Kuidas veedavad Itaalia pensionärid oma üha pikenevat vanaduspõlve

Kas ja kuipalju Itaalia pensionärid töötavad?

Tõele au andes oleks õigem küsida: kuidas veedavad Itaalia pensionärid oma üha pikenevat vanaduspõlve? Ütlen kohe alguses ära, et Eesti ja Itaalia pensionäridel on ühist vaid niipalju, et nad kõnnivad kahel jalal ( mõni üksik on ka ratastoolis). Selleks, et mõista kuivõrd erinev on vanaduspõlv Itaalias, tuleb lugejatel ära kannatada pisut statistikat: Itaalia on vananeva rahvastikuga maa, kus meestel on käesoleval ajal lootust elada keskmiselt 77-ja naistel 83-aastat. (Eestis on need näitajad pisut väiksemad). Minu arust võiksid nad elada nagu muinasjutus igavesti, kui poleks ühte küllaltki suurt häda: suisa tänavapildis on märgata, et siin leidub üsna agaraid suitsetajaid ning uuringud väidavad, et sigaret on pahatihti suus ligi 60 % naistest ja 50 % meestest. Itaalias on hea kliima, värske ja tervislik toidulaud, võrratu vein (kange alkohol ei leia massilist tarbimist), sellist haiglaslikku ülekaalulisust nagu näiteks USA-s, Itaalias õnneks veel ei esine, kuigi McDonaldsid on olemas.  Riiklik tervishoiusüsteem on üles ehitatud selliselt, et pensionärid ei maksa visiiditasude, rutiinsete uuringute ega krooniliste haiguste ravimite eest mitte ainsamat eurot.  Hambaravi ja eraarstide tasu on küll kallis, kuid selle maksumusest tagastab riik 19 %.   PENSIONÄRIDE  TÖÖHÕIVEST rääkides, tuleks silmas pidada, et tublisti üle 50 % naistest pole oma pika elu jooksul ametlikku palgatööd teinud. (Naiste tööhõive on jõudnud 50% lävele alles hiljuti.) Nad on olnud koduperenaised ja oleks imelik kui järsku pensioniikka jõudes kääriksid nad käised üles ja hakkaksid käima tööl. Kui abikaasa peaks surema või lahutama, garanteeritakse naistele endine elatustase.  Need naised aga, kes on näiteks teinud 30 aastat ühte ja sama tööd kuskil tehases, põllumajanduses, kaubanduses … tunnevad tõepoolest, et jäädes koju, on nad äkitselt täiesti kasutud , nende päevad on tühjad ja kurvad, kuid avaldades soovi taas tööle asuda, selgub tööhõive keskuse (Centro per l`impiego) vestlusel, et neil pole õrna aimugi mida tähendab  Curriculum Vitae või kuhu panna käed arvuti  klaviatuuril. Sellel põlvkonnal kipub jääma vajaka neid  oskusi ja eeldusi, et tänapäeva tööturul jalg ukse vahele saada. Mida teha olukorras, kus noorte tööpuudus on hetkel  46 % ja üldine tööpuudus 12, 9 % ? Itaaliast toimub teistesse riikidesse pidev „fuga di cervelli“, sama, mis Eestis tähendab „talentide väljavoolu“, seega on selge pilt, et isegi haritud noored ei leia tööd oma kodumaal, mis siis rääkida veel pensionäridest! Igatahes tundub, et Itaalia riik seisab suure kuristiku serval ja kahetseb sügavasti tehtud vigu.  Katastroof seisneb selles, et isegi kuni 2000-2002 aastani  lasti riigiteenistujaid, riigiraudtee ametnikke ja postitöötajaid pensionile juba 40-45 aastaselt. Ei, see pole trükiviga, see on tõsi.  Riigitöötajad protesteerisid pikki aastaid oma väikeste palkade üle ja selleks, et nad jääksid vait ning teeksid ruumi noortele, lasti tihtipeale inimesed noorelt pensionile, säilitades neile enam-vähem endise palga ja pakkudes näiteks tasuta rongisõitu elu lõpuni (ma ei tee siinkohal nalja). Minu elukaaslane, kes oli Pisa peapostkontori direktor, lasti pensionile 59-aastaselt, säilitades talle 92 % palgast, sest ta oli pinnuks silmas oma lõputute parendusettepanekutega ja hoolika kaadrivalikuga. Meie kortermajas elab perekondi, kes on jäänud pensionile 40 ja 45 aastaselt ning oma pensionirahadest peavad nad üleval oma täiskasvanud lapsi, kes on töötud. 1970-ndatel sündinud põlvkond ei kipu ummisjalu abiellu astuma, ega lapsi tegema, sest  töötuna pole võimalik lastele kvaliteetset elu pakkuda. Iga kolmas itaallane elab üksi. Samas on Itaalia ja samuti teised Vahemeremaad lasknud tulla oma tööturule suured armeed Poola, Rumeenia, Ukraina,  Venemaa, Bulgaaria jt riikidest  pärit vanurite hooldajaid (badante), koristajaid (donne di pulizia)   ja perekonna abistajaid (COLF- collaboratrice  famigliare). Need viimased teevad lisaks koristamisele ka süüa. Viimasel ajal on ajalehekuulutustesse ilmunud ka Itaalia töötute kuulutused, kus selgub, et nad ei põlga enam ära isegi koristaja musta tööd. Kui näiteks mina peaksin soovima teha lihtsat koristaja tööd, siis peaksin maha vaikima kõik, mis puudutab haridust. Itaalias arvatakse, et haritud inimesel ei kõlba lihttöid teha, mina aga vastupidi , olen alati olnud seisukohal, et hädaga sööks isegi vanakurat kärbseid.

Tänaseks päevaks on jõutud olukorrani, kus paljud Itaalia perekonnad on meeleheitel ja tööjõuturule on lihtsal, kuid samas rahapuuduses vaevleval pensionäril, raske pääseda. Samas annan au neile pensionäridele, kes nokitsevad oma peenramaal ja lõikavad ajaviiteks oliivipuude oksi. Mõistagi olen harjunud, et eestlased harivad maakodus oma peenramaad ja kadestan positiivses mõttes iga Itaalia pensionäri, kellel on oma aiamaa. Mis puutub sukavarda liigutamisse, siis massilist pensionäride käsitöömaaniat Itaalias pole märgata. On olemas käsitöölaadad, kuid see pole siiski taoline „rahvuslik spordiala“  nagu Eestis.  Nüüd võite küsida, et mida siis Itaalia pensionärid teevad oma vaba ajaga?  Hommik algab tõenäoliselt sellega, et pensionär kurdab oma ängistust, tundes ennast kasutuna. Seejärel võtab ta sisse kamalutäie tasuta ravimeid oma krooniliste haiguste ohjeldamiseks ja läheb kas võimlemistundi, joogasse või hommikusele missale, kus on valdavas enamuses naised vanuses 70-82. Peale seda sööb korraliku lõuna ja laseb silma korraks looja. Õhtupoolikul läheb Itaalia pensionär õue ja teeb ühe pika jalutuskäigu mere või jõe kaldal, meespensionärid mängivad kohvikus kaarte. Mõni üksik hüppab sisse raamatukokku või võtab osa loengutest „kolmanda nooruse ülikoolis“ (L`Universita` della terza eta`), kus saab õppida 25-40 eurose aastamaksu  eest sõna otseses mõttes kõike: keeli, kunsti, arvutit, kirjandust, aiandust jms. Õpetajad on samuti pensionärid, kes teevad seda tööd tihtipeale tasuta ja vabast tahtest. Peale õhtusööki tuleb mõistagi võtta sisse teine peotäis tablette ning eriti aktiivne pensionär  läheb lisaks kõigele ka tantsutundi. Kella üheteistkümne paiku õhtul kulub marjaks ära üks  unerohutablett ning õnnis uni võib kesta kuni järgmise hommikuni.

Arvude austajatele lisaksin lõpetuseks veel paar huvitavat fakti: ametlik pensioniiga käesoleval hetkel on Itaalias naistel ja meestel ligikaudu 62-65, ning sõltub igal üksikjuhtumil tööstaažist. Neile, kes pole elu jooksul makse maksnud ja päevagi palgatööd teinud, määratakse sotsiaalpension 447.69  eurot kuus puhtalt kätte ning detsembris lisandub sellele 13-s pension samas summas,  keskklassil ulatub pension mõistagi üle tuhande euro. ( Eestis pole kuulnud kolmeteistkümnendast pensionist). Pensionile lisandub veel invaliidsuspension, juhul kui mingi puude tõttu on kaduma läinud vähemalt kolmandik elukvaliteedist. Kui nüüd rääkida teisest äärmusest, siis tundub, et soovi oma vanaduspõlve nautida ja noorematele koht loovutada pole kavas suurel osal  Itaalia poliitikutest. Näiteks Itaalia president Giorgio Napolitano on mulle teadaolevalt vanim ametis olev riigipea ning saab suvel 89 aastaseks! Kujutasin alati ette, et muldvanad pealikud võiksid olla vaid mõnesajaliikmelistel  Indiaani suguharudel, kuid siin on tegemist riigiga, mille elanike arv ulatub 60 miljonini, riigiga kuhu siseneb igal aastal 40-50 tuhat illegaalset põgenikku Aafrikast, Aasiast ja endistest Ida-Euroopa riikidest väljaspool Euroopa Liitu, riigiga, kus tegutseb maffia ja põlevad mürgised tööstus-ning olmejäätmed, kus rahvas on meeleheitel ja välisvõlg iga elaniku kohta on veidi üle 33 000 euro (st. et isegi imikutel on juba sündides kaelas võlakoorem). Siin väriseb maa ja leiavad aset suured üleujutused. See on riik, kus peaks juhtidel olema enneolematu töövõime, pingetaluvus ja nooruslik „samm“.

 Itaalia valitsus oli kuni  käesoleva aasta veebruarini kohaks, kus vanad kalad hoidsid „tugitoolist“ kinni kõigi kümne küünega ning opositsioon karjus vajadusest geriaatria järele. Alates veebruarist 2014 on ministritoolidel  8 naist ja 8 meest, keskmise vanusega 47 aastat ning rahvas loodab nooruse jõusse.  Lisaks poliitikale on Itaalias veel üks valdkond, kus pensionärid hoiavad kinni oma positsioonist ja süstivad laubale botoxit, huultesse geeli ning rindadesse silikooni. See on  show-business. Teistes valdkondades  Itaalia pensionärid eriti silma ei torka.

Anneli Treumuth

Märts 2014               Lugu on avaldatud ajakirjas "Elukiri" aprill 2014

Pisa, Itaalia