MIDA TEGELIKULT TÄHENDAB KARNEVAL?
Kas me oleme kunagi mõelnud selle üle, et kust on tulnud
eesti keelde sõna karneval? Mida see sõna üleüldse tähendab ja millal
ning milleks karnevale peetakse? Karneval tuleneb sõnadest carne levare,
mis lahtiseletatult tähendab liha menüüst kõrvaldama. Karnevali algne
mõte oli, et kord aastas, enne 40
päevast paastu, tuleb heita kõrvale kõik tabud, unustada, kes me oleme ja
lõbutseda ohjeldamatult. Aga kuidas seda teha kui kõik sind ära tunnevad? Maskeerumiseks
riietusid rikkad inimesed talupoegadeks ja talupojad omakorda matkisid
härrasrahva rõivaid. Mehed riietusid naisteks ja nunnadeks, naised aga
meesteks. Käituti vastavalt sellele, mida kostüüm ette nägi. Hiljem siiski
keelustati seadusega nunnadeks riietumine, kuna mehed hakkasid sel moel nunnakloostritesse sisse hiilima :)
Kuna Eesti kultuuripildis puudub karnevalitraditsioon, siis kirjeldan, mis toimub seoses karnevalidega tänapäeva
Itaalias.
Niipea kui kaubamajad korjavad kokku jõulu- ja
uue-aasta ning kolmekuningapäeva st. hea
nõia Befana kaubad ning kingitused, täituvad letid nagu nõiaväel karnevalikaupadega.
Igasuguse mõõduga, isegi kuni hiigelsuurte 100-liitriliste plastkottideni
müüakse paberlitreid (coriandoli) ja
serpentiine. Paberlitrite pildumise traditsioon sai alguse sellest, et
vanasti pilluti üksteist mudaga, kividega ja veega täidetud pallidega, see aga
tekitas suuri kahjusid ja vigastusi. Kuna aga rahvas ikkagi ihkas niiväga
midagi pilduda, siis asendati kivid paberlitritega. Müügil olevate maskide,
kostüümide, vahtude ja õhupallide valik on tohutu. Terve jaanuarikuu vältel
võib näha kõikjal mudilasi ringi vudimas vapustavalt ilusates
karnevalikostüümides. Alates luti-imejatest beebidest kuni koolinoorteni on
tüdrukute kostüümid valdavalt nagu printsessidel ja poistel nagu
karabinjeeridel (politsei). Muidugi võib kõikjal näha kasside, mesilaste, oravate, lepatriinude,
luukerede ja teiste fantaasiaküllaste
ning säravate kostüümide kandjaid. Ostsin ka endale ilusa karnevalimütsi
sest ei saa ju teistest halvem olla. Koolides harjutatakse esinemiskavasid ja
karnevalitantse. Maiustuselettidele ilmuvad tüüpilised lehttaignast karnevaliküpsised
„chiącchiere” ja "bugie", mille nimetus tuleneb sõnast „lobiseja”
ja "valed" , mis on oma nimed
saanud sellest, et nad on krõbedad ning
neid närides suu liigub nagu lobamokal või valetajal. Neid küpsiseid võib
samuti serveerida vahukoorega ning üle riputada tuhksuhkruga, täpselt nagu
meie, eestlased, teeme vastlakuklitega.
Kui need küpsised ilmuvad
globaliseerumise korras ka Eesti kaupluselettidele, siis tasub proovida,
on üsna head mugistada.
Kõige kuulsamaks maailmas on saanud Veneetsia karneval,
mis sai ametliku alguse 1296. aastal, mil Veneetsia Vabariigi senat
kuulutas Vastlapäeva (Martedi Grasso-tõlkes rasvane teisipäev)
riigipühaks. Järgmine päev on kohe Tuhkapäev (Mercoledi delle Ceneri,
tuhakolmapäev) ja sama nädala laupäeval algab 40-päevane paast (Quaresima), mil
menüüst jääb lisaks lihale välja ka suhkur ning muna. Minu jutustuses tuleb kirjeldamisele kuulsuselt
teisel kohal olev Viareggio [hääldus via`reddzo] karneval, millel on tänavu 140-s juubel. Viareggio on mereäärne kaunis Toskaana linn, mille uhke
ja väga lai rannapromenaad võimaldab hiiglaslikel allegoorilistel karnevali-vankritel
vabalt liikuda. Karnevali-vankrite traditsioon sai alguse rikaste inimeste
uhkelt ehitud kaarikute pilkamisest. Neid sõidukeid kutsutakse
allegoorilisteks ehk mõistukõnelisteks seetõttu, et nad kujutavad satiirilisel
moel kuulsaid riigitegelasi ja poliitikuid, paavsti, presidenti,
peaministrit ja lisaks neid, kes aasta jooksul on ära teeninud head- või pigem siiski halba kuulsust.
Viareggios on väga imposantne jahisadam ning
rannapromenaadi ääristavad muinasjutulosse meenutavad vanad villad, millele on
uue elu andnud luksusikud kohvikud, restoranid, uhked firmapoed ja
supelmajad. Üsna hiljuti käisin sealses karnevalimuuseumis ja
suhteliselt uues karnevalitehases, mille valmimisaasta on 2001.
Muuseumis on pandud välja aastate lõikes nende karnevalivankrite maketid, mis
on tulnud oma originaalsuse tõttu võitjateks. Samuti on muuseumis võimalik näha
täpne tehnoloogia kujude valmistamiseks. Karnevalitehasesse aga ei lasta
külalisi enne kui on lõppenud viimane pidustus, sest demonstreerimisele tulevad
vankrid on valmistamise ajal suur saladus ja neid kaitstakse võõraste pilkude
eest. Selles linnas kestab karneval
vähemalt neli nädalat jutti. Käesoleval aastal algas esimene suur ronkäik
pihta juba 3.veebruaril ja viimane etendus on 3. märtsil. Kuna
karnevalisõidukite pappjeemašee (tuleneb pr. keelest papier-mâché, ehk ajalehe-või kalkapaberi ja vahel ka tekstiili tükkidest ning jahu-või
tärkliseliimist kipsvormi pressimise abil valmistatud kujud, mis värvitakse üle
akrüülvärvidega) kujud valmistatakse igal
aastal uued ning see töö kestab mõnikord terve aasta, siis on selge, et
ühest rongkäigust ei piisa kulude katmiseks. Pilet etendusele maksab 15.- eurot
kuid vihmase ilmaga etendusi ei toimu, sest paberist kokkuliimitud kujud
lihtsalt laguneksid laiali. Seega äririsk on
5 miljonilise eelarvega
ürituse puhul üsna kõrge.
Kui Viareggios hakati 140-aastat tagasi
karnevalisõidukeid ehitama, siis ainuvõimalikuks ehituskohaks olid laevatehaste
angaarid koos sealsete puuseppade, konstruktorite, kunstnike, inseneride ja
muude spetsialistidega. Laevaehitajatel jäi talveperioodil tööst natuke
rohkem vaba aega üle ja see pühendati karnevalisõidukite konstrueerimiseks.
Peale 1917 aasta tulekahju, kus hävisid rannahooned ja laevaehitus-angaarid,
taasehitati kõik uued hooned spetsiaalselt just nii kaugele tänavast, et tulevaste karnevalirongkäikude jaoks jääks
vabaks võimalikult lai rannapromenaad. Itaalia traditsioonilistel kitsastel
tänavatel ju ei saaks vedada mõõtmatuid karnevali-vankreid ega pidada
korralikke rahvarohkeid karnevalipidustusi. Osavõtjate motiveerimiseks toimub loomulikult ka
karnevalivankrite konkurss ning vankrid on jagatud võistluskategooriatesse.
I kategooria vankrid on umbes 5-12 meetrit laiad, koos vedava traktoriga on nad kuskil
paarkümmend meetrit pikad ja kõrgus on mõnedel kuni 20 (kakskümmend) meetrit!!!
Vanasti veeti karnevalivankreid mööda
tänavaid härjarakenditega, tänapäeval aga traktoritega. Vankri tagumise osa
küljes on võimas elektrigeneraator, mille abil saab panna kujud liikuma ning
varustada vankrit saatev muusika tohutu võimendusega. Tänapäeval on kujud isegi
puldiga juhitavad. Kõik esinejad, kes liiguvad rongkäigus, tantsivad ja
laulavad hoogsa muusika saatel. Inimesed on maskeerinud ennast hiigelsuurteks
sampusepudeliteks, harfideks, härjavõitlejateks, sibulateks,
poliitikategelasteks. Liialdamata võib öelda, et vähemalt selle asjaga on
itaallased läinud rohkem kui liiale. Näiteks Biella karnevali näidati televiisorist ja seal
ilmselt leiti, et paberlitrid pole ikkagi huvitavad ja nende asemel pilluti
rahva sekka tonnide viisi apelsine, ning kiirabitöötajate sõnul pöördus
vigastustega nende poole umbes paarsada inimest. Pildujad ise kandsid kiivreid
ja näokaitseid. Samal ajal rongkäiguga toimub ka karnevalilaat, kus müüakse
parukaid, pritsimisvahtusid, paberlitreid, maske, toidukraami.... Tänavatele tuleb välja kogu linnarahvas,
tited kukil ja kärudes, vanurid kepile toetudes ning kõik ikka kostüümides
muidugi.
Teadsime, et autot sinnakanti parkida on peaaegu võimatu
ja tagasiteel on suured ummikud kuid me võtsime siiski selle riski, sest et
Itaalias on kõige kavalam oma plaane ellu viia kella 13-14.30 paiku. Sel ajal
kõik itaallased söövad spagette ja linnad on peaaegu inimtühjad. Kuna karnevali
ametlik algus oli kell 15.00 saabusime kohale kella üheks. Leidsimegi
parkimiskoha ja saime piletid osta ilma järjekorrata. Linn oli kaunistatud
ülimalt värvikirevalt karnevalilippudega, rõdudele kinnitatud embleemide,
paelte ja õhupallidega.
Karneval algas kolme
suure kahuripauguga, mis lasti merel.
Demonstreerimisele tulid erinevate kategooriate järgi liigitatud
vankrid. Esimese kategooria vankreid oli 8. Nendest igal vankril tantsis ja
laulis kujude vahel kuni 250 esinejat. Teise kategooria, st. pisemaid
vankreid oli 5, seejärel saabusid tantsugrupid ja lisaks suurel hulgal
üksikesinejaid, kellel oli pea asemel mõne tähtsa poliitiku satiiriline kuju.
Esinejad olid saabunud kohale ka teistest riikidest nagu näiteks Sveitsist,
Prantsusmaalt, USA-st, Inglismaalt, Jaapanist, Iisraelist, Saksamaalt ja
Lätist. Vankrid olid 4-5 korruseliste majade kõrgused, kõik ülimalt
humoorikad ja kõrgel kunstilisel tasemel. Pidevalt kummitas peas mõte, et seda
pole võimalik kirjeldada, seda peab ise nägema. Vankrid kajastasid peamiselt majanduskriisi
ning teemadeks olid Saksamaa tugevus, Kreeka kokkuvarisemine, Itaalia
kohtusüsteemi aeglus ning poliitikute sigadused, infantiilsus, suured lollused,
tegematajätmised ja isiklikud ambitsioonid, käesoleva aasta 24-25.veebruaril
toimuvad parlamendivalimised ning itaalia rahva optimism.
See, mis väärib tõelist imetlust, on see, et itaallased
oskavad iseenda üle nalja heita.
Karneval liidab endas erakordselt andekate kunstnike
loomingu, inseneride leidlikkuse, fantaasia ja loomingulisuse,
sajanditepikkused traditsioonid ja kogemused, entusiasmi, käsitööliste osavuse,
emotsioonide tohuvabohu ning rahva ühtekuuluvustunde.
Kuid Eesti karmis kliimas ja pool sajandit kestnud halli
massi kommunistliku kasvatusmeetodi tõttu ei
ole meil Eestis sellele fantaasiamängule
muud vastu panna kui kõige originaalsema vastlasõiduki konkurss,
hernesupp, seajalg ja vastlakukkel ning
seejärel jääme kõik rahvad üksmeeles 40-päevaks Munapühi ootama ning paastuma.
;)
Anneli Treumuth
Pisa, 05.veebruar 2013 Avaldatud "Võrumaa Teatajas" 12. veebruar 2013.a.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar