maffia ja mandliõied

Sitsiilia - päikese, mere ja traditsioonide saar.

Kui iseloomustada Sitsiiliat aprillis, siis kõige esimene hüüatus oleks “aprillis õitsevad seal isegi kivid!” ja see pole aprillinali vaid sulatõsi, sest kivistel randadel pressivad ennast kivide vahelt välja metsikud iirised, levkoid, lõvilõuad, linnupiim ja krookused. Põhiline trump on muidugi see, et on apelsinipuude õitsemise aeg.  Apelsiniõied on kohalike meelest  armastatuim lõhn, pole siis ime, et õis sümboliseerib abielu ja õitsev oksake pannakse tingimata pruudi juustesse. Mitmetes linnades toimuvad apelsinilaadad ja peod. Sidrunipuud  ei puhka aga üldse, nemad õitsevad ja viljuvad aastaringselt. Veel iseloomustab aprilli artiṡokihooaeg. Selle auks peetakse suisa loomulikult laatasid (sagra di carciofo), kus saab ka degusteerida seda algselt rikaste ja nooblite toiduks peetud köögivilja ning õpitubades kokakunsti vallas kätt proovida. Ilma koolituseta on artiṡokiga köögis maadlemine üsna keeruline, sest toiduks kõlbab vaid õisiku südamik ja enamus haruldusest rändab komposti hulka.  Mulle maitseb artiṡok õhukeste viiludena taignas friteeritult kui ka  marineeritult ja pizzale hõredalt laotult ning küpsetatult.  

Caltagirone, väga kuulus keraamikalinn, korraldab peaaegu terve aprillikuu jooksul pidustusi “Keraamika ja lilled” kus on võimalik kohtuda keraamikutega ja teha ka ise käed saviseks ning õppida lillede ja keraamika harmooniat. Caltagirones on muide sillad, tänavad ja laternapostid kaasaarvatud, kõik kaunistatud keraamiliste elementidega. Kauplustest rääkimata. Minu mäletamist mööda müüdi seal isegi pruutkleidi poes savist käsitöö esemeid.

Aprill on mõistagi lillekuu, seega korraldatakse haruldaste taimede ja lillede näitusmüüke. Suur õnn, et fotoaparaadid pole enam filmilintidega, sest eestlase jaoks on isegi oliivipuu nööpnõelapea suurune õis haruldus,  mis väärib jäädvustamist. Terves Itaalias on teadagi igal linnal ja külal oma kaitsepühak ja see on pidu number üks, kuid samuti on igal linnal ja külal oma “NOKIA” . Lahtiseletatult tähendab see seda, et maasikaküla peab maasikapidu, leivalinn leiva-ning leivakõrvase pidu, pistaatsialinn pistaatsiapidu ja ilma oma peota pole mitte keegi.

Sel aastal tuli mul Sitsiiliasse mineku isu juba veebruaris.        

Kuna teadsin, et igal aastal, veebruarikuu esimestel nädalatel, korraldatakse saare edelapoolses kreeka templite linnas, Agrigentos, traditsiooniline mandlipuude õitsemise festival, siis sättisime ennast teele. Festivali  ametlik nimetus on “Sagra del mandorlo in fiore”  ning see pidu pidi käesoleval aastal kestma kuni 10. veebruarini ning seejärel jätkuma karnevalidega. Käesoleva aasta festival leidis aset juba 68-ndat korda. Traditsioon sai alguse juba 1934.aastal ning ainult teine maailmasõda ja 1966.aastal toimunud linna varing on jätnud peo toimumisse mõned vaheajad. Festivalil osalevad alati nii kohalikud kui ka välismaised folkloorigrupid Türgist, Indiast, Egiptusest, Rumeeniast, Ungarist jne. Kreeklaste poolt 5. saj. e.m.a. ehitatud tempel Concordia (tõlkes kooskõla) on paigaks, kus toimub peo kõrgpunkt: päikeseloojangul süüdatakse templi ees sõpruse tõrvik ning seejärel jalutatakse tõrvikutega templite orus ning selle manifestatsiooni  kultuuriline eesmärk on saavutada rahvastevaheline rahu.

Niisiis, sellele peole lootsime me jõuda. Juhtus aga nii, et igapäevaelu planeeritud toimetused ei lasknud meid lahti ja mõtlesime, et kuigi jääme küll peole hiljaks, saame vähemalt täies ilus näha valendavaid mandliistandusi.

Ostsime laevapiletid Civittavecchia-Palermo ja kuna see laev väljub õhtul kell 20.00 ning saabub Palermosse hommikul kella kümne paiku, siis teadsime, et meil seisab ees tormisel merel loksumist umbes 14 tundi jutti. Hindasime pilguga olukorda Civittavecchia sadamas. Mõistatasime, et miks on Palermosse väljuvate laevade terminalil ka silt Tunisia? Arvasin, et samast terminalist väljub mingi varasem laev Tuneesiasse kuna enne meid oli check-in`is umbes kilomeetri pikkune järjekord tuneeslasi. Õnneks saabus tunni aja pärast tööle veel üks check-in`i tüdruk ja me pääsesime luugile lähemale. Kõigepealt hakkasidki liikuma laevade suunas Tuneesia autod, milledel olid kõik autode katused meetrite kõrguselt täis kuhjatud vanu jalgrattaid ning mingeid jubedaid kirbuturu kaupu. Mõned autod omal jõul ei liikunud, ning neid lükati ja tõmmati. Niipea kui taipasime, et laeva tagumistele auto-dekkidele  paigutatakse Aafrika rannikul Tunisi sadamas väljuvad masinad ning esimestele Palermo omad, saime  aru, et öö peame veetma matkabussis, kuna me ei saa ju minna samasse salongi, kus pesematusest haisevad ja täidest kihavad kirbukaupmehed põrandal magavad.  Kui lisaks arvestada merel toimuvat lainetust, siis kujutlesime vaimusilmas ette ka täisoksendatud tualettruume. Kajutit ka võtta ei saanud, sest selle maksumust meie reisi eelarve ei sisaldanud. Matkabussis muidugi ööbida on keelatud, seega sulgesime kõik aknakatted ja kobisime hiirvaikselt nagu illegaalsed paadipõgenikud oma voodisse. Merel oli selline torm, et ainuüksi matkabussi tualetti minekuga saime kere ilusaid siniseid muhke täis. Laev pildus seal pisikeses ruumis meid vastu seinu nii, et ainus pääsetee oli lihtsalt lebada ja kiikuda.  Kiikumine uinutas üsna kenasti ja hommiku saabudes olime suhteliselt puhanud moega.  Palermos viis navigaator meid matkabusside parklasse ja saime alustada reibast tutvumist linnaga. Ma olin 5 aastat tagasi enam-vähem kõik Palermo huviväärsused juba enda jaoks avastanud seega tegin kordustutvumist. Tõele au andes polnud ma käinud Ballaro`turul ja see meeldis mulle sellepoolest, et hinnad olid kolm korda  väiksemad kui Pisas, aga turg ise oli kolm korda suurem ning sirutas oma kombitsaid laiali piki kitsaid Palermo vanalinna tänavaid. Reisides on mul kombeks sisse piiluda igast poikvel kiriku, muuseumi ja hooviväravast, ning seetõttu sattusime täiesti juhuslikult võrratusse etruskite loomingu muuseumi. Kuigi sissepääs oli tasuta, olime siiski ainsad külastajad. Keset sellist kultuuririkkust elades, ilmselt kaob rahval huvi muuseumi minna. Õhtupoolikul hakkas sadama vihma ja rahet ning vihmavarju pakkusid kaputsiini munkade katakombid, kus pikutab riiulitel ja koolutab seintel ligi 8000 muumiat. Õõvastav vaatepilt ja lisaks veel   tasuline. Järelikult on ka surnuna võimalik oma järglastele raha teenida. Tuleb  lihtsalt lasta ennast mumifitseerida ja panna hauakambrisse tasulisele väljanäitusele. 

Järgmine päev algas sellega, et vaatlesime rahesadu läbi matkabussi esiklaasi. Kuna miinuskraade Sitsiilias esineb haruharva, siis loomulikult sulas rahe üsna kiiresti kuid vihmavalingud jäid alles. Tiirutasime veel Montepellegrino, Mondello ja Monreale ümbruses kuid kõik fotod ja imetlemised tuli teha läbi akna,  ilma bussist väljumata. Monreales polnud ka kuhugi parkida ning tavaliselt vahitakse meie matkabussi vihaselt kui see Itaalia linnade kitsukestel tänavatel ennast läbi üritab pressida. Õnneks oli meil kavas külastada Terrassinis elavaid tuttavaid eestlasi ning seda vihm ei seganud. Terrasinis elab noor eesti pere oma kahe lapsega. Lastel on mõlemad keeled suus ja lausa lust oli selliseid sõbralikke tegelasi kohata. Eesti pere otsustas Sitsiiliasse elama asuda peale seda kui esimesel  turismireisil  Sitsiiliasse avanes hotelli aknast kaunis vaade merele ja tuppa hoovas soojamaa kliima kuum kallistus. Taamale jäid mäed täis värve ja rohelust.     See oli armastus esimesest silmapilgust ning kaalukauss langes jäädavalt Sitsiilia kasuks.

Tiirlesime sellel reisil ümber Sitsiilia saare vastupidiselt kellaosuti liikumise suunale, seega kulgesime mööda saare lõunarannikut ida suunas. Ööbisime Castellamare del Golfo linnakeses kuhu saabudes küsisime pidevalt teed karabinjeeride juurde. Meil on kombeks ööbida politseimaja ees või vähemalt selle vahetus läheduses, sest kolmel korral oleme sattunud kahtlaste noortekampade huviorbiiti ja kord on isegi tagumine uks lahti tõmmatud. Matkabuss on ju ikkagi nagu kodu ja sealt arvatakse ilmselt olevat midagi varastada. Nüüd oleme lisaks kesklukustusele uste külge monteerinud  ka riivid ja ketid ehk mehhaanilised kaitselukud. 

Kõigil, kes sinnakanti satuvad tasub külastada Erice`t, Trapanit, Marsala`t, San Vito Lo Capo ja üldse kõiki teelejäävaid linnakesi. Need on puhtad ja kaunid nagu vabaõhumuuseumid. Niipea aga kui tuleb mõttesse võtta ette mõni kõrvaline külatee või kolgas, siis kohtab ka prahti ja kurbi hüljatud talukohti. Järgmise öö veetsime Petrosino politseijaoskonna parklas. Kahjuks aga jätkusid igal pool karnevalipidustused seega uinumine tuli kõne alla vaid kõrvatoppide ja uinutitablettide abil. Möll ja muusika oli liiga võimas ning karneval tuli lihtsalt välja kannatada. Reisi neljandal rahe-ja-vihmapäeval tüürisime ikka üha lähemale oma  reisi eesmärgi ehk Agrigento õitsevate mandlipuude suunas kui järsku lõikas meie tee ära sõidukeelu ning ümbersõidu suunamärk. Nimelt mõned kilomeeetrid enne Agrigentot oli tugevate vihmadega minema uhutud üks maanteesild ja ümbersõit kujutas endast vähemalt 60 km tiirutamist pilvede kõrgusel mägedes mööda kurvilisi serpentiine. Pildistasin mingit valget autot, mis polnud ühes järsus kurvis toime tulnud ning rippus nina ees kuristiku serval.  Alla siiski ei kukkunud, täielik ime!

Kui meie lõpuks Agrigentosse jõudsime, siis olid pidustused lõppenud ja mandlite õied ligunenud. Ühes kohvikus uurisin..tegelikult kõikides kohvikutes usutlesin inimesi, et kas ja kuidas majanduskriis neid pitsitab. Mulle räägiti, et kalanappus  meres on kõige suuremaks mureks ja et Euroopa Liit maksab kaluritele 500-600 eurot kuus, et nad merele ei läheks ja niisama kaldal oma paati kõpitseks ning uneleva pilguga merele vaataks. Väljusin kohvikust ja märkasin üsna parkla lähedal imposantset poikvel ust. Pistsin nina sisse ning sattusin täiesti enneolematult suurde kunstimuuseumi. Loomulikult polnud peale meie seal ühtegi külastajat. Lasin muuseumis ühel töötajal süüdata tuled kõikides pimedates saalides ja asusin imetlema Sitsiilia kunstnike loomingut. Ilma välguta lubati mul isegi pildistada  niipalju kui süda soovis. Lisaks kõigele jutustas naine meile  lahkelt maalide ajalugu ja viimaks näitas äsjalõppenud festivali fotosid.

Näituse pärliteks olid palermolase Francesco Lojacono (1838-1915) sitsiiliateemalised lüürilise alatooniga loodusmaalid, mis jõudsid muuseumi tänu kunstimestiitsidest vendadele Giuseppe ja Francesco Sinatrale, kes organiseerisid nende maalide kokkuostmise ja kollektsioneerimise ning muuseumile kinkimise. Vennad Sinatrad ostsid kokku ka teiste Sitsiilia kunstnike loomingut (Bergler, Camarda, Mirabella). Nüüd võisin küll öelda, et pole midagi paremat halvast ilmast! Ilusa ilmaga poleks ma oma nina muuseumi  ukse vahelt sisse toppinud ning sellest elamusest oleksin jäänudki ilma. Muide ka Frank Sinatra juured, st. vanaisa, on pärit  Agrigento kandist ja täpselt maffia pesast. Seetõttu seostati kuulsat muusikut ja  näitlejat ka maffiaga. Sinatra on Sitsiilias väga levinud perekonnanimi.

Ööbima läksime Templite orgu otse arheoloogiapargi väravasse nii, et Concordia Tempel jäi täpselt meie silme ette.  Järgmisel hommikul ärkasime tänu tugevale vihmasajule, mis peksis vastu bussi keret nagu metallirahe.

Otsisime väljapääsu Agrigentost, kuid see polnud just kerge. Koguni kahel tunnelil oli kõrgusepiirang 2 m aga meie bussi kõrgus on 2,8 meetrit . Lisaks kõigele oli veel tekkinud mingi müüri varing otse Agrigento linnas ja meile hakkas ligi hiilima hirm, et peame tagasi sõitma sama mägiteed. Õnneks siiski oli olemas veel üks teeots, mis viis meid kuulsate  Ragusa, Modica  ja lõpuks Noto suunas. 1693.a. maavärina tagajärjel hävines Noto täielikult ja teised linnad kuni Cataniani said tugevaid kahjustusi. Noto on taasehitatud oma varemetest hoopis 10-15 km kaugusele. Kuid siiski on kõikide linnade  arhitektuur nii unikaalne, et nad on kantud UNESCO kultuuripärandisse. Noto turismiinfo töötajatega lobisemine oli omaette lust. Üks naine helistas oma mehele, et too vaataks aknast välja ja kontrolliks kas meie buss on ikka seal, kuhu väitsime ta olevat jätnud. Ei olnud! :( Ma olin tänavanimed sassi ajanud ja Via Angelo Cavarro asemel väitsin, et buss on via Angelo Carducci tänaval. Igatahes on võõrastes paikades väga soovitav hajameelsus asendada fotodega oma sõiduki asukohast ja tänavanimi tuleks hoolikalt märkmikusse graveerida.

 Huvitav on see, et hoolimata heast kliimast on praktiliselt kogu Sitsiilia lõunarannik sadade hektarite ülatuses kaetud kasvuhoonetaga, mis ulatuvad otsapidi suisa mereranda. Kasvuhoonetes kasvatatakse peamiselt talveperioodil (mis on sarnane eesti suvele) neid armsaid ning maitsvaid pisikesi Sitsiilias  aretatud kirsstomateid. Teed on sealkandis palistatud viigikaktuste, pistaatsiapuude, persikute, mandlipuude, sidrunisalude ja apelsinipuudega. Sekka mõned viinamarjapõllud ning oliivipuude sirged read. Põllud on veebruaris hernerohelist värvi, teeperved aga erekollased sest õitseb üks kaunis umbrohi nimega acetosella gialla. See on kollaste õitega jänesekapsas. Maitselt on ta samuti hapu nagu äädikas. Tegelikult on  kevadine Sitsiilia värvide poolest rikkam kui suvine. Hibiskused, kameeliad, jasmiinid, lantanapõõsad... kõik õitsesid juba täies ilus. Suvel aga on pika põua tõttu kõik rohi pruun nagu kõrbenud rebane.  Kuid kurb on see, et Sitsiilia datlipalme hävitab putukas nimega punteruolo rosso (punane kärsakas) ja paljudest palmidest on järgi jäänud vaid tüved nagu tummad monumendid.

Veebruaris müüakse kõikjal imeodava hinnaga klementiine, apelsine, mandariine, sidruneid, lillkapsaid, venkolit, artišokke. Piisab vaid korraks teepervel peatuda ja värskeid vilju saab mõne euro eest osta mitu kasti. Enne Siracusasse jõudmist tundus ümbrus kuidagi eriti kaunis. Lausa mõõtmatud sidruni- ja apelsini istandused on kõik täis korjamata vilju, sest talupoegadele pakuvad kokkuostjad 50 senti kilogrammist kuid supermarketisse jõudes on hind juba 1.50. Majanduslikus mõttes ei tasu istandike omanikel vilju korjata ja neid nii odavalt kokkuostjatele müüa, sest see tegevus teeniks ainult kahjumit. Tuleks ju maksta tööliste palgad, siis maksud ja lõpuks ka maffia karvasele käele laduda teatud protsent. Seetõttu ostab Itaalia riik puuviljad sisse Aafrikast ja oma rahvuslik rikkus kukub mädanedes puu alla maha.

Siracusa lähedal olen elanud 7-8 kuud seega oli minu eesmärgiks saada kokku seal elavate  tuttavate eestlannadega ja samas muidugi tiirutada juba tuttavais paigus. Tõime ka Siracusasse kaasa tugeva vihmasaju ja tagatipuks jäime haigeks. Tagasitee kulges läbi Catania (seal ujutas 21.veebruaril nii, et üks inimene isegi hukkus), Giardini Naxose ja Messina. Jätsime bussi Messinasse ja käisime sugulaste pool Calabrias ehk siis Itaalia saapaninas. Seal kohtusime täiesti enesele teadmata kohaliku maffiabossi asetäitjaga “suhtekorralduse”  alal. Õnneks ma ei arendanud seekord vestlust, et  “mis ametimees olete ...?”  Mingi sisetunne hoidis mind tagasi. Hiljem sugulane seletas, et suhtekorraldaja töö seisneb tellimustööde tegemises, mis puudutab ärisuhteid, inimeste mõjutamist, nendega vestlemist ja veenmist. Veenmine muidugi seisneb selles, et algul juhitakse probleemile tähelepanu, ja kui see ei aita, siis tuletatakse meelde, et sul on lapsed kellega võib juhtuda õnnetus. Kel lapsi pole sellele tuletatakse meelde, et on kallim või naine, ema, tädi.... kellega võib juhtuda õnnetus, juhul kui asjad ei lahene maffiale soovitud suunas. Meie läksime selle mehe soovitusel ostma maailma parimat lambajuustu ja piisas vaid nimetada, kes meid saatis kui toimus hinnaalandamine, kohvi pakkumine ja lõpuks kingiti veel omaküpsetatud leib. 

Seejärel sõitsime laevaga 20 minutit tagasi Messinasse ja matkabussi navigaator üritas meid läbi eksituste ning katsumuste viia  Messina-Salerno öisele laevale. Kuigi laadime internetist oma GPS-le uuemat infot, tahab ta pidevalt meid ära tappa, kord soovitab keerata otse kuristikku kord jälle kitsastele põiktänavatele. Seekord saatis meid raudteele praktiliselt rongi rataste alla. Õnneks mingi valvur vilistas ja me lasime ennast õigele teele juhatada ning lubasime navigaatori merre visata.

Ööbisime ka seekord illegaalselt oma bussi koikus ja magasime nagu kivid. Hommikul, niipea kui sadamast välja saime, hakkasime küsima teed kõige lähima meierei juurde. Üks noormees kelle poole pöördusime, helistas kohe oma Luciale ja hoolimata pühapäevasest päevast leidsime tänu juhatusele pisikese avatud juustuäri kohe sealsamas 300 m kaugusel põiktänavas. Salerno piirkond on kuulus pühvlipiimast valmistatud mozzarella poolest, seega oli meie püha kohus osta seda juustu vähemalt üks kilo meie  matkabussi “restoranile”. Peale bufala mozzarella söömist muidugi mingisuguste teiste mozzarelladega meid enam ei meelita. See juust paneb lakkuma oma kõrvu (si leccano le orecchie) nagu ütlevad vanad roomlased.

Salerno asub Pisast umbes 600 km kaugusel seega kulus meil veel poolteist päeva, et koju jõuda.  
Seekordsel 10-päevasel reisil sõitsime mööda maid ja mägesid 1753 km ning mööda merd kiikusime 1150 km. Reisi kogumaksumuseks kujunes 860.- eurot ning kiirteede arve saabub kahe kuu möödudes veel lisaks. Uudishimu,  (mis see reisimine muud on?), võib tappa küll rahakoti, kuid rutiin tapaks selle omaniku. Sitsiilia kõnekäänd ütleb:  “Et maitsta üht rõõmu, pead kannatama tuhat valu” (pri  un gustu, milli duluri). See kehtib reisimise kohta täiel määral.

Avaldatud osaliselt "Eesti Ekspressi" Kohvri rubriigis pealkirja all "Maffia ja mandliõied" 18.aprillil 2103