Reis Costa Concordia hukkumispaika ehk...

Kooskõla Rannikut vaatamas

Oli reede, 13. jaanuar möödunud aastal, kui maailma üks suurim kruiisilaev Costa Concordia  Toskaana maakonnale kuuluva Giglio (it. keeles „liilia“, hääldus „džiljo”) pisisaare rannakaridele sõitis ja tasapisi vajuma hakkas. Costa Concordia on poole suurem meie hukkunud Estoniast ning isegi pikem ja laiem uppumatuks peetud Titanicust.

Kuna elan õnnetuspaigast vaid paarisaja kilomeetri kaugusel Pisas, siis otsustasime elukaaslase Francoga sõita hukkunud luksuslaeva vaatama. Laeva oli saatnud halva endena äpardus alates nimepanekust 2006, kui ristiema, tšehhi kaunitarist rinnahoidjate modell Eva Herzigova ei saanud šampanjapudelit vööri vastu puruks. Costa Concordia, tõlkes Kooskõla Ranniku vettelaskmisest peale järgnesid küll põrkumine sadamarajatiste ja sadamakraana vastu, küll ühe reisija surmaga lõppenud kukkumine üle parda…

Liiliasaar ise on natuke suurem meie Naissaarest. Sellel kaljusel ja kaunil Vahemere saarel on kolm asulat elanike koguarvuga veidi üle poolteise tuhande inimese. Gigliole saab Toskaana maakonna lõunaosas asuvast Monte Argentario kommuunile kuuluvast Santo Stefano maalilisest sadamast. Piletimüüja küll hilines tööle pool tunnikest, samas aga rõõmustas, et Toremari nimelise laevafirma praam õigustas oma toredat nime ja lahkus sadamast söiduplaani järgi ehk siis itaallastele mitteomase täpsusega. Laevareis saareni kestab tund aega, mille vältel keegi reisijatest ei lugenud raamatut ega lahendanud ristsõnu. Pigem piitsutas uudishimu tagant, sest enamik vahtis kogu reisi vältel binoklitega saare suunas, justkui lootes olla esimesed, kes märkavad pikutavat Costa Concordiat. Nägin juba palja silmagagi mingit hiiglaslikku kaljujoonist. Vöi on vastu kaljusid liibunud mingi suur valge keha? Kõigil olid fotoaparaadid laskevalmis, ühtäkki algas ühine plöksutamine. Laevavrakk, millest praegu näha umbes neljandikku, külitab sadamasse randuvate laevade paremal käel. Toremari pardalt oli hästi näha kogu vilgast tegutsemist vaese uppunu ümber. Külgedele keevitati suuri metallist ujukeid. Erinevate mereinstituutide vormiriietes mehed uurisid ainult neile teadaolevaid saladusi, aeg-ajalt töusid pinnale midagi otsima sukeldunud akvalangistid. „Rohelised” ehk loodusekaitsjad jälgisid kotkapilgul, et vette ei lekiks masinavärkide õli, kütust ja kemikaale. Pidevalt saabus sadamasse abivahendeid ja tehnikat, näiteks suurel hulgal absorbeeruvaid materjale, mis paistsid kuhjatuna nagu laeva hiigelsuured pampersid. Need lähevad kohe käiku, kui keegi märkab pisematki Vahemerre lekkinud ölitäpikest. Hiljemalt siinkohal saab igaüks aru, kui abitu on üks vette küljeli vajunud laev. Hukkunud gigant ise oli ümbritsetud parvedest, praamidest, ujuvhotellist ja kraanadest. Sajad inimesed siblisid nagu sipelgad ümber dinosauruse surnukeha. Pole raske ette kujutada, millisel koletul hulgal on lisaks uppunud laevale läinud põhja Itaalia riigi, paljude kindlustus-firmade, sponsorite ja laevafirma omanike raha.

Kui Toremar keeras nina Giglio Porto vanade ning värviliste kolmekorruseliste majade suunas, hakkasid paistma külg-külje kõrval seisvad pisikesed kohvikud, kauplused, käsitöö- ja suveniiripoed, seintel kaunistuseks kalavõrgud. Majad värviti vanasti sama värvi oma paadiga, seepärast on Türreeni mere kalurikülad värvilised nagu triibusokid. Kalamüügikärud põiklesid kitsukestel kõrgele mägedesse viivatel teedel. Lisaks rannavalve igivanale vaatlustornile küünitas kõige kõrgema mäe otsas pilvi puutuma üks keskaegne toekas kindlus. Seal kõrgel Giglio Castellos asub ka kohalik vallavalitsus. Sadamat aga ääristasid eakad datlipalmid ning mägedes turritasid kaljude vahelt välja kidurate mändide ladvad. Hoolimata sellest, et oli november, ei puudunud saarelt õiteilu. Märkasin õitsemas hibiskuseid, alpikanne ja suurte lillade õitega lopsakaid kassitappe. Liiliaid siiski mitte. Hingasin sisse selle imelise saare  merelisi lõhnu, ja hakkasin vaat` et unustama meie reisi eesmärki. Esmalt läksin hoopis kirikusse, sest tema vaatab sadamasse saabujatele otse silma. Panin küünla 30-le hukkunud reisijale ja kahele inimesele, keda pole leitud. See Madonna-nimeline vana, kuid huvitava arhitektuuriga, tagasihoidlik kirik oli olnud ka laevahuku ööl üks esimene merehädaliste peavari ja kogunemispunkt, kuid nüüd küll ei meenutanud kiriku sisemuses õnnetuid mitte mingi kirjasõna ega mälestusmärk.

Isegi sellel sooja kliimaga saarel kisuvad õhtud jahedaks ning jalad kandsid meid ranna-kohvikusse kuuma teed jooma. Teenindades jooksis kohvikupidaja koos oma teismelise pojaga ringi, vaevu kingadega maad puudutades. Külastajaid tuli ja läks. Küsisin talt, kuidas on elu muutunud peale seda kohutavat laevahukku? Kohvikupidaja, keskealine itaallanna, vastas rõõmsameelselt, et on eluga väga rahul: kohalikke on Giglio Portos vaid 500 hinge, aga laeval töötab hetkel 400 mitmesugust ametimeest. Pealegi saabub iga paari tunni tagant laevadega kohale üha uusi uudishimulikke. Kui enne laevahukku käis päeva jooksul vaid paar omainimest või mõni üksik turist tassikest kohvi rüüpamas, siis nüüd on sissetulek muidugi mitmekordistunud. Uurisin lähemalt veel vrakiuurijate kohta. Naine jutustas lahkelt, et ametimehed elavad kas kohe vraki läheduses, kaldal asuvas hotellis, vöi merele ehitatud ujuvhotellis, kortermajades vöi kes-kus on peavarju leidnud. Mõned elavad isegi otse sadamakail telgis. Seega on ka  majutusteenuse pakkujatele saabunud tõeline kuldaeg.  Küsimustele vastates käisid tubli naise käed ikka vilkalt uusi kohvisid kallates…küll sakslastest abielupaarile, küll kanadalastele...Kohalike meelest vöiks küllap laevaõnnetusi sagedamini juhtuda.

Tahtsime vaadata vrakki nii lähedalt kui vöimalik ja liikusime piki kaljukalda kivist rada.  Trepid, mis viivad rannast majadeni on vanal hallil ajal ehitatud kõik erinevate astmekõrgustega. See olevat selleks, et kui maale tungib öösel vaenlane, siis teadmata ja tundmata  neid salakavalaid treppe, on komistamine ja kukkumine paratamatu. Justkui lisakaitseks vaenlase eest, olid ka viigikaktused ja agaavid ajanud osavalt oma juured igasse võimalikku kaljuprakku. Libedate ja suurte kivide vahel ettevaatlikult ukerdades kujutasin ette, kuidas rohkem kui 4200 inimest tol saatuslikul jaanuariööl, pimedas, kuivale maale pääseda püüdsid. Mõned isegi ujusid oma sadakond meetrit kaljudeni. Franco katsus vett, see oli jääkülm, kuigi polnud veel jaanuar.

Arvutasin, et iga külaelaniku kohta tuli abi ja peavarju anda kümnele alajahtunud ja paanikas välismaalasele. Laeval oli reisijaid 63-st erinevast rahvusest seega umbes 3000 inimest ei rääkinud ju itaalia keelt. Teadsin, et ainuüksi maale tuleku käigus hukkus kolm inimest ja vigastada sai üle saja merehädalise. Mõtted tiirlesid peas läbisegi ja silme ette tulid selle täiesti mõistetamatu õnnetuse televiisorist korduvalt nähtud kaadrid. Kuidas kapten, 52-aastane, kena ja lokkispäine Francesco Schettino (hääldus skettiino, kuid minu meelest sobiks paremini Krettiino), saatis ühe naise laeva meeskonnast, reisijatele teatama, et laeval on ainult elektrikatkestus ning reisijaid palutakse tungivalt minna tagasi oma kajutitesse. Kuhu? Märga hauda? Kui laevakeres oli 70 meetrine rebend ja masinaruumis juba kaks meetrit vett!!! Tänu mobiiltelefonidele on reisijatel sellest mustast stsenaariumist jäädvustatud filmidokumente nii pildis kui helis. Vastuvaidlematu fakt on, et alles poolteise tunni möödudes hakati reisijaid evakueerima. Kapten põgenes laevalt nagu rott üsna esimeste seas, olles veidi pärast keskööd kaldal, aga viimased päästetud said kuivale pärast kuuendat hommikutundi, kui laev oli juba 80 kraadises kreenis. Teles on hiljem korduvalt näidatud kapten Schettino telefonivestluse salvestust Livorno merevalve komandandiga, kes sundis kaptenit andma selgeid vastuseid konkreetsetele küsimustele ja tegelema reisijate evakueerimisega. Kapten vastas komandandile, et tema sõitis nagu peab, kuid järsku käis „bumm!“ vastu kari, mida Schettino merekaartidel polevatki. Hiljem arvas kapten, et küllap tundmatu merehoovus kandis nad vastu karisid või et laeval võis olla hoopis mingi rike. Veel järgnes versioon nimega „manovra turistico“, et keegi laevareisijatest olevat tahtnud lehvitada oma lapselapsele kaldal ja sõbralik kapten sõitiski saarele võimalikult lähedale. Või et laeva ülemkelner ja hotelli ülem lobisesid ja käratsesid kaptenisillal niivörd,  et teised kapteni abid ei olevat seepärast saanud korralikult tööd teha. Kapten helistas aga oma emale: „Ära muretse, Mamma, on küll juhtunud üks halb asi, aga sina ära närveeri! Võib-olla ei saa ma tükil ajal Sulle helistada, aga kõik on OK. Ma aitasin reisijaid päästa.“ Tegelikult on see väga itaallaslik, et MAMMA on tähtsam kui MAYDAY signaal, mida ei antudki. Tähtsam kui päästepaat, millest ühtki tõrgeteta vette lasta ei suudetud. Päästetöid tegid hoopis rannavalve paadid ja kohalikud kalurid, samuti üks teine kruiisilaev Cruise Barcelona ja meie Toremar. On selgunud, et peamised päästjad olid kõigepealt kohalikud elanikud, Punane Rist, Itaalia tsiviilkaitse ja tuletõrjujad. Mõned meeskonnaliikmed, on teada ka nende täpne arv – kolm, KOLM!, aitasid reisijaid redelitest allaronimisel. Kohalikud elanikud avasid merehädalistele kirikute, kaupluste, kohvikute, apteegi ja hotellide uksed. Vapra ja oskusliku tegutsemise eest tegi peaminister Mario Monti  Itaalia presidendile  Giorgio Napoletanole ettepaneku omistada kangelaslikule  saarerahvale kuldmedal al valore civile (see antakse rahuajal sooritatud kangelastegude eest). Kuid see polnud ainus tunnustus ja autasu. Ennastsalgava tegutsemise eest andsid nii kohalikule elanikkonnale kui ka Monte Argentario kommuunile mitmesuguseid autasusid nii Toskaana maakond kui ka  mitmed sadamalinnad Itaalias ja samuti ka mõned välisriigid, Venemaa sealhulgas.

Kühmu tõmbunud Schettino küll arreteeriti laevahuku põhjustamise ja ohtu sattunud laeva hülgamise eest ning viidi algul provintsikeskusse uurimise alla, kuid seejärel saadeti hellalt koduaresti abikaasa hoolitseda. Mehel keelati igasugune suhtlemine isikutega väljaspool koduseinu, kuid tema naine kuulutas ajakirjanikele, et „minu mees pole mingi koletis ning ka kuulujutud moldaavlannaga laeval pidutsemisest on täiesti alusetud“. Ühel päeval jõudis kaptenini teade, et ta on töölt vallandatud. Seepeale pöördus mees kohtusse tööle ennistamise hagiavaldusega. Tema nimelt hoopis päästis laeva, juhtides seda meelega nii kalda lähedale, et see ei vajuks sügavale! Uus versioon ja uus vale - juba oli kindlaks tehtud, et laev ei olnud pärast kokkupõrget juhitav.

Ainus, mida Franco önnetuskohal kokkuvötvalt lausus, oli: „Itaalia tublide kaptenite maine on hävitatud…ja võib-olla isegi kogu Itaalia maine.“

Kui vaatasin seda 114 000 tonni kaaluvat abitut kolossi, ei tekkinud küll tunnet, et laeva mingi imetehnoloogia abil tõsta ja Livorno või Piombino sadamasse viia suudetaks.

Heitsin veel viimase pilgu sellele hämarusse ja uttu mattunud hiiglasele, mis ise alguses maksis 450 miljonit eurot ja  lõpuks maksis paljude reisijate elu. Vähemalt minul on kruiisireiside isu jäädavalt kadunud. Isegi Toremari pardale tagasiminek tekitas kõhedust kuigi meri oli rahulik ja peegelsile nagu ka tol ööl, mis nüüdseks on ristitud vigade ja valede ööks.  

Tänaseks on tuhandete lehekülgede pikkune kohtutoimik kokku pandud ja kaptenile prognoositakse kuni 20-aastast vangistust. Samas võin oma itaalia-kogemustele tuginedes öelda, selles riigis juhtuvate õnnetuste eripära on see, et mitte kunagi mitte keegi ei tunnista ennast süüdi ning süüdlasi ei leita. Nii ka seekord. Süüdlasi lihtsalt pole! Või siiski, üks kindel süüdlane ju on! See Liiliasaare salakari, mis lõbulaeva külje lõhestas.
Avaldatud ajalehes "Eesti Ekspress" Kohvri rubriigis 10. jaanuaril 2013.a. artiklis "Kooskõla Rannikut vaatamas"

Anneli Treumuth                                                                    Pisa, 04. jaanuar 2013