriietuses ja kindad ning võileib kotis, oma elu esimesele viinamarjakoristusele. Talul on istandusi mitmes erinevas vanuses, ning mõistagi kasvatatakse erinevaid viinamarjasorte kokku 17-l hektaril. Kui mina põllule jõudsin olid 12 virka kätepaari juba ühe traktorikoorma jõudnud kõrgtehnoloogiliste masinate vahelt läbi lasta, st. traktori käru põhjas asub suur tigukruvi, mis juhib kobarad läbi pisikese avause ja ühest küljest kukuvad teise traktorikärusse kobara varred ning viinamarjad ise lähevad aastatepikkusele müstilisele teekonnale MARJAST VEINIKS JA GRAPPAKS. Mulle anti väga teravad pisikesed käärid, mis kujult meenutavad oksakääre ning Merlot viinamarjakobarate lõikumine suurtesse paarikümneliitristesse ämbritesse läks lahti.  Merlot järel korjasime veel Shiraz (Syrah) viinamarju, mis on varavalmivad sordid. Käesolev aasta on erakordselt saagirohke ja kobarad on ennast kasvatanud läbi väätide ja traatide, nii et kobaravart on mõnikord raske leida, kuid mingil juhul ei tohi kogemata vääti läbi lõigata. Kümneaastase istanduse vääti on muidugi võimatu läbi lõigata, sest see on käsivarre jämedune, aga noorematel istandustel on väät tõesti peenike ja saak on ka pisut väiksem. Mõnus on korjata kahekesi paaris, st. teisel pool väätide rivi kasvavaid kobaraid lõigub teine korjaja. Nii aga võib ka hooletuse korral oma sõrmest ilma jääda. Hommikul, kui töölised   on veel puhanud, kostab pidevat lõõpimist, jutuvada ja anekdoote ning sõimatakse roppude sõnadega Berlusconit, enne lõunasööki aga võtab väsimus võimust ja töö käib vaikselt nahistades. Lõunapaus algab minutipealt kell 12 ja kestab kella 13.00-ni. Kõik sõidavad põllult üles talu juurde, kus pererahvas sööb köögis ning töölised söövad kaunil avatud terrassil. Kõik söövad ainult võileibu. Mind kutsutakse nii tööliste kui pererahva lauda. Igaks juhuks lähen lahke pererahva juurde, kuigi näen, et minuga sõbruneda jõudnud töölised muutuvad väga kurvaks. Niipea kui peremees lauda istub, ütleb ta ainult ühe sõna „KOLMTEISTKOMASEITSE“. Küsin, et mida see peaks tähendama? Tuleb välja, et see tähendab viinamarjade suhkrusisaldusest sõltuvat veini kanguse  kraadi ja on pererahva söögilauas kõige tähtsam jututeema. Iga päikseline päev tõstab viinamarjade suhkrusisaldust, kuid samas tuleb olla väga täpne korjeaja määramisel, sest vihmane ilm paneb marjad omakorda riknema ning hallitama. Marju söövad ka faasanid ja metssead. Kahjuriteks on samuti teod.

Võileibade juurde pakutakse rose´ ja valget veini ning magustoiduks jäätist ja kanget maitsvat kohvi. Imetlusväärselt kiiresti on lõunatund möödunud, kuid õnneks on ka jõud taastunud.  Hakkame innukalt kobaraid lõikuma ning taaskord Berlusconit sõimama.  Sõim vaibub umbes kella nelja paiku ja tunnen, et mul löövad kükitamisest kõik jalalihased tuld välja. Töölised soovitavad mul tühja ämbri keerata tagurpidi ja tarvitada seda toolina. Ämbritool aitabki viimase tunni veel vastu pidada.  Töölised räägivad, et neile makstakse töö eest 7 eurot tunnis ja palgapäev on kord kuus.  Lõpetame oma tööpäeva minutipealt kell 17.00 ja sõidame pesema. Minu riided, sokid, kindad, pluus, seisavad kõik nagu skulptuurid iseseisvalt püsti, sest viinamarjade magusus on muutnud nad suhkrukujudeks. Nüüd näen, et teised loputavad kraani all oma vahariidest põllesid ja ongi puhtad poisid. Kindad on kõigil nn. “pika varrega“ et mitte käsivarsi kriimustada.    Vaatan veel viimase koorma kadumist mehhanismide sisse, seejärel pestakse suurest voolikust kõik traktorikärud ja riistad ning ongi tööpäev läbi. Koju jõuan surmväsinuna, lihaste valu pole veel nädala möödudeski järele andnud ja normaalseks kõndimiseks pean isegi valuvaigistit võtma. Jah, ei tule see vein nii kergelt lauale, olgu mehhaniseerimise tase ükskõik kui kõrge. Tõeliselt kvaliteetse toodangu saamiseks ei saa mingil juhul läbi ilma raske käsitsitööta. Vallorsi valmistab veine Argante, I Cerroni, Chianti D.O.C. , San Bartolomeo, Vermentino ja muidugi grappat. Meie tarbime Vallorsi punast majaveini ning maksame 1.70 liitrist.  Kujutan ette, et selline hind meeldiks ka Eesti veinisõpradele. 

Anneli  Treumuth

Pisa

Itaalia Lugu on avaldatud ajakirja "Vine" 2014 aasta jaanuaris, veebiväljaandes.