Kalalkäik Vahemerel

Meie sugulane Guido on sündinud Messinas, kuid praegu elab Itaalia saapaninas täpselt suure varba kohapeal. Kuna mees on 59 aastat olnud merega sinasõber, siis reisi turvalisuse pärast paanilist hirmu tundma ei pidanud. Messina väina kaldal on tal puust mootorpaat ja sellega tegime esimese merereisi. Mina kui tsiviliseeritud kodanik nõudsin endale päästevesti. Seda otsiti mööda paadisadamat taga tubli veerand tundi, kuni leitigi! Olin täiesti naeruväärne oma vestiga ja veel lollim oma igasuguste küsimustega püügilubade ja muude kalapüügieeskirjade kohta.  Guidol pole eladeski olnud mingeid püügilubasid ega päästeveste. Kipperi ehk väkepaadi juhiload siiski on olemas, aga neid pole iial keegi kontrollinud. Itaalia merepolitsei kontrollivat vaid suuremaid laevu.

Messina väina vesi on tänu hoovustele väga puhas, kuid hoolimata kõrgest õhutemperatuurist on vesi alati suhteliselt külm. Traalisime terve hommikupooliku ja saime saagiks vaid pisikese sardiini, mille lasime vette tagasi. Lõunaks ostsime poest suure alalunga nimelise kala, mille liha on tume nagu tuunikalal ja suurus sama nagu mõõkkalal. Grillisime seda Guido õues naabrinaise karjumise saatel. Kõigepealt tegi sinjoorale tüli grillsöe suits ja hiljem tekitas kadedust krõbedate külgedega delikatess. Kuna õhtupoolikul Messina väina hoovused muudavad suunda, siis läksime uuesti kalale. Meile anti rannas pisikesi vihjeid kalaparvede kohta. Guido paadis on ka sonar, millega näeb mitmekümne meetri sügavusele, seega kalaparve kohale jõudes pole muud muret kui kiiresti välja tirida kala-kala järel nagu tavaline konveieritöö. Püüdsime ämbritäie suuri sardiine. Neid kutsutakse nimega „sarde“ , aga väikesi kutsutakse „sardini“.  Guido puhastas kõik kalad juba merel ära ja sardede pead ning sisikonnad läksid merevette suurtele kaladele toiduks. Õhtusöögiks piisas vaid mõnest fileeritud ja friteeritud sardest, ülejäänud panime soola nagu heeringad. Kaks sardiini jätsime mädanema, et nendega järgmistel päevadel suuremaid kalu ning kalmaare püüdma minna. Rannas päiksevarju all istus mulle juba eelmisest reisist tuttav paksuke mafiooso. Tema kalalkäik näeb välja selline: annab käsu poistekamba liidrile, kes omakorda annab käsu oma „alluvatele“. Nn. viimase lüli poisid tervitavad randuvaid kalamehi ja küsivad „isakesele“ parima osa saagist. Meie oma silkudest ei pidanud midagi ära andma. Vedas.

 Sõitsime järgmisel päeval praamiga üle Messina väina. Praamiliiklus on seal katkematu ja 20 minutiga olime teisel kaldal. Messinast läbi sõites jäi silma absurdini ulatuv mustus teedel ja tänavatel. Messinalased ise on  lõhnastatud, sätitud, meigitud ja lakitud. Rõdud on lilletatud, aga oma koduümbruse praht ei paista kedagi häirivat. Meie reisisihiks oli 100 km kaugusel asuv San Giorgio kalurilinnake Gioiosa Marea vallas. Selles linnakeses on mu kaaslane sündinud, seega piisas vaid tema ema perekonnanime mainimisest kui meisse hakati suhtuma nagu kuninga kassidesse. Võtsime platsi sisse Il Cicero nimelises kämpingus ja hakkasime otsima paadilaenutusi. Selgus, et kõik paadid on broneeritud vähemalt 3 päeva ette.  Siiski saime tutvuste kaudu suure kaheksale inimesele mõeldud mootorpaadi ja  ülejärgmisel hommikul olid meil kõik salarelvad kalmaaride püügiks valmisolekus number üks. Ilm oli täpselt nõuetekohane: mitte ainsamat pilvevahtu, tuulekiirus null meetrit sekundis ja meri sile nagu õli (nii on neil kombeks öelda). Läksime sadamasse 10 minutit enne kokkulepitud aega ja siis hakkas peale „itaalia kino“. Paat oli tankimata, omaniku väitel oli bensiinijaamas järjekord ja tal olevat paat juba hooaja lõpuks ette valmistatud, seega pidi ta nüüd jälle kõik juhtmed ja voolikud uuesti välja otsima. Ehh, igatahes pooleteise tunnise hilinemisega saime paadi kätte. Ladusime omanikule peo peale rendiraha 110 eurot ja õhtul lubati arvestada kütuse kulu veel juurde.  Viskasime sadamast väljudes ühe salarelva juba paadi taha lohisema ning kohe võttis konksu otsa üks imeilus tuunikala. Saak paati tiritud, kihutasime meeletu kiirusega Eolie saarestiku suunas. Poole tunniga jõudsime Vulcano saare alla ja liginesime sellele sama ohtlikult lähedale nagu kurikuulus kapten Schettino Giglio saarele.  Hing jäi küll korraks kinni, aga paat pääses õnneks karidest puutumatult mööda. Nüüd on selge, miks paate üürida eriti ei taheta.  Teisel pool seda vulkaanilist saart heitsime ankrusse, et paadis maha pidada üks väike piknik. Veealune maailm paistis kristallselgest veest oma veetaimede ja kivikestega nagu peopesal. Vein-viinamarjad-vetikad! See hetk ei olnud midagi taolist, mille kohta võinuks öelda: „Jah, vot sellest olengi unistanud!“ see oli midagi, millest kindlapeale ei oleks osanud unistada. Kuigi olen varem ühel Eolie saarestikku kuuluval müstiliselt kaunil Salina saarel käinud ja seal kappareid korjanud, ei saa miski ühe metsiku kalaretke vastu. Peale piknikut hiivasime ankru ja alustasime kalmaaripüüki. Sõitsime nende mereelukate asualale ning hakkasime tegema ettevalmistusi spetsiaalsete püügivahendite laskmiseks 600-800 meetri sügavusse. Kõigepealt valguslambikese kruvimine mingi megaharpuuni külge, siis mädanenud silgu mähkimine ümber püügiriista. Seejärel õng ise kerib kogu kupatuse ettenähtud sügavusse. Seejärel ootamine, et midagi juhtuks. Aga ei juhtunud mitte kui midagi! Lõpuks sundisime õnge oma jõhvi üles tagasi kerima ja selgus, et Sitsiilia kaupmehe müüdud lambike oli läbi põlenud. Õnneks oli meil kaasas veel üks tugevam varulamp. Kogu tegevus algas otsast peale. Niimoodi hekseldasime läbi kogu asuala, aga kalmaaridel oli vist siesta nagu õigetel vahemeremaade kodanikel olema peab ja neid ei häirinud meie valguslambike. Kalmaarid elavad nagu õiged itaallased kunagi, vilgast ööelu. Seega oleks õige olnud kalale minna öösel. Randa tagasi jõudsime meiegi „täpselt kokkulepitud ajaks“ st. poolteist tundi hiljem. Maksime 80 eurot paadikütuse eest ja suundusime kämpingusse, et  190 eurot maksma läinud tuunikala õhtusöögiks ette valmistada. Tegelikult kolme peale jagades polegi nii hullult kallis roog :)  Järgmiseks aastaks lubasid mehed San Giorgio rannale oma paadi muretseda ja sinna terveks septembriks ning oktoobriks paigale jääda. Absoluutselt kõik soovijad saavad selle meiega kaasa teha, sest kipper Guido on nõus individuaalselt iga kalausku inimesega tegelema.  https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/KalapuukVahemerel?authkey=Gv1sRgCN-mvtbukeaKxAE

Anneli Treumuth    05.sept.2014.a. Pisa, Itaalia 
Artikkel on avaldatud 15.okt.2014 Eesti Ekspressis Kohvri rubriigis