Ratsutamine kui eluunistus.

Ratsutamine kui eluunistus.

Meil  kõigil on elus eesmärgid ja unistused – asjad, mida me tahaksime reaalselt korda saata. Elu eesmärk ja eluunistus, aga on kaks täiesti erinevat mõistet, mis ühel hetkel siiski võivad anda elule uue suuna. Inimene võib unistada vaalade vaatlemisest ookeanis või ümbermaailma reisist,  kuid see ei ole mõistagi elu eesmärk. Tegelikult pole meil õrna aimugi, mis toimub ühe unistava inimese peas, sest paljudel juhtudel teevad inimesed oma unistustest SUURE SALADUSE. Mõni inimene unistab abielust ja lapsest, teine jälle olümpiavõidust, linnamees unistab võib-olla maakodust ja maamees jälle omakorda linnakorterist. Tean naist, kes unistab kasvõi kordki näha maailma väljaspool Eestit. Hoolimata oma heast majanduslikust seisust ja sellest, et piirid on lahti juba  üle kahekümne aasta, ei tee see inimene mitte midagi oma eluunistuse täideviimiseks. Mina näiteks unistasin ligi viiskümmend aastat sellest, et saaks kasvõi kordki elus hobuse seljas ratsutada. 13 aastat tagasi olin Yellowstone Rahvuspargis, kus kõik läksid ratsaretkele, aga mind ei lastud isegi hobuste ligidusse,  sest keegi ei tahtnud võtta vastutust juhuks kui peaks mingi õnnetus juhtuma. Selle tagajärjel nutsin kaks päeva järjest.  Pärast seda nutulugu hoidsin ja soojendasin oma unistust kuskil tagataskus ja viisin täide alles oma 58-ndal eluaastal. Mingi hetk lihtsalt taipasin, et on asju, mida ei saa jätta oma 100-ndaks sünnipäevaks. Niisiis otsustasin, et kõige parem viis  tähistada käesolevat hobuse aastat, on  haarata ohjad enda kätte. Sõitsin meelekindlalt ja täis entusiasmi, ühte mereäärsesse turismitallu, kus kasvatatakse ratsa-töö- ja võistlushobuseid, kokku 80 suksut, kes kõik vaatasid oma latritest välja sellise näoga, et „vali mind, vali mind!“ Avaldasin oma soovi esimesele ettejuhtuvale treenerile ja see südikas noormees ütles, et „kunagi on ikka esimene kord“ ning asus hobust ette valmistama. Kõigepealt toimus Bella (see oli minu hobuse nimi, mis tõlkes tähendab Ilus) põhjalik harjamine, seejärel saduldamine, päitsed pähe hobusele ja kiiver mulle ning ilma mingisuguse eelneva ettevalmistuseta aidati mul hobuse selga ronida. Selg sirgu! Hoiak pidavat olema võimalikult uhke ja suursugune, sest hobused on suursugused loomad, kannad pisut allpool ja varbad pisut ülespoole. Kätega sadulale toetuda ei tohtinud, tasakaalu pidin hoidma oma ajus ja kehas olemasoleva tasakaalusüsteemi abil. Algul mõned minutid proovisime liikumist platsil ja seejärel läksime kolmeliikmelise grupiga tunniks ajaks metsaradadele ratsutama. Mets oli rohkem küll nagu džungel: puude juured, lombid, kivid. Kuskil talus tõmmati ootamatult käima mootorsaag ja hobused pöörasid ennast ehmunult ringi ning tegid isegi paar jooksusammu. Mina olin ennast täielikult usaldanud hobuse hoolde ja aeg-ajalt patsutasin ta kaela ning kiitsin tubliduse eest. Tegelikult ehmatavad hobuseid võõrad koerad ja ootamatud helid, kuid autode suhtes olid meie armsad loomad täiesti rahulikud ning isegi suur hulk metsamehi , kes korjasid veoauto kastidesse käbisid, jättis hobused täiesti ükskõikseks. Küsisin õpetajalt veel igasuguseid käitumisjuhiseid mäest alla ja mäest üles liikumiseks, kuid selle teooriani, et mida teha kukkumise vältimiseks, me ei jõudnudki. Tunnike sai enne otsa. 

Ratsutama ponidega lubatakse lapsi juba 6-ndast eluaastast, seega selgus, et  olin oma eluunistuse elluviimisega viivitanud vaid pisut üle poole sajandi, samas kui selleks polnud vaja tegelikult mitte midagi enamat kui vaid veidi julgust ja paarikümmet eurot.

Meie reisibürool oli kunagi üks klient, kelle eluunistus oli minna Kreekasse. Kui ta oli sealt tagasi tulnud, siis tuli ta meie juurde ja teatas oma teisest eluunistusest: minna veelkord Kreekasse. Sama lugu kordus Kreekasse minekuga veel kolmandatki korda, kuni meie kallis klient läks sinna oma abikaasaga päriseks elama. Tundub, et ratsutamisega on sama lugu. Hobustesse on väga kerge armuda, nii et tulevikus pole välistatud pikemadki ratsaretked.  Kogu selle pika looga tahan soovida kõigile, et viiksite oma unistused täide südikalt ja kartmatult.  Usun, et oma eluunistusest pere ja sõpradega rääkides, on võimalik leida ka toetajaid ja mõttekaaslasi, kui aga mitte, siis mis seal ikka halada. See on ju teie ainulaadne elu, mis tahab elamist!

Anneli Treumuth

18. veebruar 2014

Pisa, Itaalia  
Lugu on avaldatud ajakirjas "Lemmik" aprill, 2014