Kuidas Itaalia kasutab struktuurifonde

Soe lõunamaa, Itaalia, on jäänud kauaks külma duṡṡi alla.

Kaunis ja meelitav maa, Itaalia, on pikka aega elanud üle oma võimaluste. Riigi välisvõlg on saavutanud uue rekordi ja ulatub ühe elaniku kohta  36 225 euroni ehk kokku 2168 miljardini. Maksudest kõrvalehoidjate käest jääb riigil igal aastal saamata 200 miljardit. Kui kõik maksaksid seadusekuulekalt makse, siis saaks välisvõlg tasutud 10-ne aastaga. Finantskontroll on nõrk ja maksud olevat liiga kõrged, seega langeb ülalmainitud võimalus kohe välja.  Riigi SKP aga näitab samal ajal vähenemist -0,4 % , seega liikumine toimub allamäge. Mis toimub aga EU struktuurifondide kasutamise valdkonnas?  Aastateks 2007-2013 eraldatud summadest on Itaalia suutnud ära kasutada vaid veidi üle 45%, Euroopa keskmine näitaja on 60,81%. Kõige tublimad struktuurifondide kasutajad on Baltimaad, Poola, Tsehhi ja Slovakkia. Kuna sõidan autoga läbi Euroopa igal aastal, siis pean tunnistama, et tõepoolest need maad arenevad kohe silmanähtavalt (teede olukord, üldine heakord). EURISPES aruandes märgitakse, et Itaalia paistab silma oma oskamatusega fonde kasutada ja esitab aruandeid pideva hilinemisega. (Hilinemine on Itaalias „viisaka“ käitumise üks osa:))   Kui 2015.a. lõpuks pole suudetud rahasid, jutt käib 14,4 miljardist eurost, ära kasutada, laseb EU need fondid vabaks.

Aastateks 2014-2020 on Itaaliale eraldatud struktuurifondide raha 41 miljardi euro suuruses summas. Euroopa komisjon kritiseerib Itaalia kava nende rahade kasutamise osas. Ette heidetakse nõrka haldussuutlikkust, digitaalse kava puudumist, viletsat strateegiat kultuuriväärtuste säilitamise osas, laste koolist väljalangemise vastu tõhusate abinõude puudumist, innovatsiooniks mõeldud rahade olulist vähenemist.  Minu silmade all on Itaalias vahetunud neli valitsust. Silvio Berlusconi vahetati apoliitilistest tehnokraatidest  Mario Monti (71) valitsuse vastu. Tema maksustas rahval nii eluasemed kui ka muidugi kõik ülejäänud kinnisvarad, välja arvatud Katoliku Kiriku varad, sest nende taha ei hakka ükski hammas. Kuna tehnokraadid ei oska mängida poliitikamaastikul, vahetus Monti valitsus peale valimisi Enrico Letta (48) valitsuse vastu. Lettast mäletan, et ta tõstis käibemaksu 22%-ni ja  võttis vastu seaduse naiste kaitseks ning koduvägivalla piiramiseks, mis aga pole andnud vähimatki tulemust. Seejärel asus pukki 39-aastane Matteo Renzi, kes alustas sellest, et rääkis iga päev mingist 80.- eurost, mille võrra ta soovis nende inimeste majanduslikku olukorda parandad, kelle palk kõikus kuskil 1200 euro piirimail. Seejärel üritas Renzi müüa ametiautosid (auto blu) ja kui tal tuli pähe vähendada sõjalennukite ostmist, lendas järgmisel päeval kohale Barack Obama, vahetas Renziga kinniste uste taga kaks kõvemat sõna, vaatas korraks Colosseumi ja lendas USA-sse tagasi. Seega lennukite arvel Renzil raha kokku hoida ei õnnestunud. Renzi valitsuse hea külg on see, et valitsuseliikmete keskmine vanus on 47 aastat, mida tasakaalustab riigi presidendi Giorgio Napolitano vanus 89!!! Need, kellele on kasulik, et kõik jääks vanaviisi, väidavad, et Napolitano tuleb hästi toime oma konstitutsiooniliste ülesannete täitmisega. Õnneks tegeleb praegune noor peaminister koolide reformimisega, sest Itaalia probleemiks on elanikkonna madal haridustase, mida süvendab immigrantide sissevool ja oma riigi talentide väljavool ning õpetajate madal kvalifikatsioon. Uuringud näitavad, et noored proovivad narkootikume juba algklassides ja ööklubides on erinevate narkootikumide tarvitamine tavaline. Raha narkootikumide ostmiseks saadavat sel moel, et hakatakse ise diileriks. Narkootikumid vähendavad veelgi noorte vaimset võimekust. Noorte tööpuudus on riigis 43%, üldine tööpuudus aga 12,6%.  Kinnisvaraturg on endiselt surnud punktis ja suvine turismiparameeter on langenud keskmiselt 40%. See on kaunile maale suureks tagasilöögiks. Pole valdkonda, mille põhjalikum uurimine ei mõjuks külma duṡṡina. Kui päevauudiste jälgimine viib tavaliselt pessimismi, siis suurt rõõmu valmistab minu Eesti külaliste siiras vaimustus soojast kliimast, kaunist loodusest ja heast veinist. Külalised ei pane tähelegi, et bensiinihind on 1.75 , pisikesed poed, mis ka siesta ajal avatud on,  kuuluvad juba ammu hiinlastele ja hindudele, mis viitab nende rahvaste töökusele, kuid ka nemad hoiavad kõrvale maksude maksmisest. Ka linnade heakorraga on lood kurvad. Koerakakat siinsed loomasõbrad ei armasta koristada ja eriti räpased on Lõuna-Itaalia teed ning tänavad. Võib-olla sinna ongi koer maetud, miks turism drastiliselt väheneb. Teen igal võimalikul juhul prahiprobleemist juttu ja tuleb välja, et see olevat kohaliku omavalitsuse süü! Millegipärast mina leian, et see on nende süü, kes prahti maha viskavad ja oma maja või poekese esist ei korista. Ka tööpuuduses olevat süüdi need sisserännanud, kes enamuse itaallaste töökohtadest on nende käest ära võtnud.  Hirmutav on see, et tööjõuturult eemale jäämine põhjustab omakorda tööharjumusest võõrdumist. On olemas käibetõde: „ära anna näljasele kala, vaid anna õng!“ Siin aga tuleb välja, et ei osata kasutada ei kala ega õnge.

Anneli Treumuth, 18.09.2014, Pisa, Itaalia (Artikkel on avaldatud Nelli Teatajas okt.2014.a.)

Itaalia olevik on tume (põgenikest)

See on Itaalia, mitte “ideaalia”.

Mingil saladuslikul moel on tavaks saanud Itaalia idealiseerimine. A la` : maailma parim köök, kogu maailma moemeka, kõige ilusam keel,  kirglikud mehed,  maailma kunstiväärtuste kõige kõrgem kontsentratsioon,  kaunis muusika, parimad näitlejad, võrratu kirjandus, kliimast ja loodusest rääkimata.  Tegelikult on Itaalia täiesti tavaline maa, koos oma võlude- ja valudega.

Arvan, et see üle-idealiseerimine on  samuti üheks paljudest põhjustest, miks musta-ja kollase mandri elanikud peavad Itaaliat üheks atraktiivseimaks paigaks, kus oma pagulus veeta ja seejärel vaikselt juured alla ajada ning paigale jäädagi. See oleks üsnagi  normaalne, kui sisseimbujad järgiks ühte põhireeglit: “ Roomas käitu nagu roomlane” . Üks väike seik: läksin oma itaallasest kaaslasega rahvaste sõpruse peole, mille korraldasid Pisas elavad välismaalased, et edastada oma ideed ja mõtted Pisa linnavalitsusele. Heast tahtest andis kohalik võim peoks tasuta ruumid ning linna juhid kuulasid hoolega, mis mõtted ja ideed immigrantidel on.  Mu kaaslane tervitas meie tuttavaid keelekooli päevilt, sh. somaallasi, etiooplasi, tuneeslasi kättpidi ja südamlikult. Üks nendest musta mandri külalistest lükkas pakutud käe tagasi, sest tema usk ei lubavat kätt anda. Huvitav, et seesama usk lubab neil Somaalias pidevalt  sõdida ning kurikuulsa  piraatlusega tegeleda, aga tervituseks kätt anda ei luba!

Talvel passisid pagulased parklates ja kerjasid raha , nüüd suvel on nad ennast sisse sättinud randades. Eilne rannapäev nägi välja selline: kõigepealt möödus meist stiilipuhas neegrinaine, pealael korv müügiks pakutavate kulinatega ning selga oli tal riideribaga seotud unine beebi. Seejärel tülitas meid veel kolm samasorti kauplejat, siis üks mees kes karjus cocco-bello, cocco-bello ja müütas kookost ning rongkäiguga olid ühinenud veel mitmed päikeseprillimüüjatest hindud.  Iga nädal saabub Itaaliasse paadipagulasi tublisti üle tuhande hinge, paljud lapsed on topitud paatidesse ilma vanemateta. Kas eestlane kujutaks ette, et näiteks Kärdla sadamasse saabuks iga päev sadu paate nagu Trooja hobuseid, kust valgub välja kodutute ja töötute armee, kes kõik tahavad süüa ja oma loomulikke vajadusi rahuldada?  Tagatipuks on põgenikel kaasavarana kaasas ka natuke tuberkuloosi, aidsi ning ebola viirust. Kui EL kavatseb hakata pesema Eesti poliitikute ja nemad omakorda eesti rahva ajusid ning koputama südametunnistusele, et kõik EL liikmesriigid peavad hakkama vastu võtma pagulasi, siis sellega ei tohiks mingil juhul nõustuda. Itaalia siseminister Angelo Alfano lubas peatada rannaliival kauplejate rongkäigu. Aga mil moel, seda keegi ei tea. Ilmselt ainult sõnades, sest vastasel juhul peavad need kauplejad ju leivapalukese saamiseks hakkama kerjama, röövima ja tapma. Kuritegevuse enneolematu tõus, korteriröövid ja kallaletungid on juba niigi ületanud igasuguse mõistuse piirid. Põgenike  hukkumise vältimiseks käivitatud meetmed nimetusega Mare Nostrum, on põgenike arvu tänaseks hoopis kolmekordistanud.  Käesoleval aastal on randunud Itaalia rannikule juba üle 100 000 immigrandi. Olen mõelnud, et võib-olla on see immigrantide sissevool Aafrikast, Lähis-Idast ja Aasiast lihtsalt  karmavõlg ajast, mil Mussolini surve tõttu Lõuna-Itaalia  maffiale, põgenes riigist ligikaudu miljon elanikku USA-sse. 

Muret teeb see, et rahvas ei tea kuhu on teel Euroopa Liidu paguluspoliitika ja kas meil on Euroopas  õigus elada inimväärset elu ilma võõra usu ja rahva seninägematult suure pealetungita?  Tean väga hästi, et seda nimetatakse rassismiks,  kui me ei nõustu võtma oma koju elama sadu tuhandeid tõmmusid, aga kui valge rass selle all kannatab, siis nimetatakse seda  humanismiks. On ülimalt imelik, et sellisele kolossaalsele sissetungile pole EL seadnud absoluutselt mittemingisuguseid piiranguid ega regulatsioone.

14.08.2014

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia    (artikkel on avaldatud Nelli Teatajas 12.september 2014)

Kalalkäik Vahemerel

Meie sugulane Guido on sündinud Messinas, kuid praegu elab Itaalia saapaninas täpselt suure varba kohapeal. Kuna mees on 59 aastat olnud merega sinasõber, siis reisi turvalisuse pärast paanilist hirmu tundma ei pidanud. Messina väina kaldal on tal puust mootorpaat ja sellega tegime esimese merereisi. Mina kui tsiviliseeritud kodanik nõudsin endale päästevesti. Seda otsiti mööda paadisadamat taga tubli veerand tundi, kuni leitigi! Olin täiesti naeruväärne oma vestiga ja veel lollim oma igasuguste küsimustega püügilubade ja muude kalapüügieeskirjade kohta.  Guidol pole eladeski olnud mingeid püügilubasid ega päästeveste. Kipperi ehk väkepaadi juhiload siiski on olemas, aga neid pole iial keegi kontrollinud. Itaalia merepolitsei kontrollivat vaid suuremaid laevu.

Messina väina vesi on tänu hoovustele väga puhas, kuid hoolimata kõrgest õhutemperatuurist on vesi alati suhteliselt külm. Traalisime terve hommikupooliku ja saime saagiks vaid pisikese sardiini, mille lasime vette tagasi. Lõunaks ostsime poest suure alalunga nimelise kala, mille liha on tume nagu tuunikalal ja suurus sama nagu mõõkkalal. Grillisime seda Guido õues naabrinaise karjumise saatel. Kõigepealt tegi sinjoorale tüli grillsöe suits ja hiljem tekitas kadedust krõbedate külgedega delikatess. Kuna õhtupoolikul Messina väina hoovused muudavad suunda, siis läksime uuesti kalale. Meile anti rannas pisikesi vihjeid kalaparvede kohta. Guido paadis on ka sonar, millega näeb mitmekümne meetri sügavusele, seega kalaparve kohale jõudes pole muud muret kui kiiresti välja tirida kala-kala järel nagu tavaline konveieritöö. Püüdsime ämbritäie suuri sardiine. Neid kutsutakse nimega „sarde“ , aga väikesi kutsutakse „sardini“.  Guido puhastas kõik kalad juba merel ära ja sardede pead ning sisikonnad läksid merevette suurtele kaladele toiduks. Õhtusöögiks piisas vaid mõnest fileeritud ja friteeritud sardest, ülejäänud panime soola nagu heeringad. Kaks sardiini jätsime mädanema, et nendega järgmistel päevadel suuremaid kalu ning kalmaare püüdma minna. Rannas päiksevarju all istus mulle juba eelmisest reisist tuttav paksuke mafiooso. Tema kalalkäik näeb välja selline: annab käsu poistekamba liidrile, kes omakorda annab käsu oma „alluvatele“. Nn. viimase lüli poisid tervitavad randuvaid kalamehi ja küsivad „isakesele“ parima osa saagist. Meie oma silkudest ei pidanud midagi ära andma. Vedas.

 Sõitsime järgmisel päeval praamiga üle Messina väina. Praamiliiklus on seal katkematu ja 20 minutiga olime teisel kaldal. Messinast läbi sõites jäi silma absurdini ulatuv mustus teedel ja tänavatel. Messinalased ise on  lõhnastatud, sätitud, meigitud ja lakitud. Rõdud on lilletatud, aga oma koduümbruse praht ei paista kedagi häirivat. Meie reisisihiks oli 100 km kaugusel asuv San Giorgio kalurilinnake Gioiosa Marea vallas. Selles linnakeses on mu kaaslane sündinud, seega piisas vaid tema ema perekonnanime mainimisest kui meisse hakati suhtuma nagu kuninga kassidesse. Võtsime platsi sisse Il Cicero nimelises kämpingus ja hakkasime otsima paadilaenutusi. Selgus, et kõik paadid on broneeritud vähemalt 3 päeva ette.  Siiski saime tutvuste kaudu suure kaheksale inimesele mõeldud mootorpaadi ja  ülejärgmisel hommikul olid meil kõik salarelvad kalmaaride püügiks valmisolekus number üks. Ilm oli täpselt nõuetekohane: mitte ainsamat pilvevahtu, tuulekiirus null meetrit sekundis ja meri sile nagu õli (nii on neil kombeks öelda). Läksime sadamasse 10 minutit enne kokkulepitud aega ja siis hakkas peale „itaalia kino“. Paat oli tankimata, omaniku väitel oli bensiinijaamas järjekord ja tal olevat paat juba hooaja lõpuks ette valmistatud, seega pidi ta nüüd jälle kõik juhtmed ja voolikud uuesti välja otsima. Ehh, igatahes pooleteise tunnise hilinemisega saime paadi kätte. Ladusime omanikule peo peale rendiraha 110 eurot ja õhtul lubati arvestada kütuse kulu veel juurde.  Viskasime sadamast väljudes ühe salarelva juba paadi taha lohisema ning kohe võttis konksu otsa üks imeilus tuunikala. Saak paati tiritud, kihutasime meeletu kiirusega Eolie saarestiku suunas. Poole tunniga jõudsime Vulcano saare alla ja liginesime sellele sama ohtlikult lähedale nagu kurikuulus kapten Schettino Giglio saarele.  Hing jäi küll korraks kinni, aga paat pääses õnneks karidest puutumatult mööda. Nüüd on selge, miks paate üürida eriti ei taheta.  Teisel pool seda vulkaanilist saart heitsime ankrusse, et paadis maha pidada üks väike piknik. Veealune maailm paistis kristallselgest veest oma veetaimede ja kivikestega nagu peopesal. Vein-viinamarjad-vetikad! See hetk ei olnud midagi taolist, mille kohta võinuks öelda: „Jah, vot sellest olengi unistanud!“ see oli midagi, millest kindlapeale ei oleks osanud unistada. Kuigi olen varem ühel Eolie saarestikku kuuluval müstiliselt kaunil Salina saarel käinud ja seal kappareid korjanud, ei saa miski ühe metsiku kalaretke vastu. Peale piknikut hiivasime ankru ja alustasime kalmaaripüüki. Sõitsime nende mereelukate asualale ning hakkasime tegema ettevalmistusi spetsiaalsete püügivahendite laskmiseks 600-800 meetri sügavusse. Kõigepealt valguslambikese kruvimine mingi megaharpuuni külge, siis mädanenud silgu mähkimine ümber püügiriista. Seejärel õng ise kerib kogu kupatuse ettenähtud sügavusse. Seejärel ootamine, et midagi juhtuks. Aga ei juhtunud mitte kui midagi! Lõpuks sundisime õnge oma jõhvi üles tagasi kerima ja selgus, et Sitsiilia kaupmehe müüdud lambike oli läbi põlenud. Õnneks oli meil kaasas veel üks tugevam varulamp. Kogu tegevus algas otsast peale. Niimoodi hekseldasime läbi kogu asuala, aga kalmaaridel oli vist siesta nagu õigetel vahemeremaade kodanikel olema peab ja neid ei häirinud meie valguslambike. Kalmaarid elavad nagu õiged itaallased kunagi, vilgast ööelu. Seega oleks õige olnud kalale minna öösel. Randa tagasi jõudsime meiegi „täpselt kokkulepitud ajaks“ st. poolteist tundi hiljem. Maksime 80 eurot paadikütuse eest ja suundusime kämpingusse, et  190 eurot maksma läinud tuunikala õhtusöögiks ette valmistada. Tegelikult kolme peale jagades polegi nii hullult kallis roog :)  Järgmiseks aastaks lubasid mehed San Giorgio rannale oma paadi muretseda ja sinna terveks septembriks ning oktoobriks paigale jääda. Absoluutselt kõik soovijad saavad selle meiega kaasa teha, sest kipper Guido on nõus individuaalselt iga kalausku inimesega tegelema.  https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/KalapuukVahemerel?authkey=Gv1sRgCN-mvtbukeaKxAE

Anneli Treumuth    05.sept.2014.a. Pisa, Itaalia 
Artikkel on avaldatud 15.okt.2014 Eesti Ekspressis Kohvri rubriigis