Eurorahade kasutamisest Itaalias

Kuum maa Itaalia, on jäänud kauaks külma duṡṡi alla.

Kaunis ja meelitav maa Itaalia, on elanud üle oma võimaluste. Riigi välisvõlg on saavutanud uue rekordi ehk ulatub ühe elaniku kohta  36 225 euroni ehk kokku 2168 miljardini. Riigi SKP aga näitab vähenemist -0,4 % , seega liikumine toimub allamäge. Sellisest abipaketist nagu EU pakkus Kreekale, Itaalia keeldus. Mis toimub aga EU struktuurifondide kasutamise valdkonnas?  Aastateks 2007-2013 eraldatud summadest on Itaalia suutnud ära kasutada vaid veidi üle 45%, Euroopa keskmine näitaja on 60,81%. Kõige tublimad struktuurifondide kasutajad on Baltimaad, Poola, Tsehhi ja Slovakkia. Kuna sõidan autoga läbi Euroopa igal aastal, siis pean tunnistama, et tõepoolest need maad arenevad kohe silmanähtavalt (teede olukord, üldine heakord). EURISPES aruandes märgitakse, et Itaalia paistab silma oma oskamatusega fonde kasutada ja esitab aruandeid pideva hilinemisega. (Hilinemine on Itaalias viisaka käitumise üks osa:))   Kui 2015.a. lõpuks pole suudetud rahasid, jutt käib 14,4 miljardist eurost, ära kasutada, laseb EU need fondid vabaks.

Aastateks 2014-2020 on Itaaliale eraldatud struktuurifondide raha 41 miljardi euro suuruses summas. Euroopa komisjon kritiseerib Itaalia kava nende rahade kasutamise osas. Ette heidetakse nõrka haldussuutlikkust, digitaalse kava puudumist, viletsat strateegiat kultuuriväärtuste säilitamise osas, laste koolist väljalangemise vastu tõhusate abinõude puudumist, innovatsiooniks mõeldud rahade olulist vähenemist.  Minu silmade all on Itaalias vahetunud neli valitsust. Silvio Berlusconi vahetati apoliitilistest tehnokraatidest  Mario Monti (71) valitsuse vastu. Tema maksustas rahval nii eluasemed kui ka muidugi kõik ülejäänud kinnisvarad, välja arvatud Katoliku Kiriku varad, sest nende taha ei hakka ükski hammas. Kuna tehnokraadid ei oska mängida poliitikamaastikul, vahetus Monti valitsus peale valimisi Enrico Letta (48) valitsuse vastu. Lettast mäletan, et ta tõstis käibemaksu 22%-ni ja  võttis vastu seaduse naiste kaitseks ning koduvägivalla piiramiseks, mis aga pole andnud vähimatki tulemust. Seejärel asus pukki 39-aastane Matteo Renzi, kes alustas sellest, et rääkis iga päev mingist 80.- eurost, mille võrra ta soovis nende inimeste majanduslikku olukorda parandad, kelle palk kõikus kuskil 1200 euro piirimail. Seejärel üritas Renzi müüa ametiautosid (auto blu) ja kui tal tuli pähe vähendada sõjalennukite ostmist, lendas järgmisel päeval kohale Barack Obama, vahetas Renziga kinniste uste taga kaks kõvemat sõna, vaatas korraks Colosseumi ja lendas USA-sse tagasi. Seega lennukite arvel Renzil raha kokku hoida ei õnnestunud. Renzi valitsuse hea külg on see, et valitsuseliikmete keskmine vanus on 47 aastat, mida tasakaalustab riigi presidendi Giorgio Napolitano vanus 89!!! Need, kellele on kasulik, et kõik jääks vanaviisi, väidavad, et Napolitano tuleb hästi toime oma konstitutsiooniliste ülesannete täitmisega. Õnneks tegeleb praegune noor peaminister koolide reformimisega, sest Itaalia probleemiks on elanikkonna madal haridustase, mida süvendab immigrantide sissevool ja oma riigi talentide väljavool ning õpetajate madal kvalifikatsioon. Uuringud näitavad, et noored proovivad narkootikume juba algklassides ja ööklubides on erinevate narkootikumide tarvitamine tavaline. Raha narkootikumide ostmiseks saadavat sel moel, et hakatakse ise diileriks. Narkootikumid vähendavad veelgi noorte vaimset võimekust. Noorte tööpuudus on riigis 43%, üldine tööpuudus aga 12,6%.  Kinnisvaraturg on endiselt surnud punktis ja suvine turismiparameeter on langenud keskmiselt 40%. See on kaunile maale suureks tagasilöögiks. Pole valdkonda, mille põhjalikum uurimine ei mõjuks külma duṡṡina. Kui päevauudiste jälgimine viib tavaliselt pessimismi, siis suurt rõõmu valmistab minu Eesti külaliste siiras vaimustus soojast kliimast, kaunist loodusest ja heast veinist. Külalised ei pane tähelegi, et bensiinihind on 1.75 , pisikesed poed, mis ka siesta ajal avatud on,  kuuluvad juba ammu hiinlastele ja hindudele, mis viitab nende rahvaste töökusele. Ka linnade heakorraga on lood kurvad. Koerakakat siinsed loomasõbrad ei armasta koristada, Lõuna-Itaalia teed ja tänavad on kohati absurdini prahised. Võib-olla sinna ongi koer maetud, miks turism drastiliselt väheneb. Teen igal võimalikul juhul prahiprobleemist juttu ja tuleb välja, et see olevat kohaliku omavalitsuse süü! Millegipärast mina leian, et see on nende süü, kes prahti maha viskavad ja oma maja või poekese esist ei korista. Ka tööpuuduses olevat süüdi need sisserännanud, kes enamuse itaallaste töökohtadest on nende käest ära võtnud.  Hirmutav on see, et tööjõuturult eemale jäämine põhjustab omakorda tööharjumusest võõrdumist. On olemas käibetõde: „ära anna vaesele raha, vaid anna õng!“ Siin aga tuleb välja, et ei osata kasutada ei rahasid ega õnge.   

Sajandi suurim kunstirööv Veronas (2 aastat hiljem siiski maalid leiti Ukrainast)

Verona Castelvecchio muuseumist rööviti 19.novembril 17 meistriteost.

Castelvecchio, ehk Scagliero kindlus (1354) asub Verona südalinnas, Adige jõe kaldal. See on üks Itaalia kauneimaid  ja XX saj. tuntuima itaalia arhitekti, Carlo Scarpa, poolt aastatel 1958-1974  spetsiaalselt kohandatud muuseumiks-kunstigaleriiks. Alumisel korrusel asuvad skulptuurid ja teisel korrusel pildigalerii. Kokku 29 saali. Kolm relvastatud ja mustades maskides röövlit sisenesid muuseumi kell 19.30 ehk mõni hetk enne selle sulgemist. Muuseumitöötajatest oli sel momendil oma tööpostil vaid kassiir ja öise vahetuse valvur. Ülejäänud 11 töötajat olid juba töölt lahkunud. Öist valvesüsteemi polnud veel aktiveeritud.  Kassiir seoti kinni ja tema suu teibiti, valvurit sunniti liikuma koos kahe röövliga saalist saali. Röövlid ei rääkinud omavahel sõnagi. Osad maalid võeti raamidest välja ja rulliti kokku, teised jäid koos raamidega. Valiti väiksemamõõtmelised teosed ja need viidi minema valvuri autoga.  Saagiks langes meistriteoseid umbes 15 miljoni  euro väärtuses. „Kadunukeste“ nimekirjas on hilis-renessansiaja Veneetsia kunstniku, Tintoretto,  6 maali. Saagiks langes ka eestlastele tõenäoliselt kõige rohkem tuntud , kuulsa barokiajastu flaamlase, Peter Paul Rubensi, teos „La Dama delle Licnidi“ (Licnidi on lille nimetus).  Kurb loetelu jätkub hilisgooti ajastu Itaalia maalikunstniku Pisanello teosega „La Madonna della Quaglia“ (tõlkes madonna vutiga). Maal pärineb aastast u.1420 ja üldine arvamus on, et Verona muuseum ilma selle maalita on sama kui Louvre oleks jäänud ilma „Mona Lisata“. Maal kujutab kroonitud Madonnat, kes hoiab süles lapsukest. Tema pea kohal on kaks inglit ja jalge ees pisike linnuke vutt.

Külmavereliselt rööviti ka itaalia renessansiajastu maalikunstniku ja graafiku Andrea Mantegna  teos „Püha perekond pühakuga“, Veneetsia  maalikunstnik Jacopo Bellini  teos „San Girolamo penitente“ 15.saj. (tõlkes patukahetseja San Girolamo), Verona 16.saj. kunstniku Giovanni Francesco Caroto maal „Il fanciullo con disegno“ dateeritud aastal 1523 (tõlkes nooruk joonistusega), maastikumaalija , Hans De Jode 17. saj. teosed „Paesaggio“ (tõlkes maastik) ja „Porto di mare“ (meresadam)  ja Giovanni Benini maal „Ritratto di Girolama Pompei“ (Girolama Pompei portree, 18. saj.)

Tegemist on maalidega, millele võib küll omistada rahalist väärtust, kuid tegelikult on tegemist hindamatu kaotusega. Pole ju võimalik  mõõta rahaliselt kesk-ja renessansiajastust pärinevaid kunstiteoseid, mis on täiesti hindamatud.

Loodetavasti suudetakse mingi niidiots kätte saada vaadates läbi 48 videokaamera salvestused viie viimase päeva kohta. Abiks võivad olla ka tänavatel asuvad pankade ja restoranide videokaamerad. Oletused ja spekulatsioonid viitavad nii terroristidele kui ka idast pärit kollektsionääridele, kes võisid röövi tellida vahendajatele makstava kopsaka komisjonitasu eest. Mõistagi ei saa neid maale müüa mustal turul.  Taolist kunstiröövi peetakse üheks suurimaks Itaalia kunsti ajaloos.  On selgemast selgem, et sellises olukorras ei taha olla mitte keegi muuseumi direktrissi Paola Marini (63) nahas. Samuti mitte Verona linnapea Flavio Tosi (47) ega Itaalia kultuuriministri Dario Franceschini (57) olukorras. Temalt polegi veel kuulnud ühtegi kommentaari, sest ilmselt on ta kaotanud kõnevõime. 

Itaalias on kuritegevus täpselt samasugune probleem nagu igas teiseski maailma paigas ja selle nähtuse dünaamika kipub ikkagi minema tõusujoones. Olen oma Itaalias elatud 8 aasta jooksul langenud kuritöö ohvriks mitmelgi korral. Viimati seisnes see internetikaubanduse pettuses. Pöördusin ka politseisse, kuid tunnistan, et pisiprobleemide puhul tuleb ainuüksi avalduse üleandmiseks oodata jaoskonnas mitu tubli tundi.  Tundsin isegi piinlikkust, et tülitan karabinjeere mingi 180 euro pärast, samas kui neil on vaja tegeleda selle sajandi ühe suurima kunstirööviga. Rääkimata mõrvadest, maffiast, relvadest ning narkootikumidest.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

23.11.2015 

Leonardo da Vinci

Käesoleva aasta 15.aprillil möödus Leonardo Da Vinci sünnist 564 aastat. Sel puhul toimus Vinci linnateatris üritus nimega „Leonardo elab!“

Leonardo Da Vinci isa, notar Ser Piero, järglaste otsingud algasid 1973 aastal. Tänaseks on tehtud kindlaks, et tema isa järglastest on elu ja tervise juures 35 inimest ning nendest mõned osalesid ka üritusel. Leonardo isal oli kolmanda abikaasaga 6 last ja neljandaga samuti kuus last, seega oli vallaslapsena sündinud Leonardol kaksteist  poolõde ja poolvenda. Uurimustöö tulemusel selgus, et sugupuus on ka Gianfranco Corsi, kunstnikunimega Franco Zeffirelli, kes on Itaalias väga tuntud filmi, teatri, ooperilavastaja ja samuti senaator, sündinud 12. veebruaril 1923 ning elab tänasel päeval Roomas.  Tema isa, Ottorino Corsi, sündis ja elas Vincis ning oli 19. sajandil üks kuulsamaid Vinci linna elanikke. Kui 2007.a. president Giorgio Napolitano andis Franco Zeffirellile üle „il Premio Leonardo´“, mida antakse Itaalia talentidele, ütles auhinna saaja, et olen perekonnast, kes pärineb Leonardost. Tegelikult ei pärine keegi ju otseselt Leonardost, sest suur geenius oli gay. Sama saatust jagab ka Franco Zeffirelli, kes elas palju aastaid koos ressizöör Luchino Viscontiga (1906-1976). Tundub, et geniaalsus ja homoseksuaalsed kalduvused on omavahelises seoses, mis kahjuks küll ei aita kaasa parimale looduslikule valikule. Vinci linna lähedal on lõpuks jõutud taastada ka Leonardo sünnikodu, mis on juba paar viimast aastat turistidele avatud. Kahjuks pole seal sisustust ega mingit pidet,  mis tekitaks äratundmisrõõmu ja aitaks Leonardost loetud raamatutele ning temast loodud kujutlusele kinnitust saada. Vincis asuvad Leonardo leiutisi tutvustavad muuseumid ja pisike ning armas Santa Croce kirik, kus Leonardo ristiti. Need  väärivad aga kindlasti külastamist rääkimata juba Vinci linna ilust Toscana mägise maastiku kroonina.  Piisab ühestainsast pilgust mägedele ja orgudele,  et tekitada endas soov pintsel kätte haarata.

Anneli Treumuth

17. aprill 2016

aastavahetus 2015-2016 Itaalias

Uude aastasse tolmumaskis ja rahata.

Käesoleva aasta esimestel päevadel Itaalias puhuma hakanud tuul ja vihmasajud tõid makaronimaa suurimatele linnadele, selle sõna otseses mõttes, kergema hingamise. Asi on nimelt selles, et vana-aasta viimaste  nädalate massimeedia uudistes kindlat esikohta hoidnud Itaalia linnade õhusaaste probleemile loodeti lahendust just vihmasadude näol. Juba aastaid on Milano smog sama kurikuulus nagu Londoni, Pekingi või mistahes teiste suurlinnade tahma ning udu segu. Parema termini puudumisel on smog võetud kasutusele ka itaalia keelde. Kõige suurem oligi peentolmu, PM10 ja PM2,5, tase Milanos, Torinos, Roomas ja Napolis. Nendes linnades oli 2015 aastal  täheldatud korduvalt, et peentolmu tase ei vasta normidele 35-l järjestikusel päeval ja ületab 50 PM10 ühes kuupmeetris õhus.  Frosinone linnas (Roomast veidi lõuna suunas) on näiteks püsinud peenikeste tahkete osakeste õhusaaste 101 päeva järjest.  Lisandunud on nimistusse isegi Veneetsia. Numbrid 10 ja 2,5 tähendavad peentolmu osakeste läbimõõtu mikromeetrites, mis on tuhandik millimeetrist ja sattudes kopsudesse põhjustavad väga raskeid haigusi. Hädiste põhjendustena kurdetakse vihmasadude ja tuule puudumist, jättes mainimata, et süüdi on ikkagi ametkondade tegematajätmised ja linnarahva vähene keskkonnateadlikkus. Tööstustes pole õhupuhastusseadmed nõuetekohased, rahvas ei taha kulutada raha oma majade soojustamiseks, päikesepaneelide paigaldamiseks ja kütteseadmete reguleerimiseks. Autode tehnilised ülevaatused tehakse tihtipeale fiktiivselt ja vanadest Fiattidest purskuvad välja mustad suitsupilved.  28- 30. detsembrini piirasid nii Milano kui ka Rooma linnavõimud autode liiklemist hommikul kella 10.00 kuni õhtupoolikul kella 16.00. Roomas võivad  ühel päeval sõita paarisarvuga lõppevate numbrimärkidega autod ja teisel paarituarvuga lõppevad.  Ühistranspordi piletite hinnaks määrati 1.50 eurot ja see kehtis kogu päeva ulatuses nii trammis, trollis, bussis kui metroos. Sellised meetmed pidavat aga teadlaste arvates aitama sama palju, nagu aspiriinitablett vähihaigele. Mingit olukorra leevenemist transpordi piirangud tõepoolest ei andnudki. Õhusaaste jäi samale tasemele ja Roomas isegi tõusis. Kui varem tundusid Aasia turistid oma tolmumaskidega naeruväärsed, siis nüüd hakkasid maske kandma ka mõned kohalikud. Eriti kahjulik on teha tänavatel sörkjooksu või tegeleda suduses linnas mistahes spordialadega, sest sporti tehes tõmbab inimene kopsudesse õhku veelgi sügavamalt.  30. detsembri uudistes teatati, et  kõik ettevõtted, asutused ja eraisikud peavad oma kütteregulaatorid keerama kaks kraadi jahedama temperatuuri peale ning soovituslikuks temperatuuriks pakuti 18 kraadi (välja arvatud haiglad ja koolid). Lisaks pidid kõik autojuhid vähendama kiirust: kui tavaline lubatud kiirus on 50 km/h siis sudu ajal oli see 30km/h. 70 km/h alal tuli sõita 50km/h ja 90-ne alal omakorda 70km/h    Politsei tegutses usinalt ja liikluspiirangute  rikkujaid ootasid kopsakad trahvid, mis olid suurusjärgus umbes 300 eurot. Itaallastele oli selline pühadeaeg suureks piinaks, sest kõik soovisid ju oma mammadele-papadele külla sõita, aga selliseks sõiduks tuli valida soovitavalt öine kellaaeg. Vana-aasta viimastes uudistes teatati, et Napolis kehtestatakse 6 päevane liikluspiirang.  Kuna naapollased pole kuigi seaduskuulekad, siis selline piirang poleks nagunii läbi läinud ja nende õnneks hakkas sadama ka vihma. Tahaks siiski loota, et eelmise aasta lõpus Pariisis toimunud 21. kliimakonverentsi otsused suudab Itaalia valitsus kiiremas korras täitmiseks võtta, sest õhusaastus riigipiire ei tunne. Riigipühasid samuti mitte.

 Üks ebameeldiv asi veel, mis antud teemaga, ehk saastusega kaudselt seostub on see,  et Rooma linnas sajab taevast alla kuldnokkade sitta (il guano di storni). Neid linde püütakse pidevalt peletada valjuhääldajatest lastava lindude hädakisaga, kuid seekord tulemusteta. Linnud ei reageeri peletavale helile enam üldse. Lindude väljaheiteid olevat väga raske tänavatelt maha nühkida ja see põhjustab autode ning inimeste libisemist asfaldil ning isegi liiklusõnnetusi.   Esineb juhtumeid, kus sitarahe kaitseks peavad jalakäijad kasutama vihmavarje, eriti just pargis jalutades. Eestis ehitatakse kevadekuulutajatele heldinult pesakaste, aga Itaalias kujutavad nad tõsist ohtu tervisele, sest levitavad tuberkuloosi tekitajaid. Hinnanguliselt terroriseerib roomlasi 4 miljonit kuldnokka.

Lisaks mustale masendusele, mida tekitas tervisele üliohtlik  õhusaastumine,  läksid Itaalias aasta lõpus pankrotti neli panka. (Banca Etruria, Marche, Carichieti ja Carife) . Hoiustajad, kes olid pankurite pealekäimisel oma raha paigutanud riskantsetesse obligatsioonidesse, jäid oma rahadest ilma. Sellele järgnes kohe ka ühe pereisa enesetapp, kes kaotas 110 000 eurot oma eluaegseid sääste. Riik garanteerib küll hoiustajatele raha 100 000 euro ulatuses, aga obligatsioonidesse paigutatud raha enam täies ulatuses tagasi ei saa. Seetõttu möödus aastalõpp Itaalias nende pankade poolt paljaksröövitud rahva meeleavalduste saatel. 

Anneli Treumuth, Pisa, Itaalia.  Jaanuar 2016

Funktsionaalne kirjaoskamatus

Funktsionaalne kirjaoskamatus Itaalia näite varal.

Tegelikult on Itaalias kurvad lood isegi marginaalse kirjaoskusega, selle tavalise lugemise ja kirjutamise oskusega, aga järjest enam on hakatud rääkima nn. funktsionaalsest kirjaoskamatusest. See tähendab, et inimene on küll võimeline lugema ja kirjutama, kuid ta ei saa täielikult aru näiteks ajaleheartiklitest, ei ole võimeline mõistma oma elu-või autokindlustuspoliisi termineid, ei suuda analüüsida poliitilist olukorda ei oma riigis ega ammugi mitte kogu maailmas. Ta võib olla inimene, kes ei käi tööl, ei osale valimistel, ei oska kasutada arvutit või kui kasutab digivahendit, siis vaid arvutimängudeks ja suhtlusportaalides surfamiseks. Kuid ta on siiski võimeline elementaarseks analüüsiks hindade langemise, tõusmise või muudes isiklikes kasudes ja kahjudes orienteerumiseks.  Itaalias on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD), 2008.a. andmetel, FUNKTSIONAALSE KIRJAOSKAMATUSE tase , vanuses 16-65 aastat, koguni 47 %, mis olevat kõrgeim kogu maailmas. Järgnevad Mehhiko 43,2 %, USA 20 %, Ungari 17,0 %, Šveits 15,9%, Kanada 14,6%, Austraalia 13,9 %, Uus-Meremaa 13,4%. Põhjusteks on elanikkonna vananemine, noorte tööpuudus, koolikorralduse pikaaegne stagnatsioon, bürokraatia keerukus, arvutialase kirjaoskamatuse kõrge tase. 2009.a. kasutas internetti vaid 55% elanikkonnast. Funktsionaalne kirjaoskamatus on korrelatsioonis ka  kuritegevusega, sest inimene, kes ei saa aru, mida ta ühiskonnas tegema peab, milliseid makse maksma või reegleid jälgima, hakkab lihtsalt kõike ignoreerima. Seaduste ülikeerukus, tuludeklaratsioonide, kindlustuspoliiside, dokumentide ja blankettide mittemõistetavus, kõik need tegurid soodustavad veelgi funktsionaalset kirjaoskamatust. Vanem põlvkond kardab arvutimaailma, eriti just seetõttu, et algul oli kogu tarkvara inglise keeles ja seda valdav enamus elanikkonnast, vähemalt Itaalias, ei oska vajalikul määral. Kardetakse ka privaatsuse riivamist.  Ma ei räägi mitte ainult lihtsatest töömeestest või vanemapoolsetest talupoegadest. Jutt käib ka arstidest, õpetajatest ja teistest ülikoolidiplomiga inimestest. 

Funktsionaalne kirjaoskamatus avaldab negatiivset mõju nii üksikisikule endale kui kogu riigi majandusele. Sellega kaasnevad riskid inimese tervisele ja ühiskonnast eraldumisele, töötuks jäämisele ja liiga madala palga eest töötamisele. Riigi majandust mõjutab see madala tööviljakuse, töö- ja muude õnnetuste ning intsidentide  kaudu, mis on enamasti tingitud võhiklikkusest.

Kui juba oma riigi elanikkond vaevleb selle käes, et ei suuda sammu pidada tänapäevaste igapäevaelu kiirete arengutega, mis juhtub siis kui riiki siseneb sadu tuhandeid inimesi, kes ei saa aru ei keelest, kultuurist ega seadustest. Reformid, näiteks koolireform, pensionireform, tervishoiureform, kõik  konstitutsioonimuudatused jne., takerduvad Itaalias ka seetõttu, et inimestel on hirm muudatuste ees.    

Pisa,

Itaalia. 28.veebruar 2016                                 Anneli Treumuth                     

kartulimarmelaad Pisa toidufestivalil

.

Kartulimarmelaadi avastasin Pisa toidufestivalil.  Olles ise maal elanud, mäletan et suve saabudes viskasid  talupojad salvedest vanad kartulid lihtsalt minema. Nüüd aga ostsin peale korralikku degusteerimist pisikese 200 grammise purgikese tervelt viie euro eest. Tulin koju ja asusin katsetama. Võtsin kolm hästi suurt kartulit (600 gr), koorisin ja tükeldasin üsnagi väikesteks  kuubikuteks ja panin vett just niipalju, et kartulid oleksid vaevu kaetud.  Keetsin neid 20 minutit ja lisasin poole sidruni mahla. Loomulikult ilma seemneteta ja pigistatud pressi abil. Riivisin moosi sisse umbes paar sentimeetrit ingveri juurt ja seejärel lisasin 200gr tumedat roosuhkrut ning 20 grammi fruttapec suhkrut, mis teeb moosi paksemaks. Seejärel püreestasin moosi saumikseriga ja kolme minuti möödudes  tõstsin tulelt.  Panin pisikestesse purkidesse, nagu ikka katsete puhul, mis vajavad veel tõestamist. Moos sai taevalikult hea. Kuumalt meenutas ta õunamoosi, aga külmalt oli tunda ka kartuli maitset. Hommikul sõin seda salaamivorsti võileivaga ja kaaslane sõi röstsaiaga.  Kujutan ette, et kartulimoos sobib  suurepäraselt ka verivorstide juurde. Edaspidi üritan lisada veidi rohkem sidrunimahla ja riivida sisse ka sidrunikoort . Külmalt maitstes tundus, et moos vajab veidi krehvtisemat aktsenti.

https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/Kartulimarmelaad

Anneli Treumuth

Pisa

Artikkel on avaldatud augustikuises Eesti Naises 2015

Ebausust Itaalias

Ebausust Itaalias.

Naljakas on see, et nii eestlased kui itaallased peavad ennast kõige ebausklikumaks rahvaks maailmas. Aga jätame selle lugeja otsustada.

Itaallased ise arvavad, et kõige ebausklikum on just Napoli kandi rahvas. Must kass kui ebaõnne tooja, peegli lõhkumine ja 7 aastat õnnetut armastust , ämblik kui õnneloom, need on  ebausu rusikareeglid, kuid kõige rohkem ebausku on makaronimaal seotud  vana-aasta kommetega. Praeguseks on seadusega keelatud vana-aasta öösel vanu asju aknast välja loopida, aga salaja ikka mõni vana püksipaar või vihmavari maandub alumiste naabrite rõdudele. Ebausk on nii juurdunud, et seda nimetatakse hellitavalt traditsiooniks. Näiteks läätsede söömine koos seajalgadega vana-aasta öösel olevat traditsioon, tegelikult aga loodetakse läätsesupi söömisega suurendada oma rahalist rikkust, sest iga lääts sümboliseerib ühte münti. Seajalg sümboliseerib samuti külluslikkust, sest see on toitvam kui mistahes muu liha. Keskööl on täiesti kohustuslik süüa mõned viinamarjad, mis tähendavad seda, et kui Sul on viinamarju isegi talvisel perioodil, siis oled sa eriliselt õnnistatud küllusega. Väga tähtis on avada valgustatud toas üks aken, et uus aasta saaks sisse tulla ja pimedas toas teine aken, et kurjad vaimud saaksid välja minna. Ukse taha tuleks aegsasti panna üks puuvõõrik või tuulepesa. See ei lase kurjadel vaimudel majja siseneda ning oma armuõnne nimel oleks väga soovitav  puuvõõriku all suudelda ning kanda punast värvi aluspesu. Itaalia kombed on jõudnud Eestisse vähemalt selles osas, et  arvatakse olevat õnnetoov kohata aasta esimesel päeval kõigepealt meesolevust. Mida pikemat kasvu ja tõmmum, seda parem.  Aasta esimesel päeval ei tohi mitte mingil juhul väljuda kodunt tühjade taskutega. Teil peab olema tingimata taskus kasvõi veidike raha. Kui selle vastu eksite, pole hiljem vaja kaevelda oma vaesuse ja viletsuse üle, sest raha on nagu taim, mis vajab kasvamiseks seemet. Usutakse samuti,  et andes 1.jaanuaril kellelegi võlgu, saate raha tagasi sajakordselt. Ma isiklikult ei ole selles küll väga kindel. Nagu märkasite sellest jutustusest, käib kogu nõiakunst ikka raha ümber. Seejärel panustatakse pisut ka armastusele. Järeldada võime vaid seda, et itaallased peavad esmatähtsaks raha ja armastust.  Võib-olla on neil isegi õigus. Ei saa ju meist keegi hakkama täiesti ilma rahata ega ammugi mitte ilma armastuseta.

Kuid ebausk saadab itaallasi ka igal argipäeval. Ükskord tulin tuppa ja panin märja vihmavarju avatuna kuivama. Franco tormas minu suunas ja käskis   kiiresti vihmavarju sulgeda ning uksest väljuda. Itaallastele toob ebaõnne vihmavarju avamine kodus. Neil on enamasti kõigil ukse taga vihmavarju vaasid ja samuti ei tohi vihmavarjuga siseneda ei kooli, mistahes asutusse ega muuseumi. Välisjalanõudega on normaalne siseneda isegi arstikabinetti, aga vihmavarjuga mitte mingil juhul.

Algul ma ei saanud aru, miks Franco keset sõiduteed järsku hüüatas: „katsu mune, katsu mune!“ Asi on nimelt selles, et kui kellestki möödub surnuauto, siis tuleb kiiresti haarata kinni munadest. Naised peaksid kohe katsuma mingit metallist eset, kasvõi juukseklambrit. Avalikus paigas libistavad mehed käe taskusse ja katsuvad oma mune, abikaasa võib sama teha oma mehe teise tasku kaudu J.

Nii Eestis kui  ka Itaalias ei tohi söögilauda pühkida palja käega vaid ikka lapiga. Muidu tuleb nälg majja. Samuti ei tohi voodist  välja astuda vasaku jalaga, kuid eestlaste kombest, sülitada kolm korda üle vasaku õla, pole enamik itaallasi kuulnudki. Algul oli sellega palju nalja, sest  sülitasin iga ebaõnne kahtluse korral kiiresti ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla, mispeale kõik jäid üllatusest suurte silmadega vahtima.Algul ei teadnud ma sedagi, et soola ei tohi kogemata maha minna. Kui see juhtub, tuleb võtta seda soola näpuotsaga ja visata üle vasaku õla. Itaallased ei tohi minna ei trepi ega redeli alt läbi, täpselt nagu eestlasedki, aga seda, et kaks inimest ei tohi tänaval kõndides jätta enda vahele puud või posti, nad ei tea. Nuga ja prossi ei tohi kinkida, see ajab suhted teravaks. Kui anda vastutasuks üks münt, siis sellega saab asi silutud. Eriti hull märk on see, kui ämm kingib miniale prossi või vastupidi. Siis tuleb pross kauplusse tagasi viia, seal muu nõu ei aita. 

Pulmadega seoses tuleb silmas pidada sadu pisikesi nõidusi. Pruudi riietuses peab olema tingimata midagi uut, näiteks aluspesu. Samuti midagi vana, näiteks juuksekinnitus. Midagi peab olema sõbrannalt laenatud, näiteks käevõru. Mingi ese peab olema kingitud, näiteks kaelakee ja mingi detail peab olema sinist värvi, see sümboliseerib siirust ja puhtust. Pruutpaari tuleb kirikust väljudes pilduda riisiga, see kindlustab lasteõnne, rikkust ja rõõmu.  Kui kogemata peaks  abielusõrmus kaduma, siis tuleb jooksujalu minna uut sõrmust ostma. Abielluda ei ole soovitav reedesel päeval ja kurjakuulutav on pulmi pidada maikuus. Kui pulmapäeval sajab vihma, siis see toob õnne: „sposa bagnata, sposa fortunata“ ehk tõlkes „märg pruut on õnnelik pruut“ .

Mõistagi on tähtis, et pulmareisile ega üldse mingile reisile ei mindaks teisipäevasel päeval. See tooks kaasa sekeldusi ja takistusi. Esimese kuu jooksul peale pulmi, peaks noorpaar iga päev lusikatäie mett sööma, selleks, et abielu saaks hästi magus olema.

Enamasti on nii itaallaste kui eestlaste õnne ja ebaõnne sümbolid üsnagi sarnased: sülega õnne toob neljaleheline ristik, mündi leidmine, talismani kandmine jms. Viie õielehega sirelit aga siinmail ei tunta.

 Uudiseks on mulle itaallaste uskumus, et imikut ei tohi kaelale suudelda, muidu maimuke ei maga hästi. Nüüd on selge, miks mu pojad öösiti mürglit tegid.

Itaalias  ei tunta ka seda lihtsat trikki, et eksamitele peab minema alati samade riietega. Üks  itaallannast tuttav käis ülikoolis tervelt kümme aastat nelja aasta asemel! Pidevalt kukkus eksamitest läbi! Ilmselt ei teadnud vaeseke ka seda, millise käega  eksamipiletit peab võtma ja kuhu spikrid peita. Piletit peab võtma alati parema käega ja uksepoolsest reast esimese nelja hulgast. Sel viisil sain  maksimumhindeid ja spikrit ei läinudki vaja. Mu abikaasa sokid aga olid peale viimast eksamit nii mustad, et seisid ise pesumasina kõrval püsti. Sellest oli kõvasti abi ja ülikool sai edukalt lõpetatud.

Lõpetuseks ütleksin, et igaüks on oma õnne sepp, kuid mingil juhul ei tohi lasta vasarat ära varastada.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia,

27.detsember 2014 artikkel on avaldatud märtsis 2015, ajakirjas "Müstilised Lood"