Jõulud Itaalias

                  

Olen selles saapasääre-riigis veetnud jõule nii lõunas, konkreetsemalt Sitsiilias, põhjaosas ehk Veneetsia kandis, kui ka keskpaigakeses ehk Toscanas.  

Kui võrrelda Eesti ja Itaalia jõulukombeid, siis erinevused on nii jahmatavad, et oleksid õigupoolest ihaldatav materjal õudusfilmide väntajatele. Jah, meie, st. eestlaste,  harras ettekujutus jõuludest on lumi, verivorst pohlamoosiga, hapukapsas, hõõgvein, piparkook, jõulusalmi lugemine, ehtne kuuseke jne.

Mida tähendab aga lumi Itaallastele? Kui peaks maha sadama kasvõi lumekirmeke, siis tähendab see koolide sulgemist, liiklusõnnetusi, haigestumisi ja üleüldist kaost. Talvekummid pole Itaalias kohustuslikud, küll aga on kohustuslik omada kette auto pagasiruumis. Kuid vähemalt naisautojuhid  küll neid kasutada ei oska, seega lumi = paanika. Eelmisel aastal anti Pisas lumehoiatus. Lund küll ei tulnud, aga koolid jäeti ära. Ainuüksi hoiatuse tõttu! Pole ime siis, et hariduse kvaliteet jääb nõrgaks, aga see on teine teema. 

Mida tähendab verivorst itaallastele?  Värskes veres pidid bakterid levima ahvikiirusel, seega ei olevat siin riigis võimalik valmistada verivorsti ilma surma toovate bakteriteta ja nende vorstide avalik ning massiline müük on keelatud. Olen leidnud siin verivorsti taolist toodet  taluturul ja talupoes. Esimene leid oli vastiku tulisoolase maitsega ja selle vorsti nimetus on biroldo. Ilmselt selleks, et tappa surmatoovaid baktereid lisatakse verele palju soola ning teine vorst nimetusega sanguinaccio,oli viinamarjatükikestega, seega liiga magus. Kumbki ei sisaldanud kruupe, vaid hoopis pekitükikesi. Hind oli kallis võrreldes teiste lihatoodetega ja selle eksperimendi olen lugenud ebaõnnestunute kilda. Nüüd mõni sõna pohlamoosist. Pohla Itaalias ei tunta, ilmselt on pohl liiga pisike mari nii suure riigi jaoks. Seevastu tuntakse aga jõhvikat. Jõhvikast tehakse head marmelaadi. Kujutage nüüd ette, et kirjeldan siin itaallastele oma jõulu-unistust:  VERIVORSTI KOOS JÕHVIKA MARMELAADIGA! Aga Itaallased on sõbralik ja tolerantne rahvas, ning nad lasevad selle jubeduse lihtsalt kõrvust mööda. Võtame nüüd käsile hapukapsa. Hapukapsas (crauti) kui termin, eksisteerib isegi sõnaraamatus. Kuid hapukapsast ei valmistata nii nagu Eestis. Itaallaste arvates on õige hapukapsas valmistatud pannil, koos rohke sibulaga ja hapuka maitse annab roale valge vein või õunaäädikas.  Mitte nagu meie Eestis…sööme käärima läinud kapsast! 

Erilist tähelepanu väärib hõõgveini teema. Esiteks ei tohi veiniks nimetada mitte ühtegi punasesõstra-mustasõstra-vaarika-ega ammugi mitte rabarberi veini. Sest sõna VEIN tohib kasutada ainult viinamarjadest valmistatud joogi nimetusena. See on sama suur kuritegu kui meie kartulipuskarit nimetada näiteks konjakiks ja viljapuskarit viskiks.  Meie koduveinid on itaallaste arvates lihtsalt ebamäärased alkohoolsed joogid. See fakt, et me neid „veine“ veel kõigele lisaks ka kuumutame ning topime sinna maitseaineid, kinnitab ainult, et oleme haledad võhikud, kes veini teemadel ei tohiks üldse sõna võtta.

Piparkooke siin ei tunta, selle tainast ei müüda ja ilmselt ei hakata müüma kunagi, sest jõulude ajal söövad itaallased jõulukeeksi nimedega panettone, pandoro, jne. (nimi on erinev piirkonniti).  Neid keekse on poodides tagasihoidliku hinnangu alusel vähemalt üle kahekümne erineva variandi. Tavaliselt on keeks kõrge umbes 25-30 cm, mõnede sees on kuivatatud puuviljatükikesed, mõnedel keedukreemi või hoopis kakaokreemi saarekesed, õiges keeksis ei puudu muidugi rosinad. Keeksid on imekaunites pakendites ja tuhksuhkur on eraldi pisikeses kotikeses. Enne serveerimist avatakse pidulikult tuhksuhkru pakike ja kallatakse keeksile, seejärel pannakse keeks pakendisse tagasi ja raputatakse nagu kokteili. Niimoodi kattub keeks imeõrna valge pulbriga ja on kaunis serveerida. Keeksi võib süüa julgelt mitu kuud, sest hallitama see ei lähe. Konsistents on õhuline ja tõenäoliselt keemiline. Kuid maitse on tõesti hea ja olen minagi teinud seda pattu, et söönud keeksi ülearu. Kolm aastat tagasi nägin neid keekse müügil ka Eestis Maxima ketis ja letis. Järelikult on panettone ületanud riigipiirid.

Kui nüüd minna jõulude kasuliku külje kallale, siis jõulukingitused jagatakse Itaalias kätte ilma jõulusalmi nõudmata. Mitte midagi ei pea tegema, et pakk kätte saada. Algul püüdsin seletada, et „vaadake, meil Eestis ikka peab ilusa salmi lugema, või laulma-tantsima….“ .kuid mind ei tehtud kuulmagi. Aastaid tagasi Ameerikas näiteks lugesin jõulusalmi ja kõik naersid ohjeldamatult, ning küsisid, et „vabandust, mida see veel pidi tähendama?“  Seega on mõttetu nalja teha, tuleb lihtsalt kingitus vastu võtta, see koheselt avada, tänada ning teha nägu et kink oli meeldiv üllatus. Isegi kui ta seda polnud. Lõhnaõli Itaalias ei ole sobiv kinkida, sest see on vihje nagu kingisaaja haiseks, või kasutaks pidevalt vastikut lõhnaõli. Seega lõhnaõli kinkimine on solvang.

Nüüd mõni sõna kuusest. Peale II Maailmasõda võtsid itaallased põhjamaadest eeskuju ja hakkasid tooma tuppa jõulukuuske (nüüdseks on sellest saanud  kunstkuuse traditsioon). Enne seda oli peamiseks jõulukaunistuseks Jeesus-lapse sündi kujutav makett, ehk presepe. Nüüdki on makett väga tähtsal kohal. Maketid on tõesti kaunid ja fantaasiaküllased, seal on Maria, Joosep, hulk muid piiblitegelasi, kes osalesid lauda-sõime stseenis ja loomulikult eesel, lehm, lambad ning paljud teised issanda loomad, kellel oli au sel hetkel laudas viibida. Hiigelsuured  maketid  pannakse linnaväljakutele, pisemad kirikutesse, kõige tillemad aga kodudesse. Kaubamajades on meeletult suur valik makette igale maitsele ja rahakotile. Minu maitsele siiski mitte, sest nad tunduvad lapsikud ning oma koju neid tolmukogujaid ma pigem ei ostaks. 24. detsember, ehk jõululaupäev (Vigilia),  pole itaallaste jaoks väga tähtis, aga 25. detsember on suur püha. Siis pannakse sinna maketti lisaks ka  pisike beebi, vastsündinud Jeesuke. Sel päeval tulevad kokku sugulased ja söövad ohtra jõululõuna, mille lõpetab keeks, kohvi ning tilgake sidrunilikööri limoncellot. Kuna detsembris valmivad ka apelsinid ja klementiinid ning mandariinid, siis ei puudu ka need mitte ainsamas kodus.

Kui ajas edasi rutata, siis näiteks vana-aasta laual on kindlasti keedetud läätsed. Need meenutavad herneputru ja on tõesti sama head kui ahjus tehtud hernesupp. Pudru peale pannakse „zampone” (täidetud seajalgade rõngakesed) seajalad täidetakse nii, et võetakse kont välja, kamar täidetakse mingi lihamassiga, õmmeldakse kinni ja keedetakse fooliumi sees. Pärast keetmist fooliumipakk avatakse.  Igatahes söövad seda  kõik 60 miljonit itaallast ja sellest näidatakse telekas pidevalt kokasaateid, kuidas 31.dets süüa on vaja. Vana-aasta õhtul on itaallastel jalas ka punased aluspüksid. Usutakse, et läätsed toovad rahaõnne, punased aluspüksid aga pidavat tooma armuõnne. Juba praegu on poed täis peamiselt punast värvi aluspesu.  

Linnad on kaunistatud fantaasiarikkalt, ning jõulutuled on külluslikud ja muinasjutulised.   Siin kehtib tõenäoliselt põhimõte, et kui juba läks raiskamiseks, siis laseme neil tuledel mõnikord põleda ka päeval ja olen näinud ka mõnede kohvikute kaunistuseks põlemas tulekesi isegi suvel. Jõulud on ka Itaalias  kodune püha nagu Eestiski. Välja lärmama igatahes ei minda. Vana-aastaõhtul aga seevastu on restoranid rahvast tulvil ning  pidu käib enamasti väljaspool koduseinu. Peod toimuvad ka kuumaveeallikatel ning uut aastat saab soovi korral vastu võtta ujumistrikoos ning 36-kraadises vees sampust rüübates. Tundub mõnusam kui lumetuisus! Meie itaalia pere on mitmed pidutsemise variandid ära proovinud ja parim nendest tundub siiski olevat „oma tuba, oma luba“.  On odavam ja rahulikum! 6.jaanuaril on Epifania ehk Kolmekuningapäev. Sel ajal lendab Itaalia kohal ringi hea nõid nimega Befana  ja puistab lastele korstnast sisse maiustusepakke.  Kes on olnud halb laps, sellele puistatakse sütt. Poes on isegi müügil sütt meeenutavad kommid. Niipea kui aastavahetusega seonduv märul lõpeb, hinnatakse jõulukaubad alla ja korjatakse müügilt kõik aastavahetusega seonduv. seejärel täituvad kaupluseletid karnevalikaupadega.
  Anneli Treumuth
Avaldatud "Võrumaa Teatajas" 8.dets. 2012