Catania linna pühakust.

Agata siidiloor.      (see lugu avaldati ajakirjas  MÜSTILISED LOOD, mis ilmus Saladuste lisanumbrina 2008.a. märtsis )

Kas polnud ime, et neitsi Maria sünnitas poisslapse ilma eelnevalt seksuaalvahekorras olemata? Nüüd kunstviljastamise ajastul on see ime paljudele kättesaadav ja annab elule mõtte. Kas polnud ime, et seesama poisslaps tõusis üles surmast? Jah, see oli ime ja kogu maailm tähistab seda. Tegelikult on mõnikord kliinilisest surmast võimalik inimest üles äratada ka tänapäeval. Aga mina sain osa sellise ime tähistamisest, mida pole tänapäevani veel kuskil mujal suudetud järele teha.

Asi on nimelt selles, et 1. veebruaril  252. aastal hakkas Sitsiilias purskama Etna vulkaan ja ähvardas hävitada Catania linna ning saata selle linna elanikud tulesurma. 5.veebruari öösel läksid selle linna elanikud ühe süütu tütarlapse hauale, võtsid kaasa talle kuulunud siidiloori, panid selle pika oda otsa ja astusid valgete öösärkide väel tulevoolule vastu. Täpselt siidiloori ees tulevool pöördus ja jättis Catania linna puutumata. Paljud inimesed, kes olid selle sündmuse tunnistajaks hakkasid seepeale kristlasteks. Siidiloor kuulus 251. aastal surnuks piinatud neiule nimega Agata, kes sellest hetkest peale kuulutati linna kaitsepühakuks. Neiu oli juba varases nooruses otsustanud anda ennast Jeesuse pruudiks ja asuda elama kloostrisse. Kahjuks hakkas imekaunile Agatale  külge lööma Sitsiilia asehaldur Quintianus. Tütarlaps aga lükkas mehe lähenemiskatsed tagasi. Selle karistuseks saatis ülbe mees tütarlapse tööle bordelli, kus Agata imekombel suutis oma neitsilikkuse säilitada. Järgnes vangla, kus Quintianuse käsul rebiti Agatal tangidega küljest tema rinnad. Meeletu valu käes vaeveldes, palus tütarlaps abi Jeesuselt ja inglitelt, et teda valust vabastada. Imeväel haavad paranesidki. Nüüd käsutas mees neiu kohtu ette ja talle määrati karistuseks sütel veeretamine ning tulle heitmine. Tüdruk pöördus Jumala poole palvega teda vaevadest vabastada. Sel hetkel toimus maavärin ning tüdruk pääses taevariiki.

Mina sain osa iga-aastastest pidustustest, mis toimuvad 03.-05. veebruarini linna kaitsepühaku Sant`Agata  auks. Catania  on suuruselt teine linn Sitsiilias ja tema elanike arv koos üliõpilaste ning turistidega ulatub 450 000-ni.  Nendest pidustustest saab osa umbes miljon inimest koos uudishimulike ja tõeliselt pühendunutega .  Sitsiiliast emigreerunutele ja vastavat soovi avaldanud inimestele saadab Catania linnavalitsus ülevaate pidustustest  DVD-l postiga koju.

Muidugi ei uskunud ma sõnagi sellest, mis mulle eelnevalt oli räägitud, sest kõik see tundus olevat ilmvõimatu. Kuigi 13. detsembril nägin analoogseid pidustusi Siracusa linna kaitsepühaku  St. Lucia auks ja olin pildistanud inimesi kandmas üle 1,5 meetri kõrgusi ning tihtipeale oma kehakaaluga võrdse raskusega küünlaid. Olin oma silmaga näinud, et need inimesed, kes oma palvetes on saanud abi pühakult, läbivad kogu rongkäigu paljajalu.  Näiteks ma ei uskunud, et enamik inimesi (väikesed lapsed kaasaarvatud) kannavad pidustuste ajal Catanias valgeid nn. öösärke, meenutamaks ööd aastal 252. Aga see osutus tõeks! Nendel öösärkidel on tuttidega vöö ja peas on inimestel väikesed mustad mütsikesed. Kaelas on medaljonid Agata auks. Küünlad mida õlal kantakse on seotud punti vastavalt sellele kaalukusele kui palju kedagi Agata on aidanud. Kes on ikka tänu palvetele saanud lahti näiteks rinnakasvajast,  jäänud käima peale, pääsenud tulekahjust või maavärinast, siis see inimene kannab õlal küünlapunti, mille raskus vastab tema kehakaalule ja kui ta ei jaksa kanda, siis kantakse kahekesi. Küünalt õlale tõsta aidatakse samuti. Küünlapundile on külge seotud poroloonist padi, et õlga ära ei hõõruks. Tänavatele, mida mööda protsessioon liigub,  voolab maha tonnide viisi küünlavaha ja see kaetakse saepuruga, et rahvas või autod ei libiseks. Läbi saepuru ei ole tänavasillutisest näha mitte ainsamat ruutsentimeetrit. Kahetsesin, et olin selga pannud oma uue ja ilusa jaki, sest vaha voolas ja leegid sähvisid nina ees. Võtsin jaki seljast ja rullisin kokku ning hoidsin seda kramplikult vastu rinda surudes. Tegelikult ei olnud vaja surudagi, sest rahvamassid surusid nagunii nii kõvasti peale kuna kõik tahtsid pääseda Agata kandjate juurde, et ulatada lillekimpe, küünlaid ja raha. Raha ulatati üle inimeste peade ja preestrid toppisid need kuskile kandetooli sisemusse. Räägiti, et niimoodi on kogutud kirikule ühe protsessiooni ajal kuni miljon eurot, aga kes seda õiget summat ikka avaldab. Vähemalt minu nähes ulatati nii massiliselt rahatähti, et need summad, mis Agatale tänutäheks annetati on kahtlemata väga suured. Küünalde ja lillekimpude (valgeid roose 24, 36 jne. kimbus) äraveoks sõitis Agata juurde aeg-ajalt suur veoauto (ime seegi ju, et kuidas veoauto sai läbi kokkupressitud rahvamassi). Mina olin see õnnelik, kelle rahvavool kandis otse kardinali ja Agata kuju lähedusse, nii et nägin toimuvat detailideni. Kahjuks ma ei oska öelda, kui pikad olid need kaks köit, millega hiigelsuurt ja  hõbedast kandetooli veetakse. Köiest kinnihoidmine on ülim au ja see saab osaks vähestele. Köied võisid olla pikad oma paar-kolmsada meetrit ja nende abil veetakse rikkalikult ehitud Agata kuju ka ööl vastu kuuendat veebruari üles mäkke Etna suunas. Seda kõike tehakse joostes mööda San Giuliano tänavat. Kes komistab, see tallatakse jalge alla, ning on esinenud ka juhtumeid, et inimene tallatakse niimoodi surnuks.

Minnes tagasi rongkäigu ehk protsessiooni juurde, siis selle algusosas kantakse  „le candelóre” `sid. Need on hiiglaslikud, umbes 4 meetrit kõrged ja paar meetrit pikad ning 1,5  meetrit  laiad pühakujudega, lampidega, kullatud lõvikujudega, pühapiltidega, lippude- ja vappidega kaunistatud sümbolid, mis meenutavad rikkalikult kaunistatud kõrgeid torne.  Algselt arvati, et Agata kaitses kellavalajaid ja halastajaõdesid, aga nüüdseks on selgunud, et Agata kaitseb ka puuviljakasvatajaid, kalureid, lillekaupmehi, toidukauplusi, lihunikke jne.  8 tursket meest kannavad ühele tsunftile kuuluvat „la candelóra” t  Aeg-ajalt mehed puhkavad, siis käskluse ehk vile  peale tõstetakse hiigelsuur „la candelóra”, üles ja tippivate jooksusammudega liigutakse edasi umbes 15 meetrit. Vahel ka tantsitakse sellega ning keerutatakse ringi. Meestel on peas imelikud kotiriidest peakatted ja kandmise hõlbustamiseks on „la candelóra” varustatud laiade rihmade- ning käepidemetega „Le Candelóre” d koguvad annetusi kaupmeestelt. Vahast küünalde kandjad liiguvad edasi samuti joostes, küünla jäme ots on kallutatud taeva poole ja põlev ots allapoole. Vaha voolab mõnikord ka nende valgetele öösärkidele, kaelale ja muidugi kätele. Mõnedel on kaitseks käes valged kindad. Peatudes lõigatakse küünaldel noaga ära üleliigsed servad ja kui küünlad on piisavalt põlenud, ostetakse kohe uued. Küünlamüüjad liiguvad rongkäiguga kaasa ja nende kaup ripub tahtipidi suurte liikuvate aluste küljes. Nüüd tuleb minu jaoks kõige hämmastavam osa! Teatud noormehed karjuvad kõigest kõrist „cittadini, cittadini, siamo devoti tutti?”, mis tähendab, et „linnaelanikud, linnaelanikud, kas me kõik oleme pühendunud” ja siis köiekandjad, kelle käes on valged plisseeritud rätikud, vehivad nende rätikutega üle õla ning vastavad karjudes „si, si, si”,  jah, jah, jah! Rahvas karjub kaasa ja plaksutab. Karjutakse ka et „kas me armastame Agatat?” ning „ viva Sant`Agata!”vastus on teadagi „si, si, si!”  Seejärel karjujad vahelduvad, sest osad kaotavad juba kolmandal korral oma hääle ja suudavad vaevu kähiseda.

Nüüd mõni sõna ilutulestikust, mis kogu seda sündmust saadab ühe õhtu jooksul vähemalt kolmel korral: algul kui Agata kuju katedraalist välja tuuakse ja protsessioon liikuma hakkab, seejärel  paaris peatuskohas ja lõpuks ülal mäel. Ilutulestiku korraldamiseks suletakse vastav väljak või  park inimestele sissepääsuks. Kohale sõidavad tulemeistrite kaubaautod. Raketid paigutatakse kindla stsenaariumi järgi oma kohtadele. Kui jõuab kätte aeg tule-etenduse alustamiseks, siis on selline tunne, et pilved kah põlevad. Tuleetendus kestab meeletult kaua. Mitte kunagi varem ega hiljem linnas sellist tulevärki ei toimu. Uus-aasta raketid on selle kõige kõrval nagu poisikeste paugutamine. Üle nende linnatänavate, kus rongkäik liigub on paigaldatud hiigelsuured kaunid nn. tulemustrid nagu auväravad. Kõikide tänavate tulemustrid on erineva disainiga ning need on täielikult erinevad jõuluaegsetest tuledest. La via Etnea tänav on niimoodi kaunistatud 3 km ulatuses. Majade rõdud on ääristatud tulevoolikute ja värviliste lambikestega, rõdudelt ripuvad alla punased ning sinised lipud, uste kohal on värvilised tulekirjad „WSAGATA”.

Kõigi nende pidustuste ajal on loomulikult äride uksed avatud, isegi kui on tegemist näiteks kingapoega, mis ei tohiks olla üldse asjaga seotud. Riigiteenistujatel on loomulikult vaba päev. Tänavate ääred on täis lihagrillijate, pähkli-, puuvilja- ja kommimüüjate pikki lette. Kondiitritoodete valik on enneolematu, kuid peamise tähtsusega  on  muidugi Agata rindasid kujutavad martsipaniga kaetud koogid „Seni di Sant` Agata”. Keset koogikest on ilus punane rinnanibu meenutav kaunistus. Olen kunagi uudishimust maitsnud, aga see oli minu maitse jaoks liialt magus. Soolastest suupistetest on kõige populaarsem „arancino”, mis on oma nime saanud sellest, et ta on apelsini värvi,  aga tegelikult meenutab samuti tissi kuju. See on tõesti maitsev ja koosneb riisist, hakklihast, köögiviljadest, tomatikastmest jms.,  pealt on ta kaetud riivsaia puruga, ning seejärel küpsetatud. Ostsime  süüa ja juua meiegi, kuid mingis järjekorras selleks ei pidanud piinlema. Müüjaid oli nii palju, et teenindamine toimus momentaalselt kui kuskil leti ees peatusime.  Järelikult ikka Agata soodustab kõigi tsunftide  ja kaupmeeste majandustegevust.

 Kohati tundus mulle, et ainult minu peas küpses plaan pääseda välja rahvasummast ja võtta kuskil baaris pitsike limoncellot, itaallaste kuulsat sidrunilikööri, kusjuures sajad tuhanded inimesed minu ümber olid PIDUSTUSTE ajal täiesti kained. Nemad viibisid oma elemendis. See aga on ühe eestlase jaoks täielik ime. Miks eestlased joovad ja mitte ainult pidustuste ajal? Kas on põhjused klimaatilised või geneetilised, või ei ole meile enam miski püha?  

Järgmise päeva õhtupoolikult otsustasin paluda  minagi Agata abi kui tuli kaminas ei tahtnud vedu võtta ja ma olin lootuse kaotanud. Uskuge või mitte, kuid äkitselt sai tuli hoo sisse.  Olen tegelikult ostnud ka ühe inglite raamatu ja sealseid juhiseid järginud, kuidas kaitseingleid on vaja appi paluda. Ja nad on alati ka mind aidanud, hiljem mõningase viivitusega on mul tulnud meelde, et neid tuleb ka tänada. Olen siis tänanud.

Loomulikult  eksisteerib materiaalse maailma kõrval ka vaimne maailm, selles ma ei kahtle, kuid viisid selle vaimse maailmaga suhtlemiseks on ikka jalustrabavalt erinevad kõigil inimestel, mis siis veel eri RAHVUSTEST rääkida. Itaallased ise arvavad, et selle ürituse puhul on tegemist rohkem folklooriga kui religiooniga. See on segu kultusest, traditsioonidest ja müstikast. Nende  inimeste  jaoks on tegemist identiteedi küsimusega ning seda neilt ära võtta  on täiesti mõeldamatu. Seda üritust juhuslikult pealt vaatama sattunud kõrvaltvaatajale jääb aga mulje, et tegemist on massipsühhoosiga, mis on kestnud nüüdseks juba 1756 aastat.

Agata loori, 5 meetrit pikkuse ja poole meetri laiuse kangariba abil on selle aja jooksul suudetud muuta laava suunda seitsmel korral ning ühel korral on ka linnaelanikke ära päästetud katkust. Lisaks on Agata aidanud kõiki neid sadu tuhandeid inimesi nende igapäevaprobleemide ja murede lahendamisel, sest milleks muidu talle annetada raha, küünlaid, lillekimpe ja korraldada kolm päeva kestvaid pidustusi, mille toimumise ajal kogu Catania linna funktsioneerimine  on kontsentreeritud Agata tänamisele. Sitsiilias on oma pühakud igal linnal ja külal. Pühaku auks korraldatavad pidustused on iga linna ja küla jaoks kõige tähtsam sündmus aastas, mille kõrval jõulud, uus-aasta,  munapühad jms. on vaieldamatult teisejärgulise tähtsusega.

Anneli Treumuth

Sitsiilia, Siracusa, 07.veebruar 2008 Avaldatud ajakirjas "Müstilised lood" 2008.a. kevadel.