kuidas elab Itaalia küla

Kuidas elab Itaalia küla?

Et sellele küsimusele vastata, tuleb kõigepealt arvesse võtta, et saapasääreriik Itaalia on Eestist ligi seitse korda suurem, viisteist korda kõrgem (Monte Bianco 4819) ja sada korda sügavam, kui võrrelda Vahemerd Balti merega. Ta koosneb 20-st  maakonnast, mis kõik erinevad  teineteisest palju rohkem kui näiteks Saaremaa Setumaast.  Seega elavad Itaalia kaluri- , mägi-, saarte-, madalike-, põhja- ja lõunakülad enneolematult erinevat elu. 

Olen elanud ühes Kirde-Itaalia külas kahemeetrise kõrgusega maisipõldude vahel ning samuti Sitsiilia mereäärses maakohas keset mõõtmatuid apelsiniistandusi. Toscanas elan küll linnas, kuid igal õhtupoolikul sõidan linnast välja, et jalutada mõnes Pisa ümbruse külakeses. Reisinud olen Itaalias ristipõiki juba üle kaheksa aasta, seega on lugejal lootust, et pikale sissejuhatusele viimaks ka külajutt järgneb.

 Ajalooliselt on Itaalia  külaelu koondunud kiriku ümber. Ühtekuuluvustunnet tugevdavad usutalitused, tööd ja vastastikune abi. Itaallane ristib, laulatab ja läheb viimsele teekonnale ikkagi enamasti kirikust. Kõik tugevad traditsioonid on välja kasvanud religioossetest tähtpäevadest. Vastastikune abi eksisteerib samuti, kuid noorte huvi raske maatöö vastu on kadunud ja nad pürgivad elama linnadesse. Seetõttu kohtab kurvastavalt palju hüljatud maamaju ja istandusi. Siiani tundub, et see kõik on umbes samamoodi ka Eestis, kuigi eestlane on religioosses plaanis tunduvalt leigem. Suureks erinevuseks Eestiga on see, et itaallaste maamajad ja taluhooned on ehitatud kõik kivist, graniidist, või tellistest.  Kivist või plaatidest on ka kõik põrandad. Puust põrandaid ei ole näinud mitte ainsamatki. Majade ja hoonete ümber on kivist aiad, millele lisavad kõrgust metallvarvad ja mõistagi on metallist kõik väravad. Meil Eestis olid taolised väravad endistel Nõukogude Liidu sõjaväeosadel. Siin on aga sellised täiesti tavalised koduväravad. Seega on arhitektuur nii loogiline kui ka praktiline. Kivi tuleb mägedest ja rauda kaevandatakse Itaalia maapõuest , näiteks Elba saarelt. Itaallane ei pea iga viie aasta tagant ehitama uut aeda ja iga paarikümne aasta järel vahetama põrandaid või voodrilaudu.  Kõik hooned võivad kesta südamerahus sajandeid   kui neil aeg-ajalt katust kõpitseda. Eterniit, mille tootjad olid  muide itaallastest vennad Piantonid ning keda hakati kutsuma vennad Eterniidid, on kurikuulsa asbestisisalduse tõttu asendatud  kivist või muudest materjalidest katustega.  Riik finantseeris asbestikiudusid sisaldava katusematerjali vahetust, seega eterniitkatuseid  pole kuskil näha. Eterno tähendab tõlkes igavene, seega on materjal looduses lagunematu ja kuulub ohtlike jäätmete nimistusse.

Mis puutub veevärki, siis veevarustus  on Itaalias eksisteerinud mägedest alguse saavate akveduktide näol juba  alates 312. aastast e.m.a. Lisaks sellele levis  Rooma Impeeriumi aegadel saunakultuur, ehitati hulgaliselt purskkaevusid, ujumisbasseine ja soojaveeallikate baasil termisid (spa-d-sanatooriumid). Kodudes saunasid pole,  on vaid vannid ja dušid. Üldkasutatavad saunad asuvad spa-des.  Roomlased on tualettruumide autorid ja Itaalia võib olla uhke oma WC-de üle, kus ei puudu mitte ainsamaski kodus tualettpoti kõrval bidee, ehk teiste sõnadega: itaallane peseb ennast alt peale igakordset potilkäimist. Meie Eesti külades on aga veel paljudel õues asuvad kuivkäimlad. Viimased  on muidugi osaliselt tingitud karmist kliimast, sest vesiklosett kipuks ju talvel ära külmuma. Eesti maarahva  käimlakultuuri puudumine on üks paljudest tõestustest meie mahajäämusest. Külavanemana tuli mu mõnikord oma kogukonna liikme poole koju minnes, jutud ära rääkida taluõues, sest hingemattev käimlahais tundus nagu ammoniaagiplahvatus ja ei võimaldanud talumajja siseneda.  See on kahjuks tänaseni nii. Pealegi ei piisa sellest, kui pesta ennast kord nädalas. Tehes rasket füüsilist tööd peaks olema kodudes ka duššinurk. Šahtkaevust aga ei piisa dušši, pesumasina ega tualeti jaoks, seega hiljutine veeprogramm Eesti külades probleemi ei lahendanud vaid leevendas. Kindlasti tuleks tõsiselt mõelda sademetevee kogumise ja kasutuselevõtu üle. Kui juba looduslikest ressurssidest juttu tuli, siis Itaalia maastikupilti on ilmunud hulgaliselt päikesepaneele mille abil toodetakse elektrienergiat.  Tuuleenergiat kasutatakse selleks tarbeks suhteliselt vähe.  

Külateedest rääkides tuleb tõdeda, et Itaalias on enamasti kõik külateed asfalteeritud või kaetud kiviplaatidega. Asfalteerimata on ainult põlluteed, mis ei vii elamute juurde. Paljuski on see tingitud sellest, et ilma kõvakatteta tee oleks vihmaperioodil läbimatu. Pinnas on  selline, mis vihmaga muutub kleepuvaks ja laialivalguvaks massiks.  Vanad roomlased olid ka teede- ning sildade ehituses maailmas esimeste seas. Arvatakse, et sellest ongi tulnud ütlus” kõik teed viivad Rooma” kuid ütlus võis tulla käibele ka palverännakutest Rooma. Viimastel aastatel olen siiski märganud, et külateede asfaltkattesse on mitmel pool ilmunud augud.....majanduskriis pitsitab valusalt, kuid tervikuna on  Itaalia teedevõrk imetlusväärselt välja arendatud.

Haridustase.

Itaalia talupoeg on harukordselt töökas, võib-olla seepärast pole ta ka koolipinki jõudnud. Tänapäevani on keskmiselt 10% täiskasvanud elanikkonnast kirjaoskamatud, seega 6 miljonit inimest ei oska kirjutada ega lugeda ja neil pole ette näidata algharidust tõendavat dokumenti. Selline olukord on kestnud juba kümme viimast aastat ilma paranemise märkideta, pigem vastupidi: suure sisserände tõttu araabiamaadest ja Aafrikast on kirjaoskamatute arv isegi suurenemas. 2003-2004 aasta andmete põhjal on 46,1% elanikkonnast  “haridusega” alla igasugust arvestust,  baasharidusega on 35,1 % ja ainult 18,8 % elanikkonnast tuleb toime tänapäeva nõuetele vastava elukorraldusega.  Need andmed pärinevad paljude uurimisinstituutide statistikal:  http://it.wikipedia.org/wiki/Analfabetismo

Kõrgkooli diplomeid on pisut üle 7 %-l ja esineb ka juhtumeid kus diplomid on ostetud näiteks  Albaania ülikoolidest. Võrdluseks: Eestis on kirjaoskamatuid 0,3 % ja see on tingitud sellest, et mõningad puudega inimesed ei saa õppida.

Madal haridustase ei takista itaallasi aga kündmast ja külvamast. Haritavat maad on

26, 41 % ja see annab mitu saaki aastas. Liigniisked alad on kõik kanalitevõrgustiku abil kuivendatud, istandused on rajatud nii kivistele mäenõlvadele kui ka vulkaanilisele laavale, kus kasvab hästi näiteks pistaatsiapähklipuu. Itaallased kasvatavad kõike mis eestlasedki ja lisaks rohkesti päevalille, maisi, maguskartulit ehk bataati, spinatit, arahhiis-ehk maapähklit...kasvab mullas nagu kartul, artišokke, baklažaane (kasvavad nagu paprikad), suvikõrvitsaid, meloneid, arbuuse. Huvitav on see, et itaallased  kasvatavad näiteks ekspordiks ka tilli, kuid ise seda ei söö, vaid eelistavad peterselli. Sama kehtib kurgi kohta. Kurki küll kasvatatakse, kuid eelistatakse siiski suvikõrvitsat. Veelgi põnevam on, et nad viskavad minema rohelised sibulapealsed, mis on ju eestlaste lemmiksalat hapukoorega ja panevad salatisse hoopis punase peedi noorukesi lehti. Meie aga sööme küll punast peeti, kuid lehed on vähemalt minu eesti pere küll visanud loomadele või sootuks minema. Kõige tähtsamad põllumajandustooted on muidugi viinamarjad ja oliivid, millele järgnevad apelsinid, klementiinid, mandariinid, sidrunid, persikud, kirsid, aprikoosid.  Põllumajandustehnika on kaasaegne ja meie vanade Belarussidega seda võrrelda ei saa. Põllumehed taotlevad ka aktiivselt toetusi Euroopa Liidu fondidest. Ühine häda kõigi maade talupoegadel on see, et kokkuostuhinnad on madalad ja tihtipeale on kasulikum jätta saak korjamata, kui seda kahjumiga edasi müüa. Näiteks Sitsiilia talupojad jätavad viimasel ajal oma apelsinid ja sidrunid kõik korjamata kuni need lõpuks mädanenult puu alla maha kukuvad. Puuvili aga jõuab kaupluselettidele hoopis Aafrikast või Hispaaniast. Selles veendusin oma silmaga kuna käesoleva aasta veebruaris käisin pikal Sitsiilia reisil ja vestlesin sealse rahvaga just sellel kurval teemal.

Loomakasvatuses on esikohal veiseliha tootmine, kuid müügilt ei puudu iialgi sea-, pühvli-, lamba-, küüliku-, metslooma-, linnuliha ega kalakasvatussaadused. Venetos elades sõin südamerahus ka eesli-ja hobuseliha ning peab ütlema, et oli väga maitsev. Mereannid on muidugi väga lai teema ja eestlaste uhkest silgusöömisest on asi kaugel. Itaalias pistetakse nahka kõik alates 2 mm pikkusest merelimukatest kuni mõõk-ja haikaladeni välja. Meie pere fimaroaks on saanud kaheksajalg. Kala on müügil kas värskelt või külmutatult, kuid suitsukala leidub haruharva.

Piimasaadustest on müügil küll tuhandeid juustusid ja jogurteid, kuid raske on leida poelettidelt hapukoort. Mõnes poes seda siiski on kuid kõrge hind ja paks konsistents ei kutsu ostma.  Tikutulega otsides on võimalik mõnedest poodidest leida  pisikesi keefiripakendeid, kuid keefiri itaallased ise ei tarvita. Ilmselt tuuakse seda sisse   välismaalaste jaoks. Teraviljasaadustest on müügilt raske leida tatratangu, sest ta välimus on valge, mitte nagu meil pruunikas.  

Millised äritegevused hoiavad sees talurahva hinge?

Lisaks põllumajandusele ja karjakasvatusele tegeletakse turismitalu-ja majutusteenuste pakkumisega,  talurestoranide-, baaride-, trahterite-, veinimõisate-, talukaupluste- ja taluturgude pidamisega. Silma torkab puukoolide arvukus sest itaallased on tipptasemel aednikud. Külades eksisteerivad  edukalt ka ratsutamiskoolid. Korraldatakse  hobikalastajatele mõeldud kalamehekursusi kalatiikide ja järvekeste baasil. Samas kõrval on alati muidugi ka toitlustuskoht. Itaallaste fantaasia ja kavalate ideede valik on lai. Kõige selle elluviimiseks on moodustatud põllumajandus-ühistud (societá agraria), umbes nagu mittetulundusühingud Eestis. Üksiküritajad läbi ei löö see on selge.

Talurahva vaba aeg.

Itaalia talupojad käivad laupäeviti rahvamajas (casa del popolo) tantsimas ning pühapäeviti kirikus. Tantsitakse fokstrotti, viini valssi, aeglast valssi, tangot, tša-tša-tšad, jive, masurkat, polkat, grupitantse...nagu näiteks bachata, gumbia, halli-galli. Nende tantsude kodumaa pole Itaalia, kuid see ei tähenda, et rahvas ei oskaks tantsida. Külapidudele pole mõtet minna enne, kui kõikide tantsude põhisammud on selged, sest tantsuoskuse puudumine on sama suur häbi nagu lauakommete mittetundmine. Tantsukursusi korraldavad tantsuklubid, mida leidub igas linnas ja alevis hulgaliselt. Tegin selle kõik läbi, sest eestlane peab ju ennast heast küljest näitama. Mingid oskused olid ka eelnevast elust, seega hätta ei jäänud. Nüüd vähemalt võin minna igale külapeole ja koos teistega esimeste seas asuda tantsu vihtuma. Tavalisel argipäeval veedab itaallane vaba aega käsitööd tehes või jalutades. Siin seal külakestes on huviringide ja koolituste läbiviimiseks kohandatud ruumid. Need on endised    sotsiaalvaldkonna edendamiseks loodud Vaba Aja -ja Kultuuriteenuste Ühingu hooned (CIRCOLO ARCI -Associazione Ricreativa e Culturale Italiana), millel peale sõda oli suur tähtsus ühiskondlikus ja poliitilises elus. Seal vaadati filme ja peeti poliitilisi koosolekuid. Tänapäeval aga toimuvad nendes mõningad kohalikud näitused, tantsuõhtud ning kursused.    Hea ilm võimaldab pidada piknikke ja kõikvõimalikke laatasid. Pole olemas küla, kus ei toimuks mingi laat. Väga populaarsed on vanakraami-ja kalalaadad. Kuid iga küla on leidnud oma nišši. Näiteks peavad külad kirsi-, kastani-, supi-, metssea-, trühvli-,vorsti-, pistaatsiapähkli-, sarapuupähkli-,  viinamarja-, maisimannapudru- ehk polenta-, istikute-, lillede-, käsitöö-.jõulu-, röstsaia..ja loendamatute teistegi erinevate teemadega laatasid. Kõike mis tehakse, seda tehakse fanaatiliselt ja pühendunult. Kui aga puhatakse, siis puhatakse põhjalikult ja ei liigutata lillegi.  Eestlastest täiesti erinev on see, et pensionipõlve veetvad mehed kogunevad igal pärastlõunal kohalikku baari kaarte mängima. Mis puutub pidudesse, nagu näiteks ristsed ja pulmad, siis need ületavad igasuguse mõistuse piiri. Kohale kutsutakse kõik sugulased, sõbrad ja tuttavad ning isegi võetakse laenu, et pidada maha üks uhke pidu. Pulmade pealt, ei olevat sobilik kokku hoida. Tagatipuks makstakse kinni külaliste majutus. Peol peamiselt ainult süüakse ja pildistatakse päevakangelasi. Pidu algab aperitiivide ja suupistetega. Seejärel järgneb nii külluslik eelroogade laud, et mõnede inimeste arvates,  on see juba lõplik pidusöök ning kohe-kohe tuleb kohvi ja magustoit. Kuid nii lihtne asi siiski pole. Eelroogadele järgneb kaks põhirooga: pastaroog ja riisiroog. Seejarel tulevad serveerimisele kaks erinevat secondot (st. teine käik). Teine käik on liha ja kala. Samas serveeritakse contorno (ehk lisandid), mis on enamasti köögiviljad või salatid. Kõik see loputatakse alla ohtra veiniga. Lõpetuseks tuuakse kohale hiiglaslik tort ja serveeritakse kohvi ning pisike pitsike limoncellot ehk sidrunilikööri. või grappat. Keegi purjus pole, aga lõhkimineku äärel ollakse sellegi poolest. Samas pole itaallased üldsegi paksud kuigi söövad külluslikult.

Kõik pidustused viiakse läbi sellisel moel, et mitte kellelgi ei tule pähe ette võtta mingisuguseid muudatusi. Traditsioonidest hoitakse kinni kümne sõrme-ja varbaküünega ning eriti fanaatiline on suhtumine küla kaitsepühaku pidustustesse. Tänavatel kõnnitakse paljajalu, õlgadel kantakse pühaku kuju ja küünlaid, mis on kõik nii suured, et jalad nõtkuvad all. See kõik peab demonstreerima pühendumist ja tänu. Kui näiteks jõulud on üsna rahulikud, siis karnevalid ja munapühad on lausa tippteater. Munapühade ajal toimuvad ristikäigu manifestatsioonid, kus Jeesus kõnnib mööda tänavaid kandes seljas risti, tema taga tuleb nuttev ema Maarja oma kaaskonnaga. Läbi mängitakse kõik alates Pühast Õhtusööma-ajast kuni ristilöömise-,  ristilt maha võtmise- ja ülestõusmiseni.

Tasapisi, seoses majanduskriisiga, hakkab itaallaste elust kaduma pillav elustiil, mis on olnud tüüpiline Berlusconi võimuloleku aegadel. Vaikselt räägitakse näiteks postkontorite  sulgemisest maal...mis meil Eestis on juba  ammuilma teoks saanud. Iga muudatus ühiskonnas kohtab väga valulist vastuseisu, mida näitas ka viimane valimistulemus, kus Berlusconi sai ikkagi kolmandiku häältest. Itaallastele ei jõua kuidagi kohale, et töötama peaks “puhtalt”, mitte “mustalt”. Maksudest ja seadustest kõrvalehoidumine on juurdunud elustiil, seepärast soovibki suur osa elanikkonnast, et kõik jääks kestma vanaviisi. Reforme ja muudatusi ootavad peamiselt noored, täiesti vaesunud  või siis töötud itaallased.

Praegusel hetkel on itaallased üsnagi meeleheitel ja riigis valitseb peataolek. Täiesti revolutsioonilisteks ümberkorraldusteks, näiteks konstitutsiooni muutmiseks on vaim valmis vaid kolmandikul riigi elanikkonnast.

Itaalia

Pisa, 4.märts 2013

Anneli Treumuth

Avaldatud 13.aprillil 2013 ajalehes "Võrumaa Teataja", artiklis "Kuidas elavad Itaalia külad?"