Costa Concordia jaluleupitamise erakordne protsess.

Costa Concordia ülestõstmise enneolematu protsess.

Kuna 16. septembri varahommikul on Giglio saarel tugev äike, algab laeva ülestõstmine hommikul kella kuue asemel hoopis kell 09.06. RaiNews24  katkematu otseülekanne naelutab mind terveks päevaks televiisori ette, et fikseerida selle ajaloolise sündmuse puhul eetrisse jõudvad intervjuud,  tehnilised andmed, vraki rotatsiooni kraadid ja sentimeetrid.  Kohe teleülekannete algul, avaldub itaallaste imetlusväärne iseloomujoon:  see on võime iseenda üle nalja heita. Heidetakse õhku väide,  et operatsiooni õnnestumine suudab taastada maailma üldsuse usu itaallaste intelligentsi, mis vahepeal on suure kahtluse alla sattunud.

Vahetult eelmistel päevadel enne operatsiooni on paigaldatud hulgaliselt  kaameraid nii laeva sisemusse, merevette, sadamakaile ja muulidele . Välja on „müüdud“ ka õhuruum laeva kohal, sest tegevust filmitakse ka helikopteritelt.

16.septembril lihtsurelikud  saarele enam ei pääse, sest saarel tohivad ringi liikuda vaid umbes 400 akrediteeritud ajakirjanikku,  saare elanikud ja spetsialistid, kes on seotud ülestõstmise tehnilise teostamisega. Viimastel andmetel oli spetsialistide arv tõusnud 500-ni ja tööde juhtimiseks  on moodustatud 11 insenerist koosnev staap.  Töödega loodetakse lõpule jõuda 12 tunni jooksul.

Esimese kahe ja poole tunni jooksul suudetakse laeva kergitada 10 cm ehk 6 kraadi. Edaspidiseks kiiruseks prognoositakse 5 kraadi tunnis. Õige pea hakkabki vee alt paistma umbes vaksajagu pruunikaks  tõmbunud laevakeret.  Kohe toimub ka  pressikonverents, kus tõtt-öelda pole veel millestki rääkida.  Küsimustele lihtsalt pole veel vastuseid, mingit ohtu keskkonnale ei täheldata ja olukord tundub olevat kontrolli all.  Jääb üle vaid oodata sündmuste arengut.

Emotsioonide üleskütmiseks intervjueeritakse telestuudios neid inimesi, kellel on tõepoolest sündmusega seoses valusaimad mälestused.  Oma üleelamistest räägib laevahuku öösel ime läbi pääsenud ja viimaste hulgas päästepaadiga maale toimetatud  naine Francesca Sinatra, kes nuttes meenutab, kuidas reisijad olid õnnetuse ööl täielikus teadmatuses ja et korraldus evakueerumiseks anti alles 50 minutit peale kokkupõrget veealuse kariga. Viimased ellujäänud reisijad said maale aga alles 8-10 tundi peale laevahukku. Teiseks on stuudiosse kutsutud laevahuku ööl kadunuks jäänud india päritolu meeskonnaliikme Russell Rebello vend Kevin Rebello, kelle silmis keerlevad samuti pisarad, kui ta meenutab laeva juhtkonna ebaprofessionaalset tegutsemist  laevahuku ööl.

5 tundi peale „parbuckling“  operatsiooni algust kantakse telekanalite vahendusel üle peamiselt vaid skemaatilist kujutist, kuidas tehniliselt peaks rotatsioon lõplikult teoks saama ja samuti olukorda saarel, kus sadade inimeste pilgud ja kaamerad on naelutatud toimuva jälgimisele.  Sergio Girotto, Greenpace Manager räägib sellest,  et laeva meeskonna hulgas leidus inimesi, kes ei osanud inglise keelt, see räägib ülimast võhiklikkusest.  Samuti on jätkuvalt kõne all  suurte ristluslaevade sisenemise keelustamine hapra ökosüsteemiga sadamatesse, näiteks Veneetsiasse. Kõneks tuleb ka laeva maksumus, mis  2006.a. oli  450 miljonit eurot, praeguseks hetkeks aga ulatub päästetööde kogumaksumus erinevatel andmetel isegi kuni 700 miljoni euroni, mis pole mõistagi lõplik summa, kuna laev jääb saarele veel vähemalt üheks aastaks.   

Kella 15.35-ks  on tõstetud vrakki 8 kraadi, kriitilised punktid  olevat aga 25 kraadi ja 45 kraadi juures, kuid lõplikult on vajalik saavutada 65 kraadine rotatsioon.   

Kell 16.20 toimub järjekordne pressikonverents. Küsimused on naiivsed ja ei paku midagi uut.  Näiteks küsitakse:  „kas kuni käesoleva hetkeni pole veel laevast väljunud reovett?“ Laev on tegelikult saanud juba osaks merest, seal sees elavad kalad ja veetaimed, iga kuupmeeter vett, mis kuskilt välja pumbatakse läbib puhastusfiltrid. Muidugi on võimalik veelgi mõne toru  purunemine või deformatsioon kuid massilised kogused kütuseid ja õlisid ning kemikaale on suudetud 20 kuu jooksul laevast eemaldada.  Jäänud on külmikud, telerid ja hüdraulika, kuid need ei hakka lekkima sel määral, et põhjustaks  pöördumatu ökokatastroofi.

Kella 18.40-ks õhtul on ilmnenud rotatsiooni protsessis teatud takistused, mis seisnevad laevakere ja selle ümber veetud kettide  mitte plaanipärases liikumises. Takistuste likvideerimine nõuab umbes tund aega. Selgeks on saanud, et 12 tunnist ei piisa operatsiooni täideviimiseks.  Loodetakse siiski, et enne koitu on laevakere suudetud viia soovitud asendisse. Kuni selle hetkeni on laevakeret suudetud  liigutada 10 kraadi.  Tasapisi hakatakse veega täitma laeva vasakule küljele keevitatud hiiglaslikke mahuteid. See kiirendab tunduvalt laeva rotatsiooni. Telekanalid kordavad pidevalt informatsiooni, mis puudutab 13. jaanuaril 2012 toimunud katastroofi. Rõhutatakse, et õige tegutsemise korral oleks suudetud inimohvreid vältida.  Laevas viibinud reisijad meenutavad paanikat, hilisemat närvisüsteemi kokkuvarisemist ja sisemist soovi, mitte iialgi sündmuspaigale tagasi pöörduda.   

17.septembri öösel kell 04.00 on laev õigesse asendisse pööratud. Laeva parem külg on rusudes kuid võit on käes. Kõlab laevasireen ja rahvas juubeldab. Veel hommikuste uudiste ajal pidutsevad kõik, kes jaksavad jalul püsida. Usk itaallastesse on taastatud! J

Anneli Treumuth
Avaldatud "Postimehe" välisuudistes ja ajalehes "Võrumaa Teataja" 29. september 2013 

Pisa

Itaalia

Crostata retsept! Loogiline järg viigimarjade loole

Crostata on marmelaadiga valmistatud kook. Marmelaadi nime tohib kanda tegelikult ainult apelsinidest valmistatud "tahke moos". Teised marjad peavad leppima selle teadmisega,  et neist keedetakse lihtsalt moosi, nn. composta või confettura. Crostata on itaallaste peakestes fikseeritud aga koogina, mida küpsetatakse vaid talvel, sest suvel süüakse ju jäätist. Olen leidnud sellele ka paar õigustust. 1. ka meie teeme piparkooke vaid talvel, mitte Jaanipäevaks 2. suvel on niigi kuum ja kui siis veel praeahi käiku lasta, muutub köök krematooriumiks. Talvel seevastu on mõnus kui praeahjust soojus ja magusad lõhnad kodus ringi hõljuvad.
Crostata peale sobib nii vaarika, mustika, aprikoosi, jne.jne....kui ka muidugi VIIGIMARJA moos.
Taigna nimi on pasta frolla, mis  valmistatakse nii:
100 gr võid (ruumitemperatuuril)
150 gr suhkrut
300 gr jahu
1 muna tervelt ja üks munarebu
 Või tuleb puulusika ja suhkruga segada, siis jahu, seejärel muna ja üks munakollane ,võib lisada ka riivitud sidrunikoort. Käed peavad olema külmad ja vormida tuleks sellest segust  üks taigna pall. mis pannakse toidukilesse mähitult pooleks tunniks külmkappi puhkama.

Seejärel jätta  umbes kolmandik taignast eraldi ja kaks kolmandikku suruda näppudega koogivormi. Eraldi pandud taignast tehakse koogile kenad triibud. Taignale võõbatakse kiht moosi, seejärel asetatakse paika ribad ja küpsetatakse 180 kraadi juures  30 minutit. Head isu! NB! Magusa kõrvale sobib vaid dessertvein, näiteks jumalik MARSALA.

kogu tõde viiGimarjadest (mitte lugeda ekslikult "viinamarjadest")

Kesk-Itaalias on august-september viigimarjade küpsemise kõrgpunkt. Lõunas on aeg juba läbi. Viigimarju on sadu erinevaid sorte, kuid mina olen kursis vaid kolme sordiga. Ühed on tumedad nagu sinised ploomid, teised jälle helekollased või helerohelised. Sisu on kõigil punane, mahlane, magus ja täis pisitillukesi meeldivaid seemneid. Viigimarjad valmivad ühel ja samal puul järk-järgult, üleküpsenud marjad kukuvad maha ja neist sõidetakse või kõnnitakse lihtsalt üle. Itaallasi pole näinud viigimarju korjamas mujal kui moosikest supermarketis korvi tõstmas ja jõulude paiku kuivatatud viigimarju ostlemas. Küps viigimari pole transporditav. Eile korjasime marju üle kümne kilo ja kolmandik oli juba koju jõudes ise "moosiks keenud". Tooreid või poolküpseid marju pole mõtet korjata. Mingit järelvalmimist ei toimu, poolküps mari on seest kuiv nagu saepuru ja mittesöödav. Viigimari peab olema katsudes täiesti pehme või isegi närtsinud, st. kuivamine on alguse saanud juba puu otsas. Viigimarju armastavad ka herilased, seega on nende korjamisel vältimatu paar nõela peopessa saada. Viigimarja otsast tuleb tihtipeale välja ilus valge kleepuv piim ja samuti on pisut kleepuvad ka lehed. Autos on meil mitu pudelit vett, et iga natukese aja tagant käsi pesta. Mõistagi on kõige ilusamad marjad puu ülemistel päikesepoolsetel okstel, okste allapainutamine on aga raske, sest oksad on haprad ja murduvad kergesti ning mulle ei meeldi puid räsida. Õnneks on puul ka madalaid oksi, et mitte jätta rõõmust ilma lühemat kasvu inimesi. Puud on erakordselt visa tervisega. Viigipuu võib kasvada välja asfaldipraost, maja vundamendist, kraavipervest, kaljunukist ning ei vaja seejuures pisematki hoolt. Aedades mõned siiski lõiguvad oksi ja annavad vett, kuid mingit saagi suurenemist ma sellest küll pole märganud. Pigem vastupidi. Viigimari ei säili ka kodus rohkem kui kaks-kolm päeva, seetõttu õppisin nendest tegema moosi. Marjad pestakse, lõigatakse vähemalt pooleks või neljaks koos koortega (varrenups on ka söödav, kuid ma viskan selle ära), seejärel lisatakse poti põhja punast veini, sidrunimahla ja lastakse segu keema. Seejärel olen moosi saumikseriga purustanud, lisanud  maitse järele suhkrut, ja pisikese näpuotsatäie meresoola, ning kõige lõpuks peeneks riivitud sidrunikoore, et kõik maitsed esile saaksid kerkida.  Kuumalt purki ja jahtunult külmkappi. Selgituseks tuleks veel lisada, et kui reeglina ma ei armasta magusat: üks küpsis,, amps jäätist, mistahes moos, pisike lusikatäis suhkrut kohvitassis, ajavad mul südame pahaks, siis viigimarjamoosi võin ma süüa purkide viisi ja ei mingit virinat. Ilmselt sidrunimahl annab maitsenüansi, mis kõrvaldab magusast tavaliselt tekkiva iivelduse. Kaalulangetamise olen lükanud edasi selleks ajaks, kui viigimarju enam pole.  Viigimari on rikas kaaliumi sisalduse poolest, ta ravib köha, südamerütmihäireid, kõhukinnisust jne. Lisaks on ta afrodisiaakum :)  
Peale marjade korjamist oleme kodus läinud üleni vanni ligunema, sest pisikesed tiigersääsed, kombinatsioonis herilastega ja nendesse haavadesse läinud viigimarja kleepuva mahlaga, panevad keha üleni sügelema. Siis aga vannist välja ja vutt-vutt moosi keetma! Ahh, milline eksootiline mõnu. Esimesel korral ei tulnud öösel isegi und, liiga tugev elamus rippus meeltes.

 

Moosi sobib kinkida neile, kes naudivad elu ja ei virise iga lisakalori pärast. Nüüd retsept kahe kilo marjade kohta:

2 kilo küpseid viigimarju tükeldada koos koortega, 

lisada klaas punast veini ja kahe-kolme sidruni värskelt pressitud mahl. 

Mida rohkem sidrunit, seda rohkem läheb suhkrut. sidrunikoore kollane õhuke kihike riivida tagavaraks, sest  see tuleb lisada kõige lõpus. Suhkrut lisada maitse järgi, katsetamist alustada vähem kui klaasitäiest. 

Lõpuks pisike näpuotsatäis meresoola ja riivitud sidrunikoor. Purustada segu saumikseriga ning kuumalt purkidesse. Keetmise ajal muidugi ei tohi kohe suhkrut panna, sest moos ei või ju ometi põhja kõrbeda.  Suhkur pannakse ikka kõige lõpus ja peale purustamist praktiliselt keeta enam ei saa, sest moos hüppab sel juhul potist välja.

Pannkoogid olgu menüüs järgmisel hommikul. Meie pere moosivargad on selleks ajaks juba mitu pisikest purgitäit magusat delikatessi nahka pannud.

(Kahjuks saavad seda mõnu tunda vaid soojades maades pesitsejad.)

06.sept. Pisa

Anneli

Miks ma elan Itaalias?

Elan siin hea kliima ja hea Franco pärast.  Igalt Eesti reisilt hangin endale mingi jubeda haiguse, millega võitlen siin Itaalias. Nüüd sain viirusliku kopsupõletiku. Varem olen saanud liigestepõletiku, mis on nüüdseks enam-vähem kontrolli all. Ja kui veel täiesti siiras olla, siis on Eesti mulle väike ja seal pole vist naljalt leida enam ühtegi kohta, mis poleks täis tipitud mu jalajälgi. Et see oleks kindel, siis käisin ka sel suvel veel 1000 km mööda Eestimaad nii, et isegi pisikesed samovarimuuseumid Peipsi ääres ei pääsenud mu käest. Liginen siiski 60-eluaastale ja Eesti on ennast minu jaoks ammendanud ülearugi. Mujal on ...vähemalt algul...."metsikult" huvitavam. Nojah, ja uus kodumaa, uus keel, st. itaalia keel on minu jaoks nagu la musica rilassante. 

meil käis tehnik, et vaadata üle pesumasin, mis ei võtnud enam voolu sisse

Loomulikult lähevad katki kõik kodumasinad nädalalõpus ja mõned päevad pärast garantiiaja lõppemist. Niisiis eelmise laupäeva hommikul pesumasin enam voolu sisse ei võtnud. Õnneks oli masin kindlustatud 36 kuu peale. Helistasime tehnikule ja see lubas tulla esmaspäeva hommikul. Kell 11 oligi mehhanik kohal, kergitas masina kaant, ütles, et on emaplaadi viga. Seejärel vuristas ta meile ette hinnad: väljakutse 20.- eurot, vea leidmine 30.- eurot, emaplaadi asendamine 20.- eurot ja emaplaat 90.- eurot, kokku 160.- Minult küsis mehhaanik, et kui palju ma pesuvahendit panen? Vastasin, et ühe korgitäie, mis on 50 ml. Aga vot selles ongi probleem, vaja olevat panna vaid pool korgitäit. Ja imestas, et panen valgele pesule ka Vanishit plekkide eemaldamiseks. Ai-ai-ai. Maksime ära ja helistasime kindlustusse.  seal vastas automaatvastaja, et vajuta üks, kui soovid lobiseda, vajuta 2 kui sul on mure, vajuta 3 kui kodumasin on tekitanud kahju, vajuta 4 kui masinal on sisemine rike ja nii edasi kuni numbrini 12.   Siis öeldi, et meil on vale number ja kahjudega tegeleb hoopis keegi teine, ning proovige kümne minuti pärast uuesti. Kahjukäsitleja muidugi ei võtnud telefoni ja helistasime uuesti esimesel numbril , mis on poliisil. Selgitati, et kindlustus, mis meile poes soovituslikus korras müüdi, korvab vaid pesumasina poolt tekitatud välised kahjud (üleujutus, lühise tõttu elektrikilbi mahapõlemine jne. ning seda siis 100.- euro ulatuses. seega kui korter või naabri korter saab kahju, maksad ise remondi ja sulle tagastab kindlustus 100.-  Rikkeid kindlustus ei korva.  Siinkohal ei saa jätta üldistamata: ITAALIAS ON TÄPSELT SELLINE skeem iga probleemi lahendamisel. Helista kuhu tahad, kuskil telefonid ei vasta, kuigi on internetis märgitud täpsed sekretäride tööajad. Kui kuskil siiski keegi imekombel vastab, siis vastuseid küsimustele ei teata ja palutakse helistada teisel numbril, mis aga ei vasta. Kolmandal numbril leitakse demagoogilised vastused, mis igal juhul välistavad probleemi lahendamise.Kuni lihtsalt süda saab täis ja saadad kõik "vaffan culo".Kindlustusleping on aga sõlmitud nii, et sellest ei saa aru õppinud jurist.
Anneli