Lugu sellest kuidas mul Itaalias nahakasvajat eemaldati

Lugu sellest, kuidas ma käisin operatsioonil.

Mul oli jala peal mingi kanamuna suurune ovaalne lööve juba poolteist aastat ja otsustasin seda dermatoloogile näidata. Arsti juures tuli mulle meelde, et käsivarre peal elutseb juba palju aastaid üks pisike punane kublake, nagu kolmejalgse sääse hammustus. See kublake andis vahetevahel endast märku sügelemise, veritsuse ja  kerge õhetuse näol. Dermatoloog andis kohe saatekirja kirurgi juurde ja kirjutas sinna ka histoloogilise uuringu soovituse, kuna tegemist olevat nahakasvajaga. Broneerisime kirurgi vastuvõtu Volterra linna, sest Pisas oli järjekord juuni keskpaigani. Maksin operatsiooni tasu 29 eurot ja sõit haiglasse, mis asub meist 70 km kaugusel, võis alata. Kuna operatsioon aeg oli mul kell 8.30 hommikul, siis läksime matkabussiga haigla parklasse juba eelmise päeva õhtul, et olla varakult kohal. Tee Volterrasse oli jube, sest  paarist kohast olid vihmad kurvilise mägitee minema uhtunud ja alles oli jäänud vaid pool asfaldist. Igatahes asusime kirurgi ukse taha pool tundi enne vastuvõtu aega ja hakkasin raamatut lugema, sest tean juba itaallaste “kellatundmist”. Ukse taha saabus veel neli patsienti, kelle kõigi vastuvõtu aeg oli 8.30. Nemad mängisid telefonidega ja käisid aeg-ajalt suitsetamas. Ühe naise telefon helises vahetpidamata, sest talle helistasid ema, isa ja sugulased. Helin oli täpselt selline, nagu mingi pardi kõhulahtisuse lörin.  Vastuvõtt algas kell 9.00. Kõigepealt kutsuti üks naine mingi kasvajaga juuste sees, siis  üks mees mingi salapärase hädaga, seejärel üks vanem naine ja neljandana hõigati mind.  Kirurg küsis, et kas ma mõtlen, et 29 euroga saab ka histoloogilise uuringu? Jäin teda lolli näoga vahtima ja vastasin, et ei tea, sest mul pole nahakasvajate osas erilisi kogemusi. Arst seletas, et dermatoloog oleks pidanud andma mulle ka teise kviitungi, mille alusel saaks kublakese laboratooriumi saata. Küsisin, et mida peaksin tegema ja tema vastas alistunult, et Ok, ta tuleb mulle vastu ja annab saatekirja laborisse, kuid kas mul ikka on 30 eurot, et selle eest maksta. Vastasin, et loomulikult on mul 30 eurot. Arst ütles, et enne see proov siit laborisse ei lähe kui raha makstud. Andsin õele oma pangakaardi, haigekassakaardi ja saatelehe ning palusin selle anda tasumiseks minu kaaslasele, ehk siis Francole arsti ukse taga. Ise olin juba lõikuslaual, välisjalatsidtes ja täies riides. Isegi ühekordseid susse ei antud jalga. Arst hoiatas, et toimub mingi torge ja kõrvetus, seejärel lõigati kasvaja välja ja asuti õmblema. Arst küsis õelt, et kus asub tekstiilipood, sest ta peab oma diivanile uue katte õmblema. Lõpuks otsustas arst, et ta läheb kangast ostma Rooma ja kiitles oma õmblemiskunstiga. Mu haavale sai neli õmblust pandud ja seejärel selgitati et 8 päeva pärast võib perearst õmblused välja võtta…kui mul ikka on perearst. Vastasin, et muidugi on. Seejärel küsis õde et kuidas kirjutatakse sõna ESTONIA, et kas X tähega peale E-d, st EXTONIA, seletasin , et "S" nagu Siena.   Samal ajal lõi Franco kuskil neljandal korrusel lahinguid haigla juhtkonnaga, sest need näitsikud, kes ticketite eest raha võtsid, ei soostunud rääkima uuringu tulemuste kojusaatmise teemal. Post minevat kaduma ja MIS SIIS SAAB? Talle teatati, et me peame 30 päeva pärast tulema vastusele järele. Mingit lootust ei antud, et tulemused saadetakse postiga koju. Selline on kord ja see polevat haigla süü. Kui Franco oli mingile ülemusele jätnud tähitud kirja jaoks raha ja karjunud kõigi peale, keda oma teel kohtas, siis lubati vastus koju saata. Franco värises vihast nii, et ei saanud jopet kah selga panna. Matkabussis pidi ta kõigepealt pool tundi midagi sööma ja jooma, et üldse tagasitee ette võtta. Tõtt öelda, ma pole kunagi kuulnud, et Franco karjuks kellegi peale ja pole ka näinud, et ta läheks endast välja. Kuid eks näis kas tuleb siis vastus postiga koju või peame tõesti minema Volterrasse  tagasi. Ilus linn ju iseenesest. Järgmisel öösel varises alla 30 meetrit keskaegset Volterra linnamüüri ja suur jupp teed. Selle serval olevast suurest mitmekordsest elumajast evakueeriti kõik elanikud varavalges, nii et keegi ei saanud kaasa võtta isegi isiklikke asju. Toscanas on suurte vihmade tagajärjel pidevad erosioonid ja üleujutused. Pääsesime Volterrast tulema sõna otseses mõttes ÜLE NOATERA. 
30.jaanuar 2014.

Pisa

Anneli Treumuth

Lugu sellest, kuidas ma viinamarju korjamas käisin.

Meil on Toscanas oma „kodustatud“ veinimõis www.vallorsi.it  „Kodustamine“ tähendab seda, et viime sinna veinitallu kõik oma külalised degusteerima ja ostma ning soovitame ka kohalikele itaalia sõpradele  Vallorsi veinitalu, sest seal on vähemalt degusteerimine tasuta, hinna ja kvaliteedi suhe aga lausa suurepärane. Vallorsi, kui veinimõis, on asutatud 1966.a. olles enne seda tegeletud pikka aega hoopis leivaküpsetamisega. Kuna pereisal on neli tursket poega ja kahest pojast on saanud haritud veinimeistrid, siis muutis perekond oma tegevusala. Lisaks veinile pakutakse ka kõrgel tasemel taluturismi teenust. Klientideks on peamiselt Saksamaa turistid ja minimaalne talus viibimise aeg on üks nädal. Lisaks kõigele on töökal suurperel  Pisa linnas  oma restoran „I Santi“ (tõlkes pühakud), mis asub Imede Väljaku läheduses ning on klientide poolt taevani kiidetud. Nagu muinasjutus, töötab sealgi üks perepoegadest.  

Kuigi meie perele tuuakse vein tellimise peale otse koju, läksime septembri keskel ise sinnakanti ja ma mainisin, et tahaksin  osaleda viinamarjakoristusel (vendemmia) nagu lihttööline ning kirjutada sellest kogemusest artikkel ühele Eesti ajalehele. Stefano Bibbiani, üks peremeestest, oli sellega nõus, kuigi neil on olemas alaline tööjõud ja minu virkasid käekesi tegelikult vaja polnudki.  

Nagu kokku lepitud, sõitsingi 17. septembri hommikul tööriietuses ja kindad ning võileib kotis, oma elu esimesele viinamarjakoristusele. Talul on istandusi mitmes erinevas vanuses, ning mõistagi kasvatatakse erinevaid viinamarjasorte kokku 17-l hektaril. Kui mina põllule jõudsin olid 12 virka kätepaari juba ühe traktorikoorma jõudnud kõrgtehnoloogiliste masinate vahelt läbi lasta, st. traktori käru põhjas asub suur tigukruvi, mis juhib kobarad läbi pisikese avause ja ühest küljest kukuvad teise traktorikärusse kobara varred ning viinamarjad ise lähevad aastatepikkusele müstilisele teekonnale MARJAST VEINIKS JA GRAPPAKS. Mulle anti väga teravad pisikesed käärid, mis kujult meenutavad oksakääre ning Merlot viinamarjakobarate lõikumine suurtesse paarikümneliitristesse ämbritesse läks lahti.  Merlot järel korjasime veel Shiraz (Syrah) viinamarju, mis on varavalmivad sordid. Käesolev aasta on erakordselt saagirohke ja kobarad on ennast kasvatanud läbi väätide ja traatide, nii et kobaravart on mõnikord raske leida, kuid mingil juhul ei tohi kogemata vääti läbi lõigata. Kümneaastase istanduse vääti on muidugi võimatu läbi lõigata, sest see on käsivarre jämedune, aga noorematel istandustel on väät tõesti peenike ja saak on ka pisut väiksem. Mõnus on korjata kahekesi paaris, st. teisel pool väätide rivi kasvavaid kobaraid lõigub teine korjaja. Nii aga võib ka hooletuse korral oma sõrmest ilma jääda. Hommikul, kui töölised   on veel puhanud, kostab pidevat lõõpimist, jutuvada ja anekdoote ning sõimatakse roppude sõnadega Berlusconit, enne lõunasööki aga võtab väsimus võimust ja töö käib vaikselt nahistades. Lõunapaus algab minutipealt kell 12 ja kestab kella 13.00-ni. Kõik sõidavad põllult üles talu juurde, kus pererahvas sööb köögis ning töölised söövad kaunil avatud terrassil. Kõik söövad ainult võileibu. Mind kutsutakse nii tööliste kui pererahva lauda. Igaks juhuks lähen lahke pererahva juurde, kuigi näen, et minuga sõbruneda jõudnud töölised muutuvad väga kurvaks. Niipea kui peremees lauda istub, ütleb ta ainult ühe sõna „KOLMTEISTKOMASEITSE“. Küsin, et mida see peaks tähendama? Tuleb välja, et see tähendab viinamarjade suhkrusisaldusest sõltuvat veini kanguse  kraadi ja on pererahva söögilauas kõige tähtsam jututeema. Iga päikseline päev tõstab viinamarjade suhkrusisaldust, kuid samas tuleb olla väga täpne korjeaja määramisel, sest vihmane ilm paneb marjad omakorda riknema ning hallitama. Marju söövad ka faasanid ja metssead. Kahjuriteks on samuti teod.

Võileibade juurde pakutakse rose´ ja valget veini ning magustoiduks jäätist ja kanget maitsvat kohvi. Imetlusväärselt kiiresti on lõunatund möödunud, kuid õnneks on ka jõud taastunud.  Hakkame innukalt kobaraid lõikuma ning taaskord Berlusconit sõimama.  Sõim vaibub umbes kella nelja paiku ja tunnen, et mul löövad kükitamisest kõik jalalihased tuld välja. Töölised soovitavad mul tühja ämbri keerata tagurpidi ja tarvitada seda toolina. Ämbritool aitabki viimase tunni veel vastu pidada.  Töölised räägivad, et neile makstakse töö eest 7 eurot tunnis ja palgapäev on kord kuus.  Lõpetame oma tööpäeva minutipealt kell 17.00 ja sõidame pesema. Minu riided, sokid, kindad, pluus, seisavad kõik nagu skulptuurid iseseisvalt püsti, sest viinamarjade magusus on muutnud nad suhkrukujudeks. Nüüd näen, et teised loputavad kraani all oma vahariidest põllesid ja ongi puhtad poisid. Kindad on kõigil nn. “pika varrega“ et mitte käsivarsi kriimustada.    Vaatan veel viimase koorma kadumist mehhanismide sisse, seejärel pestakse suurest voolikust kõik traktorikärud ja riistad ning ongi tööpäev läbi. Koju jõuan surmväsinuna, lihaste valu pole veel nädala möödudeski järele andnud ja normaalseks kõndimiseks pean isegi valuvaigistit võtma. Jah, ei tule see vein nii kergelt lauale, olgu mehhaniseerimise tase ükskõik kui kõrge. Tõeliselt kvaliteetse toodangu saamiseks ei saa mingil juhul läbi ilma raske käsitsitööta. Vallorsi valmistab veine Argante, I Cerroni, Chianti D.O.C. , San Bartolomeo, Vermentino ja muidugi grappat. Meie tarbime Vallorsi punast majaveini ning maksame 1.70 liitrist.  Kujutan ette, et selline hind meeldiks ka Eesti veinisõpradele. 

Anneli  Treumuth

Pisa

Itaalia Lugu on avaldatud ajakirja "Vine" 2014 aasta jaanuaris, veebiväljaandes.