Sügispilk itaallaste keldritesse, sahvritesse ja ravimtaimede riiulisse.

Võin käsi piibli peal vanduda, et Itaalia linnaelanike kortermajade keldrites on vaid autogaraazid ja kui auto kõrval peaks olema pisutki vaba ruumi, siis seal on vana kola. Korteri sisemuses asuvates panipaikades, aga on hoiul kasutu kraam, mida võib-olla kunagi tulevikus läheb vaja. Ravimtaimi ei ripu „kunksmoori“ köögi kombel, mitte ainsamaski ruuminurgas. Need üksikud linnakodanikud, kes pärinevad nn. ürgajast ja nostalgia mõttes keedavad talveks mustikamoosi ning tomatikastmeid, elavad tavaliselt eramutes või ridaelamutes, kus on võimalik hoidiseid jahedamas ruumis säilitada. 

Elan Pisa linnas, mille elanike arv koos eeslinnadega ulatub ligi 100 000-ni ning käesoleval sügisel olen näinud vaid kahte inimest, kes koos minuga linna lähiümbruse tühermaadel viigimarju korjasid.  Viigimarjad küpsevad puu otsas nö. järkjärgult ja iga kord kui läksin „marjule“ võisin olla raudkindel, et keegi teine pole minust ette jõudnud.  Saak oli väga rikkalik ja ulatus parematel päevadel 40 kilogrammini, mille keetsin kõik moosiks. On väga raske mõista, miks  rahvas suhtub ükskõikselt ülimaitsvate viljade all lookas olevatesse puudesse.  On ju teadupoolest majanduskriis, 40% noortest on töötud, riik ägab immigrantide koorma all JA MITTE KEEGI EI KORJA ei kreeka pähkleid ega viigimarju, kusjuures nende kilohind supermarketites ulatub  7-8 euroni. Ma pole näinud mitte kedagi, kes  korjaks loorberilehti, rosmariinioksi, saialilli, salveid, lavendlit jms., mis kõik kasvavad looduses täiesti vabalt ilma inimliku hooleta. Lõuna-Itaalias märkasin pidevalt, et mõned linnaelanikud korjasid metsikult kasvavat apteegitilli ja nurmedelt mitmeid erinevaid taimi, mida sobis potti panna või kuivatada, kuid Põhja-Itaalias seda ei näe.

Maaelanike keldrites on muidugi asi täiesti teistsugune, sest nemad on ju need, kes linnarahvast toidavad. Maarahva keldris on vein ja oliiviõli ning tomatikastmed kindlal kohal.   Ajakirjanduslikust huvist käisin sel sügisel viinamarjaistanduses tööl ja selle veinimõisa pere tööpuuduse üle ei kurda :)

Itaallased on teoreetiliselt vägagi teadlikud tervislikust toitumisest, mahetoodangust, ravimtaimedest, kuid nad leiavad siiski, et hoopis mugavam on ravimid osta apteegist ja moosid-mahlad supermarketist. Loodustoodete apteegid ehk erboristeriad on klientide poolest vaesed, aga tavalises apteegis peab sisenedes kohe võtma järjekorranumbri, sest rahvast on seal alailma. Pisa linnas on aasta tagasi avatud ka mahetoodangu kauplus koos taimeravi apteegiga, kuid hetkel on see suletud, sest toimub omanikuvahetus. Hinnad mahetoodangul on 3 kuni 7 korda kõrgemad muust toodangust. Kui näiteks tavalises supermarketis maksab makaronitoodete kilo ühe euro ringis, siis mahemakaroni kilohinnaks tuleb 6 eurot. Supermarketi oliiviõli  maksab umbes 3 eurot liiter, mahetootja juures aga vähemalt 12 eurot liiter. Kui tavalises poes maksab aedoa kilo näiteks 1 euro, siis turul on kilohind 7 eurot, kusjuures kauba juures ei olnud isegi mahetoodangu silti. Siit järeldub, et kui ma kulutan reaalselt söögi-joogi ostmiseks 200 eurot kuus, siis puhtaid loodustooteid tarbides kuluks  vähemalt 3-6 korda suurem summa.  Seega on tarbijatel 3 valikut:

1.     Kulutada ühe kuuga kõik oma säästud mahetoidule ja järgmisel kuul paastuda.

2.     Hakata sööma kolm kuni seitse korda väiksemaid koguseid, kuid see-eest mahedaid. Figuuri nimel tasub kaaluda seda varianti.

3.     Elada nii kaua kui jumal elupäevi annab, aga süüa väetiste, umbrohutõrjete ja putukamürkide abil kasvatatud kraami, kuid mis on siiski tervisekaitse poolt kontrollitud, et mürkide tase ei niidaks kohe jalust maha.

Mis puutub ravimtaimedesse, siis neid kasvatavad Itaalias vastavalt sellele tegevusele spetsialiseerunud talud. Mingit rahvahulkade poolt  initsiatiivi ülesnäitamist ei toimu ja rahvas metsast ning aasalt lisa ei korja. Üldrahvalikult on levinud nipp, et  külmetuse puhul tarvitatakse meega segatud sidrunimahla ja kui see ei aita siis „apteek avita“ kuni antibiootikumideni välja! Mina segan meega ka aaloe mahla, kuid see on itaallaste jaoks liiga mõru ja sellist piinamist nad ei kannata.

Kuna Itaalia on vananeva rahvastikuga riik ja pensionid on siin ikka tunduvalt suuremad kui Eestis ning toiduga seotud teemadele pööratakse palju rohkem rõhku, siis on selge, et aeg-ajalt lubab terviseprobleemide ennetamisele mõtlev  itaallane endale ka kallimat toidukraami. Kuid mingit küünarnukkidega tunglemist mahetoodangu lettide ees ei ole ega saagi olema, sest talutav  hinnavahe oleks  maksimaalselt 30% kuid mitte mingil juhul 300-600%!

Miks aga rahvas ei tegele koriluse ja moosikeetmisega, kuigi aiamaalappe on ka linnarahval? Põhjus on lihtne. See põlvkond, kes praegu on 30-50-aastased, on kaotanud vastavad traditsioonid ja huvid. Selle põlvkonna emad-isad on pealesõjajärgsel elatustaseme paranemise perioodil hoidnud oma võsukesed eemal raskest tööst ja seljaküürutamisest. Kui poest on kõike saada, siis milleks vaeva näha!? See põlvkond isegi häbeneb tegeleda korilusega, mida näitab fakt, et meist kõnniti mööda suure kaarega kui puu otsast pähkleid küünitasime.  Aga päevade viisi kodus pidžaamaga ringi uimerdada ja oma ema-isa kapi taga põõnata ning nende pensionist elada, seda nad miskipärast ei häbene.

 Meil on nüüdseks  suur külmkapp ääreni viigimarja moose täis ja kuna nendest enamus on mõeldud kinkimiseks, siis on ka jõulukingitused kõigile sugulastele ja sõpradele  olemas.  

Anneli Treumuth, 10.10.2013 Pisa, Itaalia

Artikkel on avaldatud ka Võrumaa Teatajas 26.oktoobril 2013 

   

Püha õhtusöömaaeg budismi instituudis Toskaanas

Kuna meie, 1950-ndatel sündinud põlvkonna, ainus religioon oli usk helgesse kommunistlikku tulevikku, siis peale raudse eesriide langemist on mul pidevalt olnud kange tahtmine teada saada, mida meie eest isakesed Hrustsovid ja Breznevid ligi pool sajandit varjasid ning surmapatuks pidasid.  Juba ammu tahtsin piiluda usumeeste telgitagustesse. Aga tuleb välja, et vähemalt budistidel polegi midagi varjata, pole luukeresid kapis, ega liiga palju mooniseemneid söönud karjuslaste hallutsinatsioone inglitest ning Madonnadest. Kuna vanas eas ma nagunii ei suudaks ära õppida selliseid mõisteid nagu stupa, mahajaana, sangha, suutra, thankad jne, siis otsustasin minna kergema vastupanu teed ja süüa instituudis koos targematega üks õhtusöök. Rääkisin augu pähe oma Itaalia perekonnale ja püüdsin korduvalt selgitada, et budistid on taimetoitlased. Õhtusöögi broneerisime telefonitsi ja kuigi oleks pidanud minema selle eest maksma kaks ja pool tundi enne söögi algust, jäädi meid siiski uskuma, et tuleme ja maksame vahetult enne sööma asumist.  Õhtusöögi hind on 10 eurot.

Instituut Laama Tsong Khapa, asub Toscanas, Pomaia nimelises asustatud punktis, ligi 40 kilomeetrit Pisast lõuna suunas. www.iltk.org  See on minu arust üks kaunimaid paiku terves maakonnas ja asub keset kõige tüüpilisemaid Toscana künkaid, küpresse, põlde ja mõisaid. Budistidel on õnnestunud enda käsutusse saada üks mõisa ja lossi ristsugutise moodi imposantne hoone, kus toimuvad huvilistele õppepäevad. Ööbimisvajaduseks on ehitatud hulgaliselt armsaid bungalow tüüpi majakesi. Need, kes ei soovi osaleda instituudi töös, võivad sellegipoolest seal puhkust veeta. Ööpäev koos kolme toidukorraga maksab 38 eurot inimese kohta. 

Instituudi territooriumile jõudes hakkas minu Itaalia perekond tegelema peamiselt sääsetõrjevahendi pritsimisega oma tundlikele jalakestele ja ümbruskonna kasside silitamisega. Aruteluks tuli ka kasside taimetoitluse võimalikkus planeedil Maa.  Tuletasin neile meelde, et see pole restoran ja toit tuleb iseteeninduslikus korras lauale tuua, seistes eelnevalt pikas järjekorras. Õnneks lasti meid järjekorras ette, sest viimaseks jäeti need külastajad, kes polnud ettetellimist vormistanud. Menüüs olid kruubisupp köögiviljadega (kapsas, kartul, porgand jne.), läätsesalat millele oli lisatud maisi, hautatud spinat, mis oli maitsestatud vist sidrunimahlaga, keedetud aedoad, värske rukola, penned tomatikastmes, riisi ja sojajahust valmistatud kotlet, mis oli paneeritud riivsaias, leib ja lõpetuseks meloniviilud, üliküpsed viigimarjad ning persikud. Joogiks vesi. Igaüks sai valida toidud, mida isikliku prognoosi kohaselt oleks meelsasti suutnud ära süüa. Lauale oli asetatud toidupalve, mida üritasin kõigile ette lugeda, kuid mind ei kuulatud. Üldjoontes taheti toidupalvega öelda seda, et toit on nagu ravim, mida tuleks süüa vaid keha varustamiseks vajalike ainetega.  Üks vanem proua meie seltskonnast küsis, et mis lihast kotlet on tehtud? Vastasin kulmu kergitamata, et riisist ja sojast, seepeale maitsesid kõik kotletti vaid  raasukese ning jätsid söömata. Suppi meie seltskonna härrasmees Carlo ei söönud, maitses ja lükkas eemale.  Mingeid muid toite ta samuti ei proovinudki. Annetasin talle oma puuviljad ja leivakääru. Puuviljad sõi ära, leiva jättis järele. Prouad Lucia ja Amelia jätsid järele lisaks ka neli kääru leiba, mille kohta tegin neile märkuse, et budismile on ahnitsemine võõras ja toitu tuleks suhtuda austusega. Kui ei söö, siis pole ka vaja oma taldrikuid täis laduda. Sellest märkusest tekkis ebameeldiv üllatusmoment, mis kestab praeguseni, sest ma peaksin hoidma oma arvamused endale. Toidu sõid jäägitult ära ainult Giada, kes on suur tervislike eluviiside pooldaja, mina ja Franco. Kõht sai tõesti täis, sest kruubid vist jätkasid paisumist. Laudades istus sadakond inimest. Kõik piirdusid vaid ühe taldrikutäiega ja ma ei näinud, et toitu oleks järele jäetud. Lõpetuseks tuli muidugi nõud kööki tagasi viia ja sorteerida toidujäätmed sel viisil, et kompost eraldi ja salvrätikud paberikorvi. Taldrikud eraldi esimesse pesuvanni ja noad-kahvlid teise ning klaasid kolmandasse vanni. Kuna Budistide territooriumil on suitsetamine rangelt keelatud, siis märkasin kuidas ühe suitsunäljas naise käed peale õhtusööki värisema hakkasid. Usun, et omal jõul ta hiljem sigaretti enam põlema ei saanud.

 Nagu lugeja juba aimab, lõppes meie pere „püha õhtusöömaaeg“  ühes pizza-baaris, kus Carlo tellis endale suure singipizza ja ühe sellise magusa pizza, mis on valmistatud põhimõttel nagu minu lapsepõlve  suhkrusai, millele pandi pisut vett, siin aga pannakse oliiviõli. Pizzade allaloputamiseks oli vaja ka ohtrasti õlut.

Siinkohal ei imestaks et Carlo on paks nagu kümnendat kuud rase olev elevant ja põeb suhkruhaigust ning budistide söögilauas käitumine meenutas mulle lasteaeda, kus pisikesed songivad toidus ning lõpuks lähevad koju ning pugivad krõpse ja pizzat.  Teised sõid veel lisaks jäätist ja jõid öisele ajale vaatamata kohvi, selleks et hiljem lasta endale kalli raha eest teha unetuse ravi. Mõistsin jäädavalt, et mingit nirvaanasse jõudmist või valgustushetke pole mõtet loota, selline asi jääb tuhandete valgusaastate kaugusele.

Anneli Treumuth, Pisa, Itaalia

avaldatud ka Eesti Ekspressis 03.10.2013