Eurorahade kasutamisest Itaalias

Kuum maa Itaalia, on jäänud kauaks külma duṡṡi alla.

Kaunis ja meelitav maa Itaalia, on elanud üle oma võimaluste. Riigi välisvõlg on saavutanud uue rekordi ehk ulatub ühe elaniku kohta  36 225 euroni ehk kokku 2168 miljardini. Riigi SKP aga näitab vähenemist -0,4 % , seega liikumine toimub allamäge. Sellisest abipaketist nagu EU pakkus Kreekale, Itaalia keeldus. Mis toimub aga EU struktuurifondide kasutamise valdkonnas?  Aastateks 2007-2013 eraldatud summadest on Itaalia suutnud ära kasutada vaid veidi üle 45%, Euroopa keskmine näitaja on 60,81%. Kõige tublimad struktuurifondide kasutajad on Baltimaad, Poola, Tsehhi ja Slovakkia. Kuna sõidan autoga läbi Euroopa igal aastal, siis pean tunnistama, et tõepoolest need maad arenevad kohe silmanähtavalt (teede olukord, üldine heakord). EURISPES aruandes märgitakse, et Itaalia paistab silma oma oskamatusega fonde kasutada ja esitab aruandeid pideva hilinemisega. (Hilinemine on Itaalias viisaka käitumise üks osa:))   Kui 2015.a. lõpuks pole suudetud rahasid, jutt käib 14,4 miljardist eurost, ära kasutada, laseb EU need fondid vabaks.

Aastateks 2014-2020 on Itaaliale eraldatud struktuurifondide raha 41 miljardi euro suuruses summas. Euroopa komisjon kritiseerib Itaalia kava nende rahade kasutamise osas. Ette heidetakse nõrka haldussuutlikkust, digitaalse kava puudumist, viletsat strateegiat kultuuriväärtuste säilitamise osas, laste koolist väljalangemise vastu tõhusate abinõude puudumist, innovatsiooniks mõeldud rahade olulist vähenemist.  Minu silmade all on Itaalias vahetunud neli valitsust. Silvio Berlusconi vahetati apoliitilistest tehnokraatidest  Mario Monti (71) valitsuse vastu. Tema maksustas rahval nii eluasemed kui ka muidugi kõik ülejäänud kinnisvarad, välja arvatud Katoliku Kiriku varad, sest nende taha ei hakka ükski hammas. Kuna tehnokraadid ei oska mängida poliitikamaastikul, vahetus Monti valitsus peale valimisi Enrico Letta (48) valitsuse vastu. Lettast mäletan, et ta tõstis käibemaksu 22%-ni ja  võttis vastu seaduse naiste kaitseks ning koduvägivalla piiramiseks, mis aga pole andnud vähimatki tulemust. Seejärel asus pukki 39-aastane Matteo Renzi, kes alustas sellest, et rääkis iga päev mingist 80.- eurost, mille võrra ta soovis nende inimeste majanduslikku olukorda parandad, kelle palk kõikus kuskil 1200 euro piirimail. Seejärel üritas Renzi müüa ametiautosid (auto blu) ja kui tal tuli pähe vähendada sõjalennukite ostmist, lendas järgmisel päeval kohale Barack Obama, vahetas Renziga kinniste uste taga kaks kõvemat sõna, vaatas korraks Colosseumi ja lendas USA-sse tagasi. Seega lennukite arvel Renzil raha kokku hoida ei õnnestunud. Renzi valitsuse hea külg on see, et valitsuseliikmete keskmine vanus on 47 aastat, mida tasakaalustab riigi presidendi Giorgio Napolitano vanus 89!!! Need, kellele on kasulik, et kõik jääks vanaviisi, väidavad, et Napolitano tuleb hästi toime oma konstitutsiooniliste ülesannete täitmisega. Õnneks tegeleb praegune noor peaminister koolide reformimisega, sest Itaalia probleemiks on elanikkonna madal haridustase, mida süvendab immigrantide sissevool ja oma riigi talentide väljavool ning õpetajate madal kvalifikatsioon. Uuringud näitavad, et noored proovivad narkootikume juba algklassides ja ööklubides on erinevate narkootikumide tarvitamine tavaline. Raha narkootikumide ostmiseks saadavat sel moel, et hakatakse ise diileriks. Narkootikumid vähendavad veelgi noorte vaimset võimekust. Noorte tööpuudus on riigis 43%, üldine tööpuudus aga 12,6%.  Kinnisvaraturg on endiselt surnud punktis ja suvine turismiparameeter on langenud keskmiselt 40%. See on kaunile maale suureks tagasilöögiks. Pole valdkonda, mille põhjalikum uurimine ei mõjuks külma duṡṡina. Kui päevauudiste jälgimine viib tavaliselt pessimismi, siis suurt rõõmu valmistab minu Eesti külaliste siiras vaimustus soojast kliimast, kaunist loodusest ja heast veinist. Külalised ei pane tähelegi, et bensiinihind on 1.75 , pisikesed poed, mis ka siesta ajal avatud on,  kuuluvad juba ammu hiinlastele ja hindudele, mis viitab nende rahvaste töökusele. Ka linnade heakorraga on lood kurvad. Koerakakat siinsed loomasõbrad ei armasta koristada, Lõuna-Itaalia teed ja tänavad on kohati absurdini prahised. Võib-olla sinna ongi koer maetud, miks turism drastiliselt väheneb. Teen igal võimalikul juhul prahiprobleemist juttu ja tuleb välja, et see olevat kohaliku omavalitsuse süü! Millegipärast mina leian, et see on nende süü, kes prahti maha viskavad ja oma maja või poekese esist ei korista. Ka tööpuuduses olevat süüdi need sisserännanud, kes enamuse itaallaste töökohtadest on nende käest ära võtnud.  Hirmutav on see, et tööjõuturult eemale jäämine põhjustab omakorda tööharjumusest võõrdumist. On olemas käibetõde: „ära anna vaesele raha, vaid anna õng!“ Siin aga tuleb välja, et ei osata kasutada ei rahasid ega õnge.