See on Itaalia, mitte “ideaalia”.
Mingil saladuslikul moel on tavaks saanud Itaalia idealiseerimine. A la` :
maailma parim köök, kogu maailma moemeka, kõige ilusam keel, kirglikud mehed, maailma kunstiväärtuste kõige kõrgem
kontsentratsioon, kaunis muusika,
parimad näitlejad, võrratu kirjandus, kliimast ja loodusest rääkimata. Tegelikult on Itaalia täiesti tavaline maa,
koos oma võlude- ja valudega.
Arvan, et see üle-idealiseerimine on
samuti üheks paljudest põhjustest, miks musta-ja kollase mandri elanikud
peavad Itaaliat üheks atraktiivseimaks paigaks, kus oma pagulus veeta ja
seejärel vaikselt juured alla ajada ning paigale jäädagi. See oleks üsnagi normaalne, kui sisseimbujad järgiks ühte
põhireeglit: “ Roomas käitu nagu roomlane” . Üks väike seik: läksin oma
itaallasest kaaslasega rahvaste sõpruse peole, mille korraldasid Pisas elavad
välismaalased, et edastada oma ideed ja mõtted Pisa linnavalitsusele. Heast
tahtest andis kohalik võim peoks tasuta ruumid ning linna juhid kuulasid
hoolega, mis mõtted ja ideed immigrantidel on.
Mu kaaslane tervitas meie tuttavaid keelekooli päevilt, sh. somaallasi,
etiooplasi, tuneeslasi kättpidi ja südamlikult. Üks nendest musta mandri külalistest
lükkas pakutud käe tagasi, sest tema usk ei lubavat kätt anda. Huvitav, et
seesama usk lubab neil Somaalias pidevalt
sõdida ning kurikuulsa
piraatlusega tegeleda, aga tervituseks kätt anda ei luba!
Talvel passisid pagulased parklates ja kerjasid raha , nüüd suvel on nad
ennast sisse sättinud randades. Eilne rannapäev nägi välja selline: kõigepealt
möödus meist stiilipuhas neegrinaine, pealael korv müügiks pakutavate
kulinatega ning selga oli tal riideribaga seotud unine beebi. Seejärel tülitas meid
veel kolm samasorti kauplejat, siis üks mees kes karjus cocco-bello,
cocco-bello ja müütas kookost ning rongkäiguga olid ühinenud veel mitmed
päikeseprillimüüjatest hindud. Iga nädal
saabub Itaaliasse paadipagulasi tublisti üle tuhande hinge, paljud lapsed on
topitud paatidesse ilma vanemateta. Kas eestlane kujutaks ette, et näiteks
Kärdla sadamasse saabuks iga päev sadu paate nagu Trooja hobuseid, kust valgub
välja kodutute ja töötute armee, kes kõik tahavad süüa ja oma loomulikke
vajadusi rahuldada? Tagatipuks on
põgenikel kaasavarana kaasas ka natuke tuberkuloosi, aidsi ning ebola viirust.
Kui EL kavatseb hakata pesema Eesti poliitikute ja nemad omakorda eesti rahva
ajusid ning koputama südametunnistusele, et kõik EL liikmesriigid peavad
hakkama vastu võtma pagulasi, siis sellega ei tohiks mingil juhul nõustuda.
Itaalia siseminister Angelo Alfano lubas peatada rannaliival kauplejate
rongkäigu. Aga mil moel, seda keegi ei tea. Ilmselt ainult sõnades, sest
vastasel juhul peavad need kauplejad ju leivapalukese saamiseks hakkama
kerjama, röövima ja tapma. Kuritegevuse enneolematu tõus, korteriröövid ja
kallaletungid on juba niigi ületanud igasuguse mõistuse piirid. Põgenike hukkumise vältimiseks käivitatud meetmed nimetusega
Mare Nostrum, on põgenike arvu tänaseks hoopis kolmekordistanud. Käesoleval aastal on randunud Itaalia
rannikule juba üle 100 000 immigrandi. Olen mõelnud, et võib-olla on see
immigrantide sissevool Aafrikast, Lähis-Idast ja Aasiast lihtsalt karmavõlg ajast, mil Mussolini surve tõttu
Lõuna-Itaalia maffiale, põgenes riigist
ligikaudu miljon elanikku USA-sse.
Muret teeb see, et rahvas ei tea kuhu on teel Euroopa Liidu
paguluspoliitika ja kas meil on Euroopas
õigus elada inimväärset elu ilma võõra usu ja rahva seninägematult suure
pealetungita? Tean väga hästi, et seda
nimetatakse rassismiks, kui me ei nõustu
võtma oma koju elama sadu tuhandeid tõmmusid, aga kui valge rass selle all
kannatab, siis nimetatakse seda
humanismiks. On ülimalt imelik, et sellisele kolossaalsele sissetungile
pole EL seadnud absoluutselt mittemingisuguseid piiranguid ega regulatsioone.
14.08.2014
Anneli Treumuth
Pisa, Itaalia (artikkel on avaldatud Nelli Teatajas 12.september 2014)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar