Eesti Naine, juuni 2013, avaldas minu eluloo alates sünnimomendist:)

Jõulud Itaalias

                  

Olen selles saapasääre-riigis veetnud jõule nii lõunas, konkreetsemalt Sitsiilias, põhjaosas ehk Veneetsia kandis, kui ka keskpaigakeses ehk Toscanas.  

Kui võrrelda Eesti ja Itaalia jõulukombeid, siis erinevused on nii jahmatavad, et oleksid õigupoolest ihaldatav materjal õudusfilmide väntajatele. Jah, meie, st. eestlaste,  harras ettekujutus jõuludest on lumi, verivorst pohlamoosiga, hapukapsas, hõõgvein, piparkook, jõulusalmi lugemine, ehtne kuuseke jne.

Mida tähendab aga lumi Itaallastele? Kui peaks maha sadama kasvõi lumekirmeke, siis tähendab see koolide sulgemist, liiklusõnnetusi, haigestumisi ja üleüldist kaost. Talvekummid pole Itaalias kohustuslikud, küll aga on kohustuslik omada kette auto pagasiruumis. Kuid vähemalt naisautojuhid  küll neid kasutada ei oska, seega lumi = paanika. Eelmisel aastal anti Pisas lumehoiatus. Lund küll ei tulnud, aga koolid jäeti ära. Ainuüksi hoiatuse tõttu! Pole ime siis, et hariduse kvaliteet jääb nõrgaks, aga see on teine teema. 

Mida tähendab verivorst itaallastele?  Värskes veres pidid bakterid levima ahvikiirusel, seega ei olevat siin riigis võimalik valmistada verivorsti ilma surma toovate bakteriteta ja nende vorstide avalik ning massiline müük on keelatud. Olen leidnud siin verivorsti taolist toodet  taluturul ja talupoes. Esimene leid oli vastiku tulisoolase maitsega ja selle vorsti nimetus on biroldo. Ilmselt selleks, et tappa surmatoovaid baktereid lisatakse verele palju soola ning teine vorst nimetusega sanguinaccio,oli viinamarjatükikestega, seega liiga magus. Kumbki ei sisaldanud kruupe, vaid hoopis pekitükikesi. Hind oli kallis võrreldes teiste lihatoodetega ja selle eksperimendi olen lugenud ebaõnnestunute kilda. Nüüd mõni sõna pohlamoosist. Pohla Itaalias ei tunta, ilmselt on pohl liiga pisike mari nii suure riigi jaoks. Seevastu tuntakse aga jõhvikat. Jõhvikast tehakse head marmelaadi. Kujutage nüüd ette, et kirjeldan siin itaallastele oma jõulu-unistust:  VERIVORSTI KOOS JÕHVIKA MARMELAADIGA! Aga Itaallased on sõbralik ja tolerantne rahvas, ning nad lasevad selle jubeduse lihtsalt kõrvust mööda. Võtame nüüd käsile hapukapsa. Hapukapsas (crauti) kui termin, eksisteerib isegi sõnaraamatus. Kuid hapukapsast ei valmistata nii nagu Eestis. Itaallaste arvates on õige hapukapsas valmistatud pannil, koos rohke sibulaga ja hapuka maitse annab roale valge vein või õunaäädikas.  Mitte nagu meie Eestis…sööme käärima läinud kapsast! 

Erilist tähelepanu väärib hõõgveini teema. Esiteks ei tohi veiniks nimetada mitte ühtegi punasesõstra-mustasõstra-vaarika-ega ammugi mitte rabarberi veini. Sest sõna VEIN tohib kasutada ainult viinamarjadest valmistatud joogi nimetusena. See on sama suur kuritegu kui meie kartulipuskarit nimetada näiteks konjakiks ja viljapuskarit viskiks.  Meie koduveinid on itaallaste arvates lihtsalt ebamäärased alkohoolsed joogid. See fakt, et me neid „veine“ veel kõigele lisaks ka kuumutame ning topime sinna maitseaineid, kinnitab ainult, et oleme haledad võhikud, kes veini teemadel ei tohiks üldse sõna võtta.

Piparkooke siin ei tunta, selle tainast ei müüda ja ilmselt ei hakata müüma kunagi, sest jõulude ajal söövad itaallased jõulukeeksi nimedega panettone, pandoro, jne. (nimi on erinev piirkonniti).  Neid keekse on poodides tagasihoidliku hinnangu alusel vähemalt üle kahekümne erineva variandi. Tavaliselt on keeks kõrge umbes 25-30 cm, mõnede sees on kuivatatud puuviljatükikesed, mõnedel keedukreemi või hoopis kakaokreemi saarekesed, õiges keeksis ei puudu muidugi rosinad. Keeksid on imekaunites pakendites ja tuhksuhkur on eraldi pisikeses kotikeses. Enne serveerimist avatakse pidulikult tuhksuhkru pakike ja kallatakse keeksile, seejärel pannakse keeks pakendisse tagasi ja raputatakse nagu kokteili. Niimoodi kattub keeks imeõrna valge pulbriga ja on kaunis serveerida. Keeksi võib süüa julgelt mitu kuud, sest hallitama see ei lähe. Konsistents on õhuline ja tõenäoliselt keemiline. Kuid maitse on tõesti hea ja olen minagi teinud seda pattu, et söönud keeksi ülearu. Kolm aastat tagasi nägin neid keekse müügil ka Eestis Maxima ketis ja letis. Järelikult on panettone ületanud riigipiirid.

Kui nüüd minna jõulude kasuliku külje kallale, siis jõulukingitused jagatakse Itaalias kätte ilma jõulusalmi nõudmata. Mitte midagi ei pea tegema, et pakk kätte saada. Algul püüdsin seletada, et „vaadake, meil Eestis ikka peab ilusa salmi lugema, või laulma-tantsima….“ .kuid mind ei tehtud kuulmagi. Aastaid tagasi Ameerikas näiteks lugesin jõulusalmi ja kõik naersid ohjeldamatult, ning küsisid, et „vabandust, mida see veel pidi tähendama?“  Seega on mõttetu nalja teha, tuleb lihtsalt kingitus vastu võtta, see koheselt avada, tänada ning teha nägu et kink oli meeldiv üllatus. Isegi kui ta seda polnud. Lõhnaõli Itaalias ei ole sobiv kinkida, sest see on vihje nagu kingisaaja haiseks, või kasutaks pidevalt vastikut lõhnaõli. Seega lõhnaõli kinkimine on solvang.

Nüüd mõni sõna kuusest. Peale II Maailmasõda võtsid itaallased põhjamaadest eeskuju ja hakkasid tooma tuppa jõulukuuske (nüüdseks on sellest saanud  kunstkuuse traditsioon). Enne seda oli peamiseks jõulukaunistuseks Jeesus-lapse sündi kujutav makett, ehk presepe. Nüüdki on makett väga tähtsal kohal. Maketid on tõesti kaunid ja fantaasiaküllased, seal on Maria, Joosep, hulk muid piiblitegelasi, kes osalesid lauda-sõime stseenis ja loomulikult eesel, lehm, lambad ning paljud teised issanda loomad, kellel oli au sel hetkel laudas viibida. Hiigelsuured  maketid  pannakse linnaväljakutele, pisemad kirikutesse, kõige tillemad aga kodudesse. Kaubamajades on meeletult suur valik makette igale maitsele ja rahakotile. Minu maitsele siiski mitte, sest nad tunduvad lapsikud ning oma koju neid tolmukogujaid ma pigem ei ostaks. 24. detsember, ehk jõululaupäev (Vigilia),  pole itaallaste jaoks väga tähtis, aga 25. detsember on suur püha. Siis pannakse sinna maketti lisaks ka  pisike beebi, vastsündinud Jeesuke. Sel päeval tulevad kokku sugulased ja söövad ohtra jõululõuna, mille lõpetab keeks, kohvi ning tilgake sidrunilikööri limoncellot. Kuna detsembris valmivad ka apelsinid ja klementiinid ning mandariinid, siis ei puudu ka need mitte ainsamas kodus.

Kui ajas edasi rutata, siis näiteks vana-aasta laual on kindlasti keedetud läätsed. Need meenutavad herneputru ja on tõesti sama head kui ahjus tehtud hernesupp. Pudru peale pannakse „zampone” (täidetud seajalgade rõngakesed) seajalad täidetakse nii, et võetakse kont välja, kamar täidetakse mingi lihamassiga, õmmeldakse kinni ja keedetakse fooliumi sees. Pärast keetmist fooliumipakk avatakse.  Igatahes söövad seda  kõik 60 miljonit itaallast ja sellest näidatakse telekas pidevalt kokasaateid, kuidas 31.dets süüa on vaja. Vana-aasta õhtul on itaallastel jalas ka punased aluspüksid. Usutakse, et läätsed toovad rahaõnne, punased aluspüksid aga pidavat tooma armuõnne. Juba praegu on poed täis peamiselt punast värvi aluspesu.  

Linnad on kaunistatud fantaasiarikkalt, ning jõulutuled on külluslikud ja muinasjutulised.   Siin kehtib tõenäoliselt põhimõte, et kui juba läks raiskamiseks, siis laseme neil tuledel mõnikord põleda ka päeval ja olen näinud ka mõnede kohvikute kaunistuseks põlemas tulekesi isegi suvel. Jõulud on ka Itaalias  kodune püha nagu Eestiski. Välja lärmama igatahes ei minda. Vana-aastaõhtul aga seevastu on restoranid rahvast tulvil ning  pidu käib enamasti väljaspool koduseinu. Peod toimuvad ka kuumaveeallikatel ning uut aastat saab soovi korral vastu võtta ujumistrikoos ning 36-kraadises vees sampust rüübates. Tundub mõnusam kui lumetuisus! Meie itaalia pere on mitmed pidutsemise variandid ära proovinud ja parim nendest tundub siiski olevat „oma tuba, oma luba“.  On odavam ja rahulikum! 6.jaanuaril on Epifania ehk Kolmekuningapäev. Sel ajal lendab Itaalia kohal ringi hea nõid nimega Befana  ja puistab lastele korstnast sisse maiustusepakke.  Kes on olnud halb laps, sellele puistatakse sütt. Poes on isegi müügil sütt meeenutavad kommid. Niipea kui aastavahetusega seonduv märul lõpeb, hinnatakse jõulukaubad alla ja korjatakse müügilt kõik aastavahetusega seonduv. seejärel täituvad kaupluseletid karnevalikaupadega.
  Anneli Treumuth
Avaldatud "Võrumaa Teatajas" 8.dets. 2012

Catania linna pühakust.

Agata siidiloor.      (see lugu avaldati ajakirjas  MÜSTILISED LOOD, mis ilmus Saladuste lisanumbrina 2008.a. märtsis )

Kas polnud ime, et neitsi Maria sünnitas poisslapse ilma eelnevalt seksuaalvahekorras olemata? Nüüd kunstviljastamise ajastul on see ime paljudele kättesaadav ja annab elule mõtte. Kas polnud ime, et seesama poisslaps tõusis üles surmast? Jah, see oli ime ja kogu maailm tähistab seda. Tegelikult on mõnikord kliinilisest surmast võimalik inimest üles äratada ka tänapäeval. Aga mina sain osa sellise ime tähistamisest, mida pole tänapäevani veel kuskil mujal suudetud järele teha.

Asi on nimelt selles, et 1. veebruaril  252. aastal hakkas Sitsiilias purskama Etna vulkaan ja ähvardas hävitada Catania linna ning saata selle linna elanikud tulesurma. 5.veebruari öösel läksid selle linna elanikud ühe süütu tütarlapse hauale, võtsid kaasa talle kuulunud siidiloori, panid selle pika oda otsa ja astusid valgete öösärkide väel tulevoolule vastu. Täpselt siidiloori ees tulevool pöördus ja jättis Catania linna puutumata. Paljud inimesed, kes olid selle sündmuse tunnistajaks hakkasid seepeale kristlasteks. Siidiloor kuulus 251. aastal surnuks piinatud neiule nimega Agata, kes sellest hetkest peale kuulutati linna kaitsepühakuks. Neiu oli juba varases nooruses otsustanud anda ennast Jeesuse pruudiks ja asuda elama kloostrisse. Kahjuks hakkas imekaunile Agatale  külge lööma Sitsiilia asehaldur Quintianus. Tütarlaps aga lükkas mehe lähenemiskatsed tagasi. Selle karistuseks saatis ülbe mees tütarlapse tööle bordelli, kus Agata imekombel suutis oma neitsilikkuse säilitada. Järgnes vangla, kus Quintianuse käsul rebiti Agatal tangidega küljest tema rinnad. Meeletu valu käes vaeveldes, palus tütarlaps abi Jeesuselt ja inglitelt, et teda valust vabastada. Imeväel haavad paranesidki. Nüüd käsutas mees neiu kohtu ette ja talle määrati karistuseks sütel veeretamine ning tulle heitmine. Tüdruk pöördus Jumala poole palvega teda vaevadest vabastada. Sel hetkel toimus maavärin ning tüdruk pääses taevariiki.

Mina sain osa iga-aastastest pidustustest, mis toimuvad 03.-05. veebruarini linna kaitsepühaku Sant`Agata  auks. Catania  on suuruselt teine linn Sitsiilias ja tema elanike arv koos üliõpilaste ning turistidega ulatub 450 000-ni.  Nendest pidustustest saab osa umbes miljon inimest koos uudishimulike ja tõeliselt pühendunutega .  Sitsiiliast emigreerunutele ja vastavat soovi avaldanud inimestele saadab Catania linnavalitsus ülevaate pidustustest  DVD-l postiga koju.

Muidugi ei uskunud ma sõnagi sellest, mis mulle eelnevalt oli räägitud, sest kõik see tundus olevat ilmvõimatu. Kuigi 13. detsembril nägin analoogseid pidustusi Siracusa linna kaitsepühaku  St. Lucia auks ja olin pildistanud inimesi kandmas üle 1,5 meetri kõrgusi ning tihtipeale oma kehakaaluga võrdse raskusega küünlaid. Olin oma silmaga näinud, et need inimesed, kes oma palvetes on saanud abi pühakult, läbivad kogu rongkäigu paljajalu.  Näiteks ma ei uskunud, et enamik inimesi (väikesed lapsed kaasaarvatud) kannavad pidustuste ajal Catanias valgeid nn. öösärke, meenutamaks ööd aastal 252. Aga see osutus tõeks! Nendel öösärkidel on tuttidega vöö ja peas on inimestel väikesed mustad mütsikesed. Kaelas on medaljonid Agata auks. Küünlad mida õlal kantakse on seotud punti vastavalt sellele kaalukusele kui palju kedagi Agata on aidanud. Kes on ikka tänu palvetele saanud lahti näiteks rinnakasvajast,  jäänud käima peale, pääsenud tulekahjust või maavärinast, siis see inimene kannab õlal küünlapunti, mille raskus vastab tema kehakaalule ja kui ta ei jaksa kanda, siis kantakse kahekesi. Küünalt õlale tõsta aidatakse samuti. Küünlapundile on külge seotud poroloonist padi, et õlga ära ei hõõruks. Tänavatele, mida mööda protsessioon liigub,  voolab maha tonnide viisi küünlavaha ja see kaetakse saepuruga, et rahvas või autod ei libiseks. Läbi saepuru ei ole tänavasillutisest näha mitte ainsamat ruutsentimeetrit. Kahetsesin, et olin selga pannud oma uue ja ilusa jaki, sest vaha voolas ja leegid sähvisid nina ees. Võtsin jaki seljast ja rullisin kokku ning hoidsin seda kramplikult vastu rinda surudes. Tegelikult ei olnud vaja surudagi, sest rahvamassid surusid nagunii nii kõvasti peale kuna kõik tahtsid pääseda Agata kandjate juurde, et ulatada lillekimpe, küünlaid ja raha. Raha ulatati üle inimeste peade ja preestrid toppisid need kuskile kandetooli sisemusse. Räägiti, et niimoodi on kogutud kirikule ühe protsessiooni ajal kuni miljon eurot, aga kes seda õiget summat ikka avaldab. Vähemalt minu nähes ulatati nii massiliselt rahatähti, et need summad, mis Agatale tänutäheks annetati on kahtlemata väga suured. Küünalde ja lillekimpude (valgeid roose 24, 36 jne. kimbus) äraveoks sõitis Agata juurde aeg-ajalt suur veoauto (ime seegi ju, et kuidas veoauto sai läbi kokkupressitud rahvamassi). Mina olin see õnnelik, kelle rahvavool kandis otse kardinali ja Agata kuju lähedusse, nii et nägin toimuvat detailideni. Kahjuks ma ei oska öelda, kui pikad olid need kaks köit, millega hiigelsuurt ja  hõbedast kandetooli veetakse. Köiest kinnihoidmine on ülim au ja see saab osaks vähestele. Köied võisid olla pikad oma paar-kolmsada meetrit ja nende abil veetakse rikkalikult ehitud Agata kuju ka ööl vastu kuuendat veebruari üles mäkke Etna suunas. Seda kõike tehakse joostes mööda San Giuliano tänavat. Kes komistab, see tallatakse jalge alla, ning on esinenud ka juhtumeid, et inimene tallatakse niimoodi surnuks.

Minnes tagasi rongkäigu ehk protsessiooni juurde, siis selle algusosas kantakse  „le candelóre” `sid. Need on hiiglaslikud, umbes 4 meetrit kõrged ja paar meetrit pikad ning 1,5  meetrit  laiad pühakujudega, lampidega, kullatud lõvikujudega, pühapiltidega, lippude- ja vappidega kaunistatud sümbolid, mis meenutavad rikkalikult kaunistatud kõrgeid torne.  Algselt arvati, et Agata kaitses kellavalajaid ja halastajaõdesid, aga nüüdseks on selgunud, et Agata kaitseb ka puuviljakasvatajaid, kalureid, lillekaupmehi, toidukauplusi, lihunikke jne.  8 tursket meest kannavad ühele tsunftile kuuluvat „la candelóra” t  Aeg-ajalt mehed puhkavad, siis käskluse ehk vile  peale tõstetakse hiigelsuur „la candelóra”, üles ja tippivate jooksusammudega liigutakse edasi umbes 15 meetrit. Vahel ka tantsitakse sellega ning keerutatakse ringi. Meestel on peas imelikud kotiriidest peakatted ja kandmise hõlbustamiseks on „la candelóra” varustatud laiade rihmade- ning käepidemetega „Le Candelóre” d koguvad annetusi kaupmeestelt. Vahast küünalde kandjad liiguvad edasi samuti joostes, küünla jäme ots on kallutatud taeva poole ja põlev ots allapoole. Vaha voolab mõnikord ka nende valgetele öösärkidele, kaelale ja muidugi kätele. Mõnedel on kaitseks käes valged kindad. Peatudes lõigatakse küünaldel noaga ära üleliigsed servad ja kui küünlad on piisavalt põlenud, ostetakse kohe uued. Küünlamüüjad liiguvad rongkäiguga kaasa ja nende kaup ripub tahtipidi suurte liikuvate aluste küljes. Nüüd tuleb minu jaoks kõige hämmastavam osa! Teatud noormehed karjuvad kõigest kõrist „cittadini, cittadini, siamo devoti tutti?”, mis tähendab, et „linnaelanikud, linnaelanikud, kas me kõik oleme pühendunud” ja siis köiekandjad, kelle käes on valged plisseeritud rätikud, vehivad nende rätikutega üle õla ning vastavad karjudes „si, si, si”,  jah, jah, jah! Rahvas karjub kaasa ja plaksutab. Karjutakse ka et „kas me armastame Agatat?” ning „ viva Sant`Agata!”vastus on teadagi „si, si, si!”  Seejärel karjujad vahelduvad, sest osad kaotavad juba kolmandal korral oma hääle ja suudavad vaevu kähiseda.

Nüüd mõni sõna ilutulestikust, mis kogu seda sündmust saadab ühe õhtu jooksul vähemalt kolmel korral: algul kui Agata kuju katedraalist välja tuuakse ja protsessioon liikuma hakkab, seejärel  paaris peatuskohas ja lõpuks ülal mäel. Ilutulestiku korraldamiseks suletakse vastav väljak või  park inimestele sissepääsuks. Kohale sõidavad tulemeistrite kaubaautod. Raketid paigutatakse kindla stsenaariumi järgi oma kohtadele. Kui jõuab kätte aeg tule-etenduse alustamiseks, siis on selline tunne, et pilved kah põlevad. Tuleetendus kestab meeletult kaua. Mitte kunagi varem ega hiljem linnas sellist tulevärki ei toimu. Uus-aasta raketid on selle kõige kõrval nagu poisikeste paugutamine. Üle nende linnatänavate, kus rongkäik liigub on paigaldatud hiigelsuured kaunid nn. tulemustrid nagu auväravad. Kõikide tänavate tulemustrid on erineva disainiga ning need on täielikult erinevad jõuluaegsetest tuledest. La via Etnea tänav on niimoodi kaunistatud 3 km ulatuses. Majade rõdud on ääristatud tulevoolikute ja värviliste lambikestega, rõdudelt ripuvad alla punased ning sinised lipud, uste kohal on värvilised tulekirjad „WSAGATA”.

Kõigi nende pidustuste ajal on loomulikult äride uksed avatud, isegi kui on tegemist näiteks kingapoega, mis ei tohiks olla üldse asjaga seotud. Riigiteenistujatel on loomulikult vaba päev. Tänavate ääred on täis lihagrillijate, pähkli-, puuvilja- ja kommimüüjate pikki lette. Kondiitritoodete valik on enneolematu, kuid peamise tähtsusega  on  muidugi Agata rindasid kujutavad martsipaniga kaetud koogid „Seni di Sant` Agata”. Keset koogikest on ilus punane rinnanibu meenutav kaunistus. Olen kunagi uudishimust maitsnud, aga see oli minu maitse jaoks liialt magus. Soolastest suupistetest on kõige populaarsem „arancino”, mis on oma nime saanud sellest, et ta on apelsini värvi,  aga tegelikult meenutab samuti tissi kuju. See on tõesti maitsev ja koosneb riisist, hakklihast, köögiviljadest, tomatikastmest jms.,  pealt on ta kaetud riivsaia puruga, ning seejärel küpsetatud. Ostsime  süüa ja juua meiegi, kuid mingis järjekorras selleks ei pidanud piinlema. Müüjaid oli nii palju, et teenindamine toimus momentaalselt kui kuskil leti ees peatusime.  Järelikult ikka Agata soodustab kõigi tsunftide  ja kaupmeeste majandustegevust.

 Kohati tundus mulle, et ainult minu peas küpses plaan pääseda välja rahvasummast ja võtta kuskil baaris pitsike limoncellot, itaallaste kuulsat sidrunilikööri, kusjuures sajad tuhanded inimesed minu ümber olid PIDUSTUSTE ajal täiesti kained. Nemad viibisid oma elemendis. See aga on ühe eestlase jaoks täielik ime. Miks eestlased joovad ja mitte ainult pidustuste ajal? Kas on põhjused klimaatilised või geneetilised, või ei ole meile enam miski püha?  

Järgmise päeva õhtupoolikult otsustasin paluda  minagi Agata abi kui tuli kaminas ei tahtnud vedu võtta ja ma olin lootuse kaotanud. Uskuge või mitte, kuid äkitselt sai tuli hoo sisse.  Olen tegelikult ostnud ka ühe inglite raamatu ja sealseid juhiseid järginud, kuidas kaitseingleid on vaja appi paluda. Ja nad on alati ka mind aidanud, hiljem mõningase viivitusega on mul tulnud meelde, et neid tuleb ka tänada. Olen siis tänanud.

Loomulikult  eksisteerib materiaalse maailma kõrval ka vaimne maailm, selles ma ei kahtle, kuid viisid selle vaimse maailmaga suhtlemiseks on ikka jalustrabavalt erinevad kõigil inimestel, mis siis veel eri RAHVUSTEST rääkida. Itaallased ise arvavad, et selle ürituse puhul on tegemist rohkem folklooriga kui religiooniga. See on segu kultusest, traditsioonidest ja müstikast. Nende  inimeste  jaoks on tegemist identiteedi küsimusega ning seda neilt ära võtta  on täiesti mõeldamatu. Seda üritust juhuslikult pealt vaatama sattunud kõrvaltvaatajale jääb aga mulje, et tegemist on massipsühhoosiga, mis on kestnud nüüdseks juba 1756 aastat.

Agata loori, 5 meetrit pikkuse ja poole meetri laiuse kangariba abil on selle aja jooksul suudetud muuta laava suunda seitsmel korral ning ühel korral on ka linnaelanikke ära päästetud katkust. Lisaks on Agata aidanud kõiki neid sadu tuhandeid inimesi nende igapäevaprobleemide ja murede lahendamisel, sest milleks muidu talle annetada raha, küünlaid, lillekimpe ja korraldada kolm päeva kestvaid pidustusi, mille toimumise ajal kogu Catania linna funktsioneerimine  on kontsentreeritud Agata tänamisele. Sitsiilias on oma pühakud igal linnal ja külal. Pühaku auks korraldatavad pidustused on iga linna ja küla jaoks kõige tähtsam sündmus aastas, mille kõrval jõulud, uus-aasta,  munapühad jms. on vaieldamatult teisejärgulise tähtsusega.

Anneli Treumuth

Sitsiilia, Siracusa, 07.veebruar 2008 Avaldatud ajakirjas "Müstilised lood" 2008.a. kevadel.

             

Itaalias on vastlad teistsugused (VIAREGGIO KARNEVALIST)

MIDA TEGELIKULT TÄHENDAB KARNEVAL?

Kas me oleme kunagi mõelnud selle üle, et kust on tulnud eesti keelde sõna karneval? Mida see sõna üleüldse tähendab ja millal ning milleks karnevale peetakse? Karneval tuleneb sõnadest carne levare, mis lahtiseletatult tähendab liha menüüst kõrvaldama. Karnevali algne mõte oli, et  kord aastas, enne 40 päevast paastu, tuleb heita kõrvale kõik tabud, unustada, kes me oleme ja lõbutseda ohjeldamatult. Aga kuidas seda teha kui kõik sind ära tunnevad? Maskeerumiseks riietusid rikkad inimesed talupoegadeks ja talupojad omakorda matkisid härrasrahva rõivaid. Mehed riietusid naisteks ja nunnadeks, naised aga meesteks. Käituti vastavalt sellele, mida kostüüm ette nägi. Hiljem siiski keelustati seadusega nunnadeks riietumine, kuna mehed hakkasid sel moel  nunnakloostritesse sisse hiilima :)

Kuna Eesti kultuuripildis puudub karnevalitraditsioon, siis kirjeldan, mis toimub seoses karnevalidega tänapäeva Itaalias.  

Niipea kui kaubamajad korjavad kokku jõulu- ja uue-aasta  ning kolmekuningapäeva st. hea nõia Befana kaubad ning kingitused, täituvad letid nagu nõiaväel karnevalikaupadega. Igasuguse mõõduga, isegi kuni hiigelsuurte 100-liitriliste plastkottideni müüakse paberlitreid (coriandoli) ja  serpentiine. Paberlitrite pildumise traditsioon sai alguse sellest, et vanasti pilluti üksteist mudaga, kividega ja veega täidetud pallidega, see aga tekitas suuri kahjusid ja vigastusi. Kuna aga rahvas ikkagi ihkas niiväga midagi pilduda, siis asendati kivid paberlitritega. Müügil olevate maskide, kostüümide, vahtude ja õhupallide valik on tohutu. Terve jaanuarikuu vältel võib näha kõikjal mudilasi ringi vudimas vapustavalt ilusates karnevalikostüümides. Alates luti-imejatest beebidest kuni koolinoorteni on tüdrukute kostüümid valdavalt nagu printsessidel ja poistel nagu karabinjeeridel (politsei). Muidugi võib kõikjal näha  kasside, mesilaste, oravate, lepatriinude, luukerede ja teiste fantaasiaküllaste  ning säravate kostüümide kandjaid. Ostsin ka endale ilusa karnevalimütsi sest ei saa ju teistest halvem olla. Koolides harjutatakse esinemiskavasid ja karnevalitantse. Maiustuselettidele ilmuvad tüüpilised lehttaignast karnevaliküpsised „chiącchiere” ja "bugie", mille nimetus tuleneb sõnast „lobiseja” ja  "valed" , mis on oma nimed saanud sellest,  et nad on krõbedad ning neid närides suu liigub nagu lobamokal või valetajal. Neid küpsiseid võib samuti serveerida vahukoorega ning üle riputada tuhksuhkruga, täpselt nagu meie, eestlased, teeme  vastlakuklitega. Kui need küpsised ilmuvad  globaliseerumise korras ka Eesti kaupluselettidele, siis tasub proovida, on üsna head mugistada.

Kõige kuulsamaks maailmas on saanud Veneetsia karneval, mis sai ametliku alguse 1296. aastal, mil Veneetsia Vabariigi senat kuulutas Vastlapäeva (Martedi Grasso-tõlkes rasvane teisipäev) riigipühaks. Järgmine päev on kohe Tuhkapäev (Mercoledi delle Ceneri, tuhakolmapäev) ja sama nädala laupäeval algab 40-päevane paast (Quaresima), mil menüüst jääb lisaks lihale välja ka suhkur ning muna.  Minu jutustuses tuleb kirjeldamisele kuulsuselt teisel kohal olev Viareggio  [hääldus via`reddzo] karneval, millel on tänavu 140-s juubel. Viareggio on mereäärne kaunis Toskaana linn, mille uhke ja väga lai rannapromenaad võimaldab hiiglaslikel allegoorilistel karnevali-vankritel vabalt liikuda. Karnevali-vankrite traditsioon sai alguse rikaste inimeste uhkelt ehitud kaarikute pilkamisest. Neid sõidukeid kutsutakse allegoorilisteks ehk mõistukõnelisteks seetõttu, et nad kujutavad satiirilisel moel kuulsaid riigitegelasi ja poliitikuid, paavsti, presidenti, peaministrit ja lisaks neid, kes aasta jooksul on ära teeninud head- või  pigem siiski halba kuulsust. 

Viareggios on väga imposantne jahisadam ning rannapromenaadi ääristavad muinasjutulosse meenutavad vanad villad, millele on uue elu andnud luksusikud kohvikud, restoranid, uhked firmapoed ja supelmajad.  Üsna hiljuti  käisin sealses karnevalimuuseumis ja suhteliselt uues karnevalitehases, mille valmimisaasta on 2001. Muuseumis on pandud välja aastate lõikes nende karnevalivankrite maketid, mis on tulnud oma originaalsuse tõttu võitjateks. Samuti on muuseumis võimalik näha täpne tehnoloogia kujude valmistamiseks. Karnevalitehasesse aga ei lasta külalisi enne kui on lõppenud viimane pidustus, sest demonstreerimisele tulevad vankrid on valmistamise ajal suur saladus ja neid kaitstakse võõraste pilkude eest.  Selles linnas kestab karneval vähemalt neli nädalat jutti. Käesoleval aastal algas esimene suur ronkäik pihta juba 3.veebruaril ja viimane etendus on 3. märtsil. Kuna karnevalisõidukite pappjeemašee  (tuleneb pr. keelest papier-mâché, ehk ajalehe-või kalkapaberi ja vahel ka tekstiili tükkidest ning jahu-või tärkliseliimist kipsvormi pressimise abil valmistatud kujud, mis värvitakse üle akrüülvärvidega) kujud  valmistatakse igal aastal uued ning see töö kestab mõnikord terve aasta, siis on selge, et ühest rongkäigust ei piisa kulude katmiseks. Pilet etendusele maksab 15.- eurot kuid vihmase ilmaga etendusi ei toimu, sest paberist kokkuliimitud kujud lihtsalt laguneksid laiali. Seega äririsk on

5 miljonilise eelarvega  ürituse puhul üsna kõrge.

Kui Viareggios hakati 140-aastat tagasi karnevalisõidukeid ehitama, siis ainuvõimalikuks ehituskohaks olid laevatehaste angaarid koos sealsete puuseppade, konstruktorite, kunstnike, inseneride ja muude spetsialistidega. Laevaehitajatel jäi talveperioodil tööst natuke rohkem vaba aega üle ja see pühendati karnevalisõidukite konstrueerimiseks. Peale 1917 aasta tulekahju, kus hävisid rannahooned ja laevaehitus-angaarid, taasehitati kõik uued hooned spetsiaalselt just nii kaugele tänavast,  et tulevaste karnevalirongkäikude jaoks jääks vabaks võimalikult lai rannapromenaad. Itaalia traditsioonilistel kitsastel tänavatel ju ei saaks vedada mõõtmatuid karnevali-vankreid ega pidada korralikke rahvarohkeid karnevalipidustusi. Osavõtjate  motiveerimiseks toimub loomulikult ka karnevalivankrite konkurss ning vankrid on jagatud võistluskategooriatesse. I kategooria vankrid on umbes 5-12 meetrit laiad,  koos vedava traktoriga on nad kuskil paarkümmend meetrit pikad ja kõrgus on mõnedel kuni 20 (kakskümmend) meetrit!!! Vanasti veeti  karnevalivankreid mööda tänavaid härjarakenditega, tänapäeval aga traktoritega. Vankri tagumise osa küljes on võimas elektrigeneraator, mille abil saab panna kujud liikuma ning varustada vankrit saatev muusika tohutu võimendusega. Tänapäeval on kujud isegi puldiga juhitavad. Kõik esinejad, kes liiguvad rongkäigus, tantsivad ja laulavad hoogsa muusika saatel. Inimesed on maskeerinud ennast hiigelsuurteks sampusepudeliteks, harfideks, härjavõitlejateks, sibulateks, poliitikategelasteks. Liialdamata võib öelda, et vähemalt selle asjaga on itaallased läinud rohkem kui liiale. Näiteks Biella  karnevali näidati televiisorist ja seal ilmselt leiti, et paberlitrid pole ikkagi huvitavad ja nende asemel pilluti rahva sekka tonnide viisi apelsine, ning kiirabitöötajate sõnul pöördus vigastustega nende poole umbes paarsada inimest. Pildujad ise kandsid kiivreid ja näokaitseid. Samal ajal rongkäiguga toimub ka karnevalilaat, kus müüakse parukaid, pritsimisvahtusid, paberlitreid, maske, toidukraami....   Tänavatele tuleb välja kogu linnarahvas, tited kukil ja kärudes, vanurid kepile toetudes ning kõik ikka kostüümides muidugi. 

Teadsime, et autot sinnakanti parkida on peaaegu võimatu ja tagasiteel on suured ummikud kuid me võtsime siiski selle riski, sest et Itaalias on kõige kavalam oma plaane ellu viia kella 13-14.30 paiku. Sel ajal kõik itaallased söövad spagette ja linnad on peaaegu inimtühjad. Kuna karnevali ametlik algus oli kell 15.00 saabusime kohale kella üheks. Leidsimegi parkimiskoha ja saime piletid osta ilma järjekorrata. Linn oli kaunistatud ülimalt värvikirevalt karnevalilippudega, rõdudele kinnitatud embleemide, paelte ja  õhupallidega.

Karneval  algas kolme suure kahuripauguga, mis lasti merel.  Demonstreerimisele tulid erinevate kategooriate järgi liigitatud vankrid. Esimese kategooria vankreid oli 8. Nendest igal vankril tantsis ja laulis kujude vahel kuni 250 esinejat. Teise kategooria, st. pisemaid vankreid oli 5, seejärel saabusid tantsugrupid ja lisaks suurel hulgal üksikesinejaid, kellel oli pea asemel mõne tähtsa poliitiku satiiriline kuju. Esinejad olid saabunud kohale ka teistest riikidest nagu näiteks Sveitsist, Prantsusmaalt, USA-st, Inglismaalt, Jaapanist, Iisraelist, Saksamaalt ja Lätist. Vankrid olid 4-5 korruseliste majade kõrgused, kõik ülimalt humoorikad ja kõrgel kunstilisel tasemel. Pidevalt kummitas peas mõte, et seda pole võimalik kirjeldada, seda peab ise nägema.  Vankrid kajastasid peamiselt majanduskriisi ning teemadeks olid Saksamaa tugevus, Kreeka kokkuvarisemine, Itaalia kohtusüsteemi aeglus ning poliitikute sigadused, infantiilsus, suured lollused, tegematajätmised ja isiklikud ambitsioonid, käesoleva aasta 24-25.veebruaril toimuvad parlamendivalimised ning itaalia rahva optimism.

See, mis väärib tõelist imetlust, on see, et itaallased oskavad iseenda üle nalja heita.

Karneval liidab endas erakordselt andekate kunstnike loomingu, inseneride leidlikkuse, fantaasia ja loomingulisuse, sajanditepikkused traditsioonid ja kogemused, entusiasmi, käsitööliste osavuse, emotsioonide tohuvabohu ning rahva ühtekuuluvustunde.

Kuid Eesti karmis kliimas ja pool sajandit kestnud halli massi kommunistliku kasvatusmeetodi tõttu ei  ole meil Eestis sellele fantaasiamängule  muud vastu panna kui kõige originaalsema vastlasõiduki konkurss, hernesupp, seajalg  ja vastlakukkel ning seejärel jääme kõik rahvad üksmeeles 40-päevaks Munapühi ootama ning paastuma. ;) 

Anneli Treumuth

Pisa, 05.veebruar 2013      Avaldatud "Võrumaa Teatajas" 12. veebruar 2013.a.  

Reis Costa Concordia hukkumispaika ehk...

Kooskõla Rannikut vaatamas

Oli reede, 13. jaanuar möödunud aastal, kui maailma üks suurim kruiisilaev Costa Concordia  Toskaana maakonnale kuuluva Giglio (it. keeles „liilia“, hääldus „džiljo”) pisisaare rannakaridele sõitis ja tasapisi vajuma hakkas. Costa Concordia on poole suurem meie hukkunud Estoniast ning isegi pikem ja laiem uppumatuks peetud Titanicust.

Kuna elan õnnetuspaigast vaid paarisaja kilomeetri kaugusel Pisas, siis otsustasime elukaaslase Francoga sõita hukkunud luksuslaeva vaatama. Laeva oli saatnud halva endena äpardus alates nimepanekust 2006, kui ristiema, tšehhi kaunitarist rinnahoidjate modell Eva Herzigova ei saanud šampanjapudelit vööri vastu puruks. Costa Concordia, tõlkes Kooskõla Ranniku vettelaskmisest peale järgnesid küll põrkumine sadamarajatiste ja sadamakraana vastu, küll ühe reisija surmaga lõppenud kukkumine üle parda…

Liiliasaar ise on natuke suurem meie Naissaarest. Sellel kaljusel ja kaunil Vahemere saarel on kolm asulat elanike koguarvuga veidi üle poolteise tuhande inimese. Gigliole saab Toskaana maakonna lõunaosas asuvast Monte Argentario kommuunile kuuluvast Santo Stefano maalilisest sadamast. Piletimüüja küll hilines tööle pool tunnikest, samas aga rõõmustas, et Toremari nimelise laevafirma praam õigustas oma toredat nime ja lahkus sadamast söiduplaani järgi ehk siis itaallastele mitteomase täpsusega. Laevareis saareni kestab tund aega, mille vältel keegi reisijatest ei lugenud raamatut ega lahendanud ristsõnu. Pigem piitsutas uudishimu tagant, sest enamik vahtis kogu reisi vältel binoklitega saare suunas, justkui lootes olla esimesed, kes märkavad pikutavat Costa Concordiat. Nägin juba palja silmagagi mingit hiiglaslikku kaljujoonist. Vöi on vastu kaljusid liibunud mingi suur valge keha? Kõigil olid fotoaparaadid laskevalmis, ühtäkki algas ühine plöksutamine. Laevavrakk, millest praegu näha umbes neljandikku, külitab sadamasse randuvate laevade paremal käel. Toremari pardalt oli hästi näha kogu vilgast tegutsemist vaese uppunu ümber. Külgedele keevitati suuri metallist ujukeid. Erinevate mereinstituutide vormiriietes mehed uurisid ainult neile teadaolevaid saladusi, aeg-ajalt töusid pinnale midagi otsima sukeldunud akvalangistid. „Rohelised” ehk loodusekaitsjad jälgisid kotkapilgul, et vette ei lekiks masinavärkide õli, kütust ja kemikaale. Pidevalt saabus sadamasse abivahendeid ja tehnikat, näiteks suurel hulgal absorbeeruvaid materjale, mis paistsid kuhjatuna nagu laeva hiigelsuured pampersid. Need lähevad kohe käiku, kui keegi märkab pisematki Vahemerre lekkinud ölitäpikest. Hiljemalt siinkohal saab igaüks aru, kui abitu on üks vette küljeli vajunud laev. Hukkunud gigant ise oli ümbritsetud parvedest, praamidest, ujuvhotellist ja kraanadest. Sajad inimesed siblisid nagu sipelgad ümber dinosauruse surnukeha. Pole raske ette kujutada, millisel koletul hulgal on lisaks uppunud laevale läinud põhja Itaalia riigi, paljude kindlustus-firmade, sponsorite ja laevafirma omanike raha.

Kui Toremar keeras nina Giglio Porto vanade ning värviliste kolmekorruseliste majade suunas, hakkasid paistma külg-külje kõrval seisvad pisikesed kohvikud, kauplused, käsitöö- ja suveniiripoed, seintel kaunistuseks kalavõrgud. Majad värviti vanasti sama värvi oma paadiga, seepärast on Türreeni mere kalurikülad värvilised nagu triibusokid. Kalamüügikärud põiklesid kitsukestel kõrgele mägedesse viivatel teedel. Lisaks rannavalve igivanale vaatlustornile küünitas kõige kõrgema mäe otsas pilvi puutuma üks keskaegne toekas kindlus. Seal kõrgel Giglio Castellos asub ka kohalik vallavalitsus. Sadamat aga ääristasid eakad datlipalmid ning mägedes turritasid kaljude vahelt välja kidurate mändide ladvad. Hoolimata sellest, et oli november, ei puudunud saarelt õiteilu. Märkasin õitsemas hibiskuseid, alpikanne ja suurte lillade õitega lopsakaid kassitappe. Liiliaid siiski mitte. Hingasin sisse selle imelise saare  merelisi lõhnu, ja hakkasin vaat` et unustama meie reisi eesmärki. Esmalt läksin hoopis kirikusse, sest tema vaatab sadamasse saabujatele otse silma. Panin küünla 30-le hukkunud reisijale ja kahele inimesele, keda pole leitud. See Madonna-nimeline vana, kuid huvitava arhitektuuriga, tagasihoidlik kirik oli olnud ka laevahuku ööl üks esimene merehädaliste peavari ja kogunemispunkt, kuid nüüd küll ei meenutanud kiriku sisemuses õnnetuid mitte mingi kirjasõna ega mälestusmärk.

Isegi sellel sooja kliimaga saarel kisuvad õhtud jahedaks ning jalad kandsid meid ranna-kohvikusse kuuma teed jooma. Teenindades jooksis kohvikupidaja koos oma teismelise pojaga ringi, vaevu kingadega maad puudutades. Külastajaid tuli ja läks. Küsisin talt, kuidas on elu muutunud peale seda kohutavat laevahukku? Kohvikupidaja, keskealine itaallanna, vastas rõõmsameelselt, et on eluga väga rahul: kohalikke on Giglio Portos vaid 500 hinge, aga laeval töötab hetkel 400 mitmesugust ametimeest. Pealegi saabub iga paari tunni tagant laevadega kohale üha uusi uudishimulikke. Kui enne laevahukku käis päeva jooksul vaid paar omainimest või mõni üksik turist tassikest kohvi rüüpamas, siis nüüd on sissetulek muidugi mitmekordistunud. Uurisin lähemalt veel vrakiuurijate kohta. Naine jutustas lahkelt, et ametimehed elavad kas kohe vraki läheduses, kaldal asuvas hotellis, vöi merele ehitatud ujuvhotellis, kortermajades vöi kes-kus on peavarju leidnud. Mõned elavad isegi otse sadamakail telgis. Seega on ka  majutusteenuse pakkujatele saabunud tõeline kuldaeg.  Küsimustele vastates käisid tubli naise käed ikka vilkalt uusi kohvisid kallates…küll sakslastest abielupaarile, küll kanadalastele...Kohalike meelest vöiks küllap laevaõnnetusi sagedamini juhtuda.

Tahtsime vaadata vrakki nii lähedalt kui vöimalik ja liikusime piki kaljukalda kivist rada.  Trepid, mis viivad rannast majadeni on vanal hallil ajal ehitatud kõik erinevate astmekõrgustega. See olevat selleks, et kui maale tungib öösel vaenlane, siis teadmata ja tundmata  neid salakavalaid treppe, on komistamine ja kukkumine paratamatu. Justkui lisakaitseks vaenlase eest, olid ka viigikaktused ja agaavid ajanud osavalt oma juured igasse võimalikku kaljuprakku. Libedate ja suurte kivide vahel ettevaatlikult ukerdades kujutasin ette, kuidas rohkem kui 4200 inimest tol saatuslikul jaanuariööl, pimedas, kuivale maale pääseda püüdsid. Mõned isegi ujusid oma sadakond meetrit kaljudeni. Franco katsus vett, see oli jääkülm, kuigi polnud veel jaanuar.

Arvutasin, et iga külaelaniku kohta tuli abi ja peavarju anda kümnele alajahtunud ja paanikas välismaalasele. Laeval oli reisijaid 63-st erinevast rahvusest seega umbes 3000 inimest ei rääkinud ju itaalia keelt. Teadsin, et ainuüksi maale tuleku käigus hukkus kolm inimest ja vigastada sai üle saja merehädalise. Mõtted tiirlesid peas läbisegi ja silme ette tulid selle täiesti mõistetamatu õnnetuse televiisorist korduvalt nähtud kaadrid. Kuidas kapten, 52-aastane, kena ja lokkispäine Francesco Schettino (hääldus skettiino, kuid minu meelest sobiks paremini Krettiino), saatis ühe naise laeva meeskonnast, reisijatele teatama, et laeval on ainult elektrikatkestus ning reisijaid palutakse tungivalt minna tagasi oma kajutitesse. Kuhu? Märga hauda? Kui laevakeres oli 70 meetrine rebend ja masinaruumis juba kaks meetrit vett!!! Tänu mobiiltelefonidele on reisijatel sellest mustast stsenaariumist jäädvustatud filmidokumente nii pildis kui helis. Vastuvaidlematu fakt on, et alles poolteise tunni möödudes hakati reisijaid evakueerima. Kapten põgenes laevalt nagu rott üsna esimeste seas, olles veidi pärast keskööd kaldal, aga viimased päästetud said kuivale pärast kuuendat hommikutundi, kui laev oli juba 80 kraadises kreenis. Teles on hiljem korduvalt näidatud kapten Schettino telefonivestluse salvestust Livorno merevalve komandandiga, kes sundis kaptenit andma selgeid vastuseid konkreetsetele küsimustele ja tegelema reisijate evakueerimisega. Kapten vastas komandandile, et tema sõitis nagu peab, kuid järsku käis „bumm!“ vastu kari, mida Schettino merekaartidel polevatki. Hiljem arvas kapten, et küllap tundmatu merehoovus kandis nad vastu karisid või et laeval võis olla hoopis mingi rike. Veel järgnes versioon nimega „manovra turistico“, et keegi laevareisijatest olevat tahtnud lehvitada oma lapselapsele kaldal ja sõbralik kapten sõitiski saarele võimalikult lähedale. Või et laeva ülemkelner ja hotelli ülem lobisesid ja käratsesid kaptenisillal niivörd,  et teised kapteni abid ei olevat seepärast saanud korralikult tööd teha. Kapten helistas aga oma emale: „Ära muretse, Mamma, on küll juhtunud üks halb asi, aga sina ära närveeri! Võib-olla ei saa ma tükil ajal Sulle helistada, aga kõik on OK. Ma aitasin reisijaid päästa.“ Tegelikult on see väga itaallaslik, et MAMMA on tähtsam kui MAYDAY signaal, mida ei antudki. Tähtsam kui päästepaat, millest ühtki tõrgeteta vette lasta ei suudetud. Päästetöid tegid hoopis rannavalve paadid ja kohalikud kalurid, samuti üks teine kruiisilaev Cruise Barcelona ja meie Toremar. On selgunud, et peamised päästjad olid kõigepealt kohalikud elanikud, Punane Rist, Itaalia tsiviilkaitse ja tuletõrjujad. Mõned meeskonnaliikmed, on teada ka nende täpne arv – kolm, KOLM!, aitasid reisijaid redelitest allaronimisel. Kohalikud elanikud avasid merehädalistele kirikute, kaupluste, kohvikute, apteegi ja hotellide uksed. Vapra ja oskusliku tegutsemise eest tegi peaminister Mario Monti  Itaalia presidendile  Giorgio Napoletanole ettepaneku omistada kangelaslikule  saarerahvale kuldmedal al valore civile (see antakse rahuajal sooritatud kangelastegude eest). Kuid see polnud ainus tunnustus ja autasu. Ennastsalgava tegutsemise eest andsid nii kohalikule elanikkonnale kui ka Monte Argentario kommuunile mitmesuguseid autasusid nii Toskaana maakond kui ka  mitmed sadamalinnad Itaalias ja samuti ka mõned välisriigid, Venemaa sealhulgas.

Kühmu tõmbunud Schettino küll arreteeriti laevahuku põhjustamise ja ohtu sattunud laeva hülgamise eest ning viidi algul provintsikeskusse uurimise alla, kuid seejärel saadeti hellalt koduaresti abikaasa hoolitseda. Mehel keelati igasugune suhtlemine isikutega väljaspool koduseinu, kuid tema naine kuulutas ajakirjanikele, et „minu mees pole mingi koletis ning ka kuulujutud moldaavlannaga laeval pidutsemisest on täiesti alusetud“. Ühel päeval jõudis kaptenini teade, et ta on töölt vallandatud. Seepeale pöördus mees kohtusse tööle ennistamise hagiavaldusega. Tema nimelt hoopis päästis laeva, juhtides seda meelega nii kalda lähedale, et see ei vajuks sügavale! Uus versioon ja uus vale - juba oli kindlaks tehtud, et laev ei olnud pärast kokkupõrget juhitav.

Ainus, mida Franco önnetuskohal kokkuvötvalt lausus, oli: „Itaalia tublide kaptenite maine on hävitatud…ja võib-olla isegi kogu Itaalia maine.“

Kui vaatasin seda 114 000 tonni kaaluvat abitut kolossi, ei tekkinud küll tunnet, et laeva mingi imetehnoloogia abil tõsta ja Livorno või Piombino sadamasse viia suudetaks.

Heitsin veel viimase pilgu sellele hämarusse ja uttu mattunud hiiglasele, mis ise alguses maksis 450 miljonit eurot ja  lõpuks maksis paljude reisijate elu. Vähemalt minul on kruiisireiside isu jäädavalt kadunud. Isegi Toremari pardale tagasiminek tekitas kõhedust kuigi meri oli rahulik ja peegelsile nagu ka tol ööl, mis nüüdseks on ristitud vigade ja valede ööks.  

Tänaseks on tuhandete lehekülgede pikkune kohtutoimik kokku pandud ja kaptenile prognoositakse kuni 20-aastast vangistust. Samas võin oma itaalia-kogemustele tuginedes öelda, selles riigis juhtuvate õnnetuste eripära on see, et mitte kunagi mitte keegi ei tunnista ennast süüdi ning süüdlasi ei leita. Nii ka seekord. Süüdlasi lihtsalt pole! Või siiski, üks kindel süüdlane ju on! See Liiliasaare salakari, mis lõbulaeva külje lõhestas.
Avaldatud ajalehes "Eesti Ekspress" Kohvri rubriigis 10. jaanuaril 2013.a. artiklis "Kooskõla Rannikut vaatamas"

Anneli Treumuth                                                                    Pisa, 04. jaanuar 2013

vahemärkus

Esialgu postitan juba trükis avaldatud lugusid. Ilma minu nõusolekuta ei ole nende materjalide kasutamine publikatsioonides lubatud.

kuidas elab Itaalia küla

Kuidas elab Itaalia küla?

Et sellele küsimusele vastata, tuleb kõigepealt arvesse võtta, et saapasääreriik Itaalia on Eestist ligi seitse korda suurem, viisteist korda kõrgem (Monte Bianco 4819) ja sada korda sügavam, kui võrrelda Vahemerd Balti merega. Ta koosneb 20-st  maakonnast, mis kõik erinevad  teineteisest palju rohkem kui näiteks Saaremaa Setumaast.  Seega elavad Itaalia kaluri- , mägi-, saarte-, madalike-, põhja- ja lõunakülad enneolematult erinevat elu. 

Olen elanud ühes Kirde-Itaalia külas kahemeetrise kõrgusega maisipõldude vahel ning samuti Sitsiilia mereäärses maakohas keset mõõtmatuid apelsiniistandusi. Toscanas elan küll linnas, kuid igal õhtupoolikul sõidan linnast välja, et jalutada mõnes Pisa ümbruse külakeses. Reisinud olen Itaalias ristipõiki juba üle kaheksa aasta, seega on lugejal lootust, et pikale sissejuhatusele viimaks ka külajutt järgneb.

 Ajalooliselt on Itaalia  külaelu koondunud kiriku ümber. Ühtekuuluvustunnet tugevdavad usutalitused, tööd ja vastastikune abi. Itaallane ristib, laulatab ja läheb viimsele teekonnale ikkagi enamasti kirikust. Kõik tugevad traditsioonid on välja kasvanud religioossetest tähtpäevadest. Vastastikune abi eksisteerib samuti, kuid noorte huvi raske maatöö vastu on kadunud ja nad pürgivad elama linnadesse. Seetõttu kohtab kurvastavalt palju hüljatud maamaju ja istandusi. Siiani tundub, et see kõik on umbes samamoodi ka Eestis, kuigi eestlane on religioosses plaanis tunduvalt leigem. Suureks erinevuseks Eestiga on see, et itaallaste maamajad ja taluhooned on ehitatud kõik kivist, graniidist, või tellistest.  Kivist või plaatidest on ka kõik põrandad. Puust põrandaid ei ole näinud mitte ainsamatki. Majade ja hoonete ümber on kivist aiad, millele lisavad kõrgust metallvarvad ja mõistagi on metallist kõik väravad. Meil Eestis olid taolised väravad endistel Nõukogude Liidu sõjaväeosadel. Siin on aga sellised täiesti tavalised koduväravad. Seega on arhitektuur nii loogiline kui ka praktiline. Kivi tuleb mägedest ja rauda kaevandatakse Itaalia maapõuest , näiteks Elba saarelt. Itaallane ei pea iga viie aasta tagant ehitama uut aeda ja iga paarikümne aasta järel vahetama põrandaid või voodrilaudu.  Kõik hooned võivad kesta südamerahus sajandeid   kui neil aeg-ajalt katust kõpitseda. Eterniit, mille tootjad olid  muide itaallastest vennad Piantonid ning keda hakati kutsuma vennad Eterniidid, on kurikuulsa asbestisisalduse tõttu asendatud  kivist või muudest materjalidest katustega.  Riik finantseeris asbestikiudusid sisaldava katusematerjali vahetust, seega eterniitkatuseid  pole kuskil näha. Eterno tähendab tõlkes igavene, seega on materjal looduses lagunematu ja kuulub ohtlike jäätmete nimistusse.

Mis puutub veevärki, siis veevarustus  on Itaalias eksisteerinud mägedest alguse saavate akveduktide näol juba  alates 312. aastast e.m.a. Lisaks sellele levis  Rooma Impeeriumi aegadel saunakultuur, ehitati hulgaliselt purskkaevusid, ujumisbasseine ja soojaveeallikate baasil termisid (spa-d-sanatooriumid). Kodudes saunasid pole,  on vaid vannid ja dušid. Üldkasutatavad saunad asuvad spa-des.  Roomlased on tualettruumide autorid ja Itaalia võib olla uhke oma WC-de üle, kus ei puudu mitte ainsamaski kodus tualettpoti kõrval bidee, ehk teiste sõnadega: itaallane peseb ennast alt peale igakordset potilkäimist. Meie Eesti külades on aga veel paljudel õues asuvad kuivkäimlad. Viimased  on muidugi osaliselt tingitud karmist kliimast, sest vesiklosett kipuks ju talvel ära külmuma. Eesti maarahva  käimlakultuuri puudumine on üks paljudest tõestustest meie mahajäämusest. Külavanemana tuli mu mõnikord oma kogukonna liikme poole koju minnes, jutud ära rääkida taluõues, sest hingemattev käimlahais tundus nagu ammoniaagiplahvatus ja ei võimaldanud talumajja siseneda.  See on kahjuks tänaseni nii. Pealegi ei piisa sellest, kui pesta ennast kord nädalas. Tehes rasket füüsilist tööd peaks olema kodudes ka duššinurk. Šahtkaevust aga ei piisa dušši, pesumasina ega tualeti jaoks, seega hiljutine veeprogramm Eesti külades probleemi ei lahendanud vaid leevendas. Kindlasti tuleks tõsiselt mõelda sademetevee kogumise ja kasutuselevõtu üle. Kui juba looduslikest ressurssidest juttu tuli, siis Itaalia maastikupilti on ilmunud hulgaliselt päikesepaneele mille abil toodetakse elektrienergiat.  Tuuleenergiat kasutatakse selleks tarbeks suhteliselt vähe.  

Külateedest rääkides tuleb tõdeda, et Itaalias on enamasti kõik külateed asfalteeritud või kaetud kiviplaatidega. Asfalteerimata on ainult põlluteed, mis ei vii elamute juurde. Paljuski on see tingitud sellest, et ilma kõvakatteta tee oleks vihmaperioodil läbimatu. Pinnas on  selline, mis vihmaga muutub kleepuvaks ja laialivalguvaks massiks.  Vanad roomlased olid ka teede- ning sildade ehituses maailmas esimeste seas. Arvatakse, et sellest ongi tulnud ütlus” kõik teed viivad Rooma” kuid ütlus võis tulla käibele ka palverännakutest Rooma. Viimastel aastatel olen siiski märganud, et külateede asfaltkattesse on mitmel pool ilmunud augud.....majanduskriis pitsitab valusalt, kuid tervikuna on  Itaalia teedevõrk imetlusväärselt välja arendatud.

Haridustase.

Itaalia talupoeg on harukordselt töökas, võib-olla seepärast pole ta ka koolipinki jõudnud. Tänapäevani on keskmiselt 10% täiskasvanud elanikkonnast kirjaoskamatud, seega 6 miljonit inimest ei oska kirjutada ega lugeda ja neil pole ette näidata algharidust tõendavat dokumenti. Selline olukord on kestnud juba kümme viimast aastat ilma paranemise märkideta, pigem vastupidi: suure sisserände tõttu araabiamaadest ja Aafrikast on kirjaoskamatute arv isegi suurenemas. 2003-2004 aasta andmete põhjal on 46,1% elanikkonnast  “haridusega” alla igasugust arvestust,  baasharidusega on 35,1 % ja ainult 18,8 % elanikkonnast tuleb toime tänapäeva nõuetele vastava elukorraldusega.  Need andmed pärinevad paljude uurimisinstituutide statistikal:  http://it.wikipedia.org/wiki/Analfabetismo

Kõrgkooli diplomeid on pisut üle 7 %-l ja esineb ka juhtumeid kus diplomid on ostetud näiteks  Albaania ülikoolidest. Võrdluseks: Eestis on kirjaoskamatuid 0,3 % ja see on tingitud sellest, et mõningad puudega inimesed ei saa õppida.

Madal haridustase ei takista itaallasi aga kündmast ja külvamast. Haritavat maad on

26, 41 % ja see annab mitu saaki aastas. Liigniisked alad on kõik kanalitevõrgustiku abil kuivendatud, istandused on rajatud nii kivistele mäenõlvadele kui ka vulkaanilisele laavale, kus kasvab hästi näiteks pistaatsiapähklipuu. Itaallased kasvatavad kõike mis eestlasedki ja lisaks rohkesti päevalille, maisi, maguskartulit ehk bataati, spinatit, arahhiis-ehk maapähklit...kasvab mullas nagu kartul, artišokke, baklažaane (kasvavad nagu paprikad), suvikõrvitsaid, meloneid, arbuuse. Huvitav on see, et itaallased  kasvatavad näiteks ekspordiks ka tilli, kuid ise seda ei söö, vaid eelistavad peterselli. Sama kehtib kurgi kohta. Kurki küll kasvatatakse, kuid eelistatakse siiski suvikõrvitsat. Veelgi põnevam on, et nad viskavad minema rohelised sibulapealsed, mis on ju eestlaste lemmiksalat hapukoorega ja panevad salatisse hoopis punase peedi noorukesi lehti. Meie aga sööme küll punast peeti, kuid lehed on vähemalt minu eesti pere küll visanud loomadele või sootuks minema. Kõige tähtsamad põllumajandustooted on muidugi viinamarjad ja oliivid, millele järgnevad apelsinid, klementiinid, mandariinid, sidrunid, persikud, kirsid, aprikoosid.  Põllumajandustehnika on kaasaegne ja meie vanade Belarussidega seda võrrelda ei saa. Põllumehed taotlevad ka aktiivselt toetusi Euroopa Liidu fondidest. Ühine häda kõigi maade talupoegadel on see, et kokkuostuhinnad on madalad ja tihtipeale on kasulikum jätta saak korjamata, kui seda kahjumiga edasi müüa. Näiteks Sitsiilia talupojad jätavad viimasel ajal oma apelsinid ja sidrunid kõik korjamata kuni need lõpuks mädanenult puu alla maha kukuvad. Puuvili aga jõuab kaupluselettidele hoopis Aafrikast või Hispaaniast. Selles veendusin oma silmaga kuna käesoleva aasta veebruaris käisin pikal Sitsiilia reisil ja vestlesin sealse rahvaga just sellel kurval teemal.

Loomakasvatuses on esikohal veiseliha tootmine, kuid müügilt ei puudu iialgi sea-, pühvli-, lamba-, küüliku-, metslooma-, linnuliha ega kalakasvatussaadused. Venetos elades sõin südamerahus ka eesli-ja hobuseliha ning peab ütlema, et oli väga maitsev. Mereannid on muidugi väga lai teema ja eestlaste uhkest silgusöömisest on asi kaugel. Itaalias pistetakse nahka kõik alates 2 mm pikkusest merelimukatest kuni mõõk-ja haikaladeni välja. Meie pere fimaroaks on saanud kaheksajalg. Kala on müügil kas värskelt või külmutatult, kuid suitsukala leidub haruharva.

Piimasaadustest on müügil küll tuhandeid juustusid ja jogurteid, kuid raske on leida poelettidelt hapukoort. Mõnes poes seda siiski on kuid kõrge hind ja paks konsistents ei kutsu ostma.  Tikutulega otsides on võimalik mõnedest poodidest leida  pisikesi keefiripakendeid, kuid keefiri itaallased ise ei tarvita. Ilmselt tuuakse seda sisse   välismaalaste jaoks. Teraviljasaadustest on müügilt raske leida tatratangu, sest ta välimus on valge, mitte nagu meil pruunikas.  

Millised äritegevused hoiavad sees talurahva hinge?

Lisaks põllumajandusele ja karjakasvatusele tegeletakse turismitalu-ja majutusteenuste pakkumisega,  talurestoranide-, baaride-, trahterite-, veinimõisate-, talukaupluste- ja taluturgude pidamisega. Silma torkab puukoolide arvukus sest itaallased on tipptasemel aednikud. Külades eksisteerivad  edukalt ka ratsutamiskoolid. Korraldatakse  hobikalastajatele mõeldud kalamehekursusi kalatiikide ja järvekeste baasil. Samas kõrval on alati muidugi ka toitlustuskoht. Itaallaste fantaasia ja kavalate ideede valik on lai. Kõige selle elluviimiseks on moodustatud põllumajandus-ühistud (societá agraria), umbes nagu mittetulundusühingud Eestis. Üksiküritajad läbi ei löö see on selge.

Talurahva vaba aeg.

Itaalia talupojad käivad laupäeviti rahvamajas (casa del popolo) tantsimas ning pühapäeviti kirikus. Tantsitakse fokstrotti, viini valssi, aeglast valssi, tangot, tša-tša-tšad, jive, masurkat, polkat, grupitantse...nagu näiteks bachata, gumbia, halli-galli. Nende tantsude kodumaa pole Itaalia, kuid see ei tähenda, et rahvas ei oskaks tantsida. Külapidudele pole mõtet minna enne, kui kõikide tantsude põhisammud on selged, sest tantsuoskuse puudumine on sama suur häbi nagu lauakommete mittetundmine. Tantsukursusi korraldavad tantsuklubid, mida leidub igas linnas ja alevis hulgaliselt. Tegin selle kõik läbi, sest eestlane peab ju ennast heast küljest näitama. Mingid oskused olid ka eelnevast elust, seega hätta ei jäänud. Nüüd vähemalt võin minna igale külapeole ja koos teistega esimeste seas asuda tantsu vihtuma. Tavalisel argipäeval veedab itaallane vaba aega käsitööd tehes või jalutades. Siin seal külakestes on huviringide ja koolituste läbiviimiseks kohandatud ruumid. Need on endised    sotsiaalvaldkonna edendamiseks loodud Vaba Aja -ja Kultuuriteenuste Ühingu hooned (CIRCOLO ARCI -Associazione Ricreativa e Culturale Italiana), millel peale sõda oli suur tähtsus ühiskondlikus ja poliitilises elus. Seal vaadati filme ja peeti poliitilisi koosolekuid. Tänapäeval aga toimuvad nendes mõningad kohalikud näitused, tantsuõhtud ning kursused.    Hea ilm võimaldab pidada piknikke ja kõikvõimalikke laatasid. Pole olemas küla, kus ei toimuks mingi laat. Väga populaarsed on vanakraami-ja kalalaadad. Kuid iga küla on leidnud oma nišši. Näiteks peavad külad kirsi-, kastani-, supi-, metssea-, trühvli-,vorsti-, pistaatsiapähkli-, sarapuupähkli-,  viinamarja-, maisimannapudru- ehk polenta-, istikute-, lillede-, käsitöö-.jõulu-, röstsaia..ja loendamatute teistegi erinevate teemadega laatasid. Kõike mis tehakse, seda tehakse fanaatiliselt ja pühendunult. Kui aga puhatakse, siis puhatakse põhjalikult ja ei liigutata lillegi.  Eestlastest täiesti erinev on see, et pensionipõlve veetvad mehed kogunevad igal pärastlõunal kohalikku baari kaarte mängima. Mis puutub pidudesse, nagu näiteks ristsed ja pulmad, siis need ületavad igasuguse mõistuse piiri. Kohale kutsutakse kõik sugulased, sõbrad ja tuttavad ning isegi võetakse laenu, et pidada maha üks uhke pidu. Pulmade pealt, ei olevat sobilik kokku hoida. Tagatipuks makstakse kinni külaliste majutus. Peol peamiselt ainult süüakse ja pildistatakse päevakangelasi. Pidu algab aperitiivide ja suupistetega. Seejärel järgneb nii külluslik eelroogade laud, et mõnede inimeste arvates,  on see juba lõplik pidusöök ning kohe-kohe tuleb kohvi ja magustoit. Kuid nii lihtne asi siiski pole. Eelroogadele järgneb kaks põhirooga: pastaroog ja riisiroog. Seejarel tulevad serveerimisele kaks erinevat secondot (st. teine käik). Teine käik on liha ja kala. Samas serveeritakse contorno (ehk lisandid), mis on enamasti köögiviljad või salatid. Kõik see loputatakse alla ohtra veiniga. Lõpetuseks tuuakse kohale hiiglaslik tort ja serveeritakse kohvi ning pisike pitsike limoncellot ehk sidrunilikööri. või grappat. Keegi purjus pole, aga lõhkimineku äärel ollakse sellegi poolest. Samas pole itaallased üldsegi paksud kuigi söövad külluslikult.

Kõik pidustused viiakse läbi sellisel moel, et mitte kellelgi ei tule pähe ette võtta mingisuguseid muudatusi. Traditsioonidest hoitakse kinni kümne sõrme-ja varbaküünega ning eriti fanaatiline on suhtumine küla kaitsepühaku pidustustesse. Tänavatel kõnnitakse paljajalu, õlgadel kantakse pühaku kuju ja küünlaid, mis on kõik nii suured, et jalad nõtkuvad all. See kõik peab demonstreerima pühendumist ja tänu. Kui näiteks jõulud on üsna rahulikud, siis karnevalid ja munapühad on lausa tippteater. Munapühade ajal toimuvad ristikäigu manifestatsioonid, kus Jeesus kõnnib mööda tänavaid kandes seljas risti, tema taga tuleb nuttev ema Maarja oma kaaskonnaga. Läbi mängitakse kõik alates Pühast Õhtusööma-ajast kuni ristilöömise-,  ristilt maha võtmise- ja ülestõusmiseni.

Tasapisi, seoses majanduskriisiga, hakkab itaallaste elust kaduma pillav elustiil, mis on olnud tüüpiline Berlusconi võimuloleku aegadel. Vaikselt räägitakse näiteks postkontorite  sulgemisest maal...mis meil Eestis on juba  ammuilma teoks saanud. Iga muudatus ühiskonnas kohtab väga valulist vastuseisu, mida näitas ka viimane valimistulemus, kus Berlusconi sai ikkagi kolmandiku häältest. Itaallastele ei jõua kuidagi kohale, et töötama peaks “puhtalt”, mitte “mustalt”. Maksudest ja seadustest kõrvalehoidumine on juurdunud elustiil, seepärast soovibki suur osa elanikkonnast, et kõik jääks kestma vanaviisi. Reforme ja muudatusi ootavad peamiselt noored, täiesti vaesunud  või siis töötud itaallased.

Praegusel hetkel on itaallased üsnagi meeleheitel ja riigis valitseb peataolek. Täiesti revolutsioonilisteks ümberkorraldusteks, näiteks konstitutsiooni muutmiseks on vaim valmis vaid kolmandikul riigi elanikkonnast.

Itaalia

Pisa, 4.märts 2013

Anneli Treumuth

Avaldatud 13.aprillil 2013 ajalehes "Võrumaa Teataja", artiklis "Kuidas elavad Itaalia külad?"

maffia ja mandliõied

Sitsiilia - päikese, mere ja traditsioonide saar.

Kui iseloomustada Sitsiiliat aprillis, siis kõige esimene hüüatus oleks “aprillis õitsevad seal isegi kivid!” ja see pole aprillinali vaid sulatõsi, sest kivistel randadel pressivad ennast kivide vahelt välja metsikud iirised, levkoid, lõvilõuad, linnupiim ja krookused. Põhiline trump on muidugi see, et on apelsinipuude õitsemise aeg.  Apelsiniõied on kohalike meelest  armastatuim lõhn, pole siis ime, et õis sümboliseerib abielu ja õitsev oksake pannakse tingimata pruudi juustesse. Mitmetes linnades toimuvad apelsinilaadad ja peod. Sidrunipuud  ei puhka aga üldse, nemad õitsevad ja viljuvad aastaringselt. Veel iseloomustab aprilli artiṡokihooaeg. Selle auks peetakse suisa loomulikult laatasid (sagra di carciofo), kus saab ka degusteerida seda algselt rikaste ja nooblite toiduks peetud köögivilja ning õpitubades kokakunsti vallas kätt proovida. Ilma koolituseta on artiṡokiga köögis maadlemine üsna keeruline, sest toiduks kõlbab vaid õisiku südamik ja enamus haruldusest rändab komposti hulka.  Mulle maitseb artiṡok õhukeste viiludena taignas friteeritult kui ka  marineeritult ja pizzale hõredalt laotult ning küpsetatult.  

Caltagirone, väga kuulus keraamikalinn, korraldab peaaegu terve aprillikuu jooksul pidustusi “Keraamika ja lilled” kus on võimalik kohtuda keraamikutega ja teha ka ise käed saviseks ning õppida lillede ja keraamika harmooniat. Caltagirones on muide sillad, tänavad ja laternapostid kaasaarvatud, kõik kaunistatud keraamiliste elementidega. Kauplustest rääkimata. Minu mäletamist mööda müüdi seal isegi pruutkleidi poes savist käsitöö esemeid.

Aprill on mõistagi lillekuu, seega korraldatakse haruldaste taimede ja lillede näitusmüüke. Suur õnn, et fotoaparaadid pole enam filmilintidega, sest eestlase jaoks on isegi oliivipuu nööpnõelapea suurune õis haruldus,  mis väärib jäädvustamist. Terves Itaalias on teadagi igal linnal ja külal oma kaitsepühak ja see on pidu number üks, kuid samuti on igal linnal ja külal oma “NOKIA” . Lahtiseletatult tähendab see seda, et maasikaküla peab maasikapidu, leivalinn leiva-ning leivakõrvase pidu, pistaatsialinn pistaatsiapidu ja ilma oma peota pole mitte keegi.

Sel aastal tuli mul Sitsiiliasse mineku isu juba veebruaris.        

Kuna teadsin, et igal aastal, veebruarikuu esimestel nädalatel, korraldatakse saare edelapoolses kreeka templite linnas, Agrigentos, traditsiooniline mandlipuude õitsemise festival, siis sättisime ennast teele. Festivali  ametlik nimetus on “Sagra del mandorlo in fiore”  ning see pidu pidi käesoleval aastal kestma kuni 10. veebruarini ning seejärel jätkuma karnevalidega. Käesoleva aasta festival leidis aset juba 68-ndat korda. Traditsioon sai alguse juba 1934.aastal ning ainult teine maailmasõda ja 1966.aastal toimunud linna varing on jätnud peo toimumisse mõned vaheajad. Festivalil osalevad alati nii kohalikud kui ka välismaised folkloorigrupid Türgist, Indiast, Egiptusest, Rumeeniast, Ungarist jne. Kreeklaste poolt 5. saj. e.m.a. ehitatud tempel Concordia (tõlkes kooskõla) on paigaks, kus toimub peo kõrgpunkt: päikeseloojangul süüdatakse templi ees sõpruse tõrvik ning seejärel jalutatakse tõrvikutega templite orus ning selle manifestatsiooni  kultuuriline eesmärk on saavutada rahvastevaheline rahu.

Niisiis, sellele peole lootsime me jõuda. Juhtus aga nii, et igapäevaelu planeeritud toimetused ei lasknud meid lahti ja mõtlesime, et kuigi jääme küll peole hiljaks, saame vähemalt täies ilus näha valendavaid mandliistandusi.

Ostsime laevapiletid Civittavecchia-Palermo ja kuna see laev väljub õhtul kell 20.00 ning saabub Palermosse hommikul kella kümne paiku, siis teadsime, et meil seisab ees tormisel merel loksumist umbes 14 tundi jutti. Hindasime pilguga olukorda Civittavecchia sadamas. Mõistatasime, et miks on Palermosse väljuvate laevade terminalil ka silt Tunisia? Arvasin, et samast terminalist väljub mingi varasem laev Tuneesiasse kuna enne meid oli check-in`is umbes kilomeetri pikkune järjekord tuneeslasi. Õnneks saabus tunni aja pärast tööle veel üks check-in`i tüdruk ja me pääsesime luugile lähemale. Kõigepealt hakkasidki liikuma laevade suunas Tuneesia autod, milledel olid kõik autode katused meetrite kõrguselt täis kuhjatud vanu jalgrattaid ning mingeid jubedaid kirbuturu kaupu. Mõned autod omal jõul ei liikunud, ning neid lükati ja tõmmati. Niipea kui taipasime, et laeva tagumistele auto-dekkidele  paigutatakse Aafrika rannikul Tunisi sadamas väljuvad masinad ning esimestele Palermo omad, saime  aru, et öö peame veetma matkabussis, kuna me ei saa ju minna samasse salongi, kus pesematusest haisevad ja täidest kihavad kirbukaupmehed põrandal magavad.  Kui lisaks arvestada merel toimuvat lainetust, siis kujutlesime vaimusilmas ette ka täisoksendatud tualettruume. Kajutit ka võtta ei saanud, sest selle maksumust meie reisi eelarve ei sisaldanud. Matkabussis muidugi ööbida on keelatud, seega sulgesime kõik aknakatted ja kobisime hiirvaikselt nagu illegaalsed paadipõgenikud oma voodisse. Merel oli selline torm, et ainuüksi matkabussi tualetti minekuga saime kere ilusaid siniseid muhke täis. Laev pildus seal pisikeses ruumis meid vastu seinu nii, et ainus pääsetee oli lihtsalt lebada ja kiikuda.  Kiikumine uinutas üsna kenasti ja hommiku saabudes olime suhteliselt puhanud moega.  Palermos viis navigaator meid matkabusside parklasse ja saime alustada reibast tutvumist linnaga. Ma olin 5 aastat tagasi enam-vähem kõik Palermo huviväärsused juba enda jaoks avastanud seega tegin kordustutvumist. Tõele au andes polnud ma käinud Ballaro`turul ja see meeldis mulle sellepoolest, et hinnad olid kolm korda  väiksemad kui Pisas, aga turg ise oli kolm korda suurem ning sirutas oma kombitsaid laiali piki kitsaid Palermo vanalinna tänavaid. Reisides on mul kombeks sisse piiluda igast poikvel kiriku, muuseumi ja hooviväravast, ning seetõttu sattusime täiesti juhuslikult võrratusse etruskite loomingu muuseumi. Kuigi sissepääs oli tasuta, olime siiski ainsad külastajad. Keset sellist kultuuririkkust elades, ilmselt kaob rahval huvi muuseumi minna. Õhtupoolikul hakkas sadama vihma ja rahet ning vihmavarju pakkusid kaputsiini munkade katakombid, kus pikutab riiulitel ja koolutab seintel ligi 8000 muumiat. Õõvastav vaatepilt ja lisaks veel   tasuline. Järelikult on ka surnuna võimalik oma järglastele raha teenida. Tuleb  lihtsalt lasta ennast mumifitseerida ja panna hauakambrisse tasulisele väljanäitusele. 

Järgmine päev algas sellega, et vaatlesime rahesadu läbi matkabussi esiklaasi. Kuna miinuskraade Sitsiilias esineb haruharva, siis loomulikult sulas rahe üsna kiiresti kuid vihmavalingud jäid alles. Tiirutasime veel Montepellegrino, Mondello ja Monreale ümbruses kuid kõik fotod ja imetlemised tuli teha läbi akna,  ilma bussist väljumata. Monreales polnud ka kuhugi parkida ning tavaliselt vahitakse meie matkabussi vihaselt kui see Itaalia linnade kitsukestel tänavatel ennast läbi üritab pressida. Õnneks oli meil kavas külastada Terrassinis elavaid tuttavaid eestlasi ning seda vihm ei seganud. Terrasinis elab noor eesti pere oma kahe lapsega. Lastel on mõlemad keeled suus ja lausa lust oli selliseid sõbralikke tegelasi kohata. Eesti pere otsustas Sitsiiliasse elama asuda peale seda kui esimesel  turismireisil  Sitsiiliasse avanes hotelli aknast kaunis vaade merele ja tuppa hoovas soojamaa kliima kuum kallistus. Taamale jäid mäed täis värve ja rohelust.     See oli armastus esimesest silmapilgust ning kaalukauss langes jäädavalt Sitsiilia kasuks.

Tiirlesime sellel reisil ümber Sitsiilia saare vastupidiselt kellaosuti liikumise suunale, seega kulgesime mööda saare lõunarannikut ida suunas. Ööbisime Castellamare del Golfo linnakeses kuhu saabudes küsisime pidevalt teed karabinjeeride juurde. Meil on kombeks ööbida politseimaja ees või vähemalt selle vahetus läheduses, sest kolmel korral oleme sattunud kahtlaste noortekampade huviorbiiti ja kord on isegi tagumine uks lahti tõmmatud. Matkabuss on ju ikkagi nagu kodu ja sealt arvatakse ilmselt olevat midagi varastada. Nüüd oleme lisaks kesklukustusele uste külge monteerinud  ka riivid ja ketid ehk mehhaanilised kaitselukud. 

Kõigil, kes sinnakanti satuvad tasub külastada Erice`t, Trapanit, Marsala`t, San Vito Lo Capo ja üldse kõiki teelejäävaid linnakesi. Need on puhtad ja kaunid nagu vabaõhumuuseumid. Niipea aga kui tuleb mõttesse võtta ette mõni kõrvaline külatee või kolgas, siis kohtab ka prahti ja kurbi hüljatud talukohti. Järgmise öö veetsime Petrosino politseijaoskonna parklas. Kahjuks aga jätkusid igal pool karnevalipidustused seega uinumine tuli kõne alla vaid kõrvatoppide ja uinutitablettide abil. Möll ja muusika oli liiga võimas ning karneval tuli lihtsalt välja kannatada. Reisi neljandal rahe-ja-vihmapäeval tüürisime ikka üha lähemale oma  reisi eesmärgi ehk Agrigento õitsevate mandlipuude suunas kui järsku lõikas meie tee ära sõidukeelu ning ümbersõidu suunamärk. Nimelt mõned kilomeeetrid enne Agrigentot oli tugevate vihmadega minema uhutud üks maanteesild ja ümbersõit kujutas endast vähemalt 60 km tiirutamist pilvede kõrgusel mägedes mööda kurvilisi serpentiine. Pildistasin mingit valget autot, mis polnud ühes järsus kurvis toime tulnud ning rippus nina ees kuristiku serval.  Alla siiski ei kukkunud, täielik ime!

Kui meie lõpuks Agrigentosse jõudsime, siis olid pidustused lõppenud ja mandlite õied ligunenud. Ühes kohvikus uurisin..tegelikult kõikides kohvikutes usutlesin inimesi, et kas ja kuidas majanduskriis neid pitsitab. Mulle räägiti, et kalanappus  meres on kõige suuremaks mureks ja et Euroopa Liit maksab kaluritele 500-600 eurot kuus, et nad merele ei läheks ja niisama kaldal oma paati kõpitseks ning uneleva pilguga merele vaataks. Väljusin kohvikust ja märkasin üsna parkla lähedal imposantset poikvel ust. Pistsin nina sisse ning sattusin täiesti enneolematult suurde kunstimuuseumi. Loomulikult polnud peale meie seal ühtegi külastajat. Lasin muuseumis ühel töötajal süüdata tuled kõikides pimedates saalides ja asusin imetlema Sitsiilia kunstnike loomingut. Ilma välguta lubati mul isegi pildistada  niipalju kui süda soovis. Lisaks kõigele jutustas naine meile  lahkelt maalide ajalugu ja viimaks näitas äsjalõppenud festivali fotosid.

Näituse pärliteks olid palermolase Francesco Lojacono (1838-1915) sitsiiliateemalised lüürilise alatooniga loodusmaalid, mis jõudsid muuseumi tänu kunstimestiitsidest vendadele Giuseppe ja Francesco Sinatrale, kes organiseerisid nende maalide kokkuostmise ja kollektsioneerimise ning muuseumile kinkimise. Vennad Sinatrad ostsid kokku ka teiste Sitsiilia kunstnike loomingut (Bergler, Camarda, Mirabella). Nüüd võisin küll öelda, et pole midagi paremat halvast ilmast! Ilusa ilmaga poleks ma oma nina muuseumi  ukse vahelt sisse toppinud ning sellest elamusest oleksin jäänudki ilma. Muide ka Frank Sinatra juured, st. vanaisa, on pärit  Agrigento kandist ja täpselt maffia pesast. Seetõttu seostati kuulsat muusikut ja  näitlejat ka maffiaga. Sinatra on Sitsiilias väga levinud perekonnanimi.

Ööbima läksime Templite orgu otse arheoloogiapargi väravasse nii, et Concordia Tempel jäi täpselt meie silme ette.  Järgmisel hommikul ärkasime tänu tugevale vihmasajule, mis peksis vastu bussi keret nagu metallirahe.

Otsisime väljapääsu Agrigentost, kuid see polnud just kerge. Koguni kahel tunnelil oli kõrgusepiirang 2 m aga meie bussi kõrgus on 2,8 meetrit . Lisaks kõigele oli veel tekkinud mingi müüri varing otse Agrigento linnas ja meile hakkas ligi hiilima hirm, et peame tagasi sõitma sama mägiteed. Õnneks siiski oli olemas veel üks teeots, mis viis meid kuulsate  Ragusa, Modica  ja lõpuks Noto suunas. 1693.a. maavärina tagajärjel hävines Noto täielikult ja teised linnad kuni Cataniani said tugevaid kahjustusi. Noto on taasehitatud oma varemetest hoopis 10-15 km kaugusele. Kuid siiski on kõikide linnade  arhitektuur nii unikaalne, et nad on kantud UNESCO kultuuripärandisse. Noto turismiinfo töötajatega lobisemine oli omaette lust. Üks naine helistas oma mehele, et too vaataks aknast välja ja kontrolliks kas meie buss on ikka seal, kuhu väitsime ta olevat jätnud. Ei olnud! :( Ma olin tänavanimed sassi ajanud ja Via Angelo Cavarro asemel väitsin, et buss on via Angelo Carducci tänaval. Igatahes on võõrastes paikades väga soovitav hajameelsus asendada fotodega oma sõiduki asukohast ja tänavanimi tuleks hoolikalt märkmikusse graveerida.

 Huvitav on see, et hoolimata heast kliimast on praktiliselt kogu Sitsiilia lõunarannik sadade hektarite ülatuses kaetud kasvuhoonetaga, mis ulatuvad otsapidi suisa mereranda. Kasvuhoonetes kasvatatakse peamiselt talveperioodil (mis on sarnane eesti suvele) neid armsaid ning maitsvaid pisikesi Sitsiilias  aretatud kirsstomateid. Teed on sealkandis palistatud viigikaktuste, pistaatsiapuude, persikute, mandlipuude, sidrunisalude ja apelsinipuudega. Sekka mõned viinamarjapõllud ning oliivipuude sirged read. Põllud on veebruaris hernerohelist värvi, teeperved aga erekollased sest õitseb üks kaunis umbrohi nimega acetosella gialla. See on kollaste õitega jänesekapsas. Maitselt on ta samuti hapu nagu äädikas. Tegelikult on  kevadine Sitsiilia värvide poolest rikkam kui suvine. Hibiskused, kameeliad, jasmiinid, lantanapõõsad... kõik õitsesid juba täies ilus. Suvel aga on pika põua tõttu kõik rohi pruun nagu kõrbenud rebane.  Kuid kurb on see, et Sitsiilia datlipalme hävitab putukas nimega punteruolo rosso (punane kärsakas) ja paljudest palmidest on järgi jäänud vaid tüved nagu tummad monumendid.

Veebruaris müüakse kõikjal imeodava hinnaga klementiine, apelsine, mandariine, sidruneid, lillkapsaid, venkolit, artišokke. Piisab vaid korraks teepervel peatuda ja värskeid vilju saab mõne euro eest osta mitu kasti. Enne Siracusasse jõudmist tundus ümbrus kuidagi eriti kaunis. Lausa mõõtmatud sidruni- ja apelsini istandused on kõik täis korjamata vilju, sest talupoegadele pakuvad kokkuostjad 50 senti kilogrammist kuid supermarketisse jõudes on hind juba 1.50. Majanduslikus mõttes ei tasu istandike omanikel vilju korjata ja neid nii odavalt kokkuostjatele müüa, sest see tegevus teeniks ainult kahjumit. Tuleks ju maksta tööliste palgad, siis maksud ja lõpuks ka maffia karvasele käele laduda teatud protsent. Seetõttu ostab Itaalia riik puuviljad sisse Aafrikast ja oma rahvuslik rikkus kukub mädanedes puu alla maha.

Siracusa lähedal olen elanud 7-8 kuud seega oli minu eesmärgiks saada kokku seal elavate  tuttavate eestlannadega ja samas muidugi tiirutada juba tuttavais paigus. Tõime ka Siracusasse kaasa tugeva vihmasaju ja tagatipuks jäime haigeks. Tagasitee kulges läbi Catania (seal ujutas 21.veebruaril nii, et üks inimene isegi hukkus), Giardini Naxose ja Messina. Jätsime bussi Messinasse ja käisime sugulaste pool Calabrias ehk siis Itaalia saapaninas. Seal kohtusime täiesti enesele teadmata kohaliku maffiabossi asetäitjaga “suhtekorralduse”  alal. Õnneks ma ei arendanud seekord vestlust, et  “mis ametimees olete ...?”  Mingi sisetunne hoidis mind tagasi. Hiljem sugulane seletas, et suhtekorraldaja töö seisneb tellimustööde tegemises, mis puudutab ärisuhteid, inimeste mõjutamist, nendega vestlemist ja veenmist. Veenmine muidugi seisneb selles, et algul juhitakse probleemile tähelepanu, ja kui see ei aita, siis tuletatakse meelde, et sul on lapsed kellega võib juhtuda õnnetus. Kel lapsi pole sellele tuletatakse meelde, et on kallim või naine, ema, tädi.... kellega võib juhtuda õnnetus, juhul kui asjad ei lahene maffiale soovitud suunas. Meie läksime selle mehe soovitusel ostma maailma parimat lambajuustu ja piisas vaid nimetada, kes meid saatis kui toimus hinnaalandamine, kohvi pakkumine ja lõpuks kingiti veel omaküpsetatud leib. 

Seejärel sõitsime laevaga 20 minutit tagasi Messinasse ja matkabussi navigaator üritas meid läbi eksituste ning katsumuste viia  Messina-Salerno öisele laevale. Kuigi laadime internetist oma GPS-le uuemat infot, tahab ta pidevalt meid ära tappa, kord soovitab keerata otse kuristikku kord jälle kitsastele põiktänavatele. Seekord saatis meid raudteele praktiliselt rongi rataste alla. Õnneks mingi valvur vilistas ja me lasime ennast õigele teele juhatada ning lubasime navigaatori merre visata.

Ööbisime ka seekord illegaalselt oma bussi koikus ja magasime nagu kivid. Hommikul, niipea kui sadamast välja saime, hakkasime küsima teed kõige lähima meierei juurde. Üks noormees kelle poole pöördusime, helistas kohe oma Luciale ja hoolimata pühapäevasest päevast leidsime tänu juhatusele pisikese avatud juustuäri kohe sealsamas 300 m kaugusel põiktänavas. Salerno piirkond on kuulus pühvlipiimast valmistatud mozzarella poolest, seega oli meie püha kohus osta seda juustu vähemalt üks kilo meie  matkabussi “restoranile”. Peale bufala mozzarella söömist muidugi mingisuguste teiste mozzarelladega meid enam ei meelita. See juust paneb lakkuma oma kõrvu (si leccano le orecchie) nagu ütlevad vanad roomlased.

Salerno asub Pisast umbes 600 km kaugusel seega kulus meil veel poolteist päeva, et koju jõuda.  
Seekordsel 10-päevasel reisil sõitsime mööda maid ja mägesid 1753 km ning mööda merd kiikusime 1150 km. Reisi kogumaksumuseks kujunes 860.- eurot ning kiirteede arve saabub kahe kuu möödudes veel lisaks. Uudishimu,  (mis see reisimine muud on?), võib tappa küll rahakoti, kuid rutiin tapaks selle omaniku. Sitsiilia kõnekäänd ütleb:  “Et maitsta üht rõõmu, pead kannatama tuhat valu” (pri  un gustu, milli duluri). See kehtib reisimise kohta täiel määral.

Avaldatud osaliselt "Eesti Ekspressi" Kohvri rubriigis pealkirja all "Maffia ja mandliõied" 18.aprillil 2103