Lipari saared: viljakad, tuulised, imelised.

Imeline kevad Tuulejumala saartel.

Tuleb tunnistada, et mind on lapsepõlves Jules Verne romaanid nii tugevasti mõjutanud, et kisuvad veel pool sajandit hiljemgi  seiklema mööda maid ja meresid. Lähen kreeklaste tuulejumala Aiolose ehk Eolie saartele juba kolmandat korda.

Need kaunid, vulkaanilise päritoluga saarekesed, asuvad Sitsiilia põhjaranniku vetes, kaldast vaid silmsideme kaugusel. Kõige lähemal kaldale on hiiglaslik, lamava dinosauruse kujuline, Vulcano, tema taga asub suurim saar Lipari, seejärel kohe imeilus kapparite saar, Salina, millest ühele küljele jääb Panarea arhipelaag ja kirdesse omapärane, süngetes tuhakarva toonides Stromboli. Läänesuunas paistavad merest tillukesed, kõditava nimega, Filicudi ja Alicudi. Viimasel on ainsaks transpordivahendiks eeslid.

Kuid sealkandis tegutses veel teinegi jumal: Vulcano ja Stromboli saarte suitsevate mäetippude järgi otsustades asub maapõues  praegugi kreeklaste tulejumala Hephaistose sepikoda, kuid vanade roomlaste kõnepruugis oli jumala nimeks Vulcanos, kelle järgi hakati kõiki tuldpurskavaid mägesid nimetama vulkaanideks. Kuna kõige lühem tee kahe punkti vahel on sirge, siis kihutas ta Vesuuvilt  täpselt sirgjoont pidi Eolie saartele ja sealt edasi Etnale tuld purskama.

Eolie saartele organiseerivad reise ka mõned Eesti reisibürood, kuid neil, kes soovivad rännata omapäi,  tasuks osta lennupiletid kas Cataniasse, Reggio Calabriasse, Palermosse või Lamezia Terme rahvusvahelisele lennuväljale. Kuna minu elukoht on Itaalias, Pisa linnas, siis ostsime odava Ryan Air`i lennu Lamezia Terme lennuväljale, mis jääb saartest 170 km kaugusele. Edasi tuleks suunduda Milazzo sadamasse Sitsiilias, kust väljuvad tiheda sõidugraafikuga ja jalameestele soodsa hinnaga praamid ning tiiburid Eolie saartele. Tiiburid väljuvad samahästi ka Palermost ja Reggio Calabriast. Arvestada tuleks sellega, et tormi tõttu võivad laevareisid edasi lükkuda ja meiega just nii juhtuski! Laevaliiklus oli peatatud! Et aega parajaks teha, tutvusime Calabria rannikul asuva Scilla kalurilinnakesega ja samuti Calabria pealinna, Reggio-Calabria, ilu ning kontrastidega: asi on nimelt selles, et Lõuna-Itaalias peab turist oskama pigistada silmad kinni kohatiste prahihunnikute ees. Keskenduda tuleks lokkavale loodusele, auväärt ajaloole ja võrratult maitsvatele roogadele.

Lõpuks vaibus tuul sedavõrd, et laevaliiklus lubati järgmisel päeval taastada. Üritasime jõuda enne koidikut väljuvatele praamidele, kuid kuna meil polnud pileteid broneeritud, siis saime kohad kella seitsmese „Siremari“  peale. Tuul oli tugev ja jäimegi kergelt merehaigeks, kuid õnneks jõudsime tunnikesega Vulcano sadamasse ja sealt peatselt ka Lipari saarele. „Siremar“ läks edasi Salina sadama suunas. Meie sihtpunktiks oli üks sadakond aastat tagasi ehitatud villa, mis asub mägise saare kõige kõrgemas tipus, San Bartolo al Montel.  Oleme alati imetlenud neid traditsioonilisi, ümmarguste valgete sammastega, uhkeid villasid, mis justkui  tahtejõu abil ripuvad mäenõlva küljes. Seekord otsustas õnnelik juhus, et üks selline sai meie elukohaks.  „Moodne muinasjutt“ algas sellest, et üks Liparist pärit naine, nimega Daniela, hakkas facebooki abil oma nooruspõlve sõpru taga otsima ja leidis üles meie  seekordse reisi korraldaja, vana merekaru,  Guido. Tänapäeval käivad asjad kiiresti ja kuna headus pole ilmast kadunud, siis andis Daniela meie käsutusse nii oma auto kui ka suvila võtmed.  Kuna ta ise Lipari saarel enam ei ela, olevatki olnud plaanis oma vana-vanemate suvilat hakata välja üürima. Auto anti aga seetõttu, et see kannab Lipari saare numbrimärki ja residentidele on auto laevapilet neli korda odavam. Auto rent saarel oleks maksnud 30 eurot päevas, nii et see kuluartikkel langes automaatselt eelarvest välja. Daniela ajas oma asju terve nädala lihtsalt bussiga sõites!!!! Saarerahva sõbralikku iseloomu saime veel järgnevatelgi päevadel tunda: selgitusi ja häid nõuandeid jagati alati innukalt, pikalt-laialt seletades. Tore komme on ka see, et kala ostes antakse maitsetaimed tasuta kaasa. See olevat vana traditsioon.   

Tee suvilasse viib mööda kitsast ja järskude tõusudega serpentiini, kuid vaev tasub ennast ära.

Mul on harjumus osta igast reisikohast postkaart, ning üleval suvila terrassil avastan, et suveniiripoest ostetud kaardil on täpselt identne vaade sellega, mis avaneb Daniela terrassilt alla merele, vanale kindlusele, taamal asuvatele mäekestele ja Lipari kesklinnale. Suvilat lahutab kuristiku servast vaid 2,5 meetrit. Mingit kaitsepiiret ees ei ole, seega koht pole sobilik kõrgusekartjatele. Kevadõites saar ei sobi ka  õietolmu allergikutele, sest  Guido nuuskab ning aevastab vahetpidamata. Õitesse upuvad kõik aiad, müürid ja mäenõlvad. Looduslikult õitsevad kirjud ja punased pelargoonid, mis on nii suured nagu mustsõstra põõsad. Lisaks muidugi bougainvillead, kollased karikakrad, visteeriad, moonid, läätspuud, petuuniad, kibuvitsad, lantanad, kressid, akaatsiad, kõikvõimalikud sukulendid ja kaktused. Õienuppe näitavad juba ka oleandrid. Vulkaaniline pinnas on väga viljakas. Nimi Lipari, tähendab kreeka keeles viljakust. Aedades kasvavad viigipuud, nespolid, malvasia viinamarjad, viljadest lookas sidrunipuud, mis kannavad saaki 12 kuud aastas, apelsinid, mandariinid, oliivipuud, kapparid. Kapparid veel ei õitse. Tegelikult on nii, et neil ei lastagi õitsema minna, sest kappar on õienupp ja ta korjatakse ära enne puhkemist. Siinsed kapparid on kultiveeritav sort. Nende õienupud on nii suured nagu pisikesed ploomid ja konserveerimiseks kasutatakse nii kuivalt soolamist, marineerimist, õli sisse uputamist, soolvees säilitamist (nimetus cucunci)  kui ka pestoks purustamist ja isegi marmelaadiks keetmist. Teine kuulus kohalik toodang on dessertvein Malvasia, mis on suurepärane magustoitude kaaslane.

Lipari saar on ideaalne saaretuuriks, sest tema ümber saab autoga teha täisringi. Ühelt küljelt avanevad võrratud vaated Salina saare selle külje suunas, kus elas lühikest aega Pablo Neruda. Tema sellest eluperioodist on valminud üks minu lemmikfilme „Il postino“ (tõlkes „Postiljon“), Massimo Troisiga postiljoni rollis. 

Sõites veidi edasi näeme Panarea ja Stromboli saart, mis suitseb kohe hoolega. Need, kes soovivad nuusutada tuhka ja väävlihaisu, saavad osta 80.- eurot maksva Stromboli vulkaani pileti ja giidi saatel viiakse vaatama paika, kus Roberto Rossellini tegi oma esimese koostöö Ingrid Bergmaniga. Täiesti võrratu film, mille kaadreid on võimatu unustada. Reisibürood pakuvad huvilistele ka paketti „ Stromboli öösel“ ning raske raha eest saab imetleda iga paarikümne minutilise intervalli järel sädemeid pritsivat tulemäge. Eelistan saari külastada siiski odavate liinilaevadega ja omaette. 

Jätkame tiiru ümber Lipari ja peatume pisikeses „Aurora“ nimelises kohvikus, et süüa tüüpilist Sitsiilia maiustust brioche con gelato . Ümmargune sai lõigatakse pooleks ja sinna vahele pannakse tubli kulbitäis jäätist. Väga kosutav, sest keskpäevane päike kõrvetab juba kõvasti.

Peale puhkepausi möödume vanadest valgetest pimsskivikaevandustest ja lõpuks paistab kätte suitsev Vulcano. Isegi Etna ja Sitsiilia rannik on selge ilmaga näha. Pisikesed rannaribad on kaetud mustade kivide- ja tumeda liivaga, leidub rohkesti läikivmusta obsidiaani ja valget pimsskivi. Obsidiaanist tehti vanasti nuge ja nooleotsi, nüüd on nad müügil suveniiride- ja ehetena. Pimsskivist valmistati peamiselt abrasiivpulbrit. Neid kive võib rannast ise korjata, aga kes ei viitsi kummarduda, võivad kive igast suveniiripoest osta, makstes vastavalt suurusele ja ilule ikka mitu head eurot.

Lipari kohta võiks lõpetuseks tuua mõned huvitavad faktid. Kuigi saarel elab alaliselt umbes 10 000 elanikku, on seal 99 kirikut ehk üks kirik iga saja elaniku kohta. Liparit külastab igal aastal 200 000 turisti, kuid hinnad on jäänud mõistlikuks ja saarel on võimalik leida metsikut loodust, rahu ning vaikust. Elanikud tegelevad põllumajanduse-, mesinduse-, kalapüügi-, käsitöö- ja turismindusega. Võimalik on snorgeldada, laenutada paate, skuutreid, jalg-ja mootorrattaid, telkida, ööbida Baia Unci kämpingu armsates bungalow tüüpi majakestes. Lisaks on saarel sadu Bed&Breakfast ning hotellimajutusi, baare, kohaliku toidu restorane ja trahtereid, väikesi supermarketeid, juur-ja puuvilja- ning kalalette. Suvel siiski seda reisi ette võtta ei soovitaks sest juunis-juulis ja augustis on kõik hinnad kõrgemad, valitseb kolmekümnekraadine kuumus, hein kõrbeb pruuniks nagu rebasesaba, autode ja turistide vool suureneb, sest lastel on koolivaheaeg.  Parim aeg saari  külastada on mai ja september. Kevadel saab nautida õiteilu ja sügisel lookas viljapuid. Ka õhusoojus on sellel perioodil  reisimiseks sobivaim. September pakub küllaldaselt ka rannamõnusid ja võimalik on näha delfiine laevukesi saatmas!

Anneli Treumuth
Artikkel on avaldatud ajakirjas "Naised".

Pisa, Itaalia. 03.mai. 2015